Te kuulate raadio, kahte saade on kõik puhuvad, meie külalised on kohal. Täna on neid kaks. Tere tulemast, Ivo Linna. Tervist. Täna siin. Kui ansambli rock Hotell asutajaliige ja laulja ning Mihkel Truman. Tervist. Tervist. Mihkel on noor kutt, kelle mineviku kohta ma väga palju rääkida ei oska, küll aga nii palju, et viimase aasta-paar umbes on Mihkel pühendanud raamatu valmimisele. Aeg meid muutnud on, on selle pealkirjaks see võtab kokku 30 aastat rock hotelli tegevust. Mihkel Ma alustaksin sinust. Täpsusta, palun ole hea ise seda aega, mis kulus raamatu vormistamisel intervjuudele ja selle kirjapanemisele. Ütleme nii, et eks idee tuli kuskil möödunud aasta juuli keskpaigas ja sealt nagu hakkas asi vähemalt pihta ja need intervjuusid noh, nagu nad olid ja ma tean, et väga palju seal, eks hakkasid mängima need ajafaktor Riigikokkuleppimisega ja kui mul endal lisaks töö ja magistriõpingute lõpetamine ja võttis ka oma aja kui teised oma tööd-tegemised, siis asi läinud nagu väga ladusalt kiiresti kogu aeg. Et mida sünnipäevale lähemale, seda paremaks muutus see koostöö. Eff ütle, mis emotsiooniga lasite oma materjali kallale, kuti, kes polnud sündinudki sel ajal, kui teie oma rokisektiga kusagil sõpruse puiesteel mustamäel koosolekuid pidasid öö läbi viina viskasite oskasite bändi tegema hakata. See oli tegelikult päris suur üllatus, sellepärast et Ma oleksin eeldanud antud juhul Mihkel, siis oleks jõlkunud meie mängudel igal pool kaasas tagatubades uurinud, puurinud ja mingisuguse diktofoniga püüdnud iga sõna, et siis sellest mingisugune kook küpsetada sellest materjalist, aga tänu sellele mul oligi vahepeal kahtlused, vana nagu eriti ei tegele asjaga, mis, mis kuramuse rahvat sellest tuleb. Aga need pudemed, mis ta meie käest kätte sai, ega meil siis varjata pole ju midagi. Üllatavalt hea, ma lugesin selle raamatu läbi ja vähemalt Ta vältis hoolega väga traditsioonilist ja, ja minu meelest väga tobedad küsimused või mõni artist jääb kellegile kellelegi hambusse, siis küsitakse. No rääkige midagi lõbusat oma karjäärist. Püha müristus, tule, tule tõesti taevas appi. See, seda on võimatu teha. Et see, mis seal lava peal naljakas edasi rääkida, siis on võimatu seda nalja edasi anda minu meelest selles mõttes Mihkel tegi ära tubli töö ja, ja minule see raamat vastu ei hakanud. See ei ole ka selles mõttes Albraamat, mitte. Et seal oleks kedagi teist sõimatud või ennast ülemäära kiidetud, et minu meelest päris rahulik ja ülevaateline asi, nii et aitäh mihklile tõesti. Aga seletage mehed lahti, et kust üldse raamatu ei tee tänapäeval kõik asjad on ju internetis, kas raamat kirjutada ei ole natukene iganenud, võib olla, või on raamatu kirjutamine muidugi tänapäeval on ju igasuguelulugu raamat elulooraamatuid tulnud nii mis tuhiseb, et, et see on nagu moodne siis, või? Ma ei tea, vähemalt mina ütleks seda, et ma ei taha siduda neid või seda raamatut või jumal teab, millega nende teistega ei olnudki siin välja on andnud, et Kristjan lukksepp, kes ja miks raamat, ma ei tea, kas nüüd vanamoodne lähenemine, aga see on minu arust ikka midagi püsivamat, see intervjuu on, aga ta ei ole see minu meelest. Seal kusagil jah, täpselt mihkel, palun kirjelda põgusalt, mis mulje ansambli rock Hotell liikmed eraldiseisvalt sulle selle raamatu valmimise käigus jätsid alates Eestist ja siis sinna juurde Margusega Bel, Harri