Te kuulate Raadio kahte, meie saate kõik puhuvad külaline, Anu lamp on kohal, rõõm kohtuda, Anu ja aitäh, et tulite. Teri ma pean selle jutuajamise sisse katuseks kõigepealt, et lõpuni aus olla, ära rääkima oma tänaöise unenäo, mis kõneles seda keelt, et selle intervjuuga ja eetrisse jõudmisega läks kõik jube valesti. Alates sellest, et meie sekretär eestoast tuli ja ütles mulle, et Sten, et sul on külaline. Aga ta ei ole väga heas tujus. See oli minu jaoks täna öösel totaalne kosmos paar, aga ma püüan kõik selle unustada ja ma kahtlustan, et tagamaad Anu sellel unenäol on see, et et üldiselt ei ole väga intervjuualdis inimene inimene, kes tõttaks mikrofonide juurde ja ja kelle lemmikhobiks oleks kodus ajakirjanike vastu võtta. Siis ma alustangi sellest, et miks see nii on läinud. Miks te pigem eelistate sellest madalat profiili hoida ja mitte avalikkusele lasta paista oma kodu, oma sellist pärisolemust? Inimest nimega Anu lamp. Sest ma arvan, et sellist eksitavat tühje jutt on ümber nii palju. Ma ei tahaks seda juurde tekitada. Te ei arva, et inimestel on huvitav teada saada avaliku elu tegelaste kohta. Ei kindlasti on, aga see on elukutse, mis on inimese ka nii või teisiti, tema tunnete tema mõtetega väga seotud. Ja kuskil tahab inimene tõmmata mingi kardina või mingi piiri selle vahele. Et kui piisavalt olla teatrilaval televiisoris inimeste ees, siis lihtsalt ühel hetkel on vaja olla, aga iseendaga. Jah, kas selles küsimuses või teemas natukene sellest pisikesest paradoksi ei peitu, et ühest küljest olla inimesena hästi tagasihoidlik. Teisest küljest on ju tööjuhendisse sisse kirjutatud, et et tuleb olla inimeste ees eksponeerida. Ma ei tea, kas näitleja eksponeerib end ka või on ikkagi laval ainult rolle tegelane, et seal ei ole inimesega väga palju pistmist. Aga võib-olla on ka see, et need küsimused sageli, mis esitatakse, need puudutavad isikliku elu justkui huvitataks välistest asjadest, mitte see, mida ma võib-olla tegelikult mõtlen. Kui mõtleme, kui pinnapealselt siiski suhtleme. Näiliselt on kõik hästi. Aga mis tegelikult inimestega sees toimub, me ei tea. Sügisel 2008, mis teie tööelus kõige tähtsamad asjad on? Seid koolis võeti vastu uus kursus ja ma olen selle kursusega küllaltki seotud. Ma olen ikkagi iga päev koolis. Mis see täpselt tähendab, mis te selle kursusega siis õigupoolest teete, kuidas teie päev nendega koos välja näeb? On eriala tunnid iga päev ja siis on veel neljapäevane päev, kus mulle veel terve päev või mitte päris terve päev, aga, aga on veel lisaks muid tunde ka, nii et ma olen tõesti praegu hetkel olen seotud kooliga. Ma olen muidugi olnud kooliga seotud, aga kuidagi võib-olla mõttelisemalt või, või et need tunniplaanis on tunnid olnud, aga, aga mitte iga päev. Ja siis ma olen teinud vastavalt vajadusele mõnikord rohkem tunde või nii edasi, aga nüüd on lihtsalt ka tunniplaanis kõik päevad kinni. Ma olen alati mõelnud, et need inimesed, kes siis lavakas nii-öelda õpetavad, et teda mingis mõttes sellised iluaednikud, kes saavad kättesaaja, mis on selline, nii nagu ta on kasvanud, nii nagu loodus on andnud ja siis on neil võimalus võtta käärid, kõik need masinate rehad asjad ja teha sellest üks selline korralik iluaed, mida kõigil kõlbab vaadata. On teil endal sellist tunnet või mina oma teoorias olen täiesti puusse pannud siis kuma aedniku juttu veel räägime, ma arvan Et üks suuremaid oskusi on mitte ennast peale suruda ja samas juhendada, sest et ei ole vaja, et kõik need taimed oleksid ühtemoodi. Iga taim tuleb oma eripäraga ja kui suuta temast teda avada selles inimeses see on ka üks oskus, sest et see võib juhtuda ka, et sa tahad hakata ennast peale suruma või liiga liiga jõuliselt võib-olla mingeid asju maha materdama. Et pigem teie ülesanne on seal noorele poole tugi kõrvale siduda. Ja ja osata oodata ja luua tingimusi ikkagi sellepärast, et see on nii õrn elu, kutsevad see usalduse ja selle piir ja eriti eriti noore inimesel, kui ta kuskil saab haiget või kui tekib see hirm eksida, siis on väga halvasti, siis ei juleta enam teha vigu, aga muidu ei arene. Te olete seal koolis olnud, kui kaua peod? Endalegi üllatuseks 14 aastat. Nonii selle 14 aasta jooksul on ju paljud siis puud saanud korralikuks viljapuuks või, või siis korralikuks ilupõõsaks neid esimesi õisi ja õunu nautida. Teie kui õpetaja jaoks ilmselt on suur nauding, ma kujutan ette Ja ja ma olen näinud neid nende väga-väga esimesi samme, mida