Pärast Tõnismäel toimunud Kuldse pronkssõduri lugu küsida kas kunst on kõik, mis kuldsena hiilgab. Mille eest ja kuidas vastutab kunstnik. Milline roll kunstil ühiskonnas on. Toimik 109. Kuldsõdurist ja kunstist. Ülekuulajad Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks ole Kaido amet, kunstnik. Eesti kunstiakadeemia professor, maaliosakonna juhataja. Kaido Ole kas seda, mis toimus Tõnismäel, kui sinna kerkis üles too kuldne sõdur, sedakorda siis ja, ja kogu seda Murray trianglid, mis seal ümber on toimunud selle jälgimisele, dokumenteerimise arutelusid, kas kõike seda saab suruda mingisuguse Ismuse või, või ismi raamidesse on ta postmodernism, on ta avangardist, on ta midagi seesugust? Läksime Neguudobes. Ma ei ole nii palju kunstiteoreetik, et ma oskaks seda täpselt öelda, väga ta antud hetkel ei ole ka tõenäoliselt oluline. Mina oma tarkusest vaatasin seda, kui sotsiaalset sekkuvad kunsti või ütleme siis veel inimkeeli rohkem öelda, et kunstmis sekkub aktiivselt igapäevaellu või et see, mis tundub, et inimeste hulgas on aktuaalne, ta lööb nagu lööb kaasa, astub nagu ka kohe lavale ja üritab midagi reaalselt kohe siin ja praegu ära teha. Vaat selles formaadis, mida te praegu nimetasite, oli see, oli see nagu meisterteos selles mõttes, et saida saida selleks, milleks ta tahtis. Kuidas teile tundub? Ma alustan kaugemalt, ma väga nagu usu nendesse kunstnikesse, kes seda asja tegid, ma ei ole absoluutselt objektiivne, ma olin äärmiselt kallutatud ka selline Insaid ringi mees ja. Ma pean neid väga headeks kunstnikeks ei olnud, ma olin ette nagu positiivselt häälestatud sellel foonil. Ja samas on sündmus, naasmine nagu juhuslikult ma lõin lahti a'la vist Internetilehe ja siis ma nägin, et see asi on toimunud, aa, näed, tegidki ära ja siis ma sellel hetkel ma hakkasin seda vaatama ka nagu rohkem nagu tavaline kodanik, mul hakkas info tulema läbi nagu meedia, kuidas teda siis kajastatakse, kuidas ta näidatakse ja siis ma sain aru, et, et see vist ei ole nagu see nagu seda ootasin, et ta nagu ei tööta sellisel moel, et ta töötab kuidagi suhteliselt nagu labaselt keegi tegi jälle midagi ja sellesama koha peal täpselt sedasama moode. Nüüd pandi ta jälle niimoodi püsti ja ootasin nagu et see viib diskussiooni edasi, et ta kuidagi tõstatab mingi uue küsimuse mingi uue vaatenurga sellele, sellele probleemile, aga mulle tundus, et ta, et ta ei suutnud seda teha, sest see, mis reaktsioon, mis tuli, see oli vägagi noh, lihtlabane algul ei juhtunud nagu mitte midagi, et noh kõik needsamad tüütud küsimused sattusid jälle jälle uuesti, et kas seal on mingi pättus ja kas, kas see ongi see, mille kaasaegne kunst on võimeline ja noh, umbes kas ikka sellist kunstavad, võtad rahastada? Täpselt needsamad küsimused ja, ja seal pronkssõduri küsimuste viinud edasi tähendab küsimusele pronkssõduri küsimus on minu arvates selles, et et inimesed peaksid elama sõbralikult, see kõlab nagu idioot nagu mingi jõulujutt peaaegu. Aga see, see on nagu asjade mäe, aga ikkagi, et kui meil enne oli konflikt või hakkas lekkima väga suur konflikti võimalus tänu sellele, et võeti maha vana pronkssõdur siis ma tahan, et see asi nagu rahuneks, et inimesed lepiksid üksteisega ära, et, et et kui ongi mingi põhjus seda, et need põhjused, need põhjused surutakse pigem tahaplaanile, toovad esile põhjused, miks me võiksime elada nagu sõbralikult. Aga no antud hetkel see kuldsõduri toomine, ma ei saanud nagu aru, kuidas ta viiks seda suhtlust selles suunas edasi, et me hakkaksime edasi elama sõbralikumalt. Et siin tundus, et need kaks, kaks leeri, kes enne tundus, et hakkasid omavahel riidlema, selle esimese juhtumi pärast originaal maha võeti, nemad ei muutu sõbralikumaks, samas lähevad eestlased omavahel veel rohkem riidu. Küsimuse üle jälle, et mis kuradi kunstnikud, mis aktsioon, miks sellisel moel, et mingid, aga öelge sinna kohta ja võtame neilt rahad ära, pigem tekkis nagu igasugust jama juurde, aga selle pika vastuse lõpuks tundub, et hakkab üllataval kombel midagi nagu tekkima, kasvõi see, et miks me siin nagu praegused räägime, et, et see diskussioon kestab edasi, nüüd hakkame kuhugi kaugemale nagu õnneks õnneks õudne, ma kartsin, et sõidan sinnasamasse mutta, kinni hakkavadki rattad ühe koha peal, käimar sõbrast üha sügavamale ta ei lähe mitte kuhugi edasi, aga, aga äkki nüüd läheb? Aga see, et tegemist oli kunstiga, see on see on ilmselge, et siin ei saa olla võimalust öelda, et see ei olnud üleüldse mitte mingisugune kunst, oli poliitiline või, või mingi selline ühiskondlik aktsioon, mis ei omagi absoluutselt seos kunstiga. Sest ta kuldne värv puhtalt ju niisama ei anna meile alust öelda, et tegemist on muinsus. Ma arvan, et me ei saagi, ei selle juhtumi Pole ka ühe juhtumi puhul üheselt kõigi jaoks ära otsustada, mis asi see on, ta täpselt niimoodi ongi, et ta on kellelegi jaoks on ta kunst kellegi jaoks, ta ei ole kunst kellelegi midagi kolmandat, et kindlasti oli ta Kristiina normanni jaoks kunst Marco Laimre jaoks kunst oli ka minu jaoks kunst, kuna ma noh, paratamatult kallutatud ja ma teadsin, võtan teda loomulikult kunstina, osaliselt suure suures osas käivitav pool oli kunst, aga Need, kes väidavad, et