Kõrvits, Tiit Kõrvits ja Heigo Mirka. Heigo Mirka. Just. Ma ei hakkaks siinsele koosnenud kooslunud laiali nagu lööma viisi kaks eraldi, sest tegelikult nad on üsna üksteise nägu selle ajapikku läinud minu meelest. Et seal on näha see, mis on nende ühisosa on päris hästi tunnetatud tunnetatav, minu meelest kõik sellised igati positiivsed, toredad inimesed. Ma ei oska nagu midagi need üksteise erinevusi välja tuua või bändi, nad on üks üsna üsna sellised ühesugused minu meelest. Mul tekkis selline mulje, aga mina olen raamatu korralikult ilusti kaanest kaaneni läbi lugenud ja torkas silma, et suhteliselt vähe on teiste kõrval sõna võtnud sõna saanud hards, nagu teie teda kutsute. Ehk Harri Kõrvits, trummar. Kas ta ongi teistest vaiksem kuju, kas ta hoiab meelega tagaplaanile või see lihtsalt kujunes töö käigus niimoodi? Ta ta rääkis harva, aga kui rääkis, siis väga naljakalt, ma pean ütlema. Seal selle kohta ma ütleks niipalju, et arts ei ole sugugi kõige vaiksem või kõige tagasihoidlikum, aga kuna tema töö reklaamimaailmas võtab tal nii pagana palju aega, et isegi ei käi meie ka alati mängudel kaasas, vaid, vaid meil on. Õnneks on hea asendaja, Anneli Kadakas trummide taga ja vot sellepärast on, on nagu artsi saada mikrofoni taha või kusagile. On on pööraselt raske, tal lihtsalt ei ole aega, aga artsi kiituseks mina ütlen seda, et tal on väga hea mälu ja ta mäletab midagi niisugust, mida, mida mina ammu ei mäleta ja siis ta, kuidas sa ei mäleta, kuid kui me olime seal näiteks Moskvas või Leningradis jäävad, tegime seda ja siis hakkab sul endal ka kuskilt kuskilt mingisugune fail, ütleme lahti minema. Ja tuleb midagi meelde. Tähendab, selle, selles mõttes on kahju, Arts oleks võinud palju rohkem rääkida ja teine asi muidugi. Mul on elus üks kogemus ansambliga apelsin, kui oli just selline lõõgastunud omavaheline olek, võeti Psy, hakati vanu aegu meelde tuletama tundide kaupa, vaat siis tulevad asjad nagu meelde, nad ujuvad kuidagi pinnale. See ei ole tingimata intervjuu vormis, räägi nüüd sina, mis sa siis tegid vaid vaid see läheb niimoodi loominguliselt, ootad toda, mäletate, poisid siis oli see. Mihkel oleks pidanud rock hotelli ka kuidagi niimoodi kokku saama, mingisuguses täis jootorid? Ei, mitte seda jumala pärast, siis, siis läheb asi jälle käest ära. Aga kuskil eraldi ümbruses, nii et sind ei oota, ei töö, ei kojusõit, ei, ei mingit kohustused, siis võib-olla oleks korjanud neid neid igasuguseid seiku veel, aga, aga jah. Artson hea mäluga. Kaheosaline küsimus, kas midagi jäi välja, mis on hiljem niimoodi meelde tulnud ja teine osa sellest küsimusest on see, et kas midagi te palusite, ära sellest kirjuta, me vist ei palunud, et just paar nüanssi, aga need on niivõrd ebaolulised, need isegi mainisin. Kõlas praegu aus vastus. Minu meelest selle formaadi juures, nagu nagu Mihkelson raamatu tegi ei jäänud seal midagi eriti välja, sest et see meie väikene konarlik rajakene seal ilusti ära tähistatud ja seda vahtu oleks võinud ju veel ajada ja vot siis olime siin ja seal ja puha ja hakanud mälestusi heietama. Kui hea see oleks olnud, seda ma ei kujuta ette, sest et võib-olla siis oleks toimunud see, et olekski hakanud mingisugune enese või üksteise või teineteise kiitmine pihta ja võtad niisugune asi noh, libe, libe tee praegu ta on suhteliselt rahulik, erapooletu ma usun, et nendele, kes, kes on meie