Meie tänaseks vestluskaaslaseks on mees, kes pääses vaata teismelisena Eesti ühe populaarsema bändi kitarristiks. Mees, kes on asutanud olnud ninameheks bändile, mis võib öelda eestist ühena esimestest käis nuusutamas rahvusvahelise läbimurdehõngu. See mees on juhtinud mitmeid telesaateid muusikukarjääri kõrvalt, nimekaim või tuntum neist võiks ehk olla seitse vaprat. Meil on väga hea meel tervitada stuudios ühtlasi ka oma kolleegi Mihkel raud, tervist, tervist. Tervist. Mihkel ajad on põnevad taas kord või seoses raamatu ilmumisega. Kuule muidugi, miks nad põnevad ei ole, jälle jälle võid ennast televiisoris vaadata, jälle võid endast natukene ajalehes lugeda. No sinu puhul tegelikult see ei ole ju mingi haruldus, sa oled kogu aeg praktiliselt olnud orbiidil võib-olla väikeste kõikumistega. Jah, seda küll, aga televiisorit vaatama ainult siis, kui ma sealt ise, kui mul on endal lootus sealt ennast iseennast, nahad, öised, vaatame, vaatame televiisorit väga harva ette, kas nende pikkade intervjuude käigus, mida sa oled saanud viimastel päevadel jagada, On sul kuldse odramaitse jälle meelde tulnud kusjuures ei ole mitte nende intervjuude pärast elamule kuldse odra maitsema välja tulnud, vaid me ikka aeg-ajalt tuleb tunnistada, mekkin ka alkoholivaba õlut vahest saunas käia teemade ja ma pean tunnistama, et see maitseb palju paremini kui omaaegne kuldne. Et sellel on rohkem õlle maitset sellel tänapäevasel alkoholivabal õllel, kui toona oli kuldsel odral, aga ma saan aru, mida sa mõtled, ega ikka need käivad, need mõtted ja need hirmud ja need hõõguvad vahest unenägudes mul külas. Aga nüüd viimased ööd ma olen maganud nii pagana raskelt. Kevad on tõesti kole-kole keerulised, et viimastel päevadel ma pean tunnistama, ma ei ole, ei ole ennast purjuspeaga unes näinud, aga aeg-ajalt tuleb seda ette, aeg-ajalt tuleb seda ette ja ootan, kuradi kurat, et ma olen ju juba 18 aastat suutnud vastu pidada, et miks ma pidin nüüd murduma ja siis hommikul ärkad üleni higisena ja, ja ohkab kergendatult. See ikkagi oli ainult uni. Kas see lõpp, mille 190. aastal tegid asjaga, tähendas seda, et sa koristasid ka kõikvõimalikud visuaalid ära? Ma kujutan ette, et vanasti ikka ka õllepudelisilte kleebiti kuhugi ja, ja oli ju tore koguda mingisuguseid Burke'i asju, kus sul taolist kommet oli või sa ei viitsinud möliseda purgid ära sellepärast või sisulist pudelit, sest nende eest sai ja sai raha ja ja seda rahasse, uusi mudeleid, kus oli kraam sees, et ma pean tunnistama, et ma neid õlleetikette küll kusagil endale nagu ei kleepinud, sest need olid niikuinii kõik toad täis mitte küll nagu kaunistusena, vaid, vaid lihtsalt venelased neid tubade nurkades pudelite peal ja, ja lahtirebituna ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, mida ma mihkel küsimata ei saa jätta selle vastu sündinud raamatu valguses, jällegi mees, kes on olnud orienteeruvalt neli aastat konstantselt mäluaugus, saab sellise raamatu kokku panna, kuidas, milliste mälestuste põhjal see on väga hea küsimus on, sellest on selle raamatu eessõnas ka võib-olla väga kaude juttu, eks üks omaaegne psühhedeelia juhtfiguur ütles umbes midagi sellist, et kui sind kolmekümnendatel aastatel, kui sa midagigi mäletad 60.-test aastatest, järelikult sa ei saanud, nagu siis reaalselt kohal olla. Kuuekümnendatel aastatel oli see oli see ülemaailmne nisugune, psühhedeelne auk ja, ja ma usun, et, et see võib-olla natukene või mitte mitte natuke, vaid päris oluliselt puudutab Eestis 1900 kaheksakümnendaid aastaid mäluaugule Mäo kool on selles mõttes vahe, et niukseid lõplikus lõplikus pildi kasumisse jõuda. Meil on fotodega natukene aega ja vot sellest ajast, mis esimese pitsi tõstmisest kuni lõpliku lõpliku pildi eest ärakadumiseni see, seda, seda vahet ma ikka nagu mäletan, et tõsi on, et ilmselt toimus asju, mida ilmselt kohe toimuski asju, millest ma midagi ei mäleta. Aga nendest on rääkinud mulle jälle minu heasoovlikult sõbras järgmise päeva hommikul, et mul oleks veel halvem kui mul, kui mul oli. Ja mõned asjad on ka nendesamade heasoovlike sõpradena meenutuste baasil kirja pandud. Oled sa nüüd uuesti neid üle küsinud selle raamatu tarbeks? Ma mõtlesin energiast raamat kirjutama, hakkasin, et huvitav, kas ma hakkan tegelema niukse klassikalise Rižörtsiga, kas ma lähen oma oma vanade kamraade juurde seltsimeeste sõprade juurde ja hakkan uurima, kas mul tekkis hirm? Ja mitte sellepärast, et oleks juurde oioi eranud? Sa sellest küll kirjutanud, seda ma mingil juhul ei luba mäe kartunud niivõrd seda kurba, kartsin seda, äkki nemad mäletavad neid asju kuidagi vähem lahedalt, kuidagi vähem huvitavalt, kuidagi vähem värvikalt kui mina mäletan. Ja, ja äkki ma alateadlikult hakkan iseendas kahtlemat kuratakk ikkagi olnud niimoodi, ehkki ma väga ei usu seda. Pidin nagu eos välistama kõik niisugused riskid. Muidugi tahtsin kirjutada ju raamatut, mida on lugejal huvitav ja põnev lugeda, mitte mitte niisugust entsüklopeedia informatsiooni pakkuvat kuiva teost, millised hädasti vaja, millised on õnneks ka eesti keeles mitmed-mitmed ilmunud. Aga, aga ma ei saanud jah võtta seda riski, et, et keegi mu, mu meeletut nagu fantaasiat hakkab nagu maa peale või ma olen nagu lähemale kiskuma. On see raamat, mida tuleks lugeda käsikäes Anne Ermi popist rokini kahega, et saada nii-öelda entsüklopeediale värvi juurde. Aga miks mitte hiilgav idee, kus ma natuke kirjutades muide sedasama Anne Ermi polkast rokini vaatasin, Valter Ojakorra popmuusikast on mul niikuinii kaanest kaaneni peas. Et absoluutselt, see on päris hea mõte lugeda neid teoseid paralleelselt või, või üksteise järel, et näiteks herm kõigepealt läbi lugeda ja siis minu oma otsa polariseeriv kindlasti seda pilti aja ja laiendab seda pilte ja ERMi ERMi raamatust me aeg-ajalt ka siin olnud fakte kontrollimas absoluutsed. Ütle Mihkel, kui palju sinu olekus on tavalises olekus, tavainimese olekus on sellist rokkstaari liku minekut, praegu ma mõtlen, raamat on kirjutatud päris päris ropult, need, kes ette võtavad ja kes sind ei tunne, vajub ilmselt kartma lahti ja väike ehmatus, kui mitte enamat tabab kindlasti sinu tavapärases kõnepruugis, kui me parasjagu intervjuud ei tee, lepime kokku, on ka seda aeg-ajalt päris kõvasti sisse pandud roppuse siis kas seal mingi hoiak, kas seal? Türa, ma ei oska sellele küsimusele võib-olla nagunii nagu lambist