see ei ole kunst, siis ta ei ole, tähendab, seda ei saa teha teistele kohustuslikuks, et noh, kindlasti kehtib see reegel, et kui midagi pakutakse välja kunstina, siis ta selle Selle seltskonna jaoks on ta kunst, noh kes, kes seda teevad, aga aga teiste jaoks varas aga kunsti tugev külg, et ta võib omandada hoopis mingisuguseid uusi vorme, tähendusi. Meie seas on kõige lamedam ka kunsti puhul, kui kui me kuidagi teeksime selle kõigi jaoks kohustuslikuks. Me peame võtma seda kunsti kunsti võtmes ka, kui keegi väidab, et see on midagi teist, siis suurepärane tegelikult see on tema jaoks on see midagi teist juuras, võib-olla tuleb see asi kuidagi ära fikseerida, sellest sõltub ka siis just nimelt kas karistus või mitte. Karistus aga, aga puhtinimlikult ta kunsti mõte ongi see, et mõjutatakse kuidagi mingisugust protsessi, saadetakse mingi uus impulss sinna sisse, aga kuidas see kaja laieneb ja mis seal äärtes juhtub, ega see seal peabki mingi, mõnikord heas mõttes või halvas mõttes müra tekkima. Aga antud juhul ei võinud tekkida olukord, kus kunstnik tuli välja oma oma ideega, püstitas selle objekti aga tema käest, nõnda rööviti ära see teos selles mõttes, et kogu meediasüsteem ja see kajastus arutelud, mis on tekkinud, on röövinud kogu selle kunsti võimaliku ilu ja kunstnik on, on ise ainult noh, nii-öelda vange või tema käest ära varastatud. No ma arvan, sotsiaalset sekkuv kunst, tema jaoks on see suhteliselt ideaalne vorm, kui see asi niimoodi läheb, et noh, ma ei saagi pärast aru, et no mida ta nagu röövitud on, et kas tähelepanu või, või tähendab kuidagi midagi rööviti, mis on talle oluline, siis on küsimus lihtsalt selles antud teose kvaliteedis, mille mõõdupuu on see, et, et kui ta ei saavutanud neid reaktsioone, mis ta soovis saavutada, et siis oli see teos halb noh, tema jaoks autori jaoks ja siis nagu midagi rööviti või, või tõlgendati valesti, aga selles saab süüdistada ennast ainult sellisel juhul autor ikkagi ise, ta peab ette nägema neid käike, mis tehakse, kui mina teen niimoodi, kuidas siis nemad teevad ja kui midagi, mis ma kindlasti tahan saavutada, siis ma pean selle saavutama, peab suutma ette näha, milliste sammudega ma selle saavutan, et mis impulson, mille ma saadan sinna keskkonda, et see see osa reaktsioonist, mida ma tahan kontrollida, et see oleks just selline, aga noh, kuna ma ei ole Kristina Norman, siis ma täpselt ei tea, mida ta saavutada tahtis. Noh, seda peab tema käest küsima, kas see läks nii, nagu ta tahtis või ei läinud niimoodi tema arvates, mis ka ei ole kindlasti tõe kriteerium, see on ainult nagu tema seisukohta ülejäänud koormad ikkagi maha hääletada, öelda, et sul halb plaan suviseid seal isegi saavutada kõnelustele plaan oli jama, võib ka niimoodi olla. Kas põhimõtteliselt võib sellist sotsiaalset sekkuvad kunsti teha ka niimoodi, et sa lähedki välja null lootustega, et sa ei sea endale omasel kunstiobjektil absoluutselt mitte mingisuguse ootuseid, milline peab olema see reaktsioon või võib-olla selektsioon. Kindlasti võib. Kindlasti võib. Ja siin ei ole tegemist selle kvaliteedi puudumisega, kui selliseid eesmärke ei sea. Ei ole, ei ole, et on no see võib olla selline nagu teadlase tüüpi kunst, et noh, ka või ütleme kas teadlasest ajaks erinevat moodi, ühel juhul sa ootad mingisugust tulemust, aga kindlasti sa pead olema lahti ka teistele tulemustele, ühel juhul sa lihtsalt vaatad, et mis juhtub, kui need kaks asja kokku panna, et noh, mis iganes juhtub, aga sa tahad teada seda lihtsalt et ei ühel ega teisel juhul ma ei usu, et seal kvaliteedi puudumine küsimusel. Ma olen koolis õppejõud, et noh, seal on, seal on ka äärmiselt äärmiselt tavaline, et kui välja tuleb mingisugune jama, siis öeldakse, ma tahtsingi seda jääda aimadel pooltel juhtudel, tegelikult. On see niisugune kõige lollikindlam valvevastaselt, tühja seal, midagi ta seda tahtsid, aga. On hea pugeda, et mul oligi selline soov, et mis te, mis te nüüd ütlete, kuidas sa ründad, et aga professionaalide hulgas muidugi läbi ei lähe niimoodi, et aga noh, saab teha täiesti niimoodi saab teha täiesti naamoodi, et kui sa tahad muuta ühiskond teha, et siis sul peab olema ikkagi mingisugune eesmärk. Kas sellise aktsiooni juures või, või, või nii-öelda sotsiaalselt puudutava kunsti juures on ka mingid sellised reed mingid sellised kirjutamata või kirjutatud reeglid kunstnike osas, mida tehakse või mida ei tehta? Tõenäoliselt ma ei ole päris õige inimene sellele vastama, sest ma nagu tegutsen palju nagu pikema ahelaga või või ma see kunstis ma ise teen, et ma ei ole nendes reeglites tõenäoliselt pädev vastama, aga ma. Aga ma. Kui laiendame selle mõtte nagu üldiselt kunstile, kunstile kui sellisele, kui me, kui me lepime kokku, et, et noh, põhimõtteliselt on kunst, peaaegu kõik, eksju, mida me nimetame kunstiks ja mida keegi on valmis kunstina aktsepteerima, siis siis ikkagi seal, kas seal on mingid piirid olemas, mis on nagu hea ja mis on nagu halb mis on lubatud, mis on keelatud? Ja ma ei puikle vastutusest kõrvale, ma noh, mina nagu üks kunstnik, kas ma olen kohustatud sellele vastama ja see, mu eelmine kobav lause, see oli lihtsalt ma nagu avasin veidi tausta, et ma et noh, ma ei ela