Tere päevast, head raadiokuulajad, alanud järjekordne saade sarjast ääre kaks piknikul ja minu nimi on Urmas Vaino. Mul on väga hea meel öelda täna. Tere inimesele, kes on kirjanik, toimetaja, tõlk, õppejõud, kolumnist ja saatejuht. Berk Vaher. Tere hommikust, kaupleja pikk nimekiri. Alustame sellesuvise natukeseks stampküsimus aga selles saates. Me oleme palunud piknikule endaga koosse inimesi, mille osas me usume, et nendest ka siis, kui vabariik tähendab, tähistab oma kahesajandat sünnipäeva aastal 2018. Et siis on veel juttu, inimesed siis väga hästi teavad. Kellest, kellest me räägime. 10 aasta pärast. Berg, kirjanik, millest inimesed unistavad. Väga hea küsimus kohe alustuseks, millest nad ikka unistan, tunnistavad samadest asjadest, millest nad suures laastus praegugi unistavad. Et oleks rohkem, aga et oleks seerum natukene rahulikum. Et see elutempo ei pressiks niimoodi peale. Sest ega selles osas nähtavasti suusamuutus ei tule, tehnoloogia kuigivõrd aheneb see kapitalistliku ühiskonna halli, nagu ta meil on, läheb ka ikkagi edasi. Ja ju nad ikka sellest unistavad. Anna natukene oma sellisele arvamusele, väike foon ka kohe alustuseks oled sa pigem optimist või pessimist, kas sinu jaoks on on klaas, mis sees on pooltühi või, või, või alles täiesti poole poole peal? Pigem pooltäis üldiselt ma olen ikkagi pigem optimist, jah, sellepärast et paljud need praegused Eesti probleemid on tulnud ikkagi sellest, et mõnusasti turbulentsid ajad ja, ja noh, tundub küll, ühelt poolt, et võiks juba hakata mingisugune selgus majja tulema, aga tegelikult on Eesti ikkagi suhteliselt noor veel oma sellest praeguses kehandis ja mulle tundub küll, et inimesed vaikselt hakkavad kuidagi iseeneses selgusele saama. Vaikselt ja tasapisi ja valuliselt, aga teatavasti võib-olla 10 aasta pärast on rahulikum. Me kõigest jõuame selles saates veel kahe tunni jooksul rääkida. Üks kiire küsimus enne esimest sinu valitud muusikapala on mul veel ka aastaks 2018. Mitu sinu romaani on läti keelde tõlgitud? Läti keelde. Mul on siiamaani üks romaan on, et see võiks iseenesest olla, ma ei tea, kas ma rohkem romaane kirjutanud. Võtab otsaesise märjaks. Jah, noh, ma annan, selline. Inimesel on nii kindlad ootused romaani suhtes, et ta tahab sealt väga kindlaid asju, mulle tundub ja ma tahaks tekstigi natukene rohkem mängida, et isegi kui ma endamisi mõtlen millestki praegugi vast kui romaanist, siis ma ei pruugi seda Haanina välja käia. Aga see üks võiks läti keeles olla tolleks ajaks küll. Jah, see oleks ka, ma arvan, oleks õiglane ja lätlastel ka ju lõpuks siis mida lugeda, eks ju. Nii, aga tänases saates räägime sinu muusikat, sinu valitud muusikat ja, ja ma paluksin väikeselt selliseid intro sanktsioone ka nendele paladele, kui sa, kui sa nüüd vihjaksid, millest ja miks esimene lugu on just esimene lugu, sest et mulle tundub see alati kõige tähtsam olevat siis mida sa siia kaasa ütleksid? Jah, midagi sellist puhkepäevast suvist küsitega kaasa võtta ja ma võtsin siis natukene sellist muusikat, mida ma sain juuni lõpus Havail käies nii ja püüdsin siis täiendan plaadikogu sealsete artistidega ja kogumik ega, ja see konkreetne lugu Jamie Heldreidž, kellest vist väljapoole vaidlesite midagi ei teata, aga aga lugu ise on selline. Poolt nagu peaaegu tobeduseni lihtne hoi laulukene ja teiselt poolt hakata kuulama, mis seal taustal toimub, siis ta nii lihtne ei olegi. Ja pealegi tal on mingisugune selline huvitav kiiks juures, et võib-olla see laulja hääletämber, mis pigem sobitub kuhugi diskussioon jagu, aga kuulab hula, uni, uni on see lugu. Kas piknikul pikniku külaliseks Berk Vaher, mees, kes oskab muusikast rääkides kasutada väljendit Italodiska, jäi mulle kohe kõrval ja ja selle üle on ainult hea meel, sellepärast et sellised toredad muusikažanrid ei tohi ometi mitte kuskile ära kaduda, jõuab meie meie seast hulgast. Kui ma hiljem lugesin siin sissejuhatuses märksõnu noh, võimalikke tiitleid üsna üsna mitme sõna jagu, kelleks sa iseennast nimetad, millised tiitlid sulle endale meeldib kõige rohkem kasutada. Vot ma olen hakanud nagu nendest tiitlitest hoiduma, et kui siin oli, saate algul juttu sellest, et mis 10 aasta pärast toimub siis 10 aastat tagasi Veel siis, kui ma olin ülikooli lõpetamas ja oli ikka see küsimus, mis ülikooli lõpetajatele tunned, et kelleks ma siis nagu saada tahan või mida ma tegema hakkan elus. Siis mingil hetkel ma jõudsin arusaamiseni, et tegelikult ma tahangi olla lihtsalt Berk Vaher. Et makstakse selle eest, olen PÖFF kahe et. Tulen natuke ringiga, no su küsimuse juurde tagasi, et kuueaastaselt ma tahtsin näiteks detektiiviks saada, meile anti lasteaias lõputunnistused kohale kehtetud kelleks keegi saada tahab, mina tahtsin saada detektiiviks. Pikapeale ma sain aru, et päris moodi Nõukogude Eesti detektiivi elu ei ole päris nagu kolmandas või või kes nad kõik on. Aga, aga mingit pidi see ettekujutus sellest et nokitseda oma asju, teha, naudid elu ja siis ühel hetkel tuleb selline tellimus sulle teha ära mingisugune töö, mida ainult sina saad teha ja sulle makstakse parasjagu nii palju raha selle eest, et natuke aega jälle elu nautida, omaette nokitseda, et see jäi kuidagi sellest töötlektiivindusest mällu nagu tiksuma. Ja võib-olla ma olengi proovinud 10 aasta jooksul saavutada, et ükskõik, mis asi see siis on, mis mulle pakutakse, et seda pakutakse mulle just täpselt sellepärast, et mina olen see inimene ja on nende erinevate valdkondade vahel väga vabalt liikuda. Ja tundub, et kuhugi maani on see vist saavutatud. Kui palju sa ise jälgid seda, mida inimesed omatiitleks ütlevad, kuidas nad ennast ise nimetavad? Oi, jälgin ikka ajalehtedeski, kas või nii palju, kui ma sinna kirjutanud olen. On ikka huvitav vaadata, kellele mis pannakse või mis seisundis inimest parasjagu esitletakse, et millal ta kehanike, millal tandriitike, millal don literaate todasama aeg 10 aastat tagasi absoluutselt vihkasin nimetust literaat tähendab minu jaoks midagi niivõrd kuiva, kapseldunud ja, ja kõige muu suhtes üleolevat. Aga nüüd ma olen hakanud ka seda taluma, kui meid nimetatakse Lüdhaadikse, seda tehakse suhteliselt tihti. Ma olen tähele pannud, et noh, okei, et see on üks nendest paljudest asjadest. Ma mõned päevad tagasi lehte sirvides märkasin inimese artikli juures tema nime taha kirjutatud tiitlitest teet. See mulle ka väga meeldis. Jah, ma kujutan ette, et see inimene oli Alvar Loog, mu vana koolivend, Viljandist aegne tuttav, et jah, ma usun, et see on nimetus, mille ta ise on lehte välja pakkunud ja eks ta ole, kes teete ja läks neelas konksu alla, neelas konksu alla, eks ole, kes teeb, aga ka tema on selles mõttes selline inimene, kes räägib võrdse kehvemini ooperist kui hokist. Ma jätsin sellest nimekirjast muide välja, ma ei tea, kas sa panid tähele või mitte kriitiku nimetuse, millisena sa oma kriitikat või kriitiku tööd tehes seda tööd, millisena sa käsitled, on see sinu jaoks selline noh, leivateenimise võimalus või, või on see meetod maailma parandamiseks? Ma olen praktiliselt lõpetanud ketiga kihutamisel mingisuguses ajavahemikus ma kirjutasin hästi palju ja, ja siis ta oli küll pigem ta selline jah, mingi selline manifestilaadne tegevus või püüd kuidagi ümbritsevale maailmale, nii palju kui seda siin Eestis on selgeks teha, mis minu jaoks on hea ja mida ma asjadest tahmane püüda kehtestada mingisuguseid minu jaoks olulisi asju. Aga mingil hetkel ühelt poolt tundus, et need asjad on parasjagu nii kaugele jõudnud, kui nad jõuda saavad. Nii palju inimestele teadvusse kinnistunud on kinnistunud. Ja tundus ka, et ma iseennast hakkan kordama nii muusikaga, eetikas kui kirjanduses. Ja siis ma enam väga ei, ei viitsinud või tahtnud. Ja nüüd ma kehtan kriitikat ainult selliste asjade kohta. Tõesti väga huvitavad. See viib mõttele, et kriitika ikka on enamasti iseendast kirjutamine ikka muidugi absoluutselt. Ma ei oskagi nimetada lambist kedagi, kes üldse iseennast ei kirjutaks, aga noh, mis seal teha tegelikult. See ongi väga hea, kui lihtne Eestis, kui me niimoodi libisema sellelt teemalt natukene laiemaks kui lihtne Eestis on sinu arvates öelda asju ausalt nii nagu ma ise, kas siis Berk Vaher või Urmas Vaino, vaid nii nagu ma ise arvan. Palju lihtsam kui paljud inimesed ehk arvavad. Aga samas, eks ma olen need piirid kaera näinud kust, kust maalt ei taheta mingisuguseid ütlemisi enam läbi lasta või nad jäävad kellelegi mingisugusele arvamustoimetajale jalgu või vähemalt tema sümpaatiatega vastuollu. Aga samas on võimalik küll öelda välja, mida sa mõtled, võib-olla seal võib-olla jälle selles mõttes selline vabakäigul olema inimese või suhteliselt palju oma elu koheldada saava inimese vabadus sest et noh, paljud inimesed mu ümberringi on kuidagi oma tööandjaga väga tihedalt seotud. Nad ei saa tööandjad kritiseerida või tunnevad, et ei saa kritiseerida, neile tulevad mingisugused tagasilöögid, sellest võib-olla tulevad, ma ei tea. Ja võib-olla see annab neile elule sellise hoobi, et nad ei tule enam selle rööpa peale tagasi. Ma olen ka selliseid inimesi kohtan, ma tunnen selliseid inimesi, kes väljaütlemiste eest saanud sellise litri tükk aega ei saa enam kuskil tööd omas valdkonnas ja selles mõttes väga ei taha süüdistada. Aga ma tunnen, et võib küll rääkida välja, mida sa arvasid. On tekkinud sul nagu mingeid selliseid kokkupuuteid? No võib-olla ma jahi natukene selliste konfliktsete olukordagi nendega, kelle, kelle, kelle tööde suhtes sa oled kriitikat kirjutanud, kriit kritiseerinud? Ikka on tekkinud, aga noh jah, ka võib-olla sellepärast natukene sellest Kletikas taandunud, et ega ju tegelikult ei, ei taha teisele inimesele väga haiget teha ja teiselt poolt ei saa ka teinekord välja ütlemata jätta, kui asi ikka üldse kohe ei meeldi. Et. Noh, kas või mati hundiga