vastata, et küllap küllap ikkagi ropendamine on, on osa või on ka väga oluline väga, väga nagu põhimõtteline osa minust ja ta on minu meelest ka väga põhimõtteline ja oluline osa eesti keeles, et me tihtilugu muidugi väga põhjendatud on olukordi, kus saab ropendada ja olukordi, kus seda teha ei saa. Ja kui seda ei tohi, ei tohi teha ja kus ta ei ole nagu lahe teha, aga ta on ikkagi väga-väga oluline minu meelest väga mahlakas ja väga ja nii-öelda ekspressiivne osa osa meie keelest ja sellest, kuidas me räägime eurooplasena. Ma tahan öelda, pagas ei ole küll küll väga suur, nii et me oleme sunnitud tihtilugu mingitele lühikestele roppude sõnadele panema mingisuguse sõna ette, neid roppe sõnu tekiks rohkem noh näide, eks ole. Vits, Seavit me saame kohe uue, nii-öelda uue roppuse ja nii edasi, nii edasi, nii edasi ja me tegeleme sellega. Aga samas, kui seda seda ropendamist nagu lahedalt ja mahlakalt teha, siis minu meelest on, see on see erakordselt kena, erakordselt ilus muidugi jällegi omas kontekstis omas keskkonnas ja ma olen, olen paras ropendada ja ma mõtlen üsna ropult. Külas on meil Mihkel raud. Praegu tõmbaks ajas ikka oluliselt tahapoole sinna algusesse, kui kusagil Tallinnas. Seal Harju mäe kandis oli Kirjanike maja, mis see üldse on, mismoodi saadaks Kirjanike maja endale nime või olemuse, kuidas, kuidas see saab niimoodi, et ehitatakse, oleks maja, kuhu siis kolitakse? Terve hulk kirjanikke ja, ja see maja selles maja ühes tiivas tegutseb Eesti NSV Toonane Kirjanike Liit, Eesti Kirjanike Liit tegutseb selles majas siiamaani, seal on ka ajakirja looming. Toimetus oli ka siis. Seal on kirjandusega seotud institutsioonide ühes tiivas ja ülejäänud kahes tiivas. Nad elavad tuntud kirjanikud elavad koos, nii nagu on teistegi loomeliitudel, oli, oli nõukogude ajal nii-öelda omi Residence see on mingi aru glamuurne maja asus küll suurepärase koha päeval Harju tänaval asub siiamaani Harju tänav üks dollar seal tõepoolest ainult kas kirjanikud või Kirjanike liidu funktsionäärid. Sina kasvasid seal üles ja praegu oled sattunud sinnakanti niimoodi muidugi selle pilguga, et, et sa ei saa rahulikult mööda minna, kõik meelde ei tule, mu ema elab siiamaani. Käin tal külas aeg-ajalt ja siis ma siis ma selle koridore koridori, selle paraamanud treppe jälle väisanud. Elasin seal ka jälle üksvahe, et vasinud liikusin ja, ja minu elus olid suhteliselt keerulised saada siis vahepeatusega seal elasin pool aastat poole aasta tema juures ja siis ma elasin mingi aasta Londonis ja siis tagasi jälle Eestis, nii et ma olen seal ikalisest väikeste vaheaegadega jälle nagu ka hiljem elanud selline koht, kuhu on ikka mõnus minna, mitte et astud sisse trepikotta ja juba minevik variseb peale selle. Oo ei noh, selles mõttes, et väga-väga kenad inimesed elasid seal, siis elavad seal praegu ja mälestused tegelikult on suuremas osas ikkagi head. Et tõesti need neli aastat, millest, millest mu raamat räägib, mitte nii ilusad ja mitte nii hea või pigem vastupidi, võikal, aga no ma ikkagi elasin seal kolisime sinna 1971. aastal ja kogu minu lapsepõlv ja, ja kõik, kõik kõik jääb ikka sinnasamasse Harju tänava, Harju tänava majja ja suurem osa nendest mälestustest on ikka väga head. Kas see, et me täna räägime siin Mihkel Raua, kes on otsapidi muusik, tulenebki sellest majast sellest seltskonnast, kes oli plaadimägi kohe sealsamas kõrval on seal nagu mingit sellist sidet olemas. Ma arvan, et minust sai muusik hoolimata sellest majast sellepärast et noh, kus sa elad, eks ole, ligi 30 korterit on ainult kirjanikke ja inimesi, kes tegelevad kirjandusega selle edendamisega ja selle kuidagi elavad seda kirjanduse elu nii-öelda 24 tunnis, siis siis siis muusikut eks ole, tingimata eeldatud, sealt kasvab muusikat, kuulatakse uusi kirjanikke. Ja, ja, ja plaadimägi tekkis tegelikult hiljem, kui ma sinna kolisin, ma isegi ei mäleta, mis aasta mina plaanimel käima hakkasin kusagil 80.-te keskel, moonud, tekkis sinna sinna mõnevõrra hiljem, aga sellest muidugi oli kasuvad logistilise tasustada suurepärase koha peale sõna, sinna, sinna mäkke oli päris hea ronida ka siis, kui su silme ees ikkagi rippus nagu surmapohmelli kirvesed. Sa igal juhul verised ennast sinna ülesse, tõsi lõpu otsesele, mitte plaatide järelavad, sinna tekkisid ka kotikaupmehed, kes väikese juurdehindlusega sul Punamäe inimesi, kes oli strateegiliselt kõige olulisem inimene tol perioodil sinu muusikuteele astumisel neid oli päris mitu. Esiteks mu isa kahtlemata, kes on küll tuntud kui kirjanik, kuid kes oli nooruses väga, väga niisugune lubala potentsiaalne suure potentsiaaliga viiulimängija. Ta käis viiulitundides üks kuulsamaid tolleaegseid, siis eestiaegseid viiuliõpetaja tunnis talle isegi vahepeal tasuta tunda, sellepärast et ta nägi, kui, kui andekas viiulimängija võiks janu rauast saada. Ja minu vanaisal ja vanavanematel ei olnud raha nende tundide eest maksta. Need isa ühelt poolt kindlasti, aga isa käisid külas ka vennad Urbid, Toomase Tarmo Urb, kellel olid kaasas kitarride suupillid ja niisuguste ühist rõõmsat orgiat bumelongide käigus, mida mu isa Kaarel korraldas niimoodi, võib-olla kuu aastas olid Vennad normid ka väga tihedad külalised ja nad mängisid oma laule ja, ja mängisid ja laulsid neid ja Tomil oli suu, vilja Tartsil. Oliver Ma arvan, et sead. Järgmine mees oli muidugi Hendrik Sal-Saller, keda ma nägin televiisoris kaks takti ette nimelises saates, võib-olla 82. või kolmandal aastal, kus oli siis kaks takti ette nagu bännidele tähti üks aasta ja seal teiste ansamblite hulgas esines ansambel generaator, emme, selline absoluutne ilmutus maa, sellest ka raamatus väikene lõik, kuidas ma seda vaatan ja mis muud elu? Mitte ainult minu, vaid ma arvan väga paljude inimeste jaoks pöördumatult muutus ja siis läheb ühe koolivenna, kes oli, oli minu väga-väga hea sõber, Valdek Kangert, me saime kokku Hendrikuga ja meist said sisuliselt särk ja perse, ehk siis teiste sõnadega. Me liikusime kogu aeg koos, olime maailma kõige paremad sõbrad, oleme siiani. Aga, aga ta tema oli, oli minu nagu muusika kujunemise ikka omasid täiesti täiesti mõõtmatult mõõta, et jõudu ja, ja tema, tema Osolik väga-väga oluline, palju seal on klassikalist muusikaharidust minimaalselt, ehkki, ehkki ma pean tunnistama, et oma oma kauge sugulase Peeter Volkonski uudsitusel hakkasime alguses natukene klassikalist