nagu iga päev täpselt reeglite järgi, aga loomulikult noh, kuna ma ei lähe nagunii nii tulega mängima, ütleme siis niimoodi, et see mul ei ole nagu sellised meetodid, aga loomulikult ma ei, ma pean seda teadma ja mu põhjendaks seda asja sellise sõnaosava väljendiga. Seaduses on selline mõiste olemas nagu hädakaitse, aga midagi sellist peaks nagu saama tõstab kehtima ka kunstis ka, et kas hädakaitseväe hädarünnak siis et see asi peab olema adekvaatne, et sa, et asi peab olema seda väärt, et kui sa näed nagu kuskil mingisugust probleemi, siis see, kuidas sa sellele reageerid, sa peab olema adekvaatne selle probleemiga, mida see võib tuua kaasa, kui teda ei lahendata või, või siis või need, see hetkeline hädamised tekkida ka sinu lahendusega, aga see peab olema seda väärt, et asi läheb pärast seda paremaks, et noh, näiteks kirurgias ka, et kui inimene nagu haige ja tal lõigatakse kõht lõhki, korraks tundub, asi läheb nagu veel hullemaks, nädal enne oli sees mingi häda veel kõht lõhki ja veri voolab, et mis nüüd saab, aga kirurg nagu teab, et ta võtab sees seal häda välja. Õmbleb selle kõhu, Kuuse haav kasvab kinni ja kõik saab kokkuvõttes korda. No 90 protsenti vähemalt ta võtab selle vastutuse, ta teab, mida ta milleks teeb ja kuigi vahepeal asi läheb väga hirmus välja, kokkuvõttes asi parem. Ta kunstis on ka kindlasti niimoodi, et see eeldab seda kohutavalt raske mõõta, seda ei saanud panna kuhugi kultuurkapitali ja haridusministeeriumi reeglitega kunstiakadeemia reeglitesse kirja. Et millal on kunstnik nii tark, nii haritud, nii vastutustundlik ja ta teab, mida ta teeb, et no seal on ikkagi see risk on alati väga suur, et see lõpuks taandub kõik ikkagi üksikisikule, kui täiskasvanud on, et kas ta nagu teab, mida ta hetkel nagu tegema hakkab, tegelikult, mis see võib endaga kaasa tuua, kui palju ta suudab prognoosida ja kas ta jääb, jääb nagu sinna rindele kindlaks, seda ei lase nagu jalga, kui tuleb välja, et asi läheb nagu hulluks kätte, et täiskasvanud inimese käitumine tegelikult, et, et ega see ei ole ainult kunstis on absoluutselt igal pool, et kas sa võtad endale vastutuse või mitte või sa näitad näpuga kellegi teise peale tööandja peale valitsuse peale. Et kus on nagu mure, et löövad kaasa, annan endale aru, et noh, pärast me räägime, et, et kui sa lähed ülekäte läinud liiga kaugele, et siis on nagu halb, et täpselt sama allpool, kui sa ei lähe kuhugi, noh, jälle, et ma töötan õppejõuna ja pidevalt tegelikult häda selles, et inimesed ei võta endale vastutust, passi, vanad ootavad, nad lükkavad asju edasi ja põhjendusena, alati ma noor, ma olen algaja, ma olen esimesel kursusel madalas, kolmandal ma veel ei oska, seda ma veel ei oska täis. No see ka tegelikult suisa kuritegelik mulle tundub, ega sega nagu eriti parem. Ja noh, ma ei teagi nüüd keda või mida eelistada niimoodi, et noh, selline nagu millegi tegemine on pigem nagu kiiduväärt ja aga seda ei saa mõõta, seda ei saa nagu paika panna mingeid reegleid, et sul peab olema vastutustunne, sa pead andma asjadest adekvaatselt aru ja. Kas see praegune see olukordadesse, millest me siin saate alguses ka rääkisime, ka see, kui palju oli, on, on selle juuri just selles samas suhtumises, et eesti kunst enamuses väga paljudes hetkedes Keemalt vaatama see ongi selline kambasisene asi, räägitakse omavahel ja, ja avalikkus tegelikult sellega kokku ei puutu. Või puutub siis läbi rahvusringhäälingu kolmeminutiliste uudiste kultuuriuudiste, mida on igapäevaselt üks, kolm või neli minutiteks ekraanil ja kus üks või teine teos või idee võib nii öelda vilksamisi ekraanilt läbi käia või mõnes muus sarnases formaadis. Eesti ja Eesti kunstihäda on see, et ta on nagu liiga väike, et meil ei, meil ei ole väga paljusid paljud asjad esindatud ja kui mingi asi ongi esindatud mõne üksiku inimesena või väga-väga väikese huvigrupina, siis me ei saa nagu eeldada et sa, tase nagu garanteerida, see kriitiline mass peab olema alati suhteliselt suur, et seal alati kõiges peaaegu on, enamus on jama või no ütleme keskpärane paremal juhul ka, et see paistab olema suhteliselt suur, et see enamuse selle keskpärase kõrval oleks ka väga häid tegijaid ja me saaksime selle järgi nagu asja hinnata. Et Eestis ei jätku väga paljud tüüpi kunstnikke väga paljudele aladele väga paljudele sektoritele, nii et. Kas kunstivabadus ja sõnavabadus on samas need asjad, siin võib võrdusmärgi vahe tuua. No on ikka küsimused. Ma ei oska niimoodi lambist vastata, aga ma pean natuke mõtlema. Kui ma vastaksin, siis oleks täiesti eksprompt-ma-ei-sõnavabadus, vot seda vaat selle kohta kuskil kindlasti kirjas mingi definitsioon, mis on täpselt sõnavabadus ja kuidas garanteerinud, mis, mis see tähendab täpselt, ma ei tea seda definitsiooni täpselt. Ma saan aru, õppejõuna, te peate nagu pigem noori õpilasi õhutama olema vaba ja võtma vastutust ja astuma nii-öelda sügavamaid samme, seda asja kuidagi nagu õpetada ka saab neile või, või see on ainult nii-öelda julgustamise ajamise küsimus. Ehk selle küsimuse tagant järgneb pirukas siis, et kas vabaks kodanikuks saab vabaks kunstnikuks saab õpetada. Kindlasti saab õpetada, aga ma ei tahaks alustada nüüd nutulaulu teemal kolm pluss kaks ja