oli niimoodi, et ma kirjutasin väga halvasti oma meeste maga, einestada vist võttis seda väga südamesse peaaegu et elu lõpuni välja. Ja siis kõige hullem seejuures on see, et nii palju kui ma asja hoolega järele mõtlesin, ega ma teisiti kirjutanud ka. Et kas siis oleks üldse pidanud kirjutamata jätma või tookord ma ei olnud valmis selliseks asjaks, et öelda, et kuulge teate, et mulle tõesti see asi üldse meeldin, ma parem ei kirjuta inimest mitte solvata. Siin ma kirjutasin ka, panin. Aga nüüd ma enam ei tee seda või ma olen hakanud nagu hoiduma sellest, et et noh, seda tähelepanu välja inimestel ju nii vähe ja kõik loojad konkureerivad seal tähelepanu välja pärast. Ja kui ma ikkagi ütlen oma võib-olla ausa ütlemise välja, et mulle see asi ei meeldi, võib-olla ma peletan väga palju inimesi eemale, kellele see äkki meeldiks. Ma olen selles mõttes palju sallivamad. Millest see tekib üldse, et me nagu väga kriitikat ühest küljest vajame, aga teisest küljest väga kardame, me ei oska kuidagi selle kriitikaga hakkama saada. Eesti publik või Eesti turg on niivõrd väike, et kui vaadata nagu laias maailmas ringi all-inimesti loojaid, siis igaüks leiab oma nishi. Nad võivad olla kuskil rendimeedias totaalset maha tambitud, aga kasvõi juba tänu internetile leiavad seal oma publiku üles, suhtlevad sellega kasvõi otse. Ja seal see ei anna neile nii valusaid tagasilööke. Aga, aga Eestis võib-olla annab. See on põhjus, arvad? Võib-olla. Ja sa oled ise mõlemas rollis, et sa oled olnud nii ekse kritiseerija kritiseeritav, kas see just see teine pool muutis ka sinu suhtumist sellesse? Üheksa, mida sa kritiseerijana tegid, nähes ise jah, mis, mis, mis nagu tunne on, kui, kui uksest sisse marsitakse muutis see sinu juures midagi. Kuigivõrd küll jah, kuigi ega ma nüüd nii väga peksa ei ole saanud, kehtikas vähemalt mitte nii et et kuidagi. On olnud sellist negatiivset vetikat, mis ma tunnen, lihtsalt on pealiskaudne ja see mind eriti ei huvitagi. Mõni negatiivne kriitika on, on niivõrd lahmiv ja niivõrd kirglik, et ta mõjubki omamoodi tunnustusena juba. Aga, aga võib-olla kõige hullem on selline, et sa näed, et asjast on kehtetud mingist tükitöökorras. Et inimene teeb küllust, mina võtan süvenenud ja võib-olla omast kohast ongi süveneda, aga see on, see on see, kuidas arvustaja on võtnud selle sinu raamatu vorminud siis sellest sellise 3000 tähemärgi sellise noh käkk on palju öeldud, käkun kuhjast öeldud, aga lihtsalt sellisena. Täpselt, ja, ja see on see, mida ma hakkasin oma ketiga kirjutamises märkama. Et see tegelikult nüristab mind kui lugejat, mind kui kuulajat. Et ma mõtlen ja sellest, et mis selles raamatus paadis kõik on, ma ei kuula seda ega loe seda kohtuvat ülema ei süvene sellesse. Ma keskendun sellele parasjagu nii palju, et see 3000 taibanudki täis saada. Ja siis ma sain aru, et see on minule kui mõtlevale ja asjadest huvitatud inimesele ohtlik. On sul tulnud ette selliseid olukordi, kus sa mõtled ühte või teist kriitikat tükki, mis puudutab sind ennast lugeda ossandiga. Vot sellist asja ma ei pannudki tähele. Vaat kui huvitav tõesti tõesti. Ka ikka ikka on jah, et inimesed. Lähtuvad ju mingisugustest oma elukogemustest, oma muudest lugemiselamustest ja loevad sealt minu kirjutatust välja paljusid selliseid asju mida no ma ise ei pane tähelegi, mida ma enda meelest ei ole sinna kirjutanudki. Aga vahel tuleb välja, et kuskil alateadlikul tasandil, need asjad on meil ikkagi mõjutanud mingisugused raamatut või asjad, mida ma olen lugenud, võib-olla suuresti unustanud. Aga kui keegi ütleb, et vot see on seal olemas, siis ma mõtlen, et ahaa tõepoolest ja et mingil hetkel see käis mul peast läbi küll mingi heleda, siis pidi jätma. Aga kenam tänase R2 pikem kui külaline on Berk Vaher Berk kuulama järgmist muusikatükki. Sellelt ilusalt natukene kosmiliselt kosmilise välimusega plaadilt. Jah, see on nüüd ansambel name, kas Aivo Tron kübotton? Ma ostsin selle plaadi teadmises, et ta on, et see on, et üks 80.-te keskpaiga Ameerika pioneeri aga tuli välja hoopis, et see on Austraalia bänd, vahesem sama nimega ja tegelikult omamoodi elektroonilise muusika pioneerid ja see lugu. No ühesõnaga, mulle meeldivad sellised asjad, mis iga poole minuti tagant justkui stiili muudavad ja samas jäävad ikkagi kuidagi iseendaks. Üks väga pentsik lugu. Speklikule on saade ja Berk Vaher on külas. Ma pean tunnistama, et see lugu kõlas täpselt nii, et selle kohta võiks öelda jah, viimati ma mängisin seda diskosaalis kuskil tantsusaalis kuskil kaks kuud tagasi saab selle kohta öelda. Jaa, absoluutselt, ühelt poolt, selles mõttes oled sa seda ise mänginud. Kuule, ma ei ole ma santsile plaadi oma viimasel Tallinnas-käigul mingisugune nädal tagasi. Aga, ja sul ei ole lihtsalt vahepeal olnud. Aga kindlasti mängin sellepärast, et ühelt poolt tõepoolest Kätkeb kõike seda, mis seal kuskil aasta 80 ümber toimus poni EM-ini välja ja mida kõike veel ja teiselt poolt jällegi. Praegu tehakse paljugi sellist muusikat, mis kõlab üsna samamoodi, kasutatakse nagu neid samu efekte. Et tõepoolest. Ma selle nimekirja juurde, ma saan see kirjutatud ei ka veel, mis saate alguses kõlas, mis jäi nimetamata, väga tore, sa kogu aeg vaikselt täieneb ja mul on hea meel, kui me lõpuks saamegi siin paar rida A4 lehekülje peal täis. Berk, aga kui palju sa usud seda, et igasugused teravad, ütleme siis, kui me rääkisime, et tagasi kriitikast, siis läheme sellel teemal edasi teravat selliseid nalja, ütleme seda ärapanemine ära tegemine on need, mis tegelikult kasvatavad Eestis sellist vaikivat ajastut, juhul kui selline üldse olemas on. Et inimesed, kellel tegelikult on arvamus, tunnevad ühel hetkel noh, kurat, miks ma lasen ennast taguda, ma parem ei ütle seda välja. Netikommentaaride osas on see küll nii, ma arvan jah, et. Alati on ju võimalik asjalikult väidelda inimesega, kes jätab sulle selle võimaluse, kes ütles sulle kesta, on, kes kuulab mingisuguseid vastuargumente, noh okei, tal võib olla mingisugune oma arvamus ja ja see võib sinu omaga vastuollu minna, aga vahel on isegi huvitav, et tegelikult muidugi kunagi ma sattusin netikommentaarides ühe inimese peale, kellega me seal väga kõvasti jaks oleksime ühe teatrietendus asjast. Ja siis ma oli jätnud oma meiliaadressi, ma kirjutasin talle nimega seal ja siis ma kirjutasin talle, et mis inimene oled, ei tohiks nagu asjadest lähemalt, räägib nii nagu asjad selgeks. Ja siis meil arenes välja väga pikk ja huvitav kirjavahetus ja ja lõpuks tuli välja, et seal kirjanik Ervin õunapuu, kellega me oleme head sõbrad, need. Aga, aga kui inimene ei jäta sulle üldse seda tagasi, seda võimalustki ta ta anonüümselt ladistab sind täis ja tegelikult tahab lihtsalt enda pealt mingisuguse sellise mingeid oma vajakajäämisi näha saada, siis muidugi ta kulutab. Et noh, miks ma pean, kuna ma kellelegi seal niimoodi loopida, mõnitada, et võib-olla mina olen selles mõttes isegi paksema nahaga kui paljutki, aga, aga ma tean, et et see mõjutab küll kirjutajaid. Kuulnud inimestest konkreetselt, kes on jätnud mingid asjad tegemata? Ma nüüd lähen väga suure suureks, aga, aga saate alguses on see lubatud ka märk, mis, mis paneb sind tundliku inimese muretsema 2008. aastal veel uhkelt lõpu ka anno Domini, eks ju. Eesti vabariigis. See võib olla, et inimesed ei oska ennast ikka veel teise olukorda seada. Nad teevad teistele seda, mida nad mida nad ei taha, et neile tehakse, nad teevad tegelikult endale seda, mida nad ei taha, et teised neile. Et kasvõi seal kohas, kus ma suvitan, pallinud Sawyer keelumärke, et autodega ei sõidetaks, sest et eelmine aasta lagastatise väga elus näha. No inimesed ikka sõidavad, nad ei ole mingisuguseid jõmmid, need on täiesti korralikud tavalised Eesti inimesed, seal on lastega peresid ja seal on selliseid Vanawa. Tihti on naised naisterahvad rublise ja nad sõidavad selle keelumärgi alt läbi ometi kui keegi nende üha valdusse tungiks teeksid kõva kisa, eks ole, või et kui politsei piisavalt võta kohale jõuaks kuhugi nende hädapaika, siis see neile ei meeldiks. Aga sinna nad sõidavad, et tühja, sest keegi ei näe, et politsei sind nagunii ei käi ja, ja tegelikult nad ju hävitavad sedasama oma ruumi, mille päästnud ise sinna tulevad. Et noh, lõppude lõpuks ei ole raske jalakäija, et see tundub nagu mingisugune hästi lokaalne probleem, aga ma tunnen, et see on nagu hästi levinud. Et et ühelt poolt inimesed on ju kuidagi kulunud võimukandjate peale, et nad ei täida oma lubadusi, rikuvad reegleid ja ja on mingid jamad ja sagedamised altkäemaksuga. Aga see eesti inimese enda leidlikkus oma mugavuse nimel reeglite rikkumises on ka täiesti üllatav. Ja eks ta sellistest pisikestest rikkumistest olgugi et kui palju sa talud iseenda juures mõjutab ka seda, kui palju sa talud mingite võimukandjate juures või mille ees silma kinni pigistada. Oskad sa seda kuidagi nagu mingi põhjusega siduda, millest see selline selline noh, ma, ma ei oska sellega nime anda, Ma ei tea, minakesksus, noh, ei ole ka ilmselt päris adekvaatne, aga, aga, aga millest see tuleb, see, millest sa räägid. Ma ei tea, mulle tundub, et ta võiks olla mingisugune nõukogude aja mõju, võib olla, see ongi eesti põhjaminevik. Võib-olla see ongi see, et teadus on nagu võõra oma või reegel on võõra oma. Tühja kah. Et et noh, ja see on nagu see, kes veerand ungarlased. Ja see on minu meelest tõepoolest natukene selline mõisa köis, las lohiseb või sellise noh, ka otsapidi tõesti nõukogude suhtumise mõju. Et inimene ei saa aru seda sellest, et kui ta kui ta neid reegleid rikub, sest need on nüüd juba tema oma tähtede sisulised Et see, mida Kivirähk Rehepapist kirjeldab, see mitte ei olnud siis olukorra fikseerimine, vaid hoopis tulevikku vaatamine. Kas tulevikus ei oleks ka natukene lohutada? Oleviku kindlasti et kindlasti