väga paljud ei ole näinud seda kujunemist. Ma olen mõelnud, et selle noore põlvkonnaga Eesti teatris on mul mõnes mõttes niisugune intiimne suhe. Väga palju on olnud individuaaltunde, me oleme rääkinud, mina olen ilmselt neile ennast avanud, nemad mulle ka, me oleme olnud väga lahti ja siis paratamatult läheb elu teiseks, enam. Me ei puutu niimoodi kokku, aga jah, kuidagi tajun neid väga lähedastena enda jaoks. Käituda näiteks vaatamas nende esimesi töid ka teatris istute. Ka ikka nii palju, kui saad. On see õpetajale õppejõule selline paras proovikivi, paneb endale pulsi kiiremini lööma. Ma pean ütlema, et on eriti noored inimesed, kuna nende areng on väga kiire pärast kooli, sageli nad ikka nad lähevad kuidagi jõuliselt lõpetada, siis mingil hetkel inimene justkui stabiliseerub või ei ole enam nii suuri hüppeid. Siis mul on olnud alati väga rõõmus istuda saalis või need hetked on üpris võimsad elamused. Aga praegu on nendest hüpetest rääkides te vaatate oma töö vilju või te räägite natukene ka endast, kuidas teil endal läks pärast kooli olid teie jaoks kaaned, hüpped, suured, kõrged. Ilmselt ma ei oska ise niiviisi kõrvalt tajuda iseennast vaadates kõrvalt, nüüd ma näen noorte puhul koolis loomulikult ei saagi ju kõik läbi proovida või, või ütleme ei saa lõpuni mängida, kõik rollid läbi, tehakse võib-olla mingi katkendit mingist olulisest. Sellist suurt emotsionaalset pööret või tõusu ei väljendust nõudvast tükist, aga teatris on võimalus mängida otsast lõpuni see roll, eks. Viimaste aastate generatsioonid, vähemalt mulle on jätnud mulje, et et kuidagi hästi, palju on noori andekaid tulnud esile. Kas see mulje on ses mõttes petlik, et lihtsalt seriaale ja filme on niivõrd palju juurde tulnud, mis aitavad noortel nägudel kohe tuttavaks saada, et tegelikult Eesti teatris on kogu aeg niimoodi käinud ja lihtsalt võib-olla varasematel aegadel ma ei ole fikseerinud ära. Uut tulijat, ma arvan küll, et nii on asi. Jah, nad on rohkem fookuses. Natukene ohte ka, et noortel võib tekkida see tunne, et kui sind ei ole seriaalis, siis sind ei ole olemas või kui sa ei ole kogu aeg nähtav, temal mingi selline väike. Kramp hõbeelus võib tekkida. Ei juleta enam, võib-olla teatas nokitseda oma tööd, et on tunne, et ma pean olema kogu aeg nähtaval. Lihtsalt tõmmatakse tühjaks inimesed, inimesed väsivad ära. Kas teatrikool, kui me seriaalidest räägime natukene tänu sellele uuele ajale meedia ajalehega, muutnud oma õppeprogrammi, et miskitpidi pöörata tähelepanu ka sellele, et seriaali tegemine noh, ei ole päris see, mis on laval võib olla tegemine spetsiifilist, mingit sellist koolitust, õpet, kuidas, kuidas seriaali olemas. Silmiõpe, mida näiteks ei olnud siis, kui mina käisin koolis, see on nüüd viimase kümnekonna või, või on või on see selle sajandi? Ei julgegi enam öelda. See on õpetus, kuidas kaamera ees käituda, eks ju. Ja, ja et meil on võimalus ise ennast näha kõige paremini õpibki, siis inimene teeb kõige rutem, korrigeerib oma ülemängimist, ütleme, teatriteater nõuab teistsugust väljendust. Nii et on muutunud. Reedel maksis läinud, meie ajal oli rohkem baasaineid. Selliseid kirjandusajalugu oli rohkem ja selliseid aineid üldkultuurilist. Pilti tundus mulle, et laiendati, võib-olla rohkem, praegu on tulnud rohkem kõiksuguseid. Füüsilisi asju, nii et kohati tekib hirm, et äkki me lähme võimlemiskooliks. Liiga tõsine ettevalmistus on muidugi tohutult hea. Aga olete te, kui te teatris käite, vaadata neid noori näitlejaid, vaatate neid siis läbi televiisori või kinolinal. Näete tega seal mingit sellist teatrikoolide erinevust koolkondade vahetumine on äkki toimunud. Seda nüüd küll, et vahepeal üldse filme ei tehtud, siis üks, üks põlvkond näitlejaid on jäänud filmilinale jäädvustamata ja võib-olla neil puuduvad. Kas oskus filmis mängida? Et see praegune põlvkond on võib-olla nende mingid tehnilised oskused on, on laiemad. Aga ma ei ütleks, et päris mat ajuksin niimoodi põlvkondade vahetust, et see on see kogu muutus mis on tulnud internetti ja kõigega, selline teatrikeelemuutus võib olla teatrisse on tulnud ka video ja niisugused asjad ja mis nõuab kauskust, kuidas sellega toime tulla ja kuidas. Aga ma arvan, et taas on sama. Te kuulate raadio kahte saate kõik puhuvad külaliseks on näitleja ja teatriõppejõud Anu lamp. Jääme selle kooli teema juurde, aga keerame kella kõvasti tagasi, siis kui teie lavakunstikateedrisse läksite. Mis hetkel anun, kas