kitarri mängima, tema ikkagi. Ühest küljest küll väga niisuguse liberaalse ja, ja jumalakartmatu mehena siiski oli selle positsiooni esindajad, kõigepealt tuleb ikkagi klassikaline kitarr omandada ja siis seejärel hakkab. Me mängime, aga klassikalise mäng jäi üsna üsna peenikeseks. See muusika nagu väga ei katkestanud mingit kooporavat, ma võib-olla suudaksin siiamaani akustilisele nailonkeeltega kitarril maha mängida, aga kolmehäälsed käigud juba oleksid minu jaoks ühest küljest keerulisest, teisest küljest ei kõlanud lahedad, palju lahedamad, kõlas mingi klint, mille sa võtad kitarriga, mis on juhet pidi võimu küljes, ragiseb ragiseb, et selles olid, on minu jaoks nagu palju rohkem sõnumite palju rohkem jõudu ja palju rohkem sexapiirija, palju rohkem. Kõike seda, mis ma olla tahtsin. Nii et Plaskmis noodikirjas on, selles mõttes ei tunne. Väga minimaalselt, et eks ma käisin solfedžo tunnis Tallinna seitsmendas keskkoolis, Tiia-Ester Loit, me oli minu muusikaõpetaja, kes meile solfedžo pidi õpetama ja õpetas keerise süsteem, tõsi oli vist küll joole miimide tooremiilona koolides õpetajate, seda kuused, joolemini, süsteemi, aga ma käisin ka muusikaklassis, Veexus, muusikal mingis, mis oli Tallinna seitsmendas keskkoolis, õppisin plokkflööti ja ja olin kooli kõige parem plokkflöödimängija mingi aja jooksul. Nii et ei, ei ikka, et ma mingeid võiksid, väga elementaarne, muidugi, ega ma nüüd ei ole niisugune mees, kes hakkab noodist mängima, kitarri mitte, aga ma nagu üldse aru saaks, millest noodid koosnevad, seda raamatusse ülearu palju tähelepanu pillimängu õppimisele pühendanud ei ole, aga, aga tegelikult sa ei saa ju olla nii, et võtadki pilli kätte, oled bändis mängida, kõik juba sujub, ta, see on kadestamisväärselt lihtne, kuidagi tundub, ma oleks võinud ju samamoodi teha, ometi nii ei läinud, et tegelikult sa ju ikka pidid õppima ka ju? Aga see ei ole mingi niuke vastu meeletegevusest sa ikka väga tahad seda teha, see kõik tundub jube kihvt, jube laheda ongi väga kihvti, väga lahe osa elektrikitarri hakkab mängima. Santana kirjutas kunagi samasugusele küsimusele vastates, et kuidas selle kitarri mängimisega panen silmad kinni, mängidki täpselt nii ongi, et ta tegelikult ongi nii lihtne see võtab, tõsi küll, aega, kuni sul tekivad mingid vilumuse või asjad, aga, aga tegelikult kitarrimäng muidugi on väga keeruline instrument, aga samas kitarr oleks selline pilguda, on mõtteliselt viie minutiga, ma olen võimeline sulle õpetama juba mingisugused lood, mingi krae, Hiibi, mis pagan soli leninblackvest või seda, seda saab, ma võin sulle õpetada kahe minutiga, sa suudad seda lugu juba mängida, sa juba tunned? No ma juba oskan instrumente, ma juba natukene saan sellest instrumendist võitu ja ma olen natuke sellest instrumendist üle ja see annab sulle edasi jõudu ennast nii-öelda sellel raskel teel edasi pressida. Jaga mingi virtuoosi, mina mängin kitarri suhteliselt talutavalt, tänase päevani, aga mingi Riho Sibul? Ma muidugi ei ole, või, või Endel Jõgi, kes, kes on muidugi fantastiliselt kitarrimängijad. Kitarr oli kindel valik, siin ei olnud mingit teist võimalust, ruumid. No trumm on muidugi ka lahe, värke trummi kanges muusikat justkui tegelikult tahaksid olla trummarid, aga nad saavad aru, et naisi saavad ikkagi kidramehel, et siin tekib see niisugune juba esimene valik, et et, et ühest küljest mängida ilmselt trumme, kõige lahedam, aga, aga teisest küljest see on ikkagi ka lahe, kui sa oled lava ääre peal ja, ja oma öelda mune keerutad ja kitarril ägedalt ja suurelt korda võtad. Seal oli trummar, sai naise, küll sai nii, mis mühiseb, aga Grapsi kraps oli Grapsi on lihtsalt mingi tavaline trumme tropp krapsalik, erakordselt karismaatiline ja erakordselt andekas, täiesti kosmiliselt, kihvt mees. Ja, ja ma saan täiesti hiilgavalt aru, mida naised temast nägid. See on legendaarne Gunnar Grapsi Grupp laul pealkirjaga kuningas. Tekst Rein raud, moosika, Mihkel raud. Ja me jätkame siit jutuajamist Mihkel rauaga. Sinu elu esimene bänd, mida sa pead isebändiks, oli mis no minu esimesed pärlid tegelikult tekkisid, tekkisid paberi peal selles mõttes, et minu, minu üks esimesi esimene esimene bänd, minu moodustasin nimelt see päev, see oli esimene inglisekeelne sõna, mida ma teadsin, olen seda kuskil lasteaialasteaias tõenäoselt omandanud, selle lihtne sõna kirjutada hääldada tähendab Scotti muide hiljem vastu mingi viis, kuus aastat tagasi publivast vaatasin, guugeldasin internetist, sihuke bänd on täiesti olemas, nagu ta tänapäeval täiesti tegutseb ja nii edasi, aga see oli minu esimene bänd ja ma arvan aastal olla mingisugune 73, neli, et ma olin ikka mõneaastane. Ja, ja joonistel ansamblite paak plaadikest ja nii edasi mingeid lugusid muidugi olnud reis liikmed peale minu ka, aga vähemalt plaadikestad olemas. Aga siis tulid kooli ajal sellised ansamblid nagu Robers. Mis siis koosnes minu klassikaaslastest skilli Virkal, üks neist, rock Hoteli basskitarristi, Heigo Mirka tütar, kellega mul olid väga lähedased suhted, tõsi küll, sellist platoonilist laadi olime ikka väga-väga noored ühisviiendas või kuuendas klassis ja, ja kellest ma väga lugu pidasin ja keda ma väga armastasin, kellest ma väga lugu pean, armastan siiamaani. See pole seal tuntud festivali korraldaja ja seal oli, oli veel sell, ühesõnaga meie klassikaaslaste ansambel ja see mängis niuksed, toonaste popraadiohittide kavereid nagu apelsin, suur lilleaed, ma mäletan, oleks meie ägedamaid hitte, sellepärast et seal olid natuke nagu niisugused kahemõttelised sõnad või nii. Sinu ülesanne seal bändis Salitel ta ninamees, liider. Ikka muidugi, ma olen vähestes bändides, kus ma ei olnud liider, Singer Vinger oli esimene bänd, kus ma ei olnud nagu kõva mees. Ja siiamaani ei ole, mina olen vist basskitarrimängija, kui ma õigesti mäletan, mängisime, siis tekib passi selles bändis ja laulsin äkki niimoodi, jah. Ja laulmise värk, selles mõttes on sul ka tulnud kohe nii-öelda. Saame kaaluda sondjatega. Ta ütleb, et huvitaval kombel hakkavad bände moodustamise laulja. Osatähtsus on nagu tundub, jõle sekundaarne, tahavad olla nagu pillimehed. Kõigil kõik tahavad Joalavad instrumente. On kõigil mingi instrumendi fetiš. Et keegi ei taha lihtsalt seista mikrofoni taga, tal ei olegi nagu oma instrumente peale tema hääle. Et see, et laulja on kõva mees, see nagu informatsioon jõuab sinuni alles aastaid hiljem. Ja ühesõnaga, aga mõte on ka laulmise oskus. Sinu jaoks on see, on see tulnud lihtsalt või oled sa pidanud harjutama õppima, võtnud tunde? Tegelikult on nii, et ega ma ei oska laulda oma, pean viisi ja sellel on suur suur vahe, et mul jah, kusagil 90.