ta nägi mingisugused Tobedad või murettekitavad joone tasa inimestes. On on mingeid selliseid asju ka ma nüüd mõtlengi täpselt seda olukorda vaid vaid üldiselt mille osas on sul lihtsalt väga raske andeks anda, mis sinu arvates lähevad üle selliste piiride mida noh, ma ei mõtle siin muidugi neid asju, mille eest antaksegi paragrahve ja, ja, ja, ja kohtu kohtukulli ees, eks ju, aastaid mis on sellised, mis lipsavad läbi, aga, aga mis sinu jaoks on täiesti vastuvõetamatu. Noh, siin võib muidugi kogu sellest mõnu üürikesed poliitika kogemusest juttu teha sest et et tegelikult see, kui kui sa saa inimesi usaldada ja lubadused ei pea, see on ikkagi üsna häiriv. Et kui sa oled oma aega oma energiat oma mõttejõudu nii palju mingites hetkedes oma kompetentsi panustanud selleks, et mingid asjad saaksid liikuma ja, ja siis sa avastad, et et see sinu valdkond või, või sinu välja käidud ideed on lihtsalt üks kaart ühes suuremas mängus ja see koht ei ole isegi mitte väga suur kaal ja kui kutsututele, seatutele ja midagi muud, mida rohke ihaldavad, siis nad ilma mingi küsimuseta mängivad maha. Ja, ja see asi häiris külla. Ma hakkasin iseenesest poliitikast räägime, räägime siis poliitikas nüüd ja praegu. Miks sa sinna üldse läksid, mis see, mis see oli siin, mis, mis siin poliitikasse viis. No kõlab nüüd nähtavasti naiivselt, aga tahtmine midagi ära teha. Nüüd, eks ole? Mõne naerad sa iseenda, selle optimismi üle, mis sind sinna tegelikult viis praegu. Ühe suupoolega küll jah, sellepärast, et et selleks, et midagi ära teha, ära teha Luutselt lülituma kuidagi parteipoliitikasse, aga tol hetkel tundus see üks hea võimalus sellist eriti kultuuriinimeste seas, mulle tundus, oli sellist tühja kurtmist väga palju või noh, et. Noh, ikka see, et raha, võim ja hundiseadused ja mis kõik. Mulle tundus, et inimesed selle asemel, et kasutada oma mingisugust vaimset kapatsiteeti, teha olukorra parandamiseks lähevad liiga kergelt selle halamise peale välja. Ja, ja siis ma, kuna see võimalus tekkis vähese kui Res Publica väänamise teel siis ma lülitasin ka sinna Ja tegelikult, kes ristiisa oli, kes sind viis, ise läksin täiesti, ise läksin, otsisin interneti kodulehekülje pealt üles avalduse, täitsa ravisin kohale. Jah, nii oligi ja selles mõttes, kui ikka tagasi vaadata, siis seltskond oli seal ikkagi uskumatult kisu, kes sinna kogunes, võib-olla osalt see sai ka asjale hukatuseks, aga teiselt poolt seal oli väga palju vahvaid inimesi mingisugusel moel ja ega ma tegelikult ei kahetse, et ma seal olin, sest et lisaks olulistele kogemustele ma leidsin sealt ka paar head sõpra, nii et noh, nendega ma suhtlen siiamaani. Võib-olla see on kõige olulisem. Need siis inimesed, kes tekkisid just selle parteis olemise ajal mitte enne kui palju neid inimesi oli, kes noh, ma ei tea, kas sinu kuuldes või, või, või siis sinu selja taga ohkasin Berk Vaher Res Publicasse. Ja, ja, ja see sinu nii-öelda suhet nende inimestega majutus. Natukene mõjutas, tähendab, see oli noh, siis oli selline noh, ega tegelikult oli paljudel sellega seoses optimism, nii et ega paljud minu sõbrad ja tuttavad, kes selleks ajaks olid poliitikas suhteliselt pettunud, tulid ikkagi valima ja publikut, aga mind, eks ole, et väga palju sellist reaktsiooni ei olnudki. Ikka küsiti mõnda aega, et aga miks sa parteisse astusid. Aga kui ma sealt ära tulin, siis sa saad teha, tulid, need olid nii harjunud sellega, pigem oli see, et kui ma vahepeal kohalikel valimistel Tartus reformi astumata kandideeris Reformierakonna nimekirjas, siis oli küll väga selgelt tunda seda sõprade hoiakut, et me ei taha seda nüüd lolliks läind. Ei, mitte lolliks, aga nad kahtlesid, et ma olen ikkagi täiesti noh mingi poliitilise karjääri peal väljas ja isegi noh, need, kes teadsid, et ma seda ei ole ilmtingimata, vaid ma tahan mingisuguseid hästi konkreetseid näiteks kultuurieluga seotud asjade osas ära teha ja ja kedagi muud peale nende, kes seda oleks valmis niimoodi mahitama. Siis isegi nemad ütles, et ei, ei, ei. See on, see on selline asi, millega nemad ei lepi. Ma olen üldiselt mitu korda üle mõelnud alati imestanud, et see on tegelikult kummaline, mismoodi Eestis teatud ringkonnas ühest küljest täiesti nagu põlatakse seda, seda nii-öelda parteisse kuulumise vormi ja, ja parteiline kuuluvus on, see on inimesele justkui nagu selline must märk otsa ees, eks ju. Teisest küljest ei ole mitte mingisugust lootust asjade ühel või teisel moel korraldamiseks, kui sa parteisse tegelikult ei kuulu. On ikka, aga see sõltub nähtavasti ka sellest kui Ma tahan, siin, ei ole seda optimism, et me teeme ainult mittetulundusühingu ja, ja, ja, ja siis selle kaudu suudame midagi ära teha. Sõltub täiesti tasandist, et kui tahta teha mingisuguseid väga suuri kõikehõlmavaid asju, siis võib ei tea, ei tea, tähendab kasvõi praeguse Tallinn 2011, et et see loomenõukogu, kuhu ma kuulun, see on ikkagi moodustatud täiesti teadlikult, poliitiliselt sõltumatuna. Ma tahaks loota, et et ta selliseks ka jääb. Ja kui ma vaatan Kas või sa nüüd äsja asutatud kultuuritehas tuli ikkagi ka niimoodi rohujuure tasandilt et need asjad tulevad täpselt sellelt tasandilt, et kas on inimesi, kellel seda vaja on kas ta tekitab mingisuguse vastukaja, kas ta leiab mingisuguse tühja koha selles antud hetkel selles kultuuriruumis. Ja kui ta tõmbab endale selle massi taha, siis ta hakkab mõjutama poliitilisi otsuseid. Hea näide on tegelikult Tartusse Genialistide klubi, kui seda hakati kinni panema. Et küll, et kohalikud poliitikud ja linnavalitsuse liikmed seal nuhisesid, et otsused, mis provokatsioone, aktsioone te siin korraldate. Et oleks, oleksite teretulnud ja ilusti rääkinud, külmemaks ei oleks midagi andnud, aga kui tavakooli 2000 inimest taga sellel asjal, siis nad nägid, et et sellele kohale on vajadus olemas mitte ainult vaid üle Eesti ja neid alguses ei tule isegi välismaalt, nad nägid selle asja kaal. Ja ma arvan, et niimoodi see asi võib küll, et öeldakse küll, et need allkirja kogumised midagi ei mõjuta, aga antud juhul mõttes küll. Need õnneks õnneks selliseid meeldivaid või, või paremaid näiteid selles olukorras, kus mõned nädalad tagasi oli ühel päeval kaks uudist, üks teatas sellest, et riik noh, nii umbisikuliselt kui me siin rääkida saame, kavatseb lapsed ilma jätta koolitoidust ja siis kõrval teine uudis, mismoodi inimesed protestisid, aga mille vastu naha kasutamise vastu Briti Briti siis kuninganna nagu kojas, mille, mille absurdsusest selle kahe nii-öelda uudise kõrvuti pannes absurdsus, ta oli väga raske pallidesse ümber muunduda. Jah, palju on sellist protestivad testi pärast või sellepärast, et mingisugune teema on popp või kuul või noh. Et et ühelt poolt mulle tundub küll, et kui kodanikualgatust väga hästi sihtida ja väga hästi korraldada, siis ta annab mingisuguse tulemus teiselt poolt noh, kasvõi see koolitoidu näide muidugi Need on tegelikult ju pikemate protsesside tagajärjed. Et me võime näpuga näidata siin ühe teise peale, kes hetkel süüdi on, aga need on mingisugused sellised valikud, mis me oleme teinud kümneid aastaid tagasi. Et me oleme sellisesse olukorda, kus me oleme, et on, noh nimetame seda siis majanduslanguseks majanduskriisiks, aga. Noh, tahame või mitte, või meeldib see meile või mitte, eks natuke ole igalühel oma osa selles. Per kui elus sotsiaalse närvi heeringas sinu sees on, sul on üks partei kogemus selja taga, oleksid sa valmis tegema veel midagi sarnast elus. Usud sa, et, et nii-öelda aastate möödudes peale sellest väikesest pettumusest või suurest pettumusest, aga ülesaamist oleksid sa valmis veel nii-öelda võtma rahva juhtimise oma kirjaniku kätesse? Ma ei ole selles mõttes nii organisatsiooniline inimene, et loomulikult Ma siiamaani arvan, et ma näiteks Res Publica, sõin seal õigel poolel ja ajasin õiget asja teiselt poolt, eks ma olen ikka konfliktne inimene ka. Eks Mul on ikka raske mingisugustes asjades kokkuleppele jõudma, hakkan tüli kiskuma kergesti, ma ei ole kompromissialdis. Ja võib-olla. Võib-olla see tähendabki, et konkreetselt selline parteiline või ma üldse ei olegi et noh, alati on võimalik neid asju kuidagi teistmoodi saavutada. Et kas või see, et kuidas tahtlustajaga mingisuguseid asju kohendada saab. Kui on endale kuidagi noh, ütleme siis nime tehtud siis sinu arvamust tahetakse kuulda mingil tasandil, teda võetakse ka kuue kordesse kutsutakse sind nõu andma, kutsutakse sind igasugustel aju Padadele ja mingisugune protsent sellest saab ka teoks, et ma praegu tunnen küll, et kuulumata ühtegi poliitilisse õudu. Mingil pääsenu sõnal on kaalu ikkagi ja mingil ajal asetsevad. Oled sa nagu mõttes või enese sees, andestan neile, kes kelle tegevus siin päevapoliitilisest, sest parteipoliitikast looboni. Enesekoha pealt küll, aga tegelikult ikkagi. Peteti täiesti teadlikult väga paljusid inimesed. Et noh Täitsa selline pakas uha, võivationkini küla loomine oli ikkagi üsna üsna äge. Ja, ja noh, see kokkukukkumine mis paljudele tuli ehmatusena, noh, minu arust nendest Publicast välja siis kui tegelikult see pilt väljapoole tundus veel suhteliselt ilusad. Need protsendid olid kõrgel ja, ja tundus, et need väiksed, mingisugused sisetegelased saavad ületatud. Aga tegelikult tol hetkel ma juba nägin, et pääsu ei ole, see asi lihtsalt lihtsalt lähebki kukub kokku ühel hetkel. Ja ja natukene jah, ma olen nagu. Siiamaani mõtlen, et et kas see oli siis tõesti kogenematusest või mingisugusest looduslikust ahnusest, millest see oli, et, et Ühed, inimesed nii küüniliselt teisi petsid ju seal oli ikkagi iseendale valetamist ka, pole midagi, et kõik see on ajutine, et kõik läheb mööda ka seda ikkagi, et me ajame mingisugust õiget asja ja noh, et, et. See on jälle see suutmatus ennast kuidagi kõrvalt näha või omandada positsiooni kellegi teise