te mäletate kellukene pea sellises ja silme eest jooksis läbi mõte, et see on tee, mida ma pean valima. Ei mäleta, sest see oli väga-väga vara. Ma teadsin seda esimeses klassis juba ja minu arust enne kooli, nii et mul on väga raske öelda, millal see mõte tekkis. Kedagi kusagil vaadates keegi näitleja, mingisugune etendus, film, mingi asi konkreetselt avaldas mõju. Ma ei julge niiviisi öelda, aga aga ma mäletan näiteks seda. Mul on olnud tekstide lugemine või ettekandmine, tahtsin lugeda teksti ette, mulle tundus, et see tahtsin jumala ette lugeda, mäletan siis kui ma olin üheksa-aastane, siis ilmus Paul Rummo koostatud eesti luule antoloogia paks raamat. Ja ma lugesin seda kirglikult. Mõtlesin, et kõik oleksid kodunt ära läinud ja ma lugesin ühte luuletust nii kaua, kuni ma leidsin, kuid kuidagi tema lugemiseks lahendusi nagu lavastus nende jaoks. Kuidas lugeda. Esimeses klassis ma mäletan seda, et meil lugesime enne tundi nagu ikka, lapsed korduvad luuletusi, onju ja selles on oma selline, tegelikult on see järeleproovimine, kas mul on peas või ei ole, eks ju, data ratta data ratta data ratta data, äratan selline mingi skeem. Ja mul ma mäletan, kuidas mulle tundus, et taimi luuletust lugeda, et kuidas see riivab kõrva. Mäletan seda ka esimeses klassis, nagu ikka küsitakse, kelleks te tahate saada ja väga paljud tahtsid saada näitlejaks ja siis ma mõtlesin, aga nad ei mõtle seda tõsiselt. Ja ka mina ütlesin selle. Tundus, et ma avaldan oma suure saladuse, aga see ei osutunud üldse mitega eriliseks, sest see oli paljude inimeste saladus. Nii et selles mõttes läks kõik väga iseloomuliku õiglast rada pidi, aga. Aga ei, ma ei, ega ma sellest rohkem ei rääkinud Narvas ja ükskord ma arvasin. Ma mäletan väga selgelt seda, see oli tol päeval, kui suri Ruut, Tarmo. Siis ja ema kuulas raadiost seda surmateadet ja oli üpriski löödud. Ja ma olin väike tüdruk. Mõtlesin siis, et, et nüüd on see hetk, kui ma ütlen talle, et ma kuidagi suudaks teda rõõmustada sellega, et elu ei jää seisma ukses avaldan oma saladuse. Ja ma ütlesin talle, aga mu ema ei saanud. Ta ei reageerinud üldse, saad aru, mida ma olin oma arust nii et sinna jäi, siis ma sain aru, et tegelikult ei võeta seda tõsiselt. Seda enam oli hinges soov see tahtmine unistust teoks teha. Jah oli väga tugevalt, ma tõesti ei rääkinud sellest kellelegi. Aga käisin väga palju teatris. Mis omakorda lubab mul oletada, et kui unistus on niivõrd suur ja vähemalt esimesel korral selle teostamine kohe ei õnnestunud, see võis päris kole päev teie jaoks olla, kui selgus, et te ei saa lavakunstikooli sisse. Ja jälle pean rääkima oma emast, ma mäletan isegi toda päeva, kui ma tulin pärast koju ja ütlesin emale. Siis ema ohkas kergendatult. Jumal tänatud, no selles mõttes, et ta on selle ära proovinud. Et midagi ei ole jäänud vähemalt tegemata, et miks te sisse ei saanud? Ma arvan, et ma ei saanud päris täpselt aru, mida mult taheti, ma ei suutnud nii kiiresti reageerida ja see oli eelvoor, kus inimesele ongi umbes mõni minut aega niukseid välketüüdi. Ma jäin liiga pikalt mõtlema, mida tahetakse. Kes olid need nõudlikud näod tookord, kes otsa vaatasid ja, ja leidsid, et Merle karusoo võttis tookord kursust. Aga seal oli terve seitsmes lend ja Helmi toffelm on Reet Neymar Raivo Trass, Karl Ader ja nii edasi ja nii edasi, aga pärast ma tean, et Neymar mulle pärast rääkis, kuidas ta oli öelnud, nad olid vaidlema läinud seal ta ütles, et kuidas te aru ei saa. Seal komisjonis pärast. Kas maailm varises tol hetkel kokku või ei ole ta üldse seda tüüpi inimene, et pigem te teadsite kindlalt juba uksest välja astudes, et see jää Anu Lambi viimaseks sõnaks siin majas? Ei, ma ei mõelnud üldse nii, ta varises kokku, jah, maagilised reaktsioonid, mis inimesel tekivad ja see nimekiri pandi üles. Ma olin ka muuseas selle eelvooru viimasel päeval, inimesed olid väsinud, ma tajusin seda õhkkonnast, et inimesed on väsinud. Ja see nimekiri pandi üleski, kui ma läksin seda lugema. Ja siis mu nime ei olnud seal ja siis ma mõtlesin, ma teen veel ühe tiiru Toompeal ringi, et ma käin jalutan ringi. Et nad saavad aru ja nad parandavad oma pea. Kummalised mõtted praegu ajab mind naerma, aga ma mõtlesin, et ühiselt siis nii. Aga minu arust täielik apaatia, see oli suveaeg, täielik apaatia. Aga õnneks tol suvel olid olümpiamängud on umbes kaks nädalat minu arust võiks olla nii, et mitte midagi, mul niisugune tunne, et ma mitte midagi. Ja