-te aastate keskel õnnestus terve suur hulk inimesi nagu, ära peta neile mulje, et ma olen mingi laulumees tegelikult mitte, et ma olen ikkagi lihtsalt viisi pidav kitarrimängija ja täpselt nii ongi. Ei, ma ei ole mingeid tunde võtnud, ehkki kunagi, Jaak Joala soovitus on, aga käisin käisin ühe hääleseade juures, aga see kõik tundus minu arust nii pagana keeruline hingamise ümbermõtestamine ja mingisugune diafragma kaapereerimine, see kõik läks minu jaoks nii pagana keeruliseks, ma loobusin. Esimene bänd, millega sa pärast kooli silma paistnud oli, mis tegelikult kooli aja loba Singer Vingeris, ma läksin ikkagi 86. aastal ja siis magasin kümnendas klassis, nii et viimased kaks keskkooli klassi ma ikkagi olin juba Eesti ühe kõige kõvema ansambli kitarrimängija. Miks oli nendel meestel, kes sinust siiski suhteliselt vanemad olid, vaja teismelist koolipoiss enda bändi, oleme ausad, ma olin tollel ajal ikka päris paljulubav kitarrimängija. Hea kitarrist, olin päris hea kitarrist sel ajal jah, tuleb tunnistada. Kuula, teinekord ka selle aja kontekstis jumala pärast, et et muidugi ma ei olnud mingi Andres Põldroo või ma ei olnud mingi endale jõgi või ain Varts või Riho Sibul, aga nendel kõigil olid omad bändid. Ja kui Singer Vinger poodusete turist, vabandus pooldus. Ühe poole järgi tekkis vanem õde ja teises pooles Singer Vingeris, neil üks kitarrimäng oli puudu, sellepärast et Vello mingisse olles vanema õega. Ja kuivõrd me Roald IRL, aga siis juba vist natuke tundsime. Me olime juba natukene koos koos viina joonud ja muusikast rääkinud ja, ja ma ikka jah, tõepoolest sellel ajal olid nagu, ütleme nagu suhteliselt täitsa okei kitarrimängija või ütleme isegi päris hea. Siis ta kutsus mind Singer Vinger sisse. Sa olid 10. klassi poiss, olid juba suurte meestega viina joonud seal ikka täiesti varane. Alguses sa oled kergesti mõjutatav inimene, väga kergesti mõjutatav inimene siiamaani selle võib osaliselt sõprade või sinu ümber liikunud inimeste kraesse veeretada, et sa selle jama sisse sattusid. Ühest küljest küll kraesse veeretamine, võib-olla natukene pretensioonikas väljend, ma ei taha süüdistada Roald Ürloudsele sademeid, kutsus Singer Vinger sisse ja vaatame, mis sa minuga tegid. Road, et see ei ole õiglane, variaatse inimesed ikka väga hästi, kuhu ma lähen ja tegelikult tegelikult ma olin sellest nii-öelda rock n rolli müüdist või sellest sellest, millesse ma kohe-kohe olen nagu, sisenemas on ju juba varem kuulnud. Rahunege ju enne ka, et see ei ole päris nii, ma hakkasin 86.-ks kümnendas klassis olles õlut jooma ei olnud, eks me olime vanema poistega poistega lahendanud ja niimoodi, aga samas tõepoolest, et kui ma oleksin liitunud mõne kristliku kogudusega kümnendas klassis, siis tõenäoliselt oleks linna teistsuguseks kujunenud. Kui kojameest ei oleks sinu ümber virvendanud, oleks ei muutunud midagi. Ja mul oleks olnud üks väga hea oluline sõber vähem, kes mind küll vaatamata on, ma usun, eks ole. Üsna niisugusele vägevale elustiilile mind ikka väga hoidis ja kaitses mind ka väga rasketel hetkedel ohtude eest, millega ma lihtsalt ise ei olnud suuteline pead olema näiteks mingid suvalised vanamehed, kes astusid lihtsalt avatutes kortrust sisse, kukkusid enda taskutesse kukesupipakke minu köögikapist toppima, et ta lihtsalt lõi välja korterist. Kui erinev on tänasel päeval Singer Vingeri kontserdile sõita paarikümne aasta tagusest Eka ka erinev, et mehed on ju vanemaks jäänud? Eks mõned väiksed purgid õlut ju tõepoolest ikka veel nagu võetakse kaasa ja bensiinijaamas tehakse ju ikka peatus, enne kui mängule minnakse. Aga seda tõstetakse kaks kasti viina kusagile, pass bussipõrandale ja hakatakse juba Tallinna lennujaamas neid nii-öelda 200 grammiste lonksudega hävitamas. Seda muidugi ei ole juba aastaid. Olles lugenud raamatut ja hakkasin umbes ette kujutama, siis kuidas need kontserdid käisid ja mõtlesin, et palju, mina olen Singer Vingerit näinud ja, ja noh, kindlasti on need olnud aastatel 90 pluss, eks ole, vanuse arvesse mõtlesin, et, et nüüd on hea võimalus küsida, et ütle mulle, et kas ma olen nii-öelda päris Singer Vingerist ilma jäänud. Kurb tunnistada aga ilmselt oled ja et need loomad samal ajal mängida. Samamoodi oleme ikkagi juba vanad mehed ja Mei, mina olen suhteliselt noor, kõige noorem Singer Vingeri liige. Roald IRL au sai nüüd möödunud pühapäeval 50 vabandust, laupäeval sai ju 50 aastaseks juba ja, ja meil on bändis veel vanemadki vanemadki liikmed. Et ühest küljest muidugi, et see, mida sa praegu Singer Vingeri kontserdile tulles või üheksakümnendatel aastatel Singer Vingeri kontserdil käisid ja nägid tõenäoliselt ikkagi ikkagi midagi muud anda, on küll needsamad lood ja needsamad mehed ja aga need mehed on muutunud, need mehed on suure osaga oma üsna enese hävituslikust aktiivsest minevikust hüvasti jätnud ja ja loomulikult see muusika, kuidas seda muusikat mängitakse, ükskõik seal Singer Vinger või mõni puubänd ikkagi väga-väga palju sõltub sellest, missugust elu inimene praegusel hetkel elab ja milline ta on, millele ta mõtleb ja ma arvan küll õige, Singer Vinger oli ikka jah, kusagil nad. Need kaheksakümnendat 86 kuni mingisugune 87, kaheksa üheksa. Miks sa otsustasid Singer Vingeris minna, ütleme kutse tuli Salid piisavalt hea pillimees, et minna, aga sinu muu taust viitas selgelt raiumale liinile, Singer Vinger selle kõrval on ikka, vaatad süldibänd. Nii ja naa, noh, selles mõttes, et ega, ega black metal või mingisugune paganat Effmädal see värk ei olnud veel ajal nii oluline ja minu jaoks said oluliseks hoopis hoopis hiljem. Et ei olnud Singer Vinger straaverite toonases kontekstis nii väga midagi, et mõned lood võib-olla tõesti olid niuksed serblased või, või midagi taolist, aga mul ikkagi õnnestus hakata mängima tõelises päris professionaalses bändis, milles ma tahtsin ju tegelikult mängida. Minu suurimaks lapsepõlve unistuseks oli mängida ansamblis nimega Ruja. See oli minu niisugune lapsepõlve absoluutne paleus ja, ja see, mis nemad tegid, oli niuke absoluutne ja totaalne siht silme ees. Millises nendest sõdadest üks kõikjal vajaksime, vahetad? Ruja oli igal juhul väga kihvt, oli, oli, muidugi mulle endale on kõige rohkem meeldis Kappeli Nõgisto aegne Ruja. Rannapi rajad olid väga kihvtid, nii esimene kui see 80.