pilguga, näha. Oled sa pidanud enda nendele sõpradele, keda sa nimetasid, kes tulid valima, eks ju, kes tundsid nii-öelda mingit sellist värsket õhku liikumas umbses toas oled sa pidanud või tundnud endas mingit vajadust või kohustust? Noh, ma ei mõtle otse, võib-olla vabandust, paluda, aga asjus selgitada. Eni läksid. Ikka ma üritasin ka jooksvalt asju kogu aeg selgitada, et lõppude lõpuks, kui inimesed on Ma tean, nüüd on suur Suht kasutada selliseid sõnu, mida poliitikud kasutavad midagi, kui inimesed on sind usaldanud, aga tegelikult on ju niimoodi oligi kui inimesed on oma suulisest umbusust tegelikult poliitika vastu üle saanud, sellepärast et nad sind konkreetse tunnevad ja mõtlevad, et, et kui see inimene on asjaga seotud, ega sa siis ikka väga hull ei saa olla. Et noh, ju seal ikkagi mingisugused lootused asju vähemalt seda on. Et siis on muidugi pidev majandusasju selgitada või anda inimestele ülevaadet, kus me parasjagu oleme või kui lootusrikas lootusetuse seis parasjagu on. Ja, ja muidugi ka takka ja inimesed tahavad teada, et kuidas see siis kõik ikkagi untsu läks. Kas sina konkreetselt tegid kõik selleks, et seda vältida? Et noh, midagi ei ole teha ikka ikka lõpuks, eks ole aastaid takkajärele veel mõtled selle peale, et kas ma tegin kõik selleks, et seda vältida. See on aeg-ajalt mingit parteiseltsimeestega, selline õhtune õlle joomine või kokkusaamine on nii-öelda, kus räägitakse vanadest asjadest ja proovitakse sättida teineteisega koos mingeid ühiseid kursse, et et asju ajada edasi viia kasvõi sealsamas Tartu linnas, mille volikogu liige sa vist oled. Ei ole, ei ole enam, ei ole nii, aga noh, need inimesed, kellega ma seal sõbrakse nendega me enam partei asjadest ei räägi ja teistega ma enam ei suhtle. Nendega on teised teemad. Ei, nendega pole nagu üldse mingeid teemasid, õnneks nagu nemad minuga suhtles. Nii et ütleme, mingeid selliseid liikmemaksuvõlga seal üleval ei ole. Vaja kuulama järgmist pala muusikat. Et jah, just näed see plaat jah, et see on nüüd. Filipp Buenny nimeline laulja kaheaastast 80 ja ja loo autor on tegelikult fancy vana George Clinton. See peaks meeldima näiteks naaspaakli ja selliste bändide fännidele. Üks väga musta muusikapala. Ärgaks. Piknikul on saade, tänase saate külaliseks on Berk Vaher. No ma praegu nüüd saaksin siia juurde kasutada vist tiitlit ekspoliitik. Sellepärast et me oleme rääkinud poliitikast ja mõne sõna sellest. Räägiksin veel, kas see, et sa astusid välja Res Publicast ja väljusid sellisest aktiivsest päevapoliitilisest tegevusest, kas see muutis ka kuidagi sinu? Poliitilisi selliseid nägemusi või eelistusi just konkreetselt Eesti poliitikamaastikuosas vähemalt selles ulatuses ütleme võrreldes varasemaga ennem ennem parteisse astumise ajaga. Ühesõnaga valisid ennem ühtesid, kas nüüd valid teise? Ega ma ausalt öelda ei peagi, kelle, kelle poolt ma need valima lähen? Hääletama mul naine alati pahandab, kui mõtlen, kelle poolt valima, sest selle ja eesti keel ja aga et viimati ma valisin näiteks rohelisi, aga noh nüüd on kõrvalt näha, et neil on ka omad sellised kasvuraskused ja mingid asjad, mis nagu välja vajavad, tulevad nii kohutavalt tuttavad ette. Oskaksid rohelistele praegu nõuande. Me võiksime Strandbergi rahulikult helistada, sa saaksid öelda talle, mis tuleb teha või mida ta ei tohiks teha. Jah, kindlasti seda, et et kui üks seltskond inimesi on saanud kuhugi maa peale Riigikokku või kuhu iganes et nad siis ei unustaks ära organisatsiooni sisemist asendamist, sest et vahetas Publicas uuesti, kukkus selle otsa, et ühed inimesed said soojade kohtade peale. Ja eeldasid siis, et ülejäänute toimivad siis sellise toetava kriitikavabamassina. Aga kui inimestele ei anta piisavalt infot, siis nad lähevad rahutuks kätte, kui nad on mõtlevad inimesed ja lähevad rahulolematuks kätte. Ja praegu tundub, et rohelistel on sama asi käimas. Et neil ei ole piisavalt võimalus kaasa rääkida, ei ole piisavalt infotki ja ja siis tekivadki sellised sisemised lahkhelid, et muidu muidu nad on mulle mitmeti sümpaatsed kõigega, noh see on tunda, et nad on natukene selline ühe tegime et nad on keskendunud energiapoliitikale, aga tähtis on vajalik asi, aga näiteks ma pole siiamaani aru saanud, mis nende kultuuripoliitikat. Aga jah, pigem see sümpaatia kaldub võib-olla sinnapoole, teised on natukene. Ühesõnaga, kui ma, kui ma näen Ühesõnaga, sinu hääl on ikkagi selline protestihääl klassikutel ei ole najal ta sinu häälega erilist võimalik arvestada. Oleks võimalik, aga ma lihtsalt näen, kuidas mingisugused mehhanismid toimivad. Et kui ma loen mingisugust uudislugu, siis omast kogemusest oskan arvata, kust üks või teine otsus või kompromiss välja kasvab või taas mingisuguse ütleme kuidas meediat manipuleeritakse, kuidas mingisuguse positiivse uudise väljakäimisega juhitakse jälle mingisugust negatiivset asja või elamist ohjata. Ja, ja need järeleandmised on minu jaoks piisavalt suured, et varianti, et kas ma hüppan pea ees sisse, ei hakka kohendama ja õiendama, organiseerima või siis distantseerinud ennast asjast valima pigem kedagi, seda, kes tundub olevat sellises arengujärgus, kus kõik on võimalik, globaalkihu ikkagi tuleb peale loetki neidsamu artikleid näebki poliitika või siseuudiste lehekülgedel mingeid asju ja tekib tahtmine ja, ja sünnivad peas kombinatsioonid, et minu jaoks on seda asja hoopis nii, eks natuke ikka muidugi rohelised võiksid sulle saata oma liikmeks astumise avalduse, ärgu saatku, ma tõesti, ma ütlen, et ma ei, ma ei kõlba parteisse, olen liiga konfliktne inimene. Berk sõpradega kodus teinekord kokku saades on poliitikast juttu tuleb või see on see teema, millest nad teavad, et tädi ka ei ole mõtet üldiselt rääkida, siis hakkab jälle sedasama vana enda asja ajama. Jah, oma ammuseid haavu lakkuma ei ikka muidugi et kõik ju ühiskonnateadlikud inimesed ja eks sellest lisaks muudele asjadele tule ikka juttu sinu tööde hulka või tegemiste hulka, ma ei tea, kas see on tasuline koht või, või mitte, aga igal juhul on see töö, eks ju, kuulub ka Tartu Kirjanike Liidu, Tartu noh, ma ei tea, kuidas seda osakonna osakonna juhtimine lausa oma põhitöö hetkel. Seal palgad. Kui palju seal tuleb nii-öelda seletada või tegeleda selliste noh, mitte otseselt võib-olla poliitiliste küsimuste, aga, aga kaudselt siiski poliitiliste küsimustega selgitamisega osakonna osakonna liikmetele Otseselt poliitilised küsimused on tõesti puhtalt juba selle suve või Tallinna juhatuse tasandil loovisiku seadused ja kõik sellega seonduv ja, ja loovisiku stipendiumit, millest hiljuti jälle meedias juttu oli. Aga eks. Eks see osakonna tasandil rohkem nagu see natukene pead silma peal hoida selle järele, kuidas inimeste loome ja elutingimused on, kuidas neid pahandada, kuidas inimestel, kas on mingisugust väljundit anda, et et tekita neile esinemisvõimalusi kuskil koolides, raamatukogudes ja, ja ka seda, et ta oleks natukene tasustatud. Et see tasu on ikkagi suhtkoht sümboolne, vähemalt inimesele mingi väljumata kohtub. Kas koolinoortega? Ja, ja teiselt poolt ka muidugi see, et et kuidas pikemas perspektiivis neile mingisugune kas stipendiumite süsteem tekitada või mingisugune tööpinda süsteem tekitada. Eks sellist tegevust on ikka, rääkimata siis sellest, et Kultuurkapitali tähtaeg tuleb, siis tuleb hulganisti soovitusi kirjutada. Praegu ka väga kuum teema sellel nädala teema, igal juhul kultuurkapital ja, ja need stipendiumit, sinul on oma arvamus olemas? Jah, minul on oma arvamus olemas selles mõttes, et et Kultuurkapital tervikuna täidab natukene liiga palju ülesandeid, mida ühitad täita liiga palju ülesandeid. Kultuuriministeerium on väga paljud asjad sinna lähedalegi hell ja ja ta on nagu riik riigis, ta üritab olla natukene sotsiaalamet, natukene kinnisvara ühendaja, natukene siis see palgamaksja või stipendiumi maksja. Ja ühel hetkel nähtavasti siis majanduskriisi süvenedes tuleb teha need valikud, et mida, mida see organisatsioon saab teha ja mida ta ei saa teha ja minu meelest pigem ikkagi tuleks keskenduda sellele, et Teil on mingisugune sotsiaalne, vähemalt ei ole. Inimesi ei saa asendada. Et majaga, nii palju, kui meil neid vaja on, võib teinekord natukene oodata, aga, aga inimeste tasandit. Esimene tund on läinud nagu unenägu ja kiiresti ma mõtlen siis Berk, teeme väikese pausi, mõne hetke pärast räägime kõigest sellest ka, millest me veel ei ole jõudnud rääkida, aga mis on kindlasti selle saate kõige põnevam osa kirjandusest jõuame rääkida ja nii edasi. Ole heade väike introvolutsioon sellele plaadile, seda enam, et seekord ei suuda esineja nime mina lugeda. Ei, ei valda seda keelt. Sina peaksid oskama. Jah, see on sealt sul messenger ja sa oled ka natukene mustanahaliste muusikat. Loo nimi on küll Laue lood entseevia, aga see lugu on tõepoolest heebrea keeles. Kuna tegu on siis nende mustanahalistega, kes rändasid tõotatud maa otsinguil üksvahe sinna Iisraeli kanti välja ja tegelikult võiks sinuga praegu kihla vedada selle peale, et et tegelikult see heebreakeelne hauas lood on. Ühes teises versioonis mõni aeg tagasi olnudki raadio kahes väga kõva hitt ja, ja Eesti spordisõpradele tuntud. Ärgaks piknikul saab, jätkaks, piknikul jätkub tänaseni, piknikul saatekülaliseks on Berk Vaher. Me oleme rääkinud juba poliitikast vanemana, kriitikast ja nii edasi ei ole jõudnud veel rääkida kirjandusest, nii et kõik teie, kes te olete meie pikniku seltskonnaga liitunud, siis ma arvan, kõige põnevam osa meie vestlusest domees. Berk, mida sa praegu loed? Hetkel ma loen džässmuusiku Sanna ja elulugu, nii see on siis doktoritööga natukene seotud. Kas sa oled mees, kellel on nii-öelda konkreetselt üks raamat käsil või nii-öelda noor raamatukogu ma tea, nendes paikades, kus kohas kas armastad istuda või kus sa öökapi peal raamatuid hoiad