kas siis maksvat olümpiamänge telekast, ma mäletan, see kuidagi elu läks edasi. Noor tütarlaps vaatab telekast sporti, seal minu kõrvadele midagi uut. Ja väga kirglikult vaatasin kergejõustik. Kes teid sellest apaatiast lisaks olümpiamängudele ja spordile veel välja tõi, sest elu pidi ju siiski edasi minema pärast olümpiamänge? Ma arvan, et oli sealt ise välja, sest näiteks mul oli väga hea meel, et ema käis tööl, ta ei saanud minuga tegeleda, muidu oleks äkki tahtnud hakata mind kuhugi vedama, sest ta nägi küll kuhugi suvitama, oleks pidanud hakkama sõitma. Aga see jäi ära. Ja siis ma olen palju mõnel noorel inimesel, tegelikult. Ta on selles vanuses, ta peabki välja tulema mingis vanuses, võib-olla me kõikidest hoopis enam ei tõuse. Ja ikka jälle see, et kõik on millekski kasulik. Muide, kes tookord see selles lennus, millest teie maha jäid Sissaid. Ain Lutsepp Ülle Kaljuste, Anne Veesaar, Tõnu Oja, Madis Kalmet, Guido Kangur, Katrin Saukas, Arvo Kukumägi. Väga muljetavaldav. Nagu ometigi te leidsite enda jaoks kooli mõttes siis üheks aastaks lahenduse, saan ma aru kaheks kaheks aastaks. Õigus, jah. Ja siis oli uuesti vaja proovida, siis oli ikka see. Et ma ei proovi, ma arvasin, et ma ei lähe kunagi. Esimene hetk oli, ma arvasin, ma ei lähe kunagi. Ma mõtlesin, et, et kui ma olen ikkagi nii saamatu, et ma ei saa eelvoorust edasi siis ei ole mõtet minna. Ja siis oli see mõte, et heakene küll, ma lähen õpin Tartus eesti keelt ja lähen parem kuskile, kooliõpetaja. Jah, ma nii, et nii kaugele ei mõelnud, ma mõtlesin, et ma õpin seda, mis mind huvitab. Need kaks aastat Tartus olid vist väga igavad. Ei olnud ei, absoluutselt, vastupidi. Väga põnev oli, ma läksin õppima eesti keelt ja siis selgus, et ma armusin vene kirjanduse. Siis oli Vene kirjandus, meil olid väga head õppejõud. Meile õpetas vene nõukogude kirjandust Valeri Pesubov kes on paljudele olnud väga oluline õppejõud. Ja see oli vene nõukogude kirjandust, ma mäletan, ma lugesin vist, seal oli vaja eksamiks lugeda 98 teost. Aga ta rääkis kogu tollest ajast, sest selleks paralleelselt kirjandusega, mis Venemaal toimusi. Ta oli ääretult sümpaatne õppejõud. Ja siis vene kirjandust õpetas Valmar Adams, kellesse on muidugi olnud vastuolulised. Suhted on sündinud aastal 1899. Ta oli väga vana mees, nagu üldse oli väga vanu mehi, näiteks Rudolf Kleis, Eesti entsüklopeedia peatoimetajaks oli üle 80 aasta vana, kes õpetas antiikkirjandust ja ladina keelt. Eks see oli nii ääretult nõudlik, nad kõik andsid ka paljud inimesed kõiges õpetusi, kui tahad, jälle mõtlen, nad olid eestiaegsed inimesena, tegelikult vedas seda ülikooli vaimu. Seda Eesti jääks ülikooli vaimu nõukogude ülikoolis. Nad olid nii nõudlikud, nad ei saanud, nende jaoks oleks olnud akadeemia häving, kui nad oleksid möödaks, mingitel puhkudel silma kinni pigistanud või nii, et ei, mul oli, väga huvitav, oli, liikus mitte piisavalt, et sinna edasi jääda. Ülekohtule jah, siis ikkagi, ma sain järsku aru, et ma lähen uuesti proovima. Kui paljude harrastusteatrit ma mõtlen sellist omaalgatuslikku või, või isegi natukene kuskil mõne teise tudengiteatri juures tegite või kasvõi keskkoolis kooliteatrite, et olete nii-öelda mitte ainult luule lugemise pealt ennast näitlejaks välja töötanud, vaid te olete ikka teinud ka teatrist. Viiendas klassis minu juhtimisel tegime, aga rohkem ma ei ole ja meie ajal ei olnud. Nüüd on kooliteatrite võrgustik väga laialt levinud, meie ajal nii ei olnud. Teatriklass ei olnud nii palju kui praegu. Praegu on see normaalne, kõik tuled minust kooliteatris, kõik on teatriga kokku puutunud või need on erandid, kui keegi ei ole midagi, teid ikka juhtub muidugi ka, seda. Aga viiendas klassis. Aga tookord ma lavastasin kevade ja siis ise peaosas kindlasti ei. Peaosas, kes on kevadel ja ma mängisin Tootsi tüdruk suhteliselt ja siis need mõned poisid ei tahtnud kaasa tulla ka, nii et kevadel viiendas klassis ja siis ja siis tolleks kevadeks ka Karlsson katuselt. Nii. See on raadio kaks saade, kõik puhuvad, jätkab meie külaliseks on Anu lamp. Lavakooli uuesti teisele katsele minnes. Anu, kas te lähenesite kuidagi teisiti või valmistusite, seekord juba kavalamalt teades, mis ees ootab või olite lihtsalt eelmise korra kogemuse varal? Nojah, ma teadsin seda, et kui ma nüüd ei pane endast maksimumi, kui ma nüüd mõtlema seal mul eriti näiteks esimene kord selline üles Hufuu, et ole Huhu, mäletan, kuidas ma jäin mõtlema