ansamblid nagu algusest peale seiranud, siis nende jaoks on seal küll tõttu huvitavaid noorepõlvepilte. Kui sa ikka väike mäluvärskendus ehk manab mõnelev vaikse muige pojakese suunurka ja ongi hea. Ma küsiksin rock hotelli algusaegade ja sellise muusikalise suunavaliku kohta ühe täpsustava küsimuse, mis mul raamatut lugedes eile tekkis algusest peale, rock Hotell läks selles suunas, et et olla kaverbänd, mängida rock n rolli, eks, et võtta maailmakuulsaid lugusid osadele neist teha siis juurde eestikeelne tekst, osadele mitte aga, aga igal juhul. Kontseptsioon oli see, kuidas sellesse, kui te alustasite ja läbi televisiooni esimest kuulsust saite, suhtu kas teid võeti tõsiselt? Ma pean silmas teie tausta, Kappel tuli Rujasteks sina apelsinist, originaalsed bändid ja te tulete kokku ja hakkate kavereid tegema, tol ajal küll seda sõna ilmselt ei kasutatud. Aga ikkagi, et kas teised vaatsepteeriale, kuidas? Vaadati ilmselt ikkagi jah, natuke halvasti, sellepärast et just alguse aastatel küsiti, palju, no kuule oma lugusid ka ikka teete ja, ja minu vastus oleks selle puhul selline, et kuna meie suund oli see põhimõtteliselt 50.-te aastate rock n roll, siis minu meelest ka meiega andekad, nagu, nagu seltsimees Kappel meil on. Sai üsnagi varsti aru, et seda traditsioonilist kolme duuri rock n roll on, ei ole mitte lihtne kirjutada kui sellist lugu, mis ei ole küll traditsiooniline rock n roll, aga ütleme, kikilips, kui kikilipsu oleks olnud väga lihtne kirjutada, siis me oleks teinud kümnete kaupa selliseid lugusid. See ei ole lihtne. Kolmeduuri lugu kirjutada on raskem ja kui mind ei usu, siis küsigi Kappeli käest. Ja sellepärast meil see oma lugude tegemine langes nagu üsna kiirelt ära ja me saime aru, et meil pole mõtet võtta sellist teed, et nagu näiteks teine Ruja. Sest Ruja tegi ka sellel perioodil niuksed rock n rollilikele lugusid nagu must ronk ja Rannap siis kirjutas kadele rokilaineharjal sellist muusikat. Kas see oleks olnud hea, sest et mõnel meie lool on kaveril nii-öelda on ju päris hea tekst, mida käo või Aimla leelo tungal on teinud ja, ja niimoodi nii et et selles mõttes ma nagu eriti nutaks, aga samas kui me oleksime hakanud kramplikult omi lugusid tegema, ma ei kujuta ette, kus oleks välja viinud, kas oleks olnud meie meile kui bändil üldse hea, kuna Kappel ütlesin ühes intervjuus väga hästi, et meie eesmärk oligi mängida rock n roll'i rock n roll on mitte kontserdi muusika, vaid tantsusaali muusika. Meelega tahtsime seda teha. Ei mina ei tea, ma ei kurda. Võib-olla mul on kahju, et just Kappel ei kirjutanud, kas või sellist head lugu veel või samaväärseid lugusid, nagu on kohtumistund või? See on ikka jube hea lugu on. Et Mul oleks tulnud selliseid leida veel, aga ei ole, siis oleme laisad. Uimased ja vanad ja lollid. Küllap publik selle teile andestab sellest, et ega ma usun enamus inimesi ja kui neid lugusid ka tänapäeval kuulata, selle peale ei hakkagi mõtlema, et seal seal mingi kaver, et inimeste jaoks on tähtis teie esitused, eestikeelsed sõnad, teie. Jah, no näiteks eile ma just mõtlesin selle peale, et, et kas või lugu näiteks tähti üheks õhtuks, meile see meeldis, see lugu seal Soome luua, seda laulis üks Soome lauljatar. Kas te teate sellist laulatele, Nigul Leena Nilsson? Ja nii ma ei tea, kas soomlased ka teda enam mäletab? Seda lugu ei mäleta mitte keegi, see on