ja nii edasi. Tegelikult isegi pigem mitu, aga hetkel aktiivselt üks, kuigi tõepoolest siia tulles ma lugesin hoopis viimast seda muusikaaegne vaie numbrit. Aga, aga raamatutest jah, toda. Ja enne toda ma lugesin sellist raamatut nagu kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud. Ja see oli väga õpetlik ja huvitav raamat. Väike bluffi raamat sinuga edasi raamatutest rääkima, sest et sul on seal liiga värskelt veel meeles. Kui sageli inimesed helistavad sulle küsimärk, mida võiksin lugeda või, või soovita midagi Berk. Seista sisesiis helistajad keset raamatupoodi ja, ja nõutud seal ringi vaadata. Ei, otseselt ei helista, võib-olla ka sellepärast, et mul on klassika, kuidas igakuine kehandus, saade, kus ma neid soovitusi annan. Ja tõepoolest, ma olen paar korda käinud apollos raamatumüüjaid informeerimas, erinevatest raamatutest rääkimas, tausta natukene lahti oma initsiatiivil. Ei, nad on kutsunud. Aga aga tegelikult ikkagi vist inimesed teevad väga suurel määral selle valiku ise. Oled sa kunagi raamaturiiuli ees seistes, nähes, et inimene nagu nõutu tundub, selline tore ja meeldiv inimene, aga ta nõutu siis haarab mingi raamatu, sa mõtled? Mitte seda ainult oled sa sekkuksid sellel hetkel? Sekkuks sellepärast, et võib-olla on vähem ja mõned aastad tagasi oleks sekkunud, kuigi ma üldiselt väga harva sekkun teiste inimeste tegemistesse, nad peavad ikka mul tõesti kohvile maksa ajama, et ma kuidagi võtaksin ja nende suhtes noh, mitte sellepärast, et et ma ei tahaks nagu välja öelda oma seisukohta nende suhtes, aga aga ma olen seda varasemas elus nii palju teinud, et kunagi ei või teada, et äkki inimesena mingit põhjust selle tegemiseks on. Selline intelligentsuse presumptsioon. Et kui inimene teeb mingit asja, mis mulle ei meeldi, siis kõigepealt mõtle selle peale, et miks ta seda teeb, et äkki tal on mingisugune mõistlik põhjus selle jaoks. Aga, aga praegu ma küll ei sekku inimeste lugemiseelistustesse taga, et on väga paljud asjad, mis mulle juhenduses ei meeldi ja mida ma ise ei loeks teistele. Ei soovitaks ka, võib-olla sel hetkel on neile täpselt seda asja vaja või, või kui, kui nad avastavad, et see on jama, siis nad on mingisuguse kogemuse võrra rikkamad. Me saame ikka headest raamatutest sellepärast aru, et oleme halba lugenud. Aga ma ei oska isegi praegu öelda, mille, mis raamatunägemine inimese käes mind ikka tõsiselt vihastaks. On sul endal mingi selline konkreetne Schmitt olemas, mille järgi sa hea raamatu ära tundnud raamatupoest, kui sa, kui sa riiulitel seismas, kui sageli selts ostmas käinud siis vaid see eelküsimusi küsinud. Tead kurvastavalt harva sellepärast et et ühelt poolt mul on kodus mingisugustest varasematest aegadest nii palju lugemata raamatuid. Ja teiselt poolt jällegi Väga palju ja väga suurel määral. Ma ostan juba internetist, tellin Amazonist mingisuguseid inglisekeelseid asju, mida siin pole lootustki saada. Aga kui ma ostmas käin, siis huupi küll väga harva, ikka enamasti väga kindla peale. Lähed raamatu järele. Riiulijasselist seismist, otsimiste vaatamist ja ohooloom on sinu jaoks olnud. Kahjuks ei ole jah, tegelikult on see antikvariaatides võib-olla tõesti vana raamatupoodides on küll sellist. Seal on Soho natuke teise kõlaga. Siin jah, jah, lõpuks täitsa. Jah, seda küll või, või ka natuke ikkagi seda, et et leiad mingisuguse asja, mis, millest ei oska midagi arvata, aga igaks juhuks ostad. Vaat see on ka jälle võib-olla see ajaline küsimused, antikvariaadis on suhe tõenäosusega odavamad. Seadusin kui näiteks. Muusika küll pigem niimoodi, et vot seal ma katsetan, rohkem ei riskinud rohkem mingite asjade ostmisega raamatute puhul on tõesti, niimoodi läheb hästi kindlat asja ost. Raamatukollektsioon või raamatukogu on seal suurem kui muusika oma. Või annab muusika juba raamatutele silmadeta. Ohoo. Nad võivad olla, et võib-olla peaaegu et isegi samas mahus, aga, aga tegelikult nendest raamatukogu suurem, sellepärast et mul on vanematekodus viis kasti lasteraamatuid, mida ma ikkagi ennemaks. Kuidas sul raamatut riiulites, on sul mingi selline omasüsteem või püüad sa püüad sa jaotada nii nagu peab sari sarja järel ja, või, või kirjanik kirjaniku järel, kuidas, kuidas sa oled oma riiuleid ise korraldanud? No eksnaine on aidanud neid natukene niimoodi kasse sahkede kaupa liigitada, aga, aga mul on küll krooniline see omadus, et ma ei pane asju tagasi sinna, kust võtsin ja isegi kui ma üritan neid raamatuid kuidagi teemadeks Euroopa liigitada, siis siis nad kipuvad ikka ühel hetkel segi minema. Aga, aga teiselt poolt jällegi meil on kujunenud kuidagi niimoodi, need riiulid on nii erinevate vahedega, et paljud raamatud on suured. Mul on üks tuttav, kes on mitu korda oma raamaturiiulit ümber tõstnud, sellepärast ta tundus, et ühel hetkel, et õige noh, nii nagu oli, oli esimene versioon, siis talle tundus, et õigem oleks ju, et koos oleksid needsamad autorid hakkasid, mul oleks parem ülevaade, siis tõstis ta ümber üldse mitte väga väikese raamatukogu selle järgi, et kus jooksevad sarjad omavahel ja ta ei ole suutnud nii-öelda rahu leida. See on, see on mingi omamoodi paranoia raamaturiiuli ümbertõstmise, oma. Noh, ta on mingis mõttes teraapiline ja nähtavasti aitab ka sisemiselt kuidagi mõtlemist, koheldane nagu kohistamine ikka hull asi seejuures on see, et sa mäletad, olete mingit varasemat versiooni Lähed seda raamatut ikka otsima mingisugusest kohistamis eelsest paigast. Et üldiselt, kui ikkagi asjad väga hulluks ei lähe, siis ma üritan mitte mitte seal väga palju ümber korraldada. Lubage väga lapsik küsimus ka, kelle raamatud on sellised, kes kes tulevad ikka ja jälle, millised sa võtad uuesti ja võid lugeda muretult sellise sellise koha pealt just, kus parasjagu lahti lööd ja ja just sealt konkreetselt loed, paar lehekülgi on jälle väga hea olla. Noh, mingisuguseid lasteraamatuid ma loen ikka, mis on mingisuguseid naljakaid raamatuid mida, kas ei teata, ei aita, või? Noh, näiteks kui ma, kui ma olen külmetanud või haigusevimm sees, siis ma tihti võtan mingi lasteraamatu kätte. Et on üks selline raamatuga puuneks prantsuse raamat, mitte, peate ratsanikud, tead hobune, mingisugune lasteraamat peaaegu et iga sügis-talve hakul uuesti üleval, jällegi. Kevaditi, ma loen peaaegu iga aasta üle leelo tungla, Neitsi Maarja, aga mis on justkui selline tüdrukutele naistekas, aga ta kuidagi nii vahvalt kirjutatud, et ikka ja jälle satub kätte. Selliseid raamatuid on üsna üsna sellised kuulsad asjad, mida ma ikka ja jälle ülevaade. Või siis noh, joosta Obama hulka või selliseid asju või. Mingisuguseid selliseid noh, on ka selliseid inglise keelseid, mitte isegi niivõrd ilukirjanduslikke asju, mida ma aeg-ajalt ülejäänud Või midagi tähendab, kõik eesti keeles ilmunud asjad läbi lugenud on lihtsalt raamatut kuigi noh, ma ei ole ühtegi lugenud kaks kohta, sest et noh, sealse kriminaalne põnevus ka vähe, aga teiselt poolt, nii kui ta tulema üritan ta kätte saada läbidubedama. On seal mingid sellised perioodid ka tsüklid, et nüüd läheb nagu praegu see soojaks saiaks. Ka ikka ikka on jah, mis praegu periood on? Praegu on, praegu on jälle nagu see aeg, kus ma elu, kes on suhteliselt vähe lugenud mitte sellepärast natukene ka sellepärast, et mingisugused asjad, et üldse sellest, kuidas ilukirjandust Moldovat kirjutatakse, on minu jaoks natukene üha kulunud. Aga, ja aga otsapidi ka sellepärast, et doktoritööks on vaja selliseid teoreetilisi asju või siis elulugusid. Ja, ja teiselt poolt ka sellepärast, et et palju huvitavat viimasele loppis esseistikat sellistes kirjutamisviisides, kus nad žanrid nagu segi lähevad, et ei tea, kust need nagu essee lõppenud või kust ilukirjandus. Olen kena, võtame järgmise, vala tükikese muusikat, see on nüüd vahelduseks ka üks lugu eesti muusikat mingi ametlikult välja andma. Ta aga mingisugustes ringkondades juba üsna tuntud Kehra tüdrukutebänd, Miip lugu, ära ole kuhi. Ärgaks piknik, pikniku saatekülaline on Berk Vaher, kas selline muusika, nagu ansambel Miip tagasi esinedes meile mängis, kas jõuab sinuni ise või otsid sa sellist muusikat? See jõudis nüüd pigem sõprade kaudu, nii et jah, üldiselt jõuabki palju sõpradega, kuigi ma aeg-ajalt ka teen selliseid otsimisi, käid külas külas, käin külast külasse või mõistmisest, mõista asju või kuidas, kuidas ta tänapäeval käib, kui palju jõuab ka sõprade kaudu ja ja see Miipoliga tegelikult selle taust on selline, et et Miipoli tegelikult ühel sellisel avangatsel kihandus juhitusele Erkki Luugi poolt genereeritud sõna magnet, päriselt põhjas, piim tagurpidi. Aga siis ta läks kuidagi käibesse mingisuguses teatud andekamad ringkonnas ja ja siis küla teine avangardist avastas, et Kehras on täiesti sõltumatult loodud sihuke tüdruku bänd nagu nagu Miip. Kust nemad seal? Ma olen võtnud ka, mine võta kinni. Aga ta otsis selle bändi üles ja siis avastas, et tegelikult väga kihvt bänd on. Ja siis sedakaudu on see jõudnud ka tõesti minu kätte ja kust ma hiljuti tegin ühe pikema miksi, mida oma fantaasiasaated mängida? Sest et noh, ühelt poolt, mulle meeldib siin see, et et noh, need tüdrukud on teinud sellise poploo, aga teiselt poolt mulle meeldib ka just see, et et on selline natuke lõufay. Et seal taustal toimuvad mingisugused sellised pool tahtmatud kiuksud ja häälitsused, et kui see viiendat kuhugi tipp-produtsendi stuudiosse, siis kõik see läheks kaduma. Et eriti tõepoolestki lasta tal niimoodi tipptükid kuskilt muusikast miksimist programmist läbi võtad lõikudeks lahti, siis avastad, et kui palju huvitavat seal taustal toimub. Tahtliku või tahtmatu või tahtliku või tahtmatu tõepoolest. Kui palju Berk on neid ringkondi või selliseid sotsiaalse suhtlemise piirkondi suhtlemise välju milles sa ringi liigud ja ennast väga koduselt tunned? Noh, kodus, et ma tunnen ennast ikka ainult kodus. Aga, aga hästi ma tunnen ennast väga erinevates seltskondades ja eks see ole natukene olnud natukene taotluslik, kuigi noh, ma ei ole meeleheitlikud pressinud ennast kuhugi, kus kus võib-olla mind ei tahate ja kus ma iseenesest hästi tunne. Aga need seltskond on tõesti väga erinevaid, ma avastasin seda. Jõudis nagu väga selgelt, mõne kohaliku oli mu 30.