pikalt, et kas palju tehakse, ma ütleks tähendab kuidagi, et oota, mis see nüüd siis sa otsid veel nii tähendusi ka, mis sa sellega mõtled siis samal ajal oli Panso lavastanud oma papi jahu, eks ole, kas see on sealt, mis ühesõnaga lihtsalt võib ka lihtsalt hüüate tõhu ja kõik, kas sa midagi teed ükskõik mida, aga täitsa tegutseda on tegelikult see, nende selliste välkasjade mõte minu arust üsna õõvastavad asjad. Angusin ära, ma tean täpselt, et tookord nii ja nii, et siis kui ma teist korda läksin, vot siis ma ütlesin endale vodka öeldakse uhuhuu, siis tulebki teha, ükskõik, sa pead kohe reageerima selle spontaanset reageerimise ei tohi jääda mõtlema. Aga teist korda tõve ohu ei öeldud viieteistkümnete huh? Valmis tegutsema valinud, seda küll öelda muidugi. No igast asju tuli teha. Aga muuseas selliseid asju, selliseid, neid välk asju ei olnud, niisuguseid asju ei olnud. Teatrikoolis, kuidas teil läks, oli teie jaoks kõik see lihtne või oli see lihtsalt niivõrd palju avastamist, et noore inimesena lihtsalt läksid asjaga kaasa. Võtsite kõik vastu, mis anti, võib viitega väga palju rabelema, mingid asjad olid teie jaoks ilmvõimatud. Olite te vaimustuses sellest maailmast, kuhu te lõpuks jõudsite, kuhu te unustasite jõuda ja kuhu te jõudsite? Olin siis nagu ikka kuskil inimene ei pruugi enam olla nii vaimustatud, siseled jälle kuidagi. Mingit näiteks tantsuasjad olid, olid mulle rasked alguses ma polnud elu sees tegelenud tantsimisega, seal mingid kombinatsioonid. Liikumine oli alguses raske. Jah, just tantsuasjad, mitte need, sest osalised liikumised, pooleldi tüüdilised liikumised esse, Helmi Tohvelmani kool oli selline, mis ka praegu läheb edasi. Põhiliselt spetsiaalset tantsijat, vaid, kuidas näitleja liiguks, eks ju tabada teda. Kuidas seal maailmas mõtlen, inimestevahelises suhete maailmas hakkama saamine oli siis ma kujutan ette, kõik, kes sinna tulevad, on omaette parajad isiksused. Või on see kool seesugune, et sa võid küll eriained võtta, aga ikka lõpuks selles ühes kursuses tekib selline sulami tunne või et kõik on koos. Tekib jah, sellepärast nende inimesed on hommikust õhtuni koos, see ongi see maailm, nende maailm väga, väga lähedased suhted on ja töö sunnib peale seda, et sa võid inimestest teada väga suuri saladusi. Asju, mida võib-olla mujal ei pruugi, ei pruugi nii ruttu päevavalgele tulla või mida räägitakse aint väga lähedastele inimestele. Kuidagi käigus tuuakse isikliku elu pealt näiteid ja nii edasi edasi. Mis ema ütles, kui ta kool, siis oli ju see küsimus toaga ja ta ei olnud eriti õnnelik. Ta ütles nukralt, et oleks ma seda teadnud, ma ei oleks sind nii palju teatrisse viinud. Ta ise väga armastas teatrit. Ja Mulle meeldis tema see suhe teatrisse ja see, kuidas ta analüüsis, ta oli teater tohutult oluline. Ma arvan, juut, ta aimas ju ette, mis see on või tähendab või on see, et sa ei tea, kuhu saama, mis lapsest saab, see ei pruugi selline kindlustunne olla, mis tast tuleb või on või kuidas tal läheb. See maailm on nagu ta on, et ma kujutan ette, see oli see põhjus, miks ta ei olnud nii väga rahul, ta oli ka üsna kriitiline. Ta jõudis mind väga vähe laval näha sest ma olin väga noor, kui ema suri, aga aga need tööd, mis ta nägi, ta alati alustas kuidagi kriitiliste märkustega. Pärast tuli välja. Seda, ütles mulle üks mu sugulane, mida ma ei teadnud, nad olid omavahel minust rääkinud ja emal ikka Neid kriitikat ja siis see oli öelnud talle, et noh, et teha, see oli ju väga tubli. Kuidagi. Püüdis ema kummutada sellist kriitilist vaatenurka minule. Üks moment, mida ma tahaksin veel täpsustaksite, on see, et, et astuda lavakunstikateedrisse lasite te ent eksmatrikuleerima Tartu ülikoolist. See kõlab minu jaoks kui sildade põletamisega, sest sisuliselt ei olnud kusagil kirjas, et te, Anu, teisel katsel saate lavakooli sisse ja samal ajal igasugune minevik Tartu ülikooliga ütleme kõik muutuski minevikuks. Kuskohast selline julgus ja ühe kaardi peale panustamine? No ju see on kuskilt ka loomus, juhus oli see tahe nii suur võib-olla vanusega mingid asjad, mis tulevad, et me oleme nüüd enam ei teeks mingeid selliseid asju, aga jah, ma ei mõelnud siis. See kõlab hullumeelsusele vähemalt tänastes tingimustes, eriti hullumeelse, kusjuures ma pidin veel võtma, ülecumetan, millegipärast oli vaja võtta üle 20 allkirja, oli mingi iga igasugustest kohtadest ja õppejõududelt tuli võtta, koguda allkirju, kes on nõus sellega, et