Bologna leppe ja kui, kui palju on aega millegi õpetamiseks, aga põhimõtteliselt ma arvan, võib-olla see on see dilemma, et. Ma olen ka paljuski võtnud nagu suuna sellele, et et enne, kui anda inimestele mingisugused oskused, meel pigem tõukame neid juba nagu tegutsema mis on ka nagu suhteliselt riskantne, et noh, inimene läheb suhteliselt roheliselt, hakkab juba midagi tegema isegi siin sotsiaalset sekkumast, mis siis, ma võin rääkida siin kas või nii lihtsast asjast nagu maalikunst noh, mis nagu otseselt võib-olla kedagi nii meeleheitele ja liigud on halvasti tehtud, aga, aga noh, ikkagi kui sa nagu read, reegel, et sa saad aru, et see asi on ikka päris päris nagu hirmus, aga need on, mida siis ikkagi teha, kas nagu tudeerida ja õppida ennast, viia ennast nagu sellisele absoluudi lähedasele tasemele ja siis astuda nagu lavale olles täiesti veendunud, aga see nõuab noh, ma ei tea, kui palju aastaid ja samas igasugune õpetamine muudab inimest. Noh, ma ei usu, et on olnud niisugust asja objektiivne õpetamine, see on alati suhteliselt subjektiivne või kuskilt poolt kallutatud, et kui sa nagu inimest mõjutad kuus-seitse aastat, kolm-neli aastat järgemööda parimate soovida ja ärge siis ütled, palun tee, mis sa tahad, tähendab, siis ei ole tegelikult see, mis sa tahad, et sa oled nagu üllatavalt palju juba muudetud, et kes võtab selle vastutuse, et mis on, mis asi, on see objektiivne õpetused. Et noh, inimene, kui ta liiga pikaks ajaks lülitab välja enda enesekriitika, teadis, et ta nii-öelda headesse kätesse antud, et, et see on ka tegelikult äärmiselt ohtlik olukord, et mina tunnen, et ma ei julge seda vastutust hästi võtta. Ta peab olema alati äärmiselt võrdsetel alustel, alati on keegi vanem. Mulle tundub, et targem, aga see ei anna kas nooremale või rumalale õigust Ennast poolenisti välja lülitada. Siis sa pead olema alati äärmiselt valmis, äärmiselt kriitiline, äärmiselt, päris kogu aeg ise-le. Kool pole selline koht, kus annan alandavat kellelegi hooleks, et et see on ka see täiskasvanuasi, et sa oled, üritad kogu aeg olla täiskasvanu, üritad olla alati maksimaalselt täie eest juba väljas, ükskõik kus, kus sa siis ka ei ole. Ma palun, et kõigil neil rahvusringhäälinguprogrammil raadio kaks kuulajatel ülekuulamise pealt tunnistajatel hetkeks raadio kinni keerata, ma kavatsen kasutada väljendit, mis teatud ringkondades on lihtsalt tavaline, aga rahvusringhäälingu eetrisse mitte kuidagi ei sobi. Eesti kunstnikest räägitakse nii-öelda teatud piirkondades või teatud ringkondades aktiivselt, kui või suhtumine on prevaleeriv või domineeriv või seda võib sealt näha kui sellisest purki sittujate kambast. Kuidas see tegelikult Eesti kunsti ja kunstnik mõjutab? Suhtumine? Ma ei julgeks üksinda vastata kõikide kunstnike eest, aga ma vastan nagu iseenda eest ja noh, kuna ma arvatavasti kattub suhteliselt paljude arvamusega, et ma ei usu, et mu arvamus unikaalne. Ma arvan, et see on väga heaolukord. Et võib-olla kõige hullem olukord oleks nagu ükskõiksus ja isegi üllatavalt halb olukord, võib-olla ka selline tingimusteta armastuse, et noh, selline peaaegu põlgus ja vihkamine, see ei ole tegelikult sugugi halb, mis on kvaliteedimärk? Intensiivsus on, ütleme niimoodi, et vihkamine võib muutuda, inimene ei ole ükskõikne, vähemalt mingit, mis asju jälle sina oled, üks nendest, eks ole, ega see ei olegi sugugi nii halb, et kõige hullem on see, kui sul istub näiteks, võtame a'la saalides inimesi ja kõik on sellised, noh, ei vihasedega rõõmsalt kuulad ära ahah-jajah jaa, ja vaatavad veel kella, et kas on juba läbi, et, aga selline, nii et kurat, et purki sittujate, ma tean küll täidet igavesti lollakad ja kas kõik need argumendid on, aga nad tulevad Kurskuvad nagu välja, seal on ikkagi osuti punase peal, see ei ole sugugi sugugi halb. Ma arvan Nii et kunst ja kunstnik peaks olema pidevalt mingis reaktsioonis publiku ja, ja, ja ütleme valitseva korra ja ühiskonnaga. Publikatsioone intensiivne kaasa mõtlema ja noh, ütleme see, ma võin ka öelda, et purki sittuma, seda täiesti valesti aru saadud, aga see on parem kui mitte midagi jätta, vähemalt tekitas mingit mingisugune reaktsioon on õhus. Ja teine asi. See on ilmselt ka läbi, nüüd ma segan vahele, aga seal ilmselt läbi ajaloo kõige nii-öelda tugevam, eks ju, nii-öelda aktsioon, mis ühel hetkel tõesti reaalses elus läbi viiduna on saanud, on saanud teatud protsesside sünonüümiks. Jah ja muidugi Jaan Toomik kannatab väga sellepärast, noh, ta ei mõelnud seda asja niimoodi ja noh, loomulikult näitab publikul natuke madalat taset töötatud juba noh, selline selline käike neil nagu ülepea juba, et nad ei suuda nagu seda mängu kaasa mängida, aga aga ma arvan, mis on kaasaegse kunsti mõte, kui ma nüüd hüppan äkki nii laiale pinnale ja miks seal tehakse imelikke asju, on. Või noh, mis nende imelike asjadeni jäävad, imelike asjade positiivne tulemus võiks olla, see on just inimestes harjutada tolerantsust. Et sai, kohe ei hakka plärtsuma nii-öelda neegri peale asi, mis sulle nagu tundub, et sain asjaga täpselt kursis, et see esimene reaktsioon on viha, et, et see on nagu see, et ja noh, ta õnneks on nagu sellisel nagu ütleme ikkagi nagu mänguväljal. Et kui