-st sünnipäev mis oli tehtud siis sellise otsapidi OYO veonak ühe ühe teise inimese, kellele samal ajal sünnipäevade sõnum oli selline, et et keegi ei ole kutsutud, aga kõik on oodatud. Ja, ja siis ühel hetkel ma vaatasin tõesti, et mis seltskond seal osad on täiesti erinevate taustadega inimesed. Raidmad võõrad ka sellest, keda nagu ei saanudki aru, kes aga väga toredad Absoluutselt täiesti, see oli veel ühte meelitavad, inimesena, oli kuidagi pidanud vajalikuks tulla, noh, ikka on kond põhjad, eks ole, kes mõtlevad, kui pidu on, siis ikka tasub tulla. Kuidagi sümpaatne oli, muidu ma oma sünnipäevi Pean väga vaikselt mängis, aga see oli kuidagi selline suurem pidustus tuli täitsa kasuks ja muidu ka, et et otsapidi liigun sellistes väga. Po Heimlikes ringkondades, teiselt poolt jällegi ma olen tahtis Rotary klubi liige, eks ole ja nüüd on kaks suhteliselt katumatut maailma möödunud. Nendel õhtutel kui Rotalia koosolekul siis lips on nagu põuetaskus kaasas. Ei ole seesama luukeha, mis mul muidu kaelas on, ka seal kaasas. Mis, mis on need ikkagi, ma tulen tagasi selle juurde, et, et sa nüüd ei nimetanud, sa ütlesid, need on küll väga palju, aga, aga noh, ma saan aru, kirjandus on üks, muusika on teine, mis on veel need seltskonnad, kus sa oskad sõna sekka öelda, no rotariga olgu nagu kolmas tegevust, väga tõsine asi, et mis kohad need veel on. Mingeid salaulme, ulme, ma ei tea, lugejate rollimängija. Ulmet ulme, seal bataalid, ma mõtlesin suhteliselt lühikest aega sõna, aga seda ma küll avastasin, et see on minu jaoks natukene tundmatu maailm mitte isegi seda, et et noh, mitte et mind oleks häirinud see, et, et nende inimeste mingisugused eelistused kirjanduslikult on teistsugused kui minul, noh, see on nii-öelda tavakirjandusringkondades samamoodi. Aga pigem pigem just see, et et see oli nii sissetöötatud subkultuur või nad on tegelikult omas vallas nii kohutavalt palju lugenud. Et ma jõua neile eladeski järele, et ma nendega lihtsalt nagu võrdselt positsioonilt rääkida. Ülejäänud juustul tuleks seinast kõik välja tõmmatud koos ja võib-olla et selles mõttes, isegi kui ma ei haaku sellega, ma austan sellist asja. Rolli mängimist on ka teinud kunagi jah. Et Ma sattusin läbi temaga selle seltskonnaga väga palju, kes selle rolli mängimisega aktiivselt tegeles, siis ma olen ka seda teinud. Selles mõttes on hea kas või ülikoolis tudengitega suhestuda, kes sellega tegelevad või. Tähendanud jällegi ta annab ühe võimaluse inimestega millestki rääkida. Huvitav kogemus praegu kirjanikule, väga hea kogemus, kui sa oled regulaarselt sunnitud mingisugust teist rolli mängima endast absoluutselt teistsugust inimest. Kui suurt kiusa tunned ise muusikat luua, selles mõttes mängida muusikat ja segad ja, ja miks ei taga, aga see kõik on ikkagi žongleerimine juba nii-öelda valmis küpsenud tomatitega ise näpu mulda, sõna otseses mõttes millegi loomiseks muusikalises plaanis oled sa valmis, oled sa teinud? Oi, ma olen tosinkond aastat tagasi kaheksa isegi laulnud. Sain biit kõnedsega tuttavaks, et et üks selline keldribänd n tegelikult natukene nagu muusikakriitikute bänd samme ja, ja Margus Kiis tegid seda veel ja siis mingisuguses Anneline keldris Tartus tegime mõned lood linti. Kosmoses, ühtlasin kaasaku õhutada. Keys andis selle teistele teadmata kasseti peal välja ja sokutas kriitikute tööle, mille me oleme omajagu pahased, sest see oli ikkagi väga lõufay. Ja Tiit, kus nats kihutas sellest Postimehest arvustuse, tahtis panna heasüdamlikult kaks punkti kogu selle asja ära, aga mingi trükivead olid neli mille peale nakati omas ringkonnas mingisugused tõhusaks okstaseks pidama keegi kasseti näinud õlut, aga kus need tähendab neli, peab midagi olema? Ma igaks juhuks jätsin ühele, mul on ka väga nõhk. Kurtkete külmet, nii kui külmetan, siis kohe annab tunda, et ega ma tegelikult mingil püsib, laulumees ei olegi, aga praegu ma teen pigem sellist sämplitest kokku lõigatud asja ja ma ise ühtegi pilli ei mängi peale abitu suubile lõõtsutamise. Siis ma pigem võtan mingisuguseid sämpleid lugudest välja, miks siin neid kokku või siis ka? Üritan mingisuguseid lugusid miksida, aga midagi sellest, ma olen paari asja oma saadetes mänginud, aga ja, ja ükskord jah, mõned lood olid Urmas Vadi saates vikerraadiost, kus ta tegime intervjuu. Aga, aga kuhugi ma olin eriti niimoodi välja anda. On see on see mingi asi, mis on nii-öelda plaani see seal või, või, või on sellega nii, nagu ta on, ega, ega. Ta on tõesti selline hobiline, et ma noh, ma olen üht või teist asja niimoodi ühele või teisele sõbrale paljundanud. Aga noh, selles suhtes, et mul ei ole mingeid ambitsioone, see on puhtalt oma lõbuks tõesti. Kuidas kirjutatud värk. Kuidas ma kirjutan ikkagi hästi inspiratsioonist lähtuvalt, ma ei ole selline rahvakirjaniku tüüp, kes istub maha neljaks tunniks seda ja, ja noh, enne ei tõuse, kui on kell täis ja midagi paberile. Et mul võib minna niimoodi kuude kaupa. Et ma ei kirjuta ridagi ja siis ma kirjutan ühe lõigu ja, ja siis ma jälle tükk aega kestnud Tahad sa sellest oskusest puudu istuda aeg-ajalt maha neli tundi ja teha mitu päeva järjest hoogsat usinad tööd. Varem tundsin, kui ma olin selline algaja müheneksist. Piitsutasid proovisid, istub Berg, siin ei lähe praegu. Mitte ka väga natukene ikka õli seda mingisugust käsklust kuklas, eks ole, et, et tuleb kuidagi ennast tõestada, et olen kihanike, tuleb jälle uus raamat välja saada ja sel hetkel oli ka neid uusi kirjanikke nii palju tulemas ja oli see sisemine konkurents Noorte kehade ikka vahel. Ja siis ta muutus nagu natukene selliseks poptööstuse paroodiaks. Et kas ikka saad igal aastal albumi välja ja kas sellest ikka kirjutatakse, kelle pilt on lehes suuremalt ja ühel hetkel ma sain aru, et, et see mõttetus, kooliplikad kiljuvad või just, just täpselt ja ma saan näha, et, et ei ole noh. Et me ei ole mingi popp tööstus, kamoon, eks ei ole mõtet teha sellist nägugi ja, ja pean mõtet nagu keskenduda kvaliteedile või noh, ennekõike sellele, mis endale tähtis, millega sa ise rahul oled. Et üks üks muusikas mulle väga meeldib Scottwooke täna mul küll kaasas ei ole. Aga tema tegi oma oma viimast sellist lauluga plaati 11 aastat. Ja ütleski, et enne ei saanud valmis. Et ka olid konkreetsed hetked, millal ta tundis, et asi liigub edasi, kirjutas ka mitme kuu peale võib-olla hea teksti ja ütles, et noh, et jälle võtnud, see on nüüd õige asi, nüüd sai nagu see õige moment ära tõmmatud, siis on jälle tükk aega. Ja, ja mul on praegu samamoodi, et ma tunnen, et et see õige hetk tuleb ära tabada, kus kasvõi see üks vajalik lõik tuleb, aga, aga siis tuleb ka tükk aega rahulikult talle, kui hakkad punnitama, siis läheb untsu. Kas on mingi selline väike mikromärkmik, kuhu kohta sa mingeid mingeid asju üles tähendab selle jaoks, kui ühel hetkel nii-öelda on vaja kuskilt ammutada siis lehitseda, üle vaatama? Selles mõttes ma olen küll vist natukene selline vanamoeline, kes ütlevad, et mul on olemas pisikene märkmik seal sul kaasas ka see mul kaasas vist number 103, kui ma õigesti mäletan. Olen vist kuskil 15 aastat, tegime süüdist aastat pidanud ja sinna kehtina sinna lähevad ka muidugi niimoodi, et noh, igasugused artikli ideed ja ja arvustuste ideed ja mingisugused kõnede mustandit ei kasuta, kui ma esinen, ma ei kasutata, et reeglina, aga noh, mõtete korrastamiseks on ikka ja, ja siis teiselt poolt märkmiku tagaotsast tulevad siis saadete kavandid, jaid, isee settide planeerimised. Nii et sealt on hea vaadata, kumb, kumba siis olen rohkem, kas diisel või kirjanik, kumbagi rohkem pääseb siiamaani on nagu seda kirjutatud, ikkagi rohkem. Kas need on sellised asjad, mida teised mitte kunagi ei näe ja kunagi ei vaata ja ei loe või, või, või oled sa hea meelega neid nõus niimodi jagama? Pikk ei ole küsinudki abikaasa, üks kord niimoodi võttis huvi pärast kätaks lehitsemine. Mõtlesin, et kas ma kisun käest midagi salajast, aga kui ma isegi oma käekirjast aru ei saa, siis ega tal ei olnud kerpiloodus. Et kuidagi on niimoodi kujunenud. Jah, see on see arvutivärk ikka, et et ta mõjub ka. Ma ei ole kunagi eriline kihadehnikult, kui juba kooliajal, aga, aga nüüd ma vaatan eriti, et täiesti õudne, et ma olen mingi asja kirja pannud ja mul läheb ikka kohutavalt aega, et läbineril selles mõttes pole ka seda ohtu, et kui keegi teine inimene Sealt leiab, ühesõnaga, kui te leiate mingi märkmiku, millest te mitte sõnagi aru ei saa, siis saatke see Berk Vaher on tõenäoliselt seal, aga jah, just täpselt ja ta on väga tänulik selle kätte saab ilmsest. Jah, kuigi eks ta viimasel ajal ongi niimoodi, et ma kirjutan ka sinna suhteliselt absurd. Blogipidamise nakkus või blogi pidamise selline magus kibesõltuvus on sulle tuttav või mitte. Lugejana küll jah, aga vot see on see asi, et et kuna ma olen tõesti aastaid kihutamasin oma pisikesse märkmikusse, siis mul ei ole mitte mingit tahtmist voldise blogi pidada natukene sellest mõtteviisist. Ja, ja selles uues asjas, mida ma nüüd niimoodi hästi aeglaselt keset on natukene see teema sees natukene mõtisklusi sellisel noh blogimaailmateemadel kuigi ma tõepoolest ise pole midagi blogi kirjutada nii et sellised kutselised teevad, tulen, mees kirjutab millestki, mida ta ise ei ole tegemist teinud. Aga ma sellest nendest probleemidest, mis sellega kaasnevad või natukene sellest kirjutamise vajadusest või sellest, kuidas mingisugused inimesed mingil hetkel