ülikoolist ära seal mingi, ma ei tea, mispuhul, aga igatahes ma mitmetest kohtadest kuidagi võtsin takso ja sõitsin kellegi juurde koju ja mingeid selliseid osalevate kohtadeta kergitanud kulmu mitmel korral tüdi ümber veenda. Näiteks soome keeleõppejõud Paula palmeos püüdis väga tugevalt ümber veenda ja rääkis ka väga halvasti, teatrimaailmast tundus, tundsin sellel hetkel kuidagi, olin solvunud. Aga jällegi praegu mõtlen vanema inimesena, eks ta tahtsin millegi eest kaitsta, võib-olla aru pähe panna, siis see on ikkagi järelikult inimeste silmis on see nii ebakindel maailm ka. Kas need tema kurje kuulutused läksid täppi? Mis te ütlesite, mis teatrimaailmas viga on, et miks teie sinna ei peaks minema? Hoiatas mind selle maailma kahepalgelisuse eest. Ma mäletan. Ma võin öelda, et ma olen näinud mõningaid asju küll tal oli õigus, aga, aga see on jällegi niisugune asi, et kahekümneaastane inimene tal jookseb mööda külgi maha või ta peab ise kogema. Oma pere suguvõsas olite esimene, kes teatri ukse avas sinna taha. Jah, ma tean küll, mu isa ütles mulle, et oli käinud, saatnud Paul sepale kunagi kirja. Ta tahtis Paul seppa stuudiosse proovima minna, mis tuli mulle üllatusena. Aga et ta ei läinud. Saatuse tahtel hüppame tänasesse päeva, teie lapsed teatriga seotud? Vägagi jah, kaks kaks poega on, kas ei ole nende minek või tulek samasse sfääri samasse ringkonda on teile kunagi peavalu valmistanud või pigem rõõmu? Ütleme, see on neil sama, et nad ei olnud ka käinud kumbki üheski teatrikoolis ringis. Nad ei olnud absoluutselt tegelenud teatriga, et see selline erandlik asi nagu praeguses hetkes, erand. Eks see mulle jahmatus oli ikkagi ja ma ei tea Elu on elu ja teater on teater. Et näiteks laval koos mängida mingeid asju ei kujuta päris ette. Ema poja suhet või. Inimesed, kes elus on paar, ei pruugi tahta laval koos mängida seda et noh, see on ka eksale lähedus. Leon. Kuidas teie oma poegadele kriitikuna olete helde või karmi käega? Ma arvan, et ma olen kindlasti tähelepanelik ja ma katsun olla objektiivne, tähendab, ma katsun olla selline, nagu oli mu enda ema ka, mitte ka niiviisi, et halvata. On need teie käest saanud nii-öelda järeleaitamistunde? Ei, ma, ma, me olime rääkinud alati. Aga te olete neil olemas, selles mõttes nõuandjana teatrialaselt kindlasti tähendil. Meenutustest olen lugenud, et Jaan Rekkor, teie kursusevend on öelnud, et ta ei tea, mida ta annaks. Et saaks piiluda lavakunstikooliaegsesse päevikusse, mida te pidasite? Te ise olete neid päevikut, päevikuid, tagantjärgi piilunud, neid uurinud. Mul juhtus üks kurb lugu. Ma olen käinud üks päevik kaduma ja kuidagi kellelegi andes, kes pidi Tartu Ülikoolis kirjutama mingit oma tööd. Nii et sellest päevikust ma olen väga-väga kahju, see on just see kõige-kõige esimene. Ja ma kirjutasin üles, ma kirjutasin üles näiteks miks tookord sai ta antud Tartu ülikoolid, meie diplomilavastused, meil oli ju minu teada, meie kursus on ainus, on kursusel oli ainus diplomilavastus, mis keelati ära. Merle karusoo lavastus, kui ruumid on täis. Aga samas mängisime seda mitmetele komisjonidele ette, kes siis otsustasid, et seda ikkagi ei tule, nii et mõned korrad ikkagi me mängisime ja siis lisaks nendele komisjonidele olid ka inimesed saalis ja näiteks kogu selle koosoleku protokoll. Merle kandis selle meile ette ja ma kirjutasin selle üles ja vist ainsana. Selle tõttu tunti Tartu Ülikoolis nende vastu huvi, aga aga vaat, see on läinud kaduma ja ma ei saagi täpselt aru, ma loodan veel, et äkki tuleb kuskilt välja. Mida need päevikut pigem sisaldasid, olid need ühe teatrikooli õpilase sellised emotsioonid tunded, isiklikud asjad või pigem õppematerjal. Meie õppematerjal ma ei kirjutanud nii isiklikke, võib-olla mingi irooniliselt mingi asja. Aga ma kirjutasin üles seda, mida Aarne Üksküla rääkis. Ja ma kirjutasin üles kõigi kohta neid kommentaare. Võib-olla ma, ma eeldan ka, et see võib-olla see, miks, mida Jaan mõtleb. Et ma ei kirjuta mitte ainult enda kohta, vaid see, mida Aarne ütlesid. Ja tema märkused olid alati üldse märkusi, tuleb osata kuulata, see ei ole mõeldud Ühele inimesele. Tegelikult on kõigile. Nii, et see, see on ilmselt sind ei andnud. Kes teie kursakaaslastest teile ühel või teisel põhjusel kõige eredamalt meelde on jäänud? Kooliajast? Meeles on kõik, võib-olla võib-olla isegi Andrus Vaarik kui me mõtleme sellist näitlejeviku teed, tundus kuidagi, et ta on meist ees, ta oli nii