Alati oma panin jutluse alustamiseks kirja kohta meenub mulle anonüümse netikriitiku kommentaar Tõnis kahu plaaditutvustusele. Nimetu kurtis selle üle, et Tõnis räägib alati plaatidest, mida keegi ei tea. Ja mida kusagilt osta ei saa. Osta ma arvan, saab tänapäeval küll kõike, aga sellest hoolimata on enamus häid asju laiadele massidele tundmatud. Et ei tekiks kahu sündroomi. Lähtun täna Oskar Lutsu kevadest. Seda raamatut on eesti ilukirjandusest vast kõige rohkem loetud. Otse nauding on korrata vanameistri sõnu. Tsitaadi algus. Sure, koer, taadi, lõpp, ükskõik kui suur kirjandus lots ka ei oleks. Surelikud ei taha kuidagi oma saatusega leppida, pida. Üldreegel on see, et meie kultuuris surmast ei mõelda. Pigem üritatakse asjade loomulikku käiku vaka all hoida ning kurvast tõsiasjast mööda vaadata. Iidset kultuurrahvad käitusid teisiti. Kogu vaarao karjäär oli iseendale hauakünka ehk püramiidi ehitamine. Võidukad rooma keisrid lasid endale triumfikäigul surelikust meelde tuletada. Muidugi ei saa ennast võrreldada Vaaroakanaatoni või jumaliku Augustusega. Mõlemad olid sõna otseses mõttes jumalikku päritolu ja võisid endale hauda kaasa võtta 100 tonni kulda. Nii et oli põhjust püramiide ehitada. Algselt aeti need kivi kobakad püsti hauaröövlite takistamiseks. Augustus millegipärast kulda kaasa ei võtnud. Ehkki ta polnud mingi kehvik. Põhjus on ilmselt Rooma meelelahutustööstuse eripäras. Roomlased nimelt armastasid palavalt gladiaatori mänge, nagu me filmides näinud oleme. On see vägivaldne ekstreemspordishow, kus etenduse käigul vahel mõni staar maha lüüakse? Midagi väga hullu need etendused endast ei kujutanud. Ajaloolased väidavad, et tavaliselt lõppes ainult 20 protsenti gladiaatori võitlustest. Roomlased, kelle jaoks surm oli meelelahutus ja tapmine meeldiv viis vaba aega sisustada. Ei võtnud surma ja sellega seonduvat nii tõsiselt, et oleksid hakanud hauapanustega jantima. Egiptlased seevastu ei olnud meelelahutusturul kõvad tegijad. Nende vaba aja sisustamise eest ei teame midagi. Tõsi, akanaatoni isa eelistas bürokraatiale flöödimängu. Loomulik on see, et kui elu ei paku sulle enamat kui flöödi vingats kusjuures oled jumal ja riigijuht ja mis kõik. Siis ei jäägi sul muud üle, kui tuleb panustada hauatagusele elule. Roomlased seevastu võtsid elust kõik, mis võtta andis. Ja see teine ilm tundus neile ebahuvitav. Arusaadav. Nii vaaradest kui rooma keisrite sõltus mõndagi. Kui neurovi akanaaton võimule said, siis läks lõbusaks määruliks. Mis aga juhtub meil siin, kui Arnold Rüütli asemele tuleb Toomas Hendrik Ilves või kolin mina ilvese asemel näiteks Kadriorgu? Mitte midagi ei muutu. Meil on demokraatlik riigikorraldus ja asju otsustab pööbel. Samas pole mööblil sadat tonni kulda, et seda hauatagusesse ellu investeerida. Meie külmas on aga paljudele eluasekorterit ja maja pole aga lihtne krematooriumiahju ajada või puusärki mahutada. Selleks ongi valitsusele lähedased helged pead mõelnud välja skeemi pension korteri vastu. Mu meelest on see väga õige ja edumeelne plaan. Kujutage ette, kui raske on surra, kui pole midagi ega kedagi hauatagusesse ellu kaasavad. Tore, et meil on need eelnõu, millega saab vähelikviidse korteri mõttelise osa majast muuta hauapanuseks. Igaüks võib endale leida sobiva mooduse. Fakt on see, et kui enne surma seitse aastat õlut juua siis on kogu su keha aatomeid vahetunud õlleaatomite vastu. Seda muidugi eeldusel, et sa ei söö ega joo midagi muud peale õlle. Seega õlleks vahetatud korteri saame me hauda kaasa võtta, kuid see on ainult üks võimalus. Vaimsete huvidega inimesed võivad omakorda triarvel sõita taisse seksiturismituurile ning nakatada seal kõikidesse tuntud ja tundmatutest suguhaigustesse. Viirused, bakterid ja seened saab omakorda kõik hauda kaasa võtta, nii nagu tegid Hiina imperaatorit oma terrakota sõdalaste armeega. Tore, et hakkame vaistlikult ja endale veel aru andmata, millega tegu võtma omaks kultuurrahvaste kombeid. Selgelt globaalne loomastumine ja kehakultus ning ahnuse diktatuur peavad kutsuma esile vastusurve millegi vaimsemaia kultuursema. Siiani pole küll midagi näha olnud, aga vaikselt hakkab kumama häiriva surma teema lõpetuseks ja lohutuseks olgu öeldud et Muuga on kuidas on, aga üks on Eestis hästi. Väga paljudel meist pole mitte millegi nimel surra. Kes see ikka oma palgaliisingu või jõusaali liikmekaarti pärast ennast tapma hakkab. Kuigi elul näib mõtte puuduvat, pole endale põhjust ka otsa peale teha, see annab lootust. Ja ikkagi on see parem kui mitte midagi. Sest niikaua, kui keha on käibel, on kõik veel võimalik, isegi vaimne ärkamine. Aga ehk on paremgi, kui keegi ei ärka. Ikka kipub minema. Nii et kui mõni leiab kõrgema väärtuse, kukub ta selle nimel tapma ja põletama.