jätavad. Justkui jälle sellepärast, et need, selliseid võõraste kommentaare niukseid nükeid on hästi palju. Et sellest on vestlustes on õhuaga ise ei ole proovinud. Aga oled sa aru saanud sellest, miks seda inimesed teevad, miks, miks see on nii nii-öelda magus ahvatlev ja panna panna kirja? Ma olen alati mõelnud selle üle just, olgu peale, ma saan aru, kui on üks blogijat, see on selline elektrooniline päevik, aga mulle meeldib see, kui mõelda selle olukorra üle, kui inimesel tekib nii-öelda kolm, neli, ma usun, et neid inimesi on palju, kellel on veel rohkemgi need Alta legosid elektroonilisi, mis elavad oma elu ja mis tegelikult ei ole, mitte ei ole enam see inimene, nad ei ole ka nagu mingid noh, nad on mingid derivaadid, sellised kummalised. Jah, ta on mingisugune viis selles netikeskkonnas kuidagi ellu jääda või seda endale kodusemaks teha, leida seal mingisuguseid suhteid keskkond ja nii nagu ma oma elus läbinud väga erinevates keskkondades ja ja noh, mul ei ole nagu sellega probleemi, et ma olen igal pool seesama Berk Vaher. Et noh, meeldib see inimestele või mitte, et ma olen mingisugused sellised tagasilöögid juba kätte saanud, mingisugune paks nahk on tekkinud. Aga paljud inimesed, ma kujutan ette, tunnevad vajadust ennast kuidagi mingisuguse nimega kaitsta. Ja, ja teiselt poolt minna igasse uude seltskonda sellise puhta lehena. Et on nad siis tuntud või tundmatud lähevad sinna netikeskkonda, kus nad võivad võtta mingi suvalise näo suvalise nime ja rääkida seal kaasa, ilma et keegi keegi ütleks. Et issand jumal, jälle Berk Vaher siia ta jõuab ka, eks ole, et igal pool on tal ütlemist. Sul on enda nimi on alati see, mida sa kasutad või on sul olnud mingeid selliseid varjunimesid ka. Noh, see muusikalugude tegemine on olnud näiteks Ten Helle nime all ja kunagi oma kirjutamist alustasin, katsetasin selliste erinevate nimedega, aga ma iga iga nimel kihvt, mingit paar asja, siis tundsin, et kõige huvitavamad ikka omaenda nime algeta netis netis ei ole, noh, mai noh, see on see asi, et kõik saad nagu ise öeldud, mis tahad. Et, et see, et kui ma ütlen seda enda nimega on tal rohkem, kui ma panen anonüümse netikirjaniku nime sinna. Aga, ja siis, kui see netikommentaaride vähk tuli, siis ma küll katsetasin, siis oli ju see aeg, kus oli Delfi ja, ja siis oli veel portaal Mega. Ja mingil hetkel veel meil selline praktika, et noh, vot sellised kelleltki mingisuguse sellise arvamusloo. Ja siis arvamus auto sai sellest ka onu. No kui kommentaaride arv ületas mingisuguse numbrini, siis ta sai selle eest natukene üha juurde. Nii et ma hakkasin seal provotseerima endale vastu vaidlema erinevate nimede all ja tekitama selliseid teadlik provokatsioone. Tuleks need kommentaar. Nii et on juhtunud ka meedias sellesse sellist asja, kuidas Elo Viiding oma üheses sees vastandas siis minu mingisugust väljaütlemist anonüümse netikommentaatori väljaütlemisega, sest ma pidin talle ütlema, et tegelikult see olin mina. Aga, aga noh, muidugi siis, kui see usuteemaliste arvamuslugude pihta hakkas nendes portaalides kommentaarid kaslased 10000-ni, siis nad otsustasid selle asja lõpetada. On jällegi, ma, ma arvan, et ma saan sellest anonüümse kommentaari psüühikast aru, et see on mingisugune selline pahameele väljavalamise viis, ilma et sa peaksid vastutama selle eest. Väga head muusikat vahepeal ei ole. See on nüüd üks selline kummaline. Üllata ja sindagaat ütleb ühte ühte väga tuntud lugu. Annab selle mingit pidi oma näos on pigem nagu rohkem näitemäng, kui, kui laulmine isegi. Ärgake Specenko, saatekülaline on täna Berk Vaher, Berk, millest see raamat räägib, sa vaikselt andsid lihvimist või, või nii-öelda vihjasid sellest milles ta muuhulgas räägib, aga, aga mis raamat see on, mida sa praegu kirjutad? Nimeksandal fantoomkvartalid ja õigupoolest koosneb sellistest. Üksikutest omavahel läbi põimuvatest lugudest, mis samal samal ajal jäävad nagu pidevalt lõpetamata. Et need hiljuti kolm katkendit saad, aga see eesti naine nii ja siis midagi päris algus on ka Loomingus ilmunud mõni aeg tagasi. Ja noh, võib-olla ta kui niimoodi hästi lühidalt öeldes, millest ta räägib, sest ta räägibki sellest, kuidas kuidas inimene mingisuguseid asju mäletab või ei mäleta või ütleme, et kuidas tal unenäod ja tegelikkus hakkavad vaikselt segi minema või et kuidas mingisugused elulised sündmused on. On unenäolisemad, kuna nad ongi, aga et see piir nagu tavaliselt no täpselt teha toonud, et kus üks või teine asi üle läheb või, või just see, et mingisuguseid situatsioone Nende leiagi lõpplahendusi. Et tekib mingi selline kummastus efekt. Jääb noh, kuidagi noh, loeb selle katkendi läbi mõtlema, et mis asi see oli ja kõnnib ringi ja, ja see asi jääb teda kummitama, et noh, siis on efekt nagu saavutada seda. Et mis seal veel on, seal on teiselt poolt on seal natukene sellist autobiograafilist momenti, seal on noh, natukene noh, modi suhteid meediaga või, või noh, et kuidas kas sa meediaga suhestada, kuidas seal tekib mingi teatud meediast sõltuvus, kuidas sa sellest üle saad või, või kuidas sa satud mingisugustele sellistele avalikele üritustele, mis mingil hetkel hakkavad sulle totakana näima ja mingil hetkel sa jällegi tajud seal kogu sellist praeguse aja olemust. Ja natuke on seal selliseid pähe elulisi asju ja noh, ega viimasena suurem sündmus on ikkagi see, et, et ma arvan, et aasta kolmekuune tütar ja noh, et, et kuidas see on elu muutunud või kuidas see asjade tajumist muutnud selliseid asju? Kui sageli sa avastad eile õhtul kirjapandus selliseid asju, et sa järgmisel hommikul võtad ja, ja kas siis kustutad või nii-öelda maha tõmban need asjad. Ma küpsetan, neid asju on tal sees suhteliselt kaua, viimasel ajal, et kas nad, kas nad niimoodi jäävad püsima, vaid just nimelt ma ei pane neid enne järgmist hommikut. Et ma lasen neil suhteliselt kaua niimoodi loksuda, endal peast allkirja ja muidugi ma panen sinna märkmikusse enamasti Kehra, et, et see oleks kuskil olemas. Aga märkmik on siis selline eelkataloog või ma ei teagi, kuidas öelda. Ja, ja see, mis ma lõpuks teksti sisse arvutisse trükkinud, seal on siis tõesti see asi, mida ma seal näha tahan. Nii et selles mõttes seda enam hiljem muuta ei tule või sinna kallale, millega millegi põhjalikuga minna. Eks ma ikka nokitsen, kuigi praegu on see pigem niimoodi, et et kuna ma seal niivõrd erinevaid teemasid niimoodi läbi noh, kas see on ka selliste samplite katkestamist ja sellise noh, ootamatute üleminekute ja ja sellega seotud, et et pigem, kui mul tuleb mingisugune uus idee, siis ma olen mingit selle tükid mingisugusesse vahem kirjutatud asja sisse ja sellega muudan seda või siis noh, ütleme, lööd mingisuguse asja kaheks, et see on tegelikult otsapidi ka hoopis võib-olla Tõnismäe mõju. Kooskõlastus on tema eluloo raamatut ja kellega seal vähemalt suheldud ja siis noh, jälgitav Müümata naer jälgitud seda, kuidas ta viimasel ajal oma lugusid kuidas tal on ka niimoodi et üks lugu läheb poole pealt hoopis mingisuguseks teiseks teemaks näha, või siis need üks lugu sujuvalt teiseks üle või kuidas ta mingisuguseid omaenda vahesemat, asjade tsitaate või mingeid muid tsitaate toob sinna loosse sisse. Et mind puht tehniliselt huvitas see, et kuidas need asjad üles Kuidas see Tõnisega kokku saite selles sellise noh, otseselt sõna otses mõttes raamatu kontekstis või, või kuidas teie kokkusaamisest sündis raamat? Kas lugesin, et selles mõttes vahva lugu, et näide sellest, kuidas kriitika ja seejuures mitte sugugi üheselt kiitev kriitika positiivselt toimis. Et ma sattusin aja muusika asustama TEMA DVD salvestuskontserti Tartus juhendum pühenduda ja siis kirjutasin seal tema noh, niimoodi taustu lahti või noh, mis mulle tema juures on kogu aeg meeldinud, praktiliselt võib nagu sellist autolaule, ballaadi, rokki, diskot, kõike nagu ühte ühe ausuga teha. Ja siis nagu kirjutasin et mingisugusest hetkesse publikuga suhtlemine katkes ja kuidagi noh tõmbus endasse ja ja üldse mitte mingi mingist hetkest nagu kuidagi kadusse, kontakt publikuga. Ja siis mõne aja pärast. Telefon heliseb, tülis otseselt, kas sa kirjutasid arvustuse või või noh, et, et kuidas võib keegi inimene sekundi pealt pealtnäha tabada, eks ole, kus inimene siseselt tunneb persse, täna täna ei ole see publikuna. Et ma olin kuidagi selle momendi ära märguandeid ja öeldi, et sa nagu pahane ta oli just nagu inimene, eks ole, et ühelt poolt on ühed omandad, mida ta teha tahab ja teiselt poolt näha selle hetk, eks ole, kus see asi nagu päriselt toimib. Ja sealt me saime niimoodi tuttavaks tegelikult kunagi ammustest aegadest 60.