sa näed oma teise nahavärviga inimeste, lähete ta kohe peksma, no see on väga halb, aga kui sind enese varjutada mingi sita purgi peal tolerantsust, et see on nagu selle puruks lööd, noh okei, ei ole minust nagunii hull asi. Või paugud, kari juustega, aga inimeste tolerantsust lihtsalt natukene kasvatada, et kui seal on isegi imelik, et, et ka see on selline vaimne väljakutse. Aga väga huvitav asi, et ja no isegi kui tuleb välja, et see asi imelik asi ongi tehtud rumala inimese poolt lollidel põhjustel väga hea, kui sa nagu jõuad selle analüüsiga nii kaugele, saad aru, et noh, kahjuks ta on tõesti rumal inimene, aga noh, mis seda, seda rohkem me enam, mis, mis ta peale siis vihastada? Nii et põhimõtteliselt siis ma segan taas kord vahel sulle põhimõtteliselt tänapäeva või moodsa kunsti üks tegutsemise aluspõhimõte ongi siis see pidevalt hoida publikut konsultatsioonid mingisuguse hirmutava, teistsuguse võõra asjaga just. Näidata, et maailm ja inimese mõtlemine on väga-väga erinev teadlikult lollusi välja käia, no ma ei arva, et kunstnikuna niimoodi, et on väga lihtne, on niimoodi provotseerida, aga noh, tõesti ma arvan, et parimad parim osa kunstnikest mõtlemisega jõutakse väga kummalisele teedele. Et aga noh, see on see tõesti spiraalne käik, eks ole, et, et noh, seda võib küll olla imelik, aga tegelikult on sinna jõutud juba mitte nagu keldrikorrusel, aga juba kuskil kolmandal, neljandal, et noh, enamus asju pole tehtud sugugi halva pärast. Aga on, need on need hea ja halb, muudab mitu korda oma positsiooni, et hea muutub halvaks, ta muutub uuesti heaks ja maailm on õnneks palju keerulisem, kui sa iial võid ette kujutada. Raske on midagi nagu üheselt nimetada halvaks, üheselt heaks noh neid asju tõenäoliselt ikkagi on, aga, aga see noh, palju kaugemal, kui me oskame arvata, enamuse alamis. Me silme alla jääb, see on väga selline ambivalentne ja noh, inimesed võiksid nagu võiksime aru anda, kui, kui keeruline, huvitav tegelikult elu on. Kas tänapäeva eesti kunstnikel on kogu meie riigis, meie ühiskonnas nagu omateada nii-öelda seltskonnas räägituna olemas mingi positsioon, mingi ülesanne? Kõige institutsiooni on olemas, te ütlete, et see on demokraatiast läbi imbunud, kogu tänapäeva moodne kunst on siis selles süsteemis kunstnikel, kunsti, avalikkusel ka mingi ülesanne kanda, mida kunstnikud ise ka endale teadvustavad. Selleri käituvad. Ma ei usu, et on vastu võetud mingit deklaratsiooni ja ta on tehtud mingit sihukest ümarlaua kokkulepet, millele on kõik allakirjutanud, et noh, see on minu, minu tõlgendus sellele asjale ja aga noh, samamoodi see isegi sellele alla kirjutatud ma arvan, et noh, väga paljud ei eita seda või nad täiustavad ja täpsustavad seda mingite omapoolsete omapoolsete lisanditega, aga aga noh, see on, see on nii nagu nagu mina oma mõtlemisega olen jõudnud selleni, et noh, meil on küll katusorganisatsioon kunstnike liita, aga aga seal ei ole selliseid pabereid vastu võetud ja kõike kuuluga, kunstnike liitu ja ülddokumendid on niikuiniikuinii nad noh nii kui sa hakkad nagu midagi, nagu sõnastama tundub, palju tehakse midagi, oluliste jääb sealt välja ja ega keegi selle dokumendi järgi ei ela, et noh, ma arvan seal mingi humanism ikkagi, noh, kui inimesed jõuavad, kas tõesti ise mõelda, milles või omand, omandades valmis haridust ja siis juurde mõeldes jõutakse mingisugusele platoolega see platool nagu väga lai ja noh, tundub isegi pato eri servades olevad inimesed nüüd et neid ühendab suhteliselt vähe, noh, mõnikord ongi tegelikult aruteludes vaidlustes tundub, et võimenduvad pigem erimeelsused, et noh, kõik ongi omavahel riius tegelikult ühisosa on üllatavalt suur, ma arvan öösel platool ongi see ühisosa, kui sinnamaale välja jõutakse, siis ma arvan, et need on inimesed, kes ei anna üksteisele nuga ja ei pane maju põlema ja ei vägista sõprade naisi lihtsalt kättemaksuks nagu punaarmee Saksamaal või midagi sellist, et noh, see on segu peab välja jõudma kõiku. No just sellistes vaidlustes tulebki nagu harjutada jah, ennast selle selle tolerantsusega harjutada erimeelsust ega, ja selline mõtete konfrontatsioon, et, et see, see on nagu hea, et ei kasvaks üle nagu füüsilises konsultatsiooniks noh nagu väga lihtsalt nagu seda asja ikkagi tõlgendatakse, et ma seal sõnadega selgeks ei tee, esmane su kätega selgeks, et noh, see on jälle see täpselt sellest Mattooskasvam kõrgemale saama. Ma tulen nüüd tagasi sinna, kus me jutt pihta algas, kas selles kuldses päikeses, seal Tõnismäe tulpide vahel oli piisavalt seda humanismi, et öelda, et ta on täitnud kunstnike ülesanne. Ma ütlen niimoodi, et Kristina Norman ise on see kindlasti olemas absoluutselt. Aga ma ei tea, kas selles konkreetses selles konkreetses mammist mehikesi seda olime. Aga ma arvan, see oli kantud kinnas sellest soovist ka, aga nüüd selles konkreetselt oli, ma ei ole kindel, nagu algul ütlesin, ma natuke nagu pettusin, selles, et ma mulle ta ka nagu päris, nii ei mõjunud ka. Aga jah, see oli tehtud kindlasti parimatele eesmärkidel. Ülekuulatav number kaks. Raid Juku-Kalle amet, ajalehekeskus, peatoimetaja. Tunnistaja Juku-Kalle Raid, lehekeskus peatoimetaja, noor kunstisõber ka vana kunsti vana kunstisõber