Me räägime jalgrattaspordist ja meil on hea meel tervitada meie tänase saate külalisi. Grete Treier, tervist, tervist ja Gretega koos on meie Tartu stuudiosse saabunud tema abikaasa ja ühtlasi treener Treier, tere. Tere. Ma mõtlesin pikka aega, Greete, kuidas sind Eesti rahvale, et täna selles intervjuus tutvustada ja sisse juhatada, ütleme, et sa oled endiselt profijalgrattur. Kas praegu, kui oktoobrikuu on mõned päevad tiksunud, peab see veel paika? Oskad sa seda öelda? Järgmise aastaga? Ma ei oska midagi veel öelda, ka sellel aastal lõppeb leping oktoobrikuus, nii et selle kuu seisuga võib öelda, et veel olen profijalgrattur. Millest see eelkõige oleneb, kas me räägime lähemas tulevikus kahest või ühest naisprofiratturist Eestis, millest sõltub see, kas sina jääd sellele karussellile? See ei ole need minu mõtetest tuleviku suhtes, et nüüd kahe kuu jooksul pean otsustama, et kas jätkata seda karjääri või mitte, kas jääda koduseks või jätkata seda rasket teed puhtalt minu enda otsustada, on see Ütle, kas selle otsuse muudab lihtsamaks või keerulisemaks see, et, et sinu treener ühtlasi on sinu abikaasa. Sellest konkreetselt ei ole rääkinud abikaasaga, et oligi plaan, et tulla Eestisse aeg maha mõelda ainult kodustele töödele, puhkamisele, kodus, et me ei ole sellest nüüd rääkinud ja varsti tuleb see jutt arutlusele. Mis siis järgmisest aastast saab, et tema on üks olulisemaid nõuandjaid mulle, mis järgmisest aastast saab? No meil on Edgari käest hea võimalus kohe küsida, ühest küljest siis justkui treener, kes teeb tööd ja kelle unistus võiks olla ju samaväärne sportlasega ehk jõuda võimalikult kõrgele ja ja kaugele teisest küljest, abikaasa, kes justkui võiks tahta kodust elu ka normaalse inimese kombel elada, tundub, et see olukord ei ole väga lihtne, aga, aga proovi Edgari kuidagi oma vaatevinklist seletada, et mis võiks edasi saada. No eks ta lihtne kindlasti ei ole, et see ongi täpselt, et ma pean päris tihti nagu kahestuma, et ühtepidi võiks ju öelda, et gehte palun loe kodus ja ole tütrega teistpidi mas treenerina ma jälle näen tema nagu seda tunnet ja, ja tema töötahet siis, siis ma ei saa teda mitte mingi väevõimuga kodus kinni hoida, et ma pean talle just nagu kaasa aitama, et, et ta kuhugi edasi liiguks. Me oleme täpselt kirjatega põhjast võrdses seisus, et fifty-fifty et, et ma arvan, me peame lihtsalt mõlemad puhkama, et see aasta oli väga-väga pikk ja väga-väga raske meile mõlemale, et nii füüsiliselt kui ka vaimselt oli õnnestumisi, oli nii-öelda väikeseid põsumisi. Et nüüd on meil natuke hetkel lihtsalt puhata ja, ja siis on võib-olla mõtted selged ja, ja kui me leiame sellise uue sellise sihi või midagi, siis miks mitte jätkata, kui me seda nii nii kohe paugupealt ei leia, et siis võib-olla võib-olla tuleb puhata veel pikemalt. Oled sa nõus Edgari treenerina praegu minuga, et ükskõik mis otsus tuleviku suhtes on, et Grete on oma sportliku karjääri absoluutsesse tippu praeguseks hetkeks jõudnud, et see, mis selja taga on olnud, on kõik nii-öelda ülesmäge minek olnud siiamaani. Ma ei ole sellega nõus, et, et tahan oma tipus, ma tunnen teda ja ma näen teda ja ma tean, et ta on ikkagi rohkemaks suuteline, et mis see nagu edasi, nagu minek on, et mis selle hind on. Et kas see nüüd on, tasub seda või tasu, et seda me peamegi nagu mõtlema? Salaja sees väike soov on, et Grete Kindlasti ma ei ole see inimene, kes on selle vastu, et jätkaks, et ma kindlasti sooviksin, et ta jätkaks, aga mitte nii, et ma nüüd ütlen talle, et sa pead jätkama. Et tal oli ikkagi selle otsuse ise tegema ja, ja ma