-test mõisa. Ja see aitas ka kaasa ja mingil hetkel, kui siis tuli üles teema, et et kirjutada talle selline raamat, siis noh, tema ütles, et kas see, see inimene või mitte keegi, kas kohe, kui mitte keegi. Ja niimoodi ta sündis. Mis see sinu jaoks oli, selles mõttes ta ei ole võib-olla noh, need, kes on sinu raamatuid lugenud ja kes sind natukene teavad, noh, ei ole nagu väga loogiline. Ehkki tagantjärele mõeldes miks ka mitte Kivi selles selles mosaiigis, aga siiski mida see sulle andis või mis, mis olid need muutused, mida sa seda raamatut Tõnisega koos kirjutades isenesest tantsida? Kõigepealt võimaluse väga lähedalt suhelda ühe väga suure elukogemusega inimesele. Ja. Ja see oli vahva, et me jõudsime nagu suhteliselt ühele arusaamale kohe, kuidas ta raamatut teha saab, sest et aga tema ütles, et ega mingisugust tehti niisugust eluloo mammutit ei tahagi teha kindlasti mitte sellist, et et kui palju naisi mul on need olnud ja, ja noh, et abielus, eks ole, ja noh, et kogu seda poolt tajun praegu sellistes hästi kõvasti müüvates, biographetas tahetakse. Ta pigem tahtis teha sellise lõpetamata joontest ja üksikutest kildudest Lasnamäe raamatu, et kus on mingi lapsepõlve mälestus ja siis tuleb mingisugune mingisuguse laulu sündimise lugu ja siis tulevad nad laulu noodid. Ja siis tuleb mingi mõtisklus praegusest. Ja siis tuleb mingisugune tema enda ilukirjanduslik pala. Ja mulle see kuidagi väga hästi sobis. Ja tegelikult kui öelda ka seda, et, et see, mis ma praegu kehtan, on omamoodi sellest Müümata naerukogemusest mõjutatud. Näed, kuidas näiliselt parlamentaarne asi tegelikult võib toimida ja, ja tundub, et ta omast kohast toimis, et ta tegelikult noh, ta on ka selline saamatus on nagu ta ei ole mingi tohutu müügihitt kohex, ta käis kuskil edetabeli tippu näha, aga Janno põhjendage suhtemüügihittide tegemist, praegune biograafiat on. Aga samas ma tunnen, et on mingitele inimestele väga korda läinud ja mulle kohutavalt meeldis see, kuidas sealsamas muusikaajakirjas Joosep Sang oli kirjutanud sellest raamatut arvustada. Ma tahan ise muusikaharidusega inimene, kui ta oli jõudnud nende nootideni lugemise, ta mängis selle loo klaveril läbi ja siis luges edasi. Siis oli mul selline efekt. Inimene vot nüüd inimene loeb. Berk, mis on need sõltuvused selles elus, mida sa julged endale tunnistada ja nimetada, et jah, need mul on. Ma ei ole iga päev pudeli õlut näiteks toiduga. Muusika muidugi. On läheb teinekord nähtavasti üle igasuguse piiri, see vajadus on mingisugust uut või õigemini pigem vana, pigem sellist vana ja unustatud vähendanud muusikat välja kaevata ja vajadustest muusikat nendest mingisugune kaid saada. Et, et see kindlasti. Siis suvel muidugi. Metsime noh, niimoodi, et saaks ikka mehe, temal on ühest kohast puhanud praktiliselt kogu elu ja päike, päike muidugi, mõõduka päikesesõltlane Nad ikkagi. Kuigi mulle meeldivad kõik aastaajad, me ikkagi lähevad väga närviliseks ja vastikust, kui tükk aega pole päike paistnud. Muidugi lähedaste inimestega koos olemine, ma ei ole tegelikult selline tohutult avatud ja kõigiga sõbrustada võib tunduda, et mul on selline suur tutvusringkonda, et ma olen kohutavalt ekstravagantne inimene, aga ma ei ütleks seda. Aga samas jällegi noh, selliste mingite lähedaste inimestega koos olla kuidagi teada, et kuidas neil lähevad. On asju, mis meid selles elus muudavad, nii et, et sealt enam tagasi ei tule. Üks kindlasti on see, kui, kui sa tead, et, et see on siin minu laps mis, mis seal poolteist aastat elu tütre kõrval või noh, tegelikult juba natukene isegi rohkem, eks sinna käib see eelnev tsükkel ka juurde. Mis see sinu elus muutunud on? Noh, ta ikkagi teeb väga selgelt korrektiivid selles, et, Kui me mõtleme selle peale, et mees, kes sa siis oled või et noh, mida sa nagu tegelikult teha tahad, mis sulle tegelikult oluline on? Et enne seda ma ikkagi ju tõesti kohutavalt paiskas ennast erinevatesse valdkondadesse laiali ja igas asjas püüdsin nagu võimalikult palju pildil olla. Ja laps paneb ikkagi väga selgelt paika, et kuhu sa tõesti oma aega kulutamata jätta ja mis asjad sa võid rahulikult kõrvale jätta. Ja nii oligi, noh, eks ta vaatab sulle silma, eks ole, ta on ja veel kõigele lisaks nagu selline nagu mina lapsena ja siis vaatad justkui nagu iseendale silma ja siis ta nagu vaatab ja koot nagu küsib, et noh, et on oluline, et et pead sellega tegelema, mitte minuga. Ta on selles mõttes hästi tähelepanu nõudlik. Oled sa oled sa selline noh, nii-öelda last vabavoolus kasvatav vaba või on sul plaanid nii-öelda selge, milliseks või mis tast saama peab? Kestas saama, peab lugemist õpetad juba. Ja ma tean, et selles mõttes ta õpib ise, kuna kodus nii palju raamatuid, siis ta kohe niimoodi, kui ta ikkagi Hablama hakkas asjus, siis ta niimoodi kõndis ringi, kas raamat pihus aeg ja tahtis, et talle näidatakse, et asja või siis või siis teine asi pastakas pihus ja üritas nagu esimese kiha toidud katseid teha. Aga muidu ma olen jah, selline vabakasvatuslik isadest väga ei, ei ei ürita seda meeleheitlikult kasvatada. Vaata, mida ta ise tahab teha mis talle meeldib teha ja kuhu ta, kuhu ta suundub oma tegemistega. Aga noh, selline esineja tundub ta küll juba olemas. Berg mõtle hetkeks tuleviku peale ka. Siin alustasime sellest, et 10 aasta pärast võiks ju olla üks lätikeelne romaanekse Berk Vaheri nimega kaanel või siis tõlgitud läti keelde. Kui palju sa tegelikult tuleks, mõtled, kui palju on neid asju, mida sa tead ja mida sa tahad, et su elus juhtuks? Sünniks? Noh, ega tegelikult nii väga ei mõtle ka parasjagu see ju mõjutab, et kui kui praegune elu niimoodi ikkagi sujub enam-vähem mõnusasti, siis kes püüavad nagu seda seisundit hoida vä? Mõelda, mida tuleb teha selleks, et ta ikka püsiks. Et siis nii väga selle peale ei mõtle keegi, kes ma 10 aasta pärast, mis ma 10 aasta pärast teen mõnda asja ikka üritad mõelda, et noh kasvõi see, kuhu ma kihutamisega lähed või mida üldse selle käsikirjaga peale hakkad kas teda üldse niimoodi ametlikult raamatupoodidesse paiskad üldse jagad niisama sõpradel laiali teed mingi väikse tiraaži raamatuid jagad sõpradele, sest et noh, mingil hetkel hakkab ka see kogus kirjanduselu ja halvustamine, kommertsmüümine seal ümber, segame natuke seda asja. Et noh, tekib see küsimus. Et kas see ei saa takistuseks nende inimesteni jõudmisel, keda sa tõesti huvitaks. Aga aga ei, muidu ma nüüd nii väga ei mõtle, sa tuledki. Mina olen kirjanik sellepärast, et olla lihtsalt kirjanik. Ei vist mitte ei, ei, tähendab, see on, ma ei kujuta ette, et ma tegeleksin ainult sellega, see on ikkagi üks, üks tahk nende kõikide muude kõhul. Kindlasti sellel nädalal, kui me räägime, siis Me räägime teisipäevasel päeval, see tähendab, et üks päev enne seda, kui sul on, on üks päev, jah, on sünnipäev. Ei ole, ülehomme, mul oli konven, juuli juunis oli ära. Kas on just, aga sa võtad ette, sellel nädalal nii-öelda uue võtsid, ma ei teagi, kuidas selles olukorras rääkida. Uued töö ja tegemise, mis on seotud kultuuripealinna tööga. Aastani 2011 on suhtelised mureta, ma saan aru. Selles liinis. Sinu jaoks on see põnev väljakutse. Absoluutselt kuna ma ju kirjutasin kokku selle Tartu taotluse, siis siis ega, ega see noh, kui see pakume Tallinna poolt tuli, siis ma mõtlesin mingisugune poolteist sekunditest. Et noh, mingis mõttes tundus ta täiesti loogilisena, sest et ma olin selle teemaga kursis tal oli see tunne, et Tartus on tekkinud natukene nagu minnalaskmise meeleolu. Seetõttu ei saanud, siis on mingisugused asjad ei saagi teoks üldse, aga kuna see on selline üle-Eestiline ettevõtmine, siis nüüd on just see tunne näidata inimestele, et aga pange edasi, aga esitage Tallinnale need taotlused. Ja kas ta on muretu, noh, ma tahaks loota, et sealt koosolek, mis täna toimub, on ikkagi väga sisuline, aga kui vaadata neid laekunud projekte, siis on seal palju huvitavat, kus, kus samas Nonii asendus jah. Et sinnani on nii palju aega veel, et kaasrääkida nõu anda oleks küll Mis on need asjad on, mille üle sa Tartus praegu väga suurt rõõmu tunned, ise seal elus aktiivselt sees olles. Mis on need protsessid, mille, mille juures on sul siiralt hea meel olla? Noh, selle kultuuritehase sünni juures kindlasti, et et see nüüd niimoodi käima läks, et inimestele tundub olevat huvi selle vastu, et ta võimaldab taastus hoida palju neid inimesi, kes muidu raha läinud nähtavasti sest et seal ei olnud neile piisavalt väljundit või mingit tegevust, pinda, füüsilist tegevust, pinda, siis sõidukirõõmule. Et see on ikka niimoodi, et kui tundub mingil hetkel tekkivat mingisugune seisak kui ametkondlik takistus, siis see ongi see test, et kas kultuur seal paigas on ise elujõuline inimesed, maksku mis maksab, leiavad endale väljundi, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tundub, et tähtis on see hakanud jälle toimima. Sina tunned ennast nagu Eestis selles mõttes kindlalt paigas sa siit liikuda ei taha kusagile? Ei tea, ma olen käinud siin ja seal ringi ja noh Ikka tekib mõte, et võiks ju vahepeal Berliinis elada või kuskil sellises paigas, aga aga samas jälle mulle kuidagi meeldib siin Eestis ka, jah. Mis teha, nahetud nagu ta on, paljud asjad ei meeldi ka, aga ta on ikkagi turu. Seal on hea, lihtne, vahest? Jah jah, siin on see kultuuri toimimise loogika ikkagi kuidagi palju selgem kuskil mujal. Berg, ma väga tänan sind, see kaks tundi on läinud imekiiresti, meil on jäänud kuulata viimane muusikapalaga enne seda, kui sa seda sisse juhatad, siis need, kes on seda saadet kuulates saanud sinu muusika oli selle maitsele nii-öelda külge esimest korda. Millal sind uuesti raadios muusikaseti kokku panemas kuuleb? Seitsmendal augustil kell 10 klassikalises fantaasiasaates ja kohe siis 14. augustil k. Kui palju sa seda nii-öelda konkreetselt seitsmenda augustisaadet ette valmistad? See on praktiliselt valmis juba ja suure seal 14 kümnendat kah, mul on neid üsna täpselt ette. Nii aga ikkagi protsessi mõttes, kaua see aega võtab seal? Ah, eks ta ole selline pidev väike näputöö, eks ole, ma mõtlen nii välja ka seda, et kuidas ma need lood, kokkukleepimine, kuidas nad mingi tehnika moodustada, kuidas nad üksteiseks üle, miks see nii. Ja peaaegu sekundi pealt mõõdan välja ja timmin neid lugusid kuulanud mitu korda üle ja ja eks ta Mõni kohta saab paika paari päevaga, mõnikord võtad nagu mitu nädalat, kuidas parasjagu aegunud. Ehk siis, seitsmendal augustil on see teos eetris, aga lõpetame tänase saate. Sa saad veel öelda, nagu ma, mina viimase sõna saanud. Alustasime juba haige lõpetada ka see on üks laat, mida ma sealt vant üsna teadlikult otsima läksin, emaga õnneks leidsin, selles on nüüd selline looled, tähendab. Ja vot see on ka jälle, sest kõik suurem osa lugusid, tänav kipub kuhugi sinna 70.-te lõpu kaheksandate algusesse. Õnnelik lapsepõlv nähtavasti sellepärast et see on selline mõnus klubimuusikast, mis tuleb luua, on see lugu? Aitäh tänase ülekuulamise. Nii ülekuulamise tänase pikniku külaline Berk Vaher. Ilusat päeva aitäh.