-te aastate niinimetatud pop-Ruja aja selle pop-Ruja fänn ma võib-olla olen tegelikult kõigepealt ja kuumalasele kurioosse kombel, muide Urmas Alender kutsus mind Ruiasse aastaid hiljem, aga siis mõtlesin, eitavad. Singer Vinger oli absoluutselt õige asi õiges kohas, õigel hetkel see piniga Venemaa ja loomulikult kuraalses mulle ütles, et nüüd on vaja tulla bänni mängima, siis ei olnud siin nagu pikka juttu, et see oli ikkagi samm pärisellu. Ma olin 10. klassi poiss ja mul oli võimalus minna mängima Eesti kõige vingemat bändi ehtis Singer Vinger osisust tekkimas. Turisti oli justkui nagu aja lõppenud, aga, aga no ma sain mängida ikkagi Rein Joasooga, kes oli, oli Eesti parim trummar siis ja kes on Eesti parim trummar praegu ja ja need olid ikkagi kõvad mehed. Raadio kaks jätkav ekskursioone poppi, rokki ja metalliajalukku, kui nii võib öelda, see oli ansambel metallist, üks Mihkel rauaga seotud projektidest ajaloo hämarusest ja metallist tomaania ja Mihkel jätkuvalt istumas meie külaliste toolile. Praegu on jube moodne, sõnas gene, kuidas sind Scenesse vastu võeti, sa olid märgatavalt noorem nii oma bändiga teistest muusikutest, eks laisa lähevad, arvasin, et ma olen kõva kidramees on väga oluline, aga, aga see skeene, millega, kui öeldakse, et see oli siis ikkagi natuke teistsugune, ma kahtlustan, et need siuksed, hierarhilised jaotused muidugi eksisteerisid ja, aga nad on, võib-olla ei olnud nii nagu nii nagu täpselt välja joonistunud, et ja ega ma selle peale ausalt öeldes Singer Vingeris mänge mängima minnes ei mõelnud. Arvasin tõesti, et ma olen hea kitarrimängija ja ma arvasin, et mets enne selle bändi, sellepärast mind sinna bändi kutsuti ja täpselt nii oligi. Ja loomulikult arvasin ma, et õige rokkar paneb tina õnneks varasest, aga kõik ülejäänud Singer Vingeri liikmed ja nii ta läks. No raamatustes kirjeldustest meenutustest jääb mulje, et see oli valdav muusikute seas taoline. Aga kui ma küsin täpselt, vastas poolusest mõnesid nimesid, oskad sa öelda, kes käsite tolle aja kontekstis ringi nagu pühakud, kes naisi ei vaadanud, kes keeldusid igasugusest alkoholist ja suutsid hoolimata sellest olla, noh, kas staarid, aga eesti rokist tegijad Rein Rannap väidavad, ansambel Ruja oli selline. Vähemalt 80.-te aastate alguses, nii et ilmselt Rein Rannap tuleb mulle esimesena meelde, kui otsida saab vastaspoolt, nii et nii-öelda ilma ennast hävitamata on võimalik ka ikkagi olla väga kõva tegija. Veel kedagi tuleb sulle meelde pühakute poole pealt just korralikke inimesi. Muidugi, noh, ei, ma ei mäleta, Kare Kauks oleks näiteks väga käinud, ringitati viltu või muidugi loomulikult ta eriti nagu naispool, et ega, ega naised naised üldiselt õnneks jäid sellest sellest võib-olla kõige julmem vastasest nii palju eemale, et neil olid omad omad tõekspidamised ja ilmselt naised küll alkoholismile või alkoholile. Selles mõttes ma tean nagu nõrgemad, et kui naisel on nagu võimalik kiiremini areneda, alkohoolikuks, aga aga ei, toonased toonased eesti naislauljad ma küll ei tea või ei mäleta, et nad oleksid kuidagi väga nagu armutult Pummeldanud kui välismaal rock n roll, elustiil, noh, sellega kaasnes ütleme, vikatimehe suhteliselt halastamatu töö ilmselt tänu narkootikumidele, mis Eestisse ei jõudnud. Kas see oli pääsede või tuleb sul meelde mõni selline kainestav hetk läbi kellelegi lahkumise? Siit ilmast? Lahkus inimesi seoses alkoholivaba ja see oleks nüüd kainestunud, kahjuks mitte oleks pidanud, aga ei, et surmahirmu seal siis niimoodi töö käigus ei tekkinud, tekkis mul siis, kui ma ikka taga silmitsi seisin. Ilmselt enne ei tekigi, vähemalt nii noores eas Kuidas tollane publik selle vastu võttis, et need, kes lavale olid, olid noh, ma ilmselt võib olla väga palju ka liialdan konstantselt kõik täis, eks ole. Et oli see tollane standard ja inimesed leppisid sellega ja, ja selline siis oligi see, too rokkmuusika. Mulle tundus, et ka publik oli täis konstantselt. Võib-olla oli see nii-öelda alkohoolikust kitarrimängija, jalkohoolikutest, pillimeeste nii-öelda niuke hale eneseõigustus sellele, et me peame laval täis olema. Aga me olime täiesti veendunud, ega publik palju kainem saalis ei ole. Mulle tundub, et terve suur osa inimestest oli sellel hallil tumedal. Täis siis vähemalt niukses kergelt alkoholiga kergendatud meeleolus. Vähemalt see niisugune illusioon. On see niisugune kujutluspilt võis, võis vabalt tekkida bussiaknast Johmas peaga välja vaadates ja taevas oli väga madalal, oli väga pime ja vihma 100. ja nii edasi, et mis sa seal ikka tegid, eks ole, Singer Vingeri hiti paraadi hulgas minu teada ei ole ühtegi, sinu lugu on, kusjuures Meil on, kui suur Hitada tingimata on, aga, aga me mängime seda lugu siiamaani, ainult laulavad kaasa, nii et ilmselt võib seda ka väiksema, kellest on muide tehtud isegi kaver suhteliselt hiljaaegu selle laulu nimi on vastandite ühtsus ja võitlus suurune elu saladus. Suurendajal, keemia, vajadusel Volmeri tekst, minu muusika. Vabandan ignorantsuse, keegi ei tea seda loomulikult, miks peakski teadma jaoks kõik arvavad ka Singer Vingeri. Kõik laulud on kirjeldanud Hardi Volmer ei ole roa türlov on enamike Singer Vingeri laulu muusika autor ja ka tekstidega, nii et väga paljud neist näiteks Angeles silmunaps. Villu Kanguri tekst. Miks sinu panust selle bändi loomingusse nii väike on olnud, kas sa ei viitsinud sai leidnud inspiratsiooni? Ei olnud suuteline midagi tegema teatud perioodil või sa hoidsid meelega kõike hilisemaks ajaks, sest sulle tundus ühel või teisel põhjusel, et see ei sobi sellesse bändi ei olnud nii, et ma oleksin midagi hoiduda, et mul oleks olnud mingisuguseid hiilgavaid, ideid oma Singer Vingeriga ei jaga. Ma ei tea, mul ei olnud seda laulukirjutamise laulukirjutamise. Ma ei arvanud või ma ei olnud kunagi mõelnud selle peale, ma võiks ise laule kirjutada. Muidugi olid seda teinud oma mingite varasemate bändidega metalli Eestis, ma olin kõvasti kirjutanud lugusid ja Colemis olin ma kirjutanud kõvasti lugude, seega on minu jaoks nagu mingi uus asi, lugude kirjutamine, aga kummalisel kombel Singer Vingeriga. Ma ei tea, justkui oli oi, aga mingi vaikne kokkulepe mulle näis, et