suhteliselt otse tõlgitud soome keeles Eestisse talgu teatakse palju, siis teatakse. Euroopa võib-olla teab laki lips, eks ole, Clif Richardi esituses muu maailm ei tea sellest loost mitte midagi ja, ja meil on neid aeg muudab, on ka Soome lugu, kes, kes mäletab kasvu Haloneni lugu ja nad e r t keegi selles mõttes, et nad on hakanud elama oma elu. Need klaverit. Kui valutult omal ajal see repertuaar teil kokku sai. Raamatust jäi mulje, et ega teil mingisuguseid väga hulle või põhimõttelisi lahkarvamusi ja tülisid omavahel ei olnud. Ega ei olnud ja meil miljonärideks perioodid. Kui kuulasime seal Mirka juures juures, siis seda vana repertuaari, üks periood oli siis, et oli vaja kuulata läbi kõik, mida IRL-i Luis on mänginud, siis oli mingisugune Pill, Heili periood, siis 80.-te keskel oli meil suur Lui priima armastus tuli peale, siis meil olid puhkpillid kaasatud nagu ansamblisse, üksvahe meil käis tõesti kergelt, meil oli vaja alguses kogu see asi läbi kuulata, Miss Ameerika olnud, teinud on, siis tuli võtta need lood, mis meile sobisid, vähemalt tundsime, et need võiksid sobida, need ära teha ja me algust tegime väga palju, proovin, et meil oli ikka mingisugune paar-kolmsada rock n roll. Hea küll maha mängida rahulikult ja niimoodi perioodid on käinud ja, ja elu on näidanud seda, me tegime väga palju lugusid ära nii-öelda omamoodi ka natuke ikkagi ja siis mis, mis jäid repertuaari, mis langesid välja ja me oleme praegu kasutanud seda või ka, et kui on ikka täiesti stress, tuleb peale siis lävelauliku kuskilt alguse otsa poolt lahti, teeme neid lugusid, mida me pole 20 aastat mänginud, või 25 ja nii et meil seda repertuaari on palju ja ega meil seal mingit kismasid ei olnud. Need lood, mis ikka lavale ei läinud käima langev on ka langenud kogu aeg ka välja. Sellest raamatust Mullem säravamalt meelde jäänud lõikuste kirjeldate külaskäiku esinemas, käiku, kesktelevisiooni, mul oleks väga hea meel, kui me natukene taastaksime seda pilti meie eetris ka see oli vist esinemine kuste live tegelikult ei teinud, eks. Kus muusika tuli lindi pealt? Te pidite markeerima hoolimata sellest eelnes sellele vist päris pikalt nendest sound checki või mingit proovi, kus ta vahepeal lava peal väga lõdvalt asja võtsite, viskasite enam-vähem pikale sinna puhkama. Kuidas kellelegi seal kohalolijatest pähe mahtunud, teie käitumine, mis seal siis meeleolu mõttes toimus teil tookord? Kesktelevisioon oli hämmastav paik, ma olin seal õnneks enne ka käinud ja ansambliga apelsin ja selles mõttes mul oli see kannatuste rada, oli teada. Ma olin häälestunud, sest näide Eesti režissöör Leo karpin tegi seal mitmeid aastaid vana-aasta õhtu saadet kutsuv tuluke ja kutsusid meid ükskord hakanud eemalt pihta, eks ole, apelsini ka sinna selleks, et markeerida stuudios ettenähtud kohas, kus me seisime nagu pulgad püsti. Üks lugu. Me ootasime kolm päeva järjekorras ja me ootasime, grammeerituna näod olid meil mingitud. Me ootasime hommikust õhtuni. Vahepeal suurel inimesel peale, küsin, kas me, kas me tohiks minna sinna kohvikusse kohvi jooma, mis asus umbes kilomeetri jagu eemal? See maja on tohutult suur, saime loas ruttu, jõime seal kohvi ära, tulime tagasi ja me ootasime edasi. Sellepärast kui me läksime rock hotelliga, siis oli kõik selge, mis seal toimub. Meil olid kaasas omad joogid, söögid, et me ei peaks minema maja teise otsa sinna