nautisid üheksanda mai kunstietenduse täiel rinnal. Peab ütlema, et üheksandal mail siiani on suhteliselt vähe kunstietendusi ette tulnud, mis oleks normaalsed või mis kuidagi liigituks ka kunsti alla, nii ka seekord ei läinud üldse paremaks, ei läinud paremaks jah, ütleme ilmselt siis ajalooline traditsioon ei luba midagi normaalselt teha. Nii et kuldne värv puhtalt kui selline sinu jaoks kunstil ei kvalifitseeru. Kuldne värv iseenesest, jah, see on kulda Me võime otsida Mendelejevi tabelist, mitte tingimata kusagilt kunstiraamatutest mingi eraldi peatükina. Aga mis see siis oli, see, et, et sinna pandi üles, toob hetkeks isto, kuldne. Kuju dokumenteerida nagu ei meeldi või mis, mis selles nagu halvale. Noh tähendab ei hakka ja öelda, et see on halb, mida teine inimene teeb, aga minu meelest oli see mõttetu. Ja noh, ma ei tea, minul tekkis küsimus ikka, noh ma arvan, see küsimus on siin ajakirjandusest, tükk maad juba üleval olnud kunsti piiride kohta. Mõnes mõttes olema nuusi, Jüri, aga eks ole ju, kunstniku esmane ülesanne ei tohi või ei peaks olema nagu kõike šokeerida ja siis seejärel oma täiesti püsti panna või mis veel hullem, õigemini teha selle šokiga raskemaks üldse seda teost hinnata. Siin kiputakse ikka enam rääkima mitte kunstist, vaid hoopistükkis tagajärgedest, see on nagu siis hoopis selline efekt, et kõik platserdavatega keset kurat ära koristada. Nii et mina leian, et kunstikooli siinkohal õige vähe pistmist, pigem oli see ja aga muidugi minna hakata mingit Tiit Madisson juttu ajama, provokatsioon rahvavaenlase? Noh, ma arvan, et see oli antud proua sulaselge lollus. Lihtsalt ongi kõik. Aga mis sa ütled nendele inimestele, kes usuvad siiralt, et see oli väga võimas kunstiaktsioon, mis mis näitaski väga täpselt selgelt fokusseeritult Eesti elu mingisugusele kitsaskohale ja mõjus väga hästi ja tulemused kõik on positiivsed ja superhead, kui. Kui see platsike seal rahvusraamatukogu ja Kaarli kiriku kõrval on kitsaskoht, siis võib-olla ainult füüsiliselt füüsilises mõttes, et ta ei ole tõesti eriti suur plats. Aga muidu ei ole see mingi kitsaskoht ja need inimesed, kes arvavad, et see oli ilgelt lahe, siis ma soovitaksin autori põhjendused uuesti üle kuulata. Kõige rohkem mulle muidugi meeldis, kuidas ta väitis enesekindlalt ja veendunult, et ta antud siis teose püsti panekuga katsetas ühiskondlikku reaktsiooni. No sorry, minu meelest inimene peab olema ikka täielik turna piita ja noh, täielik idioot, kui ta ei mõtle Etu teada, mismoodi ühiskond reageerib. Et see on umbes sama hea, kui sa lased tänaval lapsele kuuli pähe ja ootab politseid ja sinu vabandus on see, et sa testisid politsei tegutsemiskiirust, see on ajuvaba. On see ikka nii ette teada, kuidas ühiskond sellele reageerib? Muidugi on, loomulikult on see lihtsalt selles mõttes, et see, see pronksjurakas, mis seal enne vedelas aastakümneid, see on ju mõnes mõttes, eks ole noh, venelasest võib aru saada, et teine maailmasõda on siiski selle riigi ainus töö huvitanud ja eks nad siis seda selle kujuga pühitsesid, sellega on üks etapp tegelikult läbi, eks ära viidi. Ja nüüd ütleme Sa arvad, et ma viin läbi ja, või et seal ei ole kuskil õhus. Etapp on tappa. Täpselt nii kaua, kuni leidub idioote, kes sellele rõhuvad, et väga raske on, mingi haav kinni kasvaks, kui ukse taga mingi abivalmis tiit, ämbritäie jämesoolaga pidevalt. Ma ei arva, et see oleks nutikas. Kui inimene on hea kunstnik, siis jutu mõte on see, et ta peab suutma oma kunsti teha ka ilma igasuguse radikaalse sotsiaalse lisandite. Minu isiklik arvamus. No nüüd on küll see koht, kus ma pean küsimuse, kas meil on hea kunst enda arvates, et ma ütlen kolm kolm nelki Ei miks, miks hea kunst on see võib-olla mis? Noh Ma ei hakka rääkima sihukest juttu sealt tingimata liigutama inimese ilumeelt, see võib liigutada, ei pruugi liigutasi, võitleme siis laiendada inimese mõtteprismat. Kardan, et see junn, see kuldne junn seal küll laiendanud, mitte midagi, et see junn jätkas sedasama vana kunstiliste diskursuste ühiskondlikku diskursust, mis meil niikuinii sellest pronkssõduri eemaldamisest saati kestab. Nii et, et selles suhtes see jama jääkunst hea kunst on see, mis tekitab tõesti ootamatu dialoogi ühiskonnas, kus siis tõepoolest ütleme, tuleb rida inimesi rida, ma ei tea siis ühte või teistmoodi mõtlevaid inimgruppe, kes siis sinna dialoogi sekkuvad ja võib-olla tõesti näiteks mingit kultuuriruumi laiendavad. Sorry, sinivastan, mitte ükski asi sellele parameetril. Kas see reaktsioon, mis oli nii-öelda riigivõimu poolt ehk politsei poolt, oli adekvaatne see, et ta maha kiskuda ja ära viia? Nojaa, aga ütle mulle, mis nad veel oleks pidanud tegema, lasknud seal seista seal. No siin me just enne enne seda eetrit rääkisime ka, et tegelikult oleks võib-olla lahe olnud, kui ta oleks, tõstis seisnenud 50 meetriga toreda videokaamera kusagil eemale, viie 50 meetri kaugusele filminud, mis siis juhtuma hakkab, et kui kiiresti ära võetakse ja siis oleks testitud politsei otsustusvõimetuid kiiruste oleks võib-olla proovitud järgi uurida, kellele politsei helistab, kus ta loa saab seda ära viia, kuhu ta viib näiteks säilitada ära viivat autot, häkib sellele hoovile, kus