saan tast väga aru, miks ta, miks ta võib-olla tahaks olla kodus rohkem ja see on täitsa inimlik ja arusaadav ja igale mina toetan teda igast tema otsusest. Hüva, jätame selle tuleviku praegu sellest aspektist rahule, Grete, kui sa mõtled oma varasemate valikute peale, et teha panuseid tippsportlase karjäärile, ütle, kuivõrd vastas tegelikkus sinu ootustele, et ühel hetkel, kui sa jõudsid maailma naisratturite tipu sellesse seltskonda, kust tulevad tead, kellega sa suutsid kohati noh, võrdselt, et mitte öelda paremini võistelda, vastas sinu ootustele see maailm, kuhu see lõpuks välja murdsid. Kui ma siia sellesse maailma sattusin, siis ma nagu ei mõtle nüüd nii palju näiteks dopingu tarvitamisele, et nüüd, kui ma olen nendega enam-vähem võrdne, siis millegipärast tulevad sellised mõtted, et, et mida nad veel peale multivitamiinide tarvitavad, et nii tugevad olla, et, et ma olen ka teatud sportlastega ühes hotellis ühes toas viibinud ja näinud nende suhtumist võistlustesse. Minu jaoks on see nagu võõras, et mida nad tarvitavad täpselt, et seda, seda ma ei tea, aga, aga on nagu pannud mõtlema, et kas nad on nii väga puhtad, nii palju nagu kõhklusi on selle paari aastaga tulnud juurde. No kui sa oled oma konkurente ja kokku puutunud, siis kui on juttu tulnud dopingust, olete nii-öelda selles teemas sees olnud oma jutuga, siis kas on läbi kõlanud ka mingid argumendid, miks nad seda teevad, miks inimene läheb üle dopingule eritist rattaspordis räägitaks sellest ei pea igapäevaselt, et kas keegi jääb vahele või on mingid kahtlused tekkinud ja nii edasi edasi. Võidutahe on nii suur, et samas minu, minu jaoks on see arusaamatu, et kuidas tunda rõõmu sellest, et kui võtad dopingut ja tuled üle finišijoone, käed püsti ja oled õnnelik selle üle, et nüüd võitsid, samas tead, et oled midagi ebaseaduslikku tarvitanud, et et mina rõõmustan selle üle, et ma olen puhas ja võidan, et mine tea, võib-olla selle võrra mul vähem võita. Aga ma ei saa ka teiste kohta 100 protsenti midagi väita, ma kuulen, mida teised inimesed kõrvalt räägivad selles jalgrattaspordimaailmas ja siis võib-olla see ongi pannud nagu mõtlema, et mida nad siis tarvitavad ja kui puhtalt nad on ja. Ega see ometi ei tekitanud nende loobumismõtteid, et sina puhtana, sa näed, et sa ei suuda saavutada seda, mida teised siis ebapuhtana ja sinu kindel eesmärke printsiip on see, et sa ei kasutanud. Pigem just on tekitanud seda tahet, et võite puhtana, et see on eriti magus tunne, et et kui ma võidan, siis ma tean, et mina olen puhas ja võidan puhtana. Meie vestluskaaslasteks on Greete ja Edgari Treieri ning räägime rattaspordist. Grete, kui mitu aastat oled sa ratast sõitnud? Võistlemise? No profiaastaid on olnud kaks, aga rattaspordiga üleüldse võib-olla peale tütre sündi, tütar sündis 2000. aastal, et siis võib-olla seitse aastat. Et siin alustasingi Eestis nende maratonidega, kus siis oli eesmärk meestele pähe panna, aga see ammendas mind mingil aastal ja, ja otsustasin minna tänu teiste abiga sain siis keelefoniinisse, kus siis olin esimest aastat Frow otsa nõus. Rattaspordis suhteliselt hiline tulija, ma ei ole sellele mõelnud, minu arust on see nagu loomulik käik, et nii see läks, aga nojah, et ratas spordis ainult seitse aastat sõita ja sellest kaks aastat proff olla ja selliseid tulemusi, et seda imestavad treenerid ja võistkonnakaaslased. See ei näita mitte rattamaailma naisterattamaailma nõrkust, vaid pigem sinu andekust ja töötahet. Ma ise arvan, et pigem töötahet ei tea, kui palju seal andekusega pistmist on, aga aga töötahet ja seda kohusetundlikkust