kohvikusse ja me ootasime ja me ootasime ja me tõesti pidime minema lavale ainult maigutama. Minu lihtsameelse jaoks oleks kõik asi piirduda poole tonniga. Poisid, pange endale puhtalt särgid selga, tulge lavale. Vajutame nuppu käima ja adjöö, aga see käinud niimoodi ja siis, kui meelde oli seal marineeritud, ma ei tea tundide kaupa ja sa juba seismisest ju ka ikkagi väsid ära, siis tuli üks käbeda olekuga. Aga ütleme, režissööri assistent ütles, vot nii, nüüd on vererõhk, tead, paus, need on puhkus ja siin me tõesti viskasime sinna lava peale lihtsalt pikali. Nemad vaatasid, et me oleme küll mingisugused jubedad koerad, pätid krantsid, et aga meile anti see kuidagi, ma sain aruandeks, sest et me ei olnud nende omad, me olime ikkagi Baltika, tead, need on teistmoodi, nendel on seal nagu lääs ja, ja seda suhtumist kohtas kohtadelt palju, isegi need vene artistid suurepäraselt sealjuures kellega me koos olime mitmes saates. Need olid kuidagi seda meelt, et no mis teil viga, Te saate ju siin esineda ja olla oma nime all, rock Hotell. Oi, meie pool ära seal sõna rock üldse ütles, ta on täiesti keelatud, kuigi pärast nädal oli üks ansambel rock ateljee oli küll olemas, aga see oli. Ja selles mõttes nemad nagu nägidki, et me lähme kuskilt teiselt planeedilt ja küll viskasime pikali, järelikult on niuksed lääne pätid jälle karm kogemus ja, ja muidugi selle markeerimise osas kõige hullem oli 10 olin piiski spordihallis, kus oli mina 100000 inimest umbes mahub sinna vist oligi selline televi ioneeritud etendus mitu õhtut järjest, siis me lootsime, et me saame otse mängida ikkagi ja me olime valmis selleks mõned oma juhtme ühendad ära ja mängid seal tuli ka kliendi pealt ja me pidime siis mitu õhtut järjest seal paigutama suud ja see oli, see oli nii ebaminu meelest, et kohe oli, aga, aga noh, seda selleks oli vaja ka proovi teha. Et kuidas need kaamerat siis ikka selle üles võtavad ja nii edasi ja nii edasi, et see oli tolleaegne televisiooni tegu, ma ei tea, kuidas nad praegu teevad, aga see oli kannatuste rada. Kuidas te omavahel leppisite ja kas üldse kokku stilistikas, kuidas bänd välja näeb? Ma viitan ühele fotole sealt raamatu algusest, kus noored siuksed kahekümnesed kutid seisavad. Harry Kõrvits on natukene niimoodi pool seljaga teiste poole ja siis ega vist käed olid rinna peale taskus igal juhul, välja näeb ta nagu Deiv kahane ehk ansamblite epesshmud solist, täpselt samas vanuses üks-ühele koopia. Ma eile õhtul vaatasin, ikka, lugesin mõnikümmend lehekülge edasi, samas on uues seda fotot ma olen järjest rohkem veendunud teisikud üks ühele ja teine asi, kas te leppisite kokku omavahel vaidlesite selle üle, kuidas ta laval väljapaistvate ja mida seal teete? Nüüd ma viitan Kappeli sellisele üliaktiivsele klaverimängule, et vähemalt ühe korra ma saan aru mängistanud veriseks mitmel korral, et selle omavahel selles osas vaidlusi ja küsimusi oli. Tõmblani. Midagi taolist eieiei, seda, seda ei ole kunagi öelnud, et ära tõmble puhta väljanägemise koha pealt siis meie ansambel on paar korda me oleme suutnud lasta teha endale õmmelda ühte tüüpi pintsak siis need pintsakud said vanaks ja siis läks täpselt samamoodi kõik edasi, nii et meil meil mingit sellist välimusliku statistikat eriti pole olnud. Tiit Kõrvits on meil lõpetanud kunstnikuna ja, ja on moehuviline, siis tema on meile surunud vahepeal üht või