lahti, ilmselt see tema koomiku sarm, koomiku, närv, koomika, tunnetus, et ta oskas avada traagilistest asjades dramaatilistes asjades, see osutus alati koomiliseks tema käes. Et isegi Aarne Üksküla ükskord keelastel ära, et ta ei tohi terve üksi meesteta, ei tohi üldse nalja teha, ta peab tegema ainult tõsiseid asju, mis oli topeltnaljakas. Üritaks siis olla ülitõsine ja see oli niiviisi, et noh, täiesti, aga ta avas. Ta õpetas nägema kuidagi just just eriti alguses, ta oli kuidagi meist niivõrd palju ees, et taasavas uue pilguga. Me oleme rääkinud nüüd siis tudeng Anu lambist ja õpetaja Anu lambist, aga tee kui näitleja. Kui, kui lihtne tee sealt koolist teatrisse oli, kas oli seal midagi seesugust meile tagantjärgi mõeldes te ütlete, et hea, et ma sellega hakkama sain, hea, et see tõkkepuu sai ületatud või see sein maha murtud. Tre ellu sissemurdmine oli raske. Ma ei murdnud sisse meil siis suunamine ju ennast kuskil käima pakkumas nagu nüüd. Nii et see läks normaalselt. Ma arvan, et alguses, aga see on selle vanusega iseloomulik, et kas sa oled natuke üle 20 ja oled kogu aeg olnud omavanuste inimeste hulgas. Ja siis järsku on need inimesed hoopis vanemad ja see, see avastus, et kõigi nende inimestega saab suhelda. Kuidagi läks, ma astusin justkui lapsepõlvest välja. Kui, kui te nüüd mõtlete töid siis. Ma arvan, ma kasutasin kindlasti palju jõudu. Alguses Lembit Peterson kunagi ütles, käis vaatamas ühte tükki ja ütles mulle pärast, et sa kasutad palju jõudu. Ja ma olen selle pärast mõelnud aru, mis, mis on, aga järelikult on periood, kus tuleb kasutada palju jõudu. Mis tähendab, kuidas inimestele see välja paistis. Noh, võib-olla see raiskad ennast või mängid viga, seda saab mängida natuke teiste vahenditega. Nii põledes seda raske seletada, seda saab kuidagi vastate ka aru, et on võimalik natuke teistmoodi mängida mingeid asju. Kui palju teie töödest on, on seesugused, mis saadavad teid ikka ja jälle või teid tuntakse läbi nende tööde. Ma mõtlesin seda katuse-Karlssoni, eks ole, mis, mis kahtlemata on vähemalt osale inimestele nende lapsepõlve defineeriv tükk. Siin ilmselt tuleb teha vahet inimestelt, kes tunnevad teid läbi teleka ja, ja need, kes tunnevad läbi teatri. Et kas on rolle, mis teid nii-öelda saadavad läbi elu või millega läbi mille teie poole ikka uuesti pöördutakse? Kas see on küll juba mõned aastad tagasi ja hakkas, oli kummaline, eelmise sajandi lõpus eksis Kaur Kenderi ema ütles mulle, et ta käis vaatamas antiik on, et ehk siis meie diplomilavastust, et ta kahjuks jõudis näha seda ainult neli korda. Sind näen, et, et keegi tuleb sellise, mis on ikkagi väga ammu olnud roll ja, ja mängitud veel koolis. Tema jaoks mulle meeldis, tema ütles, et armastab tohutult tragöödiaid, tähendab mingeid teatrilätte lätete juurde, viivad kunsti selline raputav elamus, seetõttu ta käis vaatamas niisugust tükki. Nii et see tuli mulle üllatusena, et keegi võib mäletada mingit asja. Mis ta mul raske sellele küsimusele vastata, sest ma ise ei taju seda. Et kui palju seesama Karlssoni asi, eks ma ise ei taju seda või ütleme, nüüd on see olnud aga selline asi, et ma mind, ma isane olnud adekvaatne ennast selle puhul hinnates. Et kui oli see esilinastus, siis ma jooksin minema sealt mulle tundus see nii kohutav. Ma jooksin ära täiesti pärast, ma saan aru, et nüüd on mingi tegelikult ma olen jõudnud vist mingi ohtlikum, eriti kui ma enam ei suuda hinnata, mis ma teen, et kas see on. Kas see on tasemel või ei. Aga sellega, sellega on mul mitu korda olnud. Lapsed, kui siis vanemad sosistavad neile toosama, kes teeb, seal tahtsid, nad on palunud, et tee seda häält nüüd eks. Seda siidihäält. Nii see on teie jaoks mugav. Mugav olukord. Ma ei, kui vastu tulla, lastele vaatan, ma vist olen ükskord rääkis, et ta nüüd ütleme niimoodi, on see, et nad ei lähe kontekstist välja rebitud, eks ju. Aga ta sama Katuse-Karlsson, näiteks on ta teie juures selles mõttes olemas, et kui, kui teil praegu küsida, et kas te palun räägiksite Karlssoni moodi, siis mitte, et ma seda praegu teeksin, aga siis te oleksite valmis seda tegema. Ma ei tea, võib-olla Karlssoni ka oli see asi, mis oli, mulle tundus kummaline, et kui mas lugesin uuesti üle, et see on üks lapse põle lugemus ja siis, kui ma teda uuesti üle lugesin, siis ta tundus mulle ebahoopis ebameeldivama tegelasena piss egoistlik omana. Huvitav, ma ei vaadanud lapsepõlves teda nii egoistlikult. Ja kui ma nägin seda