on mul võib-olla isegi vahel liiga palju. Edgari, kuidas seal niimoodi läinud on, et abikaasast saab profisportlane, mitte näiteks sinust. No ma olen teisel alal, mina Brow töö alal, aga aga noh, tegelikult see sõna proff, mis keelte puhul nagu on see, kui sa saad ükskord selle tiitli, et sa saad lepingu mingi tiimiga ei näita tegelikult paljud sportlased, kes on nii-öelda siis profid, kes on selle lepinguga, aga tegelikult nad ei ole minu silmis profid, et nad ei tee seda sporti nii professionaalselt. Saated nad käivad, vahepeal poes müüakse. Ei, ma ei tahtnud seda öelda, see on suhtumise asi, et et näen, et Grete, võib-olla sellest seitsmest aastast on tegelikult juba kuus aastat proff. Et ta on teinud suhtunud oma tegemistesse sporti sajaprotsendiliselt, ainult sellele keskendunud. Nüüd nagu loetakse seda, et kaks aastat on ta lepinguga sõitjaid, siis ta ainult kaks aastat profond, et noh, et see leping teeb mõned mõned sportlased profiks, kuigi nad suhtumiselt ei ole üldsegi profid. Nad lasevad treeninguid kuidagimoodi ja ja võib-olla ei pearežiimist kinni ja kõik selline, noh ma arvan, et see käib profisportlase elujõudu ja paljud tegelikult naisproffid isegi käivad tööl kas peale hooaega või, või isegi hooaja jooksul on neil väike lisaots kuskilt veel võtta, mida nad teevad näiteks reisikonsultandid või kuskil mida iganes tegelevad mingi müügitööga, seepärast ega naiste profimaailmas me ei saa rääkida suurtest rahanumbrist, sest et siin ei anna võrrelda meestega, et siin on ikkagi vahed, on ikka kümnekordsed isegi kasvõi seesama dopinguteema, mis siin ennem oli, et noh, kindlasti on see suur asi, mis paneb liikuma meeste maailmas seda dopingu tarvitamist, et see raha noh, naistel seda raha nii nii suurt ei ole, jamaga on, siin on see asi, sellepärast ka tagasihoidlikum ei ole juba sellist suurt meditsiinilist personali tahab palgata sellest juba klubide eelarved on oluliselt väiksemad. Kas profileping naiste hulgas on piisavalt hea argument, et majanduslikult olla kindlustatud või maksavad ikkagi võidud rohkem, et, et kuskohast see naisratturite teenistus peaks tulema profipalga suurune? Oleneb kindlasti sportlase tasemest, et kui palju ta võite on kogunud ja ja kui palju klubi loodab veel saada, et et nii paljudega sportlase palka maksab. Aga minu jaoks need kaks aastat sõna- Brow tähendabki just ka seda, et ma saan palka. Et enne seda ma küll tegin samamoodi 100 protsenti andsin ennast spordis treeningutes võistlustel, aga profiks saamine tähendas mulle ka palgasaamist. Nii et näiteks ütleme, etapivõit Saksamaa velotuurile tähendab lillekimpu, hõbedast kandikut ja sooja käepigistust, mitte sinu pangakontol, näiteks kümneid või sadu tuhandeid kroone. Saksa velotuuril hästi sõitmine, see pigem annab lootust järgmiseks aastaks paremat palka saada mitte hetkel palgatõusu või stipendiumi, see autasu rahaline, mis ma saan, see läheb kõikide klubikaaslaste vahel jagamisele. Praegu sa oled faasis, kus sa ootad, et nüüd, kas nendel tänavustel tulemustel on sinu palganumbrile mingit mõju ja siis, kui see on piisavalt hea, siis võid sa sellele rongile jääda. Seda ma olen juba kuulnud ja tundnud, et on juba helistatud ja peale käidud, et tule tule klubisse. Aga ma tunnen, et ma olen nii palju arenenud sportlane, et ma võin juba valida, kuhu ma lähen. Pluss veel see küsimus, kas, mis üldse järgmisest aastast saab, aga jah, et neid pakkumisi on pärit Itaaliast tulnud huvilisi. Sinu edukad sõidud velotuuridel tekitasid fooni, kus kohas ausalt öeldes ma pean enda kohta isiklikult ütlema, näiteks pekingi