selle loo või bändi muusika veebruar türlo ja seda ja seda ei tee keegi, teine f, haavoolviku lugu teadagi mis on väga hea lugu pidanud, aga siiamaani aga mängime ja teised on ka panustanud. Ja noh, muidugi Volmer on kirjutanud ju surematut lugusid ära, ära jahtu näiteks on otsast lõpuni tema lugu ja täiesti täiesti drastiline lugu ja kihvt lugu. Meil on siiamaani kihvt mängida, kihvt kuulata. Aga ei tea jah, kuidagi ei olnud mul nagu Sookust ja ei ole mul soovi, Roald herr laul põllule väga ronida, järsku mul üks lugu tuli, siis me tegime selle kenasti ära elust ära ja mulle tundus, et see lugu võeti küll vastu rohkem niisugusest solidaarsusest, et hea küll, et noh, ei saa poissi solvata, et teeme siis tema loo ära. Ei, et me oleme salvestanud seal isegi, vist oligi minu meelest mingi vinüülplaadi peale ja ja Tartu Popi ja Roki Instituut minu meelest õige sellest mõned aastad tagasi hiilgava kaver versioone. Meie külaliseks järgmises tunnis endiselt Mihkel raud, sest hulk eesti popmuusika ja rokkmuusika ajalugu ootab veel läbi sõbramist ja mihkliga. Koos me seda teeme. Ansambel golem aastast 1987 ja see oli hävitaja. Te kuulate raadio kahte. Ja Mihkel raud on meil külas. Korraks puudutasid nimesid metallist ja golem. Kui need juba mängu tulid, siis millist rolli need sinu sinu teele etendanud on need olulised bändid? O enda jaoks Ojaga NATO-ga olema ikka päris minu esimene bänd. Päris minu vend, kus mina olin, lae hoovus, mina keelasin, käskisin pupoosina lasksin, et, et see oli, oli, oli väga-väga oluline panud metal eesti kutsuti mind ka seal, ma sain sõpradeks paljude või mitmete meestega, kes minu elus siiamaani tähtsad ja muidugi mängisime seda muusikast. Me tahtsime mängida ja need olid meie enda loodia selles mõttes väga, väga tähtsad ja väga olulised bändid ja seal oli ka veel üks põnev vahe projeks, mida me tegime meil nimele SNG Street fighting, gäng, kus mõned metalisti mehed, et mina ja siis veel mingisugused mehed, kes mentaliteedis otseselt ei mänginud. Käisime ühe mehe, täpsemalt Mart harjaku sauel asuvas suvilas, põhimõttelised magnetofonid üles, hakkasime jälgima. Ja otsustasime mingisugune kaheksa või üheksa lugu, mille nii-öelda ambitsioon olis olla esimene katse mingisugusele eestile pläkvides, medal teel. Ja need on mul siiamaani alles, mina laulsin muide nii et see oli minu jaoks metalistis laule surmas kus eeskujud olid kaheksane, kuulasime fenomid fenomale tol ajal niisugune esimene, esimene vähe nagu jõhkram Garmin bändi album valgem duell oli, oli küll kiitsitasimisele üle saatana märke, mis, mis kurat. Aga, aga musa ikka võimas värk ikka värk oli ikka tõsine. Marwan Venamale, jah, see bänd. Väga sellise muusikaga ju nii-öelda ametlikule kontserdile ilmselt ei oleks saanud ju minna, see oli ikka nii-öelda selgelt andekrounst värk. Arvata võib jah, noh, ega väga ei tea, ega ei tea, me ei proovinud, aga see oli puhas niukesed nii-öelda stuudio projekte, aeg stuudios seda tehtud kellegi suvilas kahe lintmagnetofon magnetofoniga, et aga jah, põhimõtteliselt puhas stuudioprojekt. Mis värk Mihkelson sol bändi nimedega, sellest raamatust jääb ka mulje, et sulle meeldida või, või sinu jaoks piisavalt nutikas bändi nimi leida on ikka kuratlikult raske ülesanne, et mis see sinu loogika, mida sa näed, mille alusel peaks bänd nime saama, et ta sulle sobiks munatunne puhas on korras bändi nimel martsipan või agrofon või omas kojas. No tule taevas appi. Sa ei saa tõsiselt suhtuda. Mis on valesti omas kojas, mis omas, okei, ma omas kojas heidab mingit rahvale kolleegajas võiks olla omas kojas, aga kui sinu sinu repertuaari kõige vingem lugu veres ette ja sa oled niuke väga-väga tõsiseneks omamoodi, isegi, võib-olla niukse semi satanistliku imidžit ja siis sa paned omas kojas, no taevas taevas, tule appi, et see ei ole ju bändi nimi. Samas, nii arvasin ma siis ja noh, täiesti hämmastav, kui palju eesti muusikat ajaloos on täiesti stabiilsete nimedega bände täiesti jaburate nimedega bände, mis ei ole ränni nimed, mis on näha, kuidas inimesed on istunud võõrsõnade leksikoni taga ja vaadanud nendele, otsinud seal bänd inimesest, et nende enda fantaasia ei ole olnud nagu piisavalt, siis ongi kõik need pagana rentaablus bändi nimetada. Olen Babach. Vähem on ju juudi mütoloogias see pagana junn, kelle, kelle savist sihuke kärakas on absoluutne hevi metal, kusjuures on, on olemas ka veel teine ansambel nimega golem, mis kusagil kaheksakümnendatel ja ka erimetal-bänd, mis vist kuskil üle ma võin eksida äkki Saksamaal, aga kuskil Läänes tegutseb võimalikult siiamaani erinevatel ansambel golem, ehkki minu oma muidugi enne 83. aastal. See on kurat, no see Nädal värk, golem. Babach, kuula ise juba kõlab niimoodi, et see on nagu tuli spiip, eks ole. 10 korda lahedam, mis sa siin, mis, mis veel metallist taevas metallist metal bändile nagu valatud peagi. Need bändi nimi ja selle fantaasiarikkus näitab ära, kui fantaasiarikas bänd Absoluutselt selles olema küll täiesti veendunud nimi on bändi natuke On küll, et ka plaadikesed on ju väga oluline bändi puhul, et sa võid ikka vähemalt tol ajal sa võisid ju vinüülplaadi teha, sellele võimalikult fantaasiavaese kesta, konstrueerida? No see ei olnud ju ei olnud ju lahe, aga kui sul niuke kihvt plaadikest ja sul on lahe Kiss, eks ole nende pagana sakiliste nii-öelda mitmetähenduslike ess tähtedega ja sulanud mingit neli nihukest vinget neoonvärvilist. Harfi vahib sulle vastu ja kuskilt põlevad mingeid vajadus, see on võimas volutruimile. Mina oleksin plaadi kestabele oma, laseb püksid täis, aga see oli nii vinge, et loomulikult, ja kus sa siis vanad sinna kõrvale Ervin Lillepea tont teab kelle plaadi, eks ole, noh, need ei ole võrreldavad. Mihkel aasta oli 90, kui sa kaineks said. Kuidas sa suutsid lavale minna koos samas vanas vaimus jätkanud kolleegidega? Tõesti on, meil tekkis väike paus ja mitte sellepärast baas kaineks saanud, aga üldse kuidagi Singer Vingeri tegemistes tekkis väikene paus sellel ajal. Ja ma hakkasin tegema mingeid omi projekte, sellest tuli meister Loorents ja Singer Vingeri kambaka, ma võin aastaga eksida, aga ma arvan, see juhtus ikkagi pigem kusagil 90.