teist kaela, aga aga see on jäänud kuidagi minevikku ja. Me oleme ja nüüd suhteliselt väga tagasihoidlikud lääneväljadelt mustad püksid ja valged ärkvelmuster ja ongi kõik. Aga mis puudutab neid Kappeleid, siis Kappelil ongi eluaegne taak, vähemalt mõne mõne arvates, et kaela peal, sellepärast et esimeses saates televisioonis, kus tuli nii-öelda parodeerida rock n rolli mängimist, siis Kappel oli seal niisugune väga elav ja tal oli üks blokaad, särk seljas, sest ta keerutas karges ja nagu Cherry Luis, eks ole, tegelikult Kappel ei ole üldse seda tüüpi inimene, veel võib mängida täiesti ilma välispidid emotsioonid ta väga hästi väga tehniliselt, väga tundeliselt, ütleme seda instrumenti, aga tema näost ei pruugi seal mitte midagi välja lugeda, vahepeal ta lihtsalt muigab. Ja siis keegi tantsupaar ujub lava eest mööda ja siis mitu korda mingisugune naiskond kodanik leiab, et Margus, no miks sa ei naerata siis Kappel vaatab teda nagu vaenlastel ja nii see asi käib. Et selles mõttes meil ei ole olnud ja midagi sellist, et hakkame nüüd ühtemoodi liigutusi tegema ja, ja oleme oleme niimoodi võib-olla seal viga olnud. Võib-olla meil oleks pidanud algusest peale olema mingisugune stiilist ka, kes oleks suunanud, aga ilmselt tollel ajal oleks seda väga raske leida olnud ja teiseks me ei ole või ma julgeks öelda enam pelgalt mingisugune rock n rolli bänd, et me mängime nagu alguses 100 protsenti oli kõik inglise keeles ja Ameerika rock n roll. See on muutunud tänu publikule tänu sellele, et me elame Eestis ja tänu sellele, et Eesti publik ei ole mitte kasvanud rock n rolli ka koos. Me oleme ikkagi mänginud igasugust muud muusikat ka ja, ja oma lõbuks. Me hoiame seda, et me meile meeldib rock n roll. Ja praegu ma olen aru saanud, et rock n roll läheb väga hästi peale ka vanematele inimestele. See ongi hea koht küsida mihkli käest, et kui seda raamatut on nüüd kokku pannud, kirjutanud, siis sinu arvates ongi rock hotelli selline koht Eesti kas siis kultuuriloos või muusikaloos. Mulle tundub seda just see eelkõige oluline, et nad on ikkagi, meie on minu jaoks vähemalt, et selle kanali esindajad. Et mis siis, et on enamik lugusid tuntud eesti keeles. Aga see ongi, on väga oluline. Sest nii mõnigi lugu nendest mõnes originaaliga minu meelest kõlab paremini, kui me just räägime sellest. Samast muutun näiteks masse, kõlab müstiliselt hästi siiamaani just kaverina ja mina näen jaht testi pigem selle muusikaga. Sellisena võib-olla Eestisse toojana rock n rolli maaletoojad, Ivo Linna. Oled nõus? Väga võimalik, et tuleb nõustuda, sest et küllap seda rock n tehti kuuekümnendatel ka natuke ja võib-olla mõni laulis kusagil restoranis ka viiekümnendatel, kui see informatsioon oli väga raske liikuma. Aga jah, sellist rock n roll'i punti, ansamblit ikka enne meid, ma julgeks öelda, lihtsalt polnud. Et kes oleks hakanud pihta ja meil vedas, sest siis oli tõusulaine. Meie ansambel läks peale sellel hetkel võib-olla, kui me oleks alustanud, ma ei tea, viis aastat hiljem oleks plagu oleks sealt midagi tundnud. Meie külaliseks olid Ivo Linna ansamblist rock Hotell, kes tähistab kolmekümnendat juubelit ja Mihkel Truman oli meil samuti külas. Tema on mees, kes on seoses selle juubeliga kokku pannud raamatu, kus sees on rock, hotelliliikmete mälestused, memuaarid ja kirjeldused seoses selle möödunud 30 Aastaga, aitäh. Palun võtke heaks.