olümpiamängude eel võis hakata rääkima nimest Grete Treier, kes võib tagasi tulla väga-väga hea tulemusega. Kas Teie enda tiimi mõttes toimis efekt täpselt samamoodi, sa läksid ise ka millegi väga ilusa järgi? Ma otseselt ei mõelnud, et nüüd kindlasti medalit saada. Et kui ma oleks tundnud, et hetkevorm on hea ja et ma andsin endast hetke maksimumi oleks võib-olla rahule jäänud, aga hetkel segasid seal muud faktorid. See panigi nagu mõtlema, et miks seda tööd teha, kui kui muud faktorid võivad segada ja et ei saanud nagu seda vormi kasutada, mis mul parasjagu oli. Ma arvan kindlasti, et enne olümpiat oli mul parem vorm kui enne MMi, et kuna ma selline Maximalist olen, siis ma jah, peale ebaõnnestunud võistlust olen selline rahulolematu ja võib-olla see on maksnud kätte, et ma liiga kohusetundlik olen või liiga palju tahan. Olümpiamänge küll, igal aastal ei ole, aga tiitlivõistlusi sellegipoolest, kas need seekordsed ilmajäämise tiitlivõistlustel sind näljase maks muutunud ei ole, et või, või ei ole sa seda tüüpi mõtleja, et nii järgmisel aastal tulen, maksan teile kätte? Enne olümpiat mõtlesin juba, et ma sõidan seal olümpia ära, siis vaatab, mis edasi saab, sõitsin olümpia ära, mõtlesin, lõpetan hooaja ära, et vaatab, mis edasi saab. Läksidki mul nässu, aga samas nad ei suurendanud seda tahet, küll tiitlid isenesest on ikka tähtedeks. Kindlasti olümpiamängud on ühed tähtsamad võistlused ka ka jalgratturite jaoks. Nii ka MM ja ka minu jaoks olid need väga tähtsad, et kahju, et ma ei ole saanud hiilata nendel võistlustel. Räägime tavalisest eestimaaelust-olust ka, kuidas sinu treeningut siiamaani üldiselt jagatud on, kui palju said sa sealsamas Lõuna-Eestis künkaid ja kilomeetreid asfaldil mõõta? Iga aastaga on mul üldse kilometraaž tõusnud paari 1000 võrra, see aasta tuli 20000 aastas ja see aasta istusin sadulasse varem kui tavaliselt juba detsembrikuus läksin eesti jalgratturitega Prantsusmaale laagrisse siis tulin hetkeks koju ja siis jaanuari lõpus juba tagasi Itaaliasse. Siin Eestis kahjuks ei saa nii hästi treenida, et ei ole nii sooja kliimat ei ole selliseid tõuse. Kindlasti on soojal maal parem treenida kui siin Eestis. Aga samas, kui juba suvi käes, on siis siis ja siia hetkeks laadima tulla ka Eestisse pere juurde, kodu juurde, sõprade juurde. On sul mingi oma lemmikdistantsil ring ka, mida, kui Eestis olles reede vaja on hea meelega sa lähed sõitma? Tavaliselt siis on paar telefonikõnet tuttavatele jalgratturitele ja siis otsustame koos, et mis ringi teha, et see on hästi hea vaheldus eesti keelt rääkida ja koos nendega treenida. Mis siis, et ei ole pikki tõuse, et vahel on ka vaja siledaid sõitajat. Jalgratturite käest on hea seda küsida, sest kõik, kes rattaga vähegi maanteel liikunud on, või tänavatel kindlasti on omanud jutumärkides toredaid kokkupuuteid autodega ja autojuhtidega, mida sul rääkida on ohtlik. Manöövreid ja kurjustavaid autojuht ajal mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas, et Itaalias näiteks on see vahed, teed on palju kitsamad ja ja võib-olla isegi tihedam liiklus, ma ei ütleks, et siin Eestis on nüüd ohtlikum, võib-olla, kui siis roolijoodikuid on Eestis rohkem. Aga kiiver pähe on minu hüüdlause. Muide, millegipärast ma olen tähele pannud eesti mees prohveti, päris paljud Eesti teedel sõidavad ilma kiivrita. Oled sa sama asja märganud, miks jumala eest niisugust asja tehakse? Iga aastaga näen ma üha rohkem kiivreid, jalgratturitel peas, et see paneb mind naeratama, et et aga miks profijalgratturid ei pane, et ju siis neil on nii mugavam, et minul