-te aastate. No mitte päris keskel, aga kusagil 94 äkki või ma võin eksida jumala pärast. Et oli väikene niukene paus Singer Vingeri tegemistes, aga siis jah, ilmus mingi uus Singer Vingeri plaadi tuli see nagu uus tulemine. Laulud muutusid jälle populaarseks, muutusid jälle aktuaalseks. Kas üleminek, jah, kuidagi minust täiesti sõltumatutel põhjustel oli üsna nagu pehme ja üsna nagu, nagu lahe oli see maandumine. Kas selle vahepealse pausiga said teised mehed ka jalad maa peale tagasi? Vaat ma ei tea, kas nüüd täpselt selle ajaga, aga küllap natukene küll, jah, võib täitsa nii, võib täitsa nii oletada, et võis, võis kõigi jaoks olla see niisugune vajalik kerge hingetõmbehetk. Niikuinii, eks ole, riigis toimusid suured muudatused, olukord muutus totaalselt teised, kui teil ei olnud ilmselt inimesed väga palju võitlesid oma puhtalt majandusliku Absoluutselt absoluutselt, ma usun ka, et sellest ajast üldse onu joomine Eestis, ma usun vähemalt ma arvan, radikaalset vähenenud, ehkki nagu valik on olemas ja vanasti selleks, et saada pudelit viina, sa pidid teinekord ikkagi läbima täieliku kolgata tee. Mäletan neid väga rasked hommikupoolikul, mis algasid vanemate elutoas telefonil väriseva käega erinevate Tallinna toidupoodide numbreid valides ja küsides, kas teil on õlut ja vastus on alati ei ole, ei ole, ei ole, ei ole siis sa läksid ikkagi kuskile Vilniuse voodi vaarused kohale ikkagi oli. Et see kättesaadavus oli niivõrd keeruline, aga, aga noh, sõna nagu seda nagu rõõmsamad osalised sama kraami hävitama, osad on lõpuks kätte saanud. Tänapäeval on kõik poes olemasolev mees minu osta, okei, noh, seal mingi kell kaheksa või ma ei tea, mis keelsem lõpetatakse, müümine. Ja 10-st 10 minu meelest enam. No mõni mõis noh, ostad siis kell üheksa oma kastiline ära, ei ole probleeme? Ma usun sinu käest tol perioodil küsiti korduvalt kas või lähedaste poolt, et miks, mida, kuidas sa käitusid tol hetkel, kuidas reageerisid sellele? Ei mõtle niisuguste asjade peale, kui sa ennasthävitav ja see ajani ja vot sellepärast, et mulle tundub, et minu sotsiaalne staatus nõuab seda. Ma olen analüüsinud seda situatsiooni. Ei, ma olen jõudnud, et ainuke jõudnud järeldusele, ainukene mõeldav printsiip ja terve mõistuse juurde ennast täis ma ei mõelnud ja niimoodi ma lihtsalt panin tina ja kogu lugu sendast endiselt koduuksest sisse. No aga miks ei oleks pidanud laskma, meid ei oleks uksest sisse lasta, poleks asi, tunduvad hullemaks olnud eskaleeruda mu vanemad olid taevas halastavad terve mõistusega inimesed, muidugi lasti dialastiga kalkaritest sõbrad sisse, ehkki nemad oleks tõenäoliselt olnud ukse taha jätta, mul on erakordselt tolerantsed ja kummastavalt mõistlikud vanemad. Et pralle käis ka samal ajal kui vanemad kodus üldiselt üsna harva siiski tuleb tunnistada nii palju mus ikkagi mingisugust au ja häbitunnet oli, et kui vanemad olid kodus, panime tina, kas kojamehe või mätta või kellegi kolmanda juures või õues. Varblase kohvik võis ju talvel töötada, aga pingid olid ometi olemas, seal saiu istuda, lumi oli võimalik mingi pealt maha lükata ja ja noh, võib-olla esimene viis minutit oli külm, aga edasi läks juba päris mõnusaks. On sul kunagi tekkinud huvi saada kuskilt nõukogude miilitsaarhiividest teada, palju sinu kohta on, on andmeid, sissekandeid, paberilehte kuskil toimib kaante vahel. Sellega on niisugune nagu kraanat sa selle kohta peatükke, et neid sissekandeid oleks seal vist umbes kaks, aga miilitsa Pauliks kutsutav sõber ehk siis toonane miilitsanäär, kelle Gunnar Grapsi hea sõber likvideeris neid pabereid paari konjaki eest, nii et ma usun, et tollases tollases failides ei ole mitte midagi vähemalt vähemalt niipalju kui miilitsapausi. Ta sai kas kooli kuidagi jõudis see teema, kas nad teadsid, milline seal nii-öelda tegelikult oled ja kas selles osas püüti kuidagi sind distsiplineerida, ütleme nii, asi läks väga hulluks ikkagi peale koole, selles mõttes, et noh, et niuksed nädalaid kestva tsükli kooli ajal ei olnud kooliajal kestis võib-olla paar-kolm päeva, ütleme reedel reedel läks lahti ja pühapäeva õhtuks ma kuidagi nagu jalge järjele saama. Et see kõige hullem asi läks ikkagi lahti lahti 87. aasta suvest, ütleme tegelikult isegi juba kevadest siis kool hakkas läbi saama, koolis me ikkagi kuidagi saime hakkama ja koolima ikkagi suutsin lõpetada. Puhastan siiamaani unes, et ma ei ole tegelikult keskkooli lõpetanud ja mul on veel üks klass käimata. Aga nii paljud kui tema vastu võtsid neil Annista meelevalla saada jumala lapseks, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha, nahtistega mehe tahtest, vaid jumalast ja sõna sai lihaks, elas nende seas ja me nägime tema kirkovski lisast ainusündinud poja kirikus täis armunud. Enamus meist ja tõenäoliselt seda lugu kunagi varem kuulnud ei ole. Street waiting gäng Mihkel Raua osalusel, las surnud matavad surnuid. Ja Mihkel raud ongi meil siin ka stuudios, sest just hiljuti tuli välja tema elulooraamat. Üks huvitavamaid hetki selles raamatus meenutuste reas on see, kui 188. aasta levimuusikapäevadel ärkasid momendil, kui kogu ülejäänud Eesti muusikakaader, kes suutis jalgade peal seista, oli ühiselt laval laulmas Eesti jaoks olulisi lugusid. Sa püüdsid sinna ka pääseda või ronida lavale läksime. Jama see on, et ma ärkasin, hambad laiali, jäsemed laiali kusagil seal Tähtvere lauluväljaku, siis nagu lavatagusest tsoonis mingite puude vahel ja vaseks pull see on, et noh, tavaliselt lava taga kogu aeg liikus nagu inimesi, aga lavavagun oli täiesti tühi. Mis kuradi jama see on, et ilmselt on läbi ära sõitnud, minna lihtsalt jäetud siia vedelema. Ja siis ma läksin, jõlkusin Vaarsuse sinna lava, vähemalt mul mingi laulmine käib, keegi laulab, et jube hea on olla uhke mingi värk ja siis ma läksin, läksin kõrval trepist üles, seal mingit turvat ei andnud midagi jäänud, vaatan pom minu ees on terve. Tartu Tähtverelaual, oleks sul on, ma ei tea, no tuhanded ja tuhanded sinimustvalged lipud lehvivad, lava paksud inimesi täis. Mattiisen, vähi nagu Gustav Ernesaks kätega, kõik laulavad midagi. Ja siis siis ma vaatasin, et midagi on, on, on väga imeliku vürtsi ennast näpistada, võimalik, et nad võib-olla magan. Ma käime ikkagi, ei maganud, ma olin muidugi niukses purjuse pohmellis olemise vahepeal Itaalia kuidagi niimoodi ma seda asja siis nägin sealt. Aga, aga see oli täiesti kummastav ja täiesti enneolematu, vaatame sinimustvalget lippu muidugi oli varem lehvitada. Aga noh, mitte nii suurtes kogustes ja mitte nii võimsalt, kui seal Tartu levimuusikapäevadel. Sellise vabaduse lauliku