seisab kurikuulus kadunud Lihula ausammas näiteks või midagi siukest. See oleks seal olnud naljakas tõepoolest, ja, ja siis oleks seda Sestaks ainult sihukse lühikese teleklipi. See oleks nagu päris tore olnud, aga see katsetab hoopis ühte teist asja, eks ole. Aga sind ei pane muretsema see, et sa põhimõtteliselt ka iseenda ajalehes ei või olla nagu päris kindel, et milliseid asju sa seal avaldad, milliseid, milliseid pilte, milliseid lugusid, et sulle keegi ei või, järgmisel päeval usutakse sinu enda head maitset, aga põhimõtteliselt seda sa ei või iial ette teada, et milline asi politseid vihastab või, või, või rohkem vihastada. Noh, see asi ei ole üldsegi nii labane ja nii lihtne, ma arvan, et minu ajalehega tuleks õigustatult probleeme, siis näiteks sõimaksin Klenskit, võtaksin tonn ajaleht ja viiksin selle sinna, kus, miks avalikku parki kallaksin maha või sinna siis pronkssõdur siseneb täiesti, paneksime hunniku põlema ka veel ja siis on veel eriti lahe, mängiks tikkudega niukene siseneja täiesti normaalne, et politsei reageerib. Kui ma seda teen niimoodi, et inimesed, kes seda lehmad tahavad võtta või osta, need seda teevad, siis ma ei sega kedagi. Jumal küll, samamoodi oleks võinud tarbekunst teinud kurat tuhatoosi küünlajalg kuldne ja müünud kos matrioskadega vidinatega väga lahe kunstiakt. Aga põhimõtteliselt politsei üle ei reageerinud, aga see ei ole märk mingist politseiriigist, et inimesed ei saa enam oma sõnavabadust kunsti vormis avalikul väljakul teostada. Et on üks plats, kuhu ei tohi viia teatud tüüpi kujulised või on olemas selline olukord, et me ei tohi kesklinna minna näiteks sõdurimantli, mis, kummal võiks ju igal pool sõita sõduri Mantes, küll ma tahan. Aga tegelikult sa võidki me ega, ega. Ajalugu on tõestanud, et mõtlesime Selle platsidele loomulikult sellel platsil on täiesti multikultuuri multiajalugu, see on täiesti normaalne, et see platsil on võib-olla ilus, mitte seista. Aga, aga jumal küll, mine seisa, kus tahad. Sõdurimantlis, aga asja mõte ongi see, et et inimesed, kellel siis tekitab tähelepanu, vajadus käib enne kunsti otsivad loomulikult kõige valusama koha ülesse ja sugugi ütleme mitte siis soovist algata mõistliku ühiskondliku dialoogi. Mina arvan küll, et, et kui seesama tütarlaps näiteks võtaks kätte ja, ja viiks kärutäie sitta näiteks Vabaduse plats, siis on see täiesti normaalne, et inimesed viivad selle sealt ära. No ei tekiks mitte mingit küsimust ühelgi kunstisõbral, ma arvan. Aga põhimõtteliselt, ütleme, kui ta oleks selle püsti pannud kuskile mujale Tallinna linna oleks võinud olla, aga see kohta Ma arvan küll, ma arvan, küll mujal oleks näinud noh, ühe ühe mingi paganama suhteliselt ebaõnnestunud skulptuuri väheldas mudelit Vainot, las ta seisab, eks ole. Ja kui küsimus oleks tõestanud sotsiaalses dialoogis, siis ja asi oleks tõesti nihe olnud, oleksid tekkinud kindlasti. Aga noh, kardan, et see autor sai aru, et see asi nii palju ei päde, et kusagil mujal ruumis algatada see õudne kräud ja kuna tal oli eelkäik raudoja, siis oli ka kohavalik. Idioodil tuleb alati pähe üks mõte korraga, mis ma oskan. Aga mis see ikkagi nagu seal, see idiootsus on nagu selles sa räägid, küljed, haavad ja sool, eks ju, ja kõik nii edasi. Aga mis, mis nii-öelda on konkreetselt see, see, mis on nii-öelda selle olukorra nagu sinu arvates nagu ehitanud, et, et see nii on, sa ei tea, et meil on plats, kuhu ei tohi, eksju teatud asju teha? Ja vana toredat vanasõnana poodo majas nöörist ei räägita, veelvähem ilgutakse nööri kallal. Et ma arvan, et kunstnikul võiks olla mingi. Kõlab võib-olla natukene pidulikult, aga siseeetika, et see vast ehk on võiks olla kunstnikku, minu vaimu, mingi päris raha, sellepärast et miks ta muidu kunstnik on, ütleme siis nii, et, et 99 protsenti ei oska kullast kuju teha. Aga tegelikult kunstnik võiks näidata mõtlemissuund, mitte ainult. Ma ei tea, kuidas, kuhu midagi klased. Samal ajal õigesti aru, et, et kunstnik ei oleks tohtinud öelda rõhutada sellele eestlaste häbile, mida nad nii-öelda selle platsi peal on nagu varem korda saatnud. Mis eestlastel nagu sa oled teo toimepanemisest püstjana. Ja see asi, et siin ei ole, vähemalt eestlastel, siin on nendel samadel õnnetutele vana muttidel, kes medalite tilisedest praegu sõjaväekalmistule liipavad, et noh, neil on kõigil oma minevik ja, ja oma, ütleme, ajupestud kaasas, et, et ega siis sellega ei ole enam mitte midagi teha, et ütleme nii, et peale kaklust on mõttetu kakelda ja, ja täiesti selles mõttes täiesti kasutu akt. Ütle, kuhu see viis mitte kuhugi ega mingit sisulist debatti mitte kusagil ei toimunud, lihtsalt üks loll Talibani kullast kuju tekitas jubeda vaga pasa plahvatuse, nüüd koristati ära, nädala pärast on uudis maas kõik. No ma räägin vähemalt nädal aega hiljem sellest, et mis on kunst ja mis ei ole See on tore muidugi iseenesest, aga ma kardan, et, et see asi läheb ka suhteliselt kiirelt üle, sellised dialoogid ei saa olla, ei saa käia ühiskonnas nagu spasm läbi, et see võiks olla selline suhteliselt pidev mõtlemine. Aga võib-olla siin oligi see, et see kullast kuju oli taaskord nii-öelda lipukesega lehvitamine. Kuulge, meil on ühiskonnas üleval probleem, otsige