on mugavam kiivriga, et ma tunnen ennast mitte hästi ilma kiivrita. Nii et see mõte, et kõik jalgratturid Eestis ükskõik kui proffid või kui pühapäeval sõitnud on, peaksid kandma kiivrit, on sinu jaoks igatahes tervitatav idee. Jah, et kui jalgratta jõuad osta, siis jõuab ka kiivrjastamine Leieni. Milline Edgari nägi välja sinu panus või näeb välja, ütleme siis, räägime ikkagi olevikus, eeldusel, et teie töö veel edasi läheb. Treenerina sõidad autoga kaasa, ütled, et nii aitab, nüüd on 10 kilomeetrit veel. Kõik näiteks jälgides aga kuidagi distantsilt Grete pulss ja muid seesuguseid andmeid kuidagi siis saab vastavalt talle edastada mingi selline Haiti süsteem näiteks paraku meil Enamus treeninguid toimuvad ikkagi sellised nii-öelda virtuaalset või telefoni teel, et üks on ühes Euroopa otsas, teine teises Euroopa otsas ja ja, ja nii iga igaõhtused poole või tunniajasest, telefonikõned või, või arvuti läbi analüüs kestab, et et päris nii kõrval ei, ei saa sõita, et noh vahepeal kui ta siin Eestis on või kui ma olen kuskil seal tema juures, siis me teeme küll niimoodi trenni, et ma autoga autoga sõidan kaasa ja teeme mõnda lõiku vä. Aga üldiselt noh, treeningu üks põhiasju ongi tegelikult, et hiljem analüüsi, aga võistluste puhul on alati korralik analüüs teha ja seda me saame ilusti alati teha. See vist ongi see see pluss, et et me oleme, elame koos. Kas teie moodi käib see nii-öelda katsetamise kompamise teel kogemuste omandamine, ma mõtlen või on sul kusagilt selline hea pagas võtta, et täisväärtusliku treenerina hakkama saada? Kõigepealt ma ütlengi kohe ära, et noh, ametlikult ma ei olegi treenerilt mingit kategooriat või omandanud sellist erialad. Ma ei ole ma selline iseõppinud treener olengi, et ja, ja suuresti katsetanud meetodil ma keetega oleme liikunud selles suunas, kuhu nüüd välja oleme jõudnud. Aga kindlasti ma julgen nagu õppida teiste vigadest ja iseenda vigadest ja ja kui keegi midagi kuskil pajatab mõne hea nõuande, siis ma kindlasti panen selle kõrva taha, mitte see, et ma nüüd torman seda kohe kasutama, lihtsalt tuleb teha omad järeldused. Paraku Eesti naisjalgratturitega. On ju nii, et ega meil maanteeratturite osas ei ole ju kellelgi kest suht nõu küsida, et et jaa, alati meeste paralleele ei saa, ei saa nagu kasutada naisterahvaste peale, naistega ongi tööd rohkem vaja vaimselt mitte rohkem, vaid päris palju on vaja vaimselt teha ja siis siis sellist füüsilist poolt ka natukene täiendada. Et siis magan, tuleb väga hea tulemus. Enamus ajast oled sina tütrega Eestis koduseks ja tütar on juba piisavalt suur, et ta ei esita küsimusi, kus emme on või ta küsib seda siiamaani. Kuidas sa selliste emotsionaalsete momentidega toime tuled, kui ikkagi ma tea, emmet ei ole nädalate kaupa näha olnud. No laps on nüüd meil kaheksa aastaseks saab, et et on juba piisavalt suur ja vahepeal on isegi kasulik, et emme, emme, natuke kaugemal Lehtsav, sa safissilt midagi välja pinnida, aga ei, ta on väga mõistev ja tasa, väga hästi aru, millega emme tegeleb praegu ja kindlasti kehtegi suusafänn on tema enda tütar, et et olgu, kui hästi või halvasti Gretel läheb, on, on nagu laps on alati toeks, et vahepeal võib-olla mina isegi olengi jäse peale mitte Kurivaid noominud teda mingi vea pärast, siis siis laps on kindlasti see, kes kelle käest ei kuule kunagi ühtegi ühtegi halba sõna ja, ja ta mõistab väga hästi, mida me teeme ja milleks me teame, et mitte ühtegi paha sõna selles suhtes Grethe, mida ema süda sees teeb, koduigatsus on juba iseenesestki olemas ja siis, kui veel on maas perekond ja kaasa arvatud