esimest osa, siis mulle tundus, et Ta oligi liiga nahaalne, võib-olla see oli instseneeringu, ei olnud, ei olnud neid teisi aktsent, et ma püüdsin vähemalt ise mõtlesin ma teises osas kommunilisele ära vaadanud, siis ma otsustasin, et ma korrigeerin, et muidu on üks nahaalne tegelane lihtsalt krabaja, kes krabab kõik ära. Kõik lihapallide ludinal kui kaua, et üks roll teis selles mõttes edasi elab, et kui isegi seda ei ole enam vaja mängida, aga ta on teis olemas ju aeg-ajalt tuletan mõttes tagasi oma töö juurde, et ja, aga võib-olla oleks pidanud seda tegema niimoodi noh, aega muidugi läinud, enam ei saa seda teha, aga siiski elavad need rollid täis nagu edasi veel omaette elu. Ilmselt mingid tekstid elavad, ma olen mõelnud seda, mingi tekst tuleb meelde sest teda nii palju korratud ja, ja, ja, või, või on selline situatsioon, et ta tuleb, et sa oled selle ära mänginud. Pole ise võib-olla. Või et elu veel täiendab selle, annab see lausele veel lihal õiele, kasvatab veel sinna mingit nihukest tähendus põhja ümber rohkem. Kuidas teie jaoks rollide vastuvõtmine käib, Anu lamp käib, see lihtsalt, ma mõtlen sind nüüd, see on küsimus kahes osas tegelikult vastuvõtmine, kui lihtsalt te olete nõus mõnda rolli võtma ja teisest küljest, kui lihtsalt enda jaoks saate mõne rolli selgeks tabata ära enda jaoks vähemalt, et ahah, see on, see on see, mida pean tegema. Jah, kas on rollid, mis on selgelt väljakutse või mis mingil põhjusel seda enam teie jaoks? Ei ole, kindlasti on ikka ikka on see sama, mis ma rääkisin Lembit Petersoni lausest, et sa kasutad liiga palju jõudu. Et üldse kummaline. Ma mingis arengus tundsin ja see ei olnud üldse mitte ammu suhteliselt hilja, kui ma tundsin seda, et ei ole vaja mitte midagi teha, on vaja ainult anda teksti. Tähendab kui, kui saadagumust nüüd õigesti aru, mida rohkem sa saad mõttele pihta, kui sa räägid seda, mida autor on kirjutanud siis kõik see muu selle ümber võib osutuda võltsiks nägude tegemiseks. Ka teatris istudes. Näen, kui palju on sellist mängu, eks. No näete, käigu pealt püüdsin rollinisi kohendada. Mul endal palju põnevam selline eksperiment iseenda jaoks. Ma püüdsin, tahad ainult, et siin tegelase tahtmist või jõujoont või kuhugi, kus ta ühendab mingeid asju hästi selgelt seda mõttelist joont, mitte seda, et kui põnevalt ma seda ütlen. See tuli üllatusena, see, ma pakun umbes viis või kuus aastat tagasi. See tähendab üldse mitte amm. Näinud sellist iseendast mingit nullstiili poole liikumist, kus ta saab nii-öelda. Et siis vähem välisele, rohkem sisule, tähendab. On jah või kuidagi, et need oleksid väga-väga DC teenistuses. Et ei läheks selliseks mingi koha pealt mingiks efektseks numbriks, sest et siia võiks sobida mingi siin efekt. Kui põnev teie jaoks professionaalina oli töötamine koos paberiga. Presidendiga ma võisin olla võib-olla pisut hirmukil, Ma mõtlen selles mõttes, et respekt tema aja vastu ja samas ma tean selleks, et sellist tööd teha, sellel ei ole kohe tulemusi, see tulebki teha aeglaselt. Ilmselt see ajahetk jäi lühikeseks. Me oleksime võinud kauem koos töötada ka seda sellise päevaplaaniga inimese jaoks. See on raske. Ma töötasin ühe perioodikese, eks ju. Aga tegelikult ta ilmselt see on selline asi, mis võiks vaikselt jätkuda. Isegi ta ei pruugi olla nii sageli, aga kas või tagasisidena. Ma kuulan küll ta kõnesid ja kuulen, et näiteks on, kas ülerõhutamine mingit liiga palju rõhk võib tekkida lausesse, mis tähendab seda, et et sellelt ühelt oluliselt sõnalt ära minna, eks ju, kui kõik on rõhuline, siis lõpuks ei ole miski rõhunud. Oli hea õpilane. Ja kindlasti juba see tahe, ma mõtlen, see valmisolek. Et teda, see, see on kiiduväärt ja ega me ei kujuta ette, et tõesõna, kui me ei ole esimesest peest peale vastanud oma emakeeles kõige lihtsamaid asju, matemaatikat, geograafiat, bioloogiat. Kui kui raske on sel juhul kõnelda. Aga Eesti avaliku elu tegelastest, kui te mõtlete neid kõnesid, mida te olete sattunud nägema, kuulama, siis siis keda te julgeksite Eestis väga eeskujulikuks kõnemeheks pidada, kes on olnud silmapaistvad, kelle esitluslaad on kaks pöialt püsti. No Lennart Meri kindlasti, Marju Lauristin siis kõneleja, Yana ka Mart Laar, sa nende puhul on selline asi, et selle teksti, mida nad räägivad, võib üles kirjutada, etega kanda, nad võivad rääkida, pikki lauseid, käia ära vahepeal tee taskutes, tulla jälle peateele tagasi. Siis neid on palju, ikkagi neid ikkagi on.