lahendust. Noh, vaata siis ma ütlen veelkord, seda ollakse, kui inimene tahab otsida, mingit lahendas, mil moel lepitada näiteks Eestis elavad vene kogukonda siis kindlasti ei ole õige õige võib-olla nende ukse taha minna lasta uksekella, eks ole ju, ja siis kallata uksemati peale ämber sõlki ja hakata arutama, kuulge, et nüüd on meil veel suurem probleem, et äkki räägiks natukene sellest solgist, miks ma selle solgi kallasin, minu meelest meetodid lollakad. Ühesõnaga, neid ei vii kunagi lahenduseni. Sa tahad öelda seda, et lepitamise asemel lihtsalt kaks kogukonda, kes omavahel peaks kokku saama, ärritati rohkem. Aga loomulikult ja, ja ütleme siis nii, et tore oleks, kui kunst selliste asjadega ei tegeleks, kui ta on kunstis ta tegelikult kunst peaks olema mingi selline asi, milles, millest inimesed rahvusgruppide, üleselt või ükskõik mis gruppide üleselt suhteliselt sarnaselt aru saada. Aga oskad sa tuua Eestist või välismaalt mõne näite sellise, kus on tehtud sotsiaalse osalusega kunsti, mille tagajärg on olnud positiivne. No on ikka, siin on näiteks kuuekümnendad aastad ja sooline võrdõiguslikkus ja, ja igasugused häppeninge sellel teemal, aga, aga siis nagu ei käidud, ma ütlen veel kord kedagi maha löömas või kui näkku irvitama või avasima said. Mingit läheb võib-olla kunstilise väljendusega toonases arusaamades üle piiri mesis noh, nagu justkui mingi, kas siis mingi uue tehnika või või uue lähenemise kasutamine tekitas kunstiringkondades šoki ja tingimata seda siis ka lõppkokkuvasardas seda kunstikäsitluse pilti, see on nagu ikkagi teine asi, ma usun Kas kunstiga saab kõike välja vabandada, sest võib-olla see aktsioon oli selline tõesti õnnetu poliitiline provokatsioon, mis hiljem muutus. Ei, ei saa kõike välja vabandada absoluutselt ja sellepärast ma ütlengi, et mulle see asi ei meeldinud ja ta ei ole, ta ei muutu kunstiks kunstiks, see asi ei muutu kindlasti kunstiks, ka hiljem jääbki selliseks lolliks poliitiliseks või või lihtsalt meie isegi ei usu, et see inimene on nii palju poliitika peale, mõtles ta, sai aru, et, et see on nagu tore mesilasepesa, kuhu on mõnus niisugune kullast kuju saada, et see on lahe vaadata, kas sumisema hakkavad noh ega see on nagu puhta lolluse printsiip. Kas riigis saab olla olemas mingi oma selline ühtselt kokku lepitud ühiskondlik eetiline piir, millest ei astu mitte keegi üle, olgu selleks siis poliitik, treial. No tegelikult kui ühiskond on terve, siis sellised piirid eksisteerivad, me kõik enam-vähem teame, ütleme naabril ei ole ilus tappa anda ja, ja muid siukseid, lihtsaid asju, ükskõik kui sa oled ka kunstnike, tahad vaadata, mismoodi naaber mispärast välja näeb, kui sa talle ära saadakse, siis noh, seda ei ole kena teha. Et selles mõttes osades asjades paljudes asjades need piirid eksisteerivad, ma nagu isegi ei saa aru, et kui sellest kunstnikuks tituleerinud, et millise õiguse sa võtad siis sellistest asjadest teerulliga üle sõita. Taanlaste kunagi ajalehes avaldatud karikatuurid sellega sigadus, naturaalne segadus. Kas nad ei ole sarnased asjad? See on nüüd minu isiklik arvamus, minu meelest ei ole. Sellepärast et seal oli, ütleme, mingi uus värske kogukond, eks ole ju, kes asus riigilt väga jõhkralt jõhkrale kombel nõudma mingeid jumal teab mis hüvesid, ühtäkki näiteks tuletame meelde, et mitte õppida taani keelt, mingit erikohtlemist ja nii edasi, aga inimesed, kes on viis aastat tagasi sinna tulnud ja nii edasi ja nüüd, kui ühes ajalehes keegi pilaseid karikatuuri ka siis ütleme siis selles valguses me peaksime ütlema, et kogu mõnikord karikatuuri klassik kori tuleks kokku korjata suures lõkkes ära põletada sätiiril ja ütleme, sisulisel lollused, jõhkrusele on suur vahe, kas on täiesti olemas, peen tihtipeale, aga see on olemas. Siin ei olnud täpselt samasugune olukord, on, on olemas üks grupp, kes toetub mingitele teatud vee lõbrukasematel veel õhematele asjadele, kui on, kui on üks religioon, eks ja millel on vähemalt mingi paarsada aastat traditsiooni ja ja, ja, ja nende aluseks on kirjandust, mida on loetud arvatavasti miljardites kordades. Tere, soovin ism on ka väga pika traditsiooniga. Väärtusta jääb ikkagi mõnevõrra, eks ju, alla ja võib-olla siis on noh, täpselt nii nagu sa ütled, et vene šovinism on ka pika traditsiooniga asi, et võib-olla on seda, on seda kohane nagu siis mingi karikatuuriga, kas siis vähem õnnestunud või rohkem õnnestunud, aga karikatuuriga pilada. Ma arvan, et karikatuuri kandes normaalne seda pilada, aga siin on üks oluline asi, et see pronkssõduri, kes üldse on tegelikult ikkagi veidikene keerulisem. Sest ühest küljest me võime ju käsitleda neid venelasi, kes siin elavad kogu okupantide järglast enam ei jäta, kuradi tõprad, aga, aga me ei saa unustada, et kaks kolmandikku neist on juba sündinud siin, mis mistap siis nad ei ole enam ise nimega süüdi, et siin on üks teine süsteem süüdi ja nüüd rääkida sellest samast süsteemist ajaloos sellises keeles, et sa tahad sedasama kullast kujuga selles suhteliselt aprasse kohta, see näitab, et inimene ei ole ajaloost mitte mõhkugi aru saanud. Ülekuulamise toimik 109. Kuldsõdurist ja kunstist toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.