pisikene tütar, kuidas sina nendest momentidest, ma tea üksikutest õhtutest kusagil Itaalias küll ilusas paigas soojas kohas aga ikkagi lahti saada või kuidas sa ennast suudad õigel lainel hoida? On tegelikult olulisem on ikkagi perekond siis kodu, et vahepeal nad ongi mulle külla tulnud, oleme üürinud mõne korteri, oleme paar nädalat elanud seal kolmekesi, siis oleme koos läinud tuurile näiteks seal saksa tuuril oli ka perekond mul kaasas nii tütar kui abikaasa, bossi nõusolek oli antud ja boss oli isegi rahul sellega, sest treener, abikaasa, ka massöör, nii et siis klubimassööril oli vähem tööd ja esimene asi, mis boss peale selle võidu näiteks ütles, et abikaasale ütles, et, et sa oled hea massöör. Mitte hea treener ega abikaasa, vaid hea massöör. Ja minu koduskäigud samuti, et ei ole selline range režiim, et ma pean olema kogu aeg Itaalias, et et kuna on olnud siin Eesti lähedal ka mõned võistlused, kaad, punkti võistlused, siis ma olen saanud eesti naiste koondisega ja abikaasaga siis siin Eesti lähedal käia võistlustel. Kas sellisel tasemel võistlemine Grete võimaldab ratturite seltskonnast endale sõbrannasid ka saada või ei saa see olla võimalik, sest konkurents on ikkagi liiga tugev. Klubis kindlasti on olen saanud paar sõbrannat, et kui oleks ka klubisiseselt konkurentsis näiteks seda, et see klubi ei ole õige, see klubi ei tööta õige õigesti, et et klubis peavad olema kõik abivalmid, sõbralikud, et kui ühel on hea vorm, siis kõik aitavad seda ühte ja, või teisel on hea vorm, siis heidetakse teda, et selline koostöö ja sõbralikkus peab olema. Kuidas sina saad aru, kui sul on väga hea vorm, kas see tõesti on tunnetatav näiteks ma ei tea, seal Tartu lähedal võtad tatratõusu ja kahel päeval on väga erinev tunnet, et sa saad aru, et jess nüüd on, nüüd on parem tunne või mille järgi sa seda enda puhul leiade tuvastada? Üldjuhul ma trennis ei saagi sellest aru, et vahepeal on trennis väga kehva, järgmisel päeval on võistlus, läheb väga hästi. Et pigem ikkagi võistlused näitavad minu hetkevormituuridel taastumine, kui hästi taastun järgmiseks päevaks, kui hea on söögiisu näiteks et kindlasti see söögiisu näitab? Hetkevormi kehakaal mul nii väga ei kõigu, et paljud sportlased jälgivad seda kehakaalu, et kui kehakaal on miinimumini viidud, et siis on nende jaoks hetkevorm, et minul seda ei ole. Treeningutel ma teen oma lõigud ära, mis ei pruugi üldse mul hästi minna ja olen väga rahulolematu, esimene kõne tuleb abikaasale. Et mul on vorm väga kehva, et et tal oli väga raske või mis iganes, siis järgmisel päeval näiteks võistlus näitab, et tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, nagu treeningul tundus. Mis peaks juhtuma, et sina treeningu ära jätaks, kas selline korralik vihm ja tuul on argumendid? Paljude jalgratturite jaoks on see, et kui vihma sajab, siis siis pukki sõidavad, kas 40 minutit tund aega, siis kui mina olen antud ülesanne kolm tundi sõita väljas ja vihma sajab, siis ma sõidan kaks pool tundi kindlasti, nii et mina niisama lihtsalt treeningut ära jätta ja kui ma olen selline pool haiglane, siis ma ikkagi mõtlen, et kui haigem olen ja et kas mul seda, kas palavikku on, kui palavikku ei ole, et siis võiks ju natukene ikkagi teha ja vahepeal on ka paremaks läinud see higistamisega, et minul treeningu ärajätmine, see on praktiliselt välistatud, et ma pidin täiesti voodis siruli olemas. Seda kõike kuulates siin viimased pool tundi on mul järjest rohkem kahju, kui see sinu otsus peaks olema tippsport, jäta, kuidas sul muu spordijälgimisega on, kas sport kui selline on teie perre nii-öelda sisse kodeeritud ka, et võimalusel käid sa kusagil midagi vaatamas või ma tea, teie kodus on seitse spordikanalit jookseb televiisorist, et kuidas te selle asja enda jaoks olete lahendanud. No spordiuudiseid alati jälgima televiisorist, Itaaliast küll vähem, sest seal televiisorit ei ole, mul aga väga fännan oma tütre kergejõustikuvõistlusi, et kui tal mõned võistlused on, siis, siis ma alati püüan seal kohal olla ja oma treeningut niimoodi sättida, et et ma saaks kindlasti talle kaasa elada ja teatud spordialad huvitavad rohkem, mõned vähem, mõned rohkem, et peale olümpiat on näiteks tennis mind hakanud rohkem huvitama. On teil nii-öelda oma peresport olemas ka, et olete mingil määral harrastussportlased, kui nüüd jalgrattaspordi kõrvale. Mina harrastan jooksmist ja kõndimist, et oma emale nii kaugele viinud, et kepikõndi, et eile käisime koos jalutamas, et varem ta nagu spordist ei teadnud, midagi, ei harrastanud seda ise nüüd. Nüüd olen ma teda nii palju aidanud ja tundub ka, et tervis on parem. Nüüd. Ma arvan, et siis, kui sa nagu tegeled selle ühe spordialaga nii palju, no ma tunnen enda suhteliselt siis ega, ega jäägi aega ja ausalt öeldes ega tahtmist ka vist nii palju, et ise ise millegi millegi midagi fännata. Ma ei tea, Grete, kas sa oled jõudnud mõelda, mis selline kõige inimlikum hirm võiks olla seoses profisportlase karjäärist loobumisega, et ma olen märganud, paljud neist lähevad kohe paksuks soovilt, võib-olla mingeid asju veel, kas niimoodi oled sa kaalunud asja? Hirmu, mis selle ajaga peale hakata, kindlasti ma ei jätaks sporti, et, et käiks kasvõi jooksmas ujumas, tegeleks mingis osas spordiga edasi. Aga siin, Eestis neid maratoni sõita, neid mul, ma arvan, enam nii suurt tahtmist ei ole, et kui teha, siis sõita tõesti Itaalias või kuskil väljaspool Eestit korralikult endast anda maksimum või siis teha tõesti pool tundi päevas, aga sellist vahepealset varianti ma ei näe. See on muidugi huvitav, sest tõenäoliselt Elioni sarjas ei oleks seal mingit probleemi olla, vähemalt poodiumil kogu aeg ja, ja miks mitte pidevalt võitjana. No aga selle etapimaal on kõik läbi teinud, et see ei paku mulle enam pinget, pigem midagi kodus uut välja mõelda või mingi uus töökoht või kursustele minna või õppima üldsegi minna. Nii et väikest viisi ikka mõtteid sellelt hakkab plaani peale on ka olemas, et eks ole, et juhul, kui nüüd profisport jääb tahaplaanile, on sellega lõpp, siis on nii-öelda väljavaade mõte olemas, millega võiks edasi tegeleda. Kindlasti, millele ma olen mõelnud, et on pere juurdekasv, et, et kolmekümneaastane ja, ja kindlasti tahaks rohkem kui ühte last, siis peaks juba praegu sellele mõtlema, et see on esmajärguline minu jaoks, kui profisport maha jätta. Edgaril kindlasti on uus treenitav ka välja vaadates juba. Ei ole. Ei ole keegi küsima tund. Me võtaks oma jutuajamise kokku Grete, mis arvata Laura lepasalu väljavaadetest sellel samal rajal ehk siis tipp-proffide seltskonnas? Ma arvan, et ta on üpris kohusetundlik nagu minagi, aga võib-olla jääbki tal puudu, nendest kogemustest tuleb ennast, tuleb rohkem võistelda, et kui ta nüüd sinna profikarusselli saab, et siis kindlasti on tal seal palju arenemisvõimalusi, et seda ma nägin ka endal kodus, et võisteldes, et ma ei siin nii palju ei arenenud maailmas naistega koos võistlemine just nimelt naistega, mitte siin nagu Eestis meestega on hoopis midagi muud, tal on arenguvõimalusi. Meie vestluskaaslasteks olid Grete ja Edgari Treier, aitäh teile mõlemale oli väga meeldiv. Aitäh teile, nael kummi näithaadile, kuradile.