mingit väikest ordenit sa endale revääri külge panna ei saa, sellepärast et sa laval olles ei ole seda ideaali ainult taga, et Eestit vabaks laulma. Ei ole jah, seda ma tõesti tõesti häbi ja südametunnistuse piinadega tunnistama. On tõesti häbi selle pärast, kui tollal lihtsalt olukord on selline, et kas tuleb või ei tule või tea, sest niikuinii kõik oli selline. Vaata, ma olen tegelenud väga suur huviline ja kõige kõige selle joomise jauramise vahepeal läks asi väga korda ja ma kuulasin loomeliitude tundi, kui ma sellel hetkel sattusin raadio juures on nagu enam-vähem mõistuse juures olema. Kuulasime seda väga suure huviga ja, ja loomulikult oleks mul olnud tore ju ka teistega koos neid laulavad, aga ütleme siis ma olin ikkagi väga marginaal, olen suhteliselt tundmatu kuju inimeste jaoks ja, ja paljude kaasmuusikud peaksidki instituut tingimata Singer Vinger kidramees. Et minu, minu nagu noh, olulisus oli, oli, oli praktiliselt olematu, et nad said selle Eesti vabaks ka ilma minuta lauldud hüva, tagasi 90.-tesse aastatesse. Meister Lorenz alguses Merry Christmas, mister Lorenz sai kokku, mis, mis eesmärgiga või mis sinu taotlus oli seda bändi kokku panna? No ei ole mingeid pragmaatiliselt või kuidagi väga täpselt mõistlikult sõnastatud taotlust, oli lihtsalt suur soov teha muusikat, et siis ma ikkagi olin see inimene, arvasin, et ennast väljendada on võimalik ainult laule kirjutada seal neid lauldes. Ja ma väga tahtsin teha muusikat ja mul olid mingid laulud, mis ma olin kirjutanud ja niimoodi ta läks. Seltskond, kuidas selle kokkupanek käis sinna juurde, see alguses käis läbi sõber Märten Krossi, kes, kes elas minuga koos kirjanike aastal, olid mingeid tuttavaid pillimehi ja niimoodi niimoodi bänd kokku komplekteeriti. Nagu oli, kui sa tagantjärgi vaatad sinu ümber, lihtne seda seltskonda kokku ajada, et inimesed võtsid sinu ettepaneku lihtsalt vastu, et tundusid tundmise usaldusväärne mees, et selle mehe ümber annab bändi teha. Kusjuures ei olnud, siis on väga hea küsimus, ma olen hiljem kuulnud, et näiteks Meister bassimees Toivo Nilsson ehk nädala pikk oli ikka väga tõsiselt kaalunud, kas ta, kas ta viitsib selle lake grantsiga nagu koos jaurata, et see ilmselt ei ole nagu väga tulus tulus projekt, et ei olnud mul mingit usaldusväärsust, tuleb tunnistada, seda oli piinlik ja raske hiljem kuulda. Ma olin siis muidugi klaar, kui bänd hakkasime tegema, aga ega. Kui palju sul nii-öelda mul ei olnud straktilist üldse. Aga siiski, mehed tulid? Mehed vaatasid taimi, vend tonkaine? Kummaline küll, ja niimoodi ta läks. Kas tol hetkel oli sinus veel usku sellisesse välismaale mineku mentaliteedist, mis tal Lorents mingil määral seda ikkagi proovis, mis tähendab, et et sa sisimas kusagil tundsid, et, et see võib-olla siiski tee absoluutselt, olen sügavalt veendunud, selles see oli, see oli, see oli minulegi täielik ideaal, et okei, Ruiasse mind kutsuti, eks ole. Et miks ma siis ei võiks olla järgmist järgmist nii-öelda eesmärki, miks, miks ei peaks see täituma absoluutselt, minu, minu nägemus tollal oli ikkagi see, et minust saab puus, Maida David Bowie. Päris tõsiselt, ilma naljata ma küll nagu, nagu mõtlesin sinna juurde lahendatud eesmärgid peavadki olema suured, et noh, et kui sa, kui sa, ma ei tea. Unistan sellest, et sa saad Eesti meistriks, saad tõenäoliselt harjuma ka vanameistriks, aga kui sa mõtled, et sa saad maailmameistriks, et ehk ehk õnnestub sul siis Eesti meistriks saada ja, ja nii ta oli, et ma kujutasin ette, minust saab uus David Bowie ja sai Mihkel raud. Mis kokku võtta, selle paha tulemus tegelikult ei ole? Ikka pettusin, muidugi, muidugi pettusin, peaks konkreetne hetk, mis näitas ära, et, et sa oled elanud illusioonides või oli see selline protsessi käigus tulnud emotsioonid hetke oli mitmeid ühks hetk oli see, kui ma lugesin ajalehest, et Maarja-Liis Ilusa müünud Jaapanist 100000 plaati ma saanud kaks nädalat magalad, sa ei ole võimalik. Et kuidas tema, tema suutis ja mina ei suutnud, ma olin kohutavalt Cave. Isa tegi oma oma kangelasteod, siis ma olin juba mõttega õnneks harjunud ja mulle endale ainult hea veel tagantjärgi ammuga loomulik Maarja-Liis Ilusa hea meel. Ja teine hetk oli see, kui me mängisime koos kleebee teiega toonase Vaiko Epliku ansambliga oli kontsert, kus nemad soojendasid meid ja meie olime peaesinejad ja peale Epliku bändi mängimist läks kolmveerand rahvast minema. Siis mul oli selge, et, et aeg on pillid kotti panna. Aga räägi edu ajast, räägi tippajast. Ei, ma leppaeg oli võimas, muidugi rock summer, pealavad, särgid, värgid, tuhanded inimesed, kõik töötas. See oli 95 ja swing või just see oli vast kõige kõvem hetk meeste Loorents ajas või eluloos. Aga välismaal tippaeg palju, palju reaalselt seda nii-öelda välismaiste edu üldse on olnud. Swing röörivast moni tuhatus, ma arvan, Saksamaal Saksa mõtetes on mõistetav täiesti olematu kogus, nii et esialgu mingist elu raadium muidugi mängisid natukene mingeid lugusid, aga jälle väga-väga vähe. Nii et kogu minu elu on mõõdetav mingisuguse mingisuguse, mis ta siis võis olla toonases vääringus mingi mingisugune 8000 Deutsche marka või esimesed kaks, mis ta loolase plaat on salvestatud Eestis ainus viimane, kolmas seitsmes pen, mis tegelikult kehvemistele loenduse plaat, selle mees, alustasime Ameeriks. Ameerikasse minnes oli ameeriklanna Venus Remmel taas kord kotitäis lubadusi plaari hakkama seal plaadifirmadele müüma. Mehed rääkisid, noh nagu üks asi käib kuskilt Ida-Euroopast leitaks jälle kari mingeid vista ja mingeid suuri rooliga mehi, kellel on natukene potentsiaali, natukene talenti, nähakse nendega plaat ja sinna ta jääb. Kes need olid, kes, kes seda nii-öelda juttudele ajasid, sa ise olid need mehed? Eks ole, ja aga keegi rääkima. Klased, eriti California, ameeriklased on väga suure niisuguse udupruugiga või kõnepruugiga, inimesed räägivad, tunnevad kõiki, et nad neil on kohutavalt sidemeid. Sellest võivad teile kõik rääkida, kas Californias Hedvig Hanson, sest alates ja lõpetades lõpetades ma ei tea kellega, et, et ei ole probleemi leida Ellegi tänaval mees, kes on teinud plaate koos Steve Winwoodi või madonna, aga või, või kes on miksinud mingid David Bowie, mingeid singleid või tantsuvees on, iga mees Los Angeleses on mingi kõva vennaga koos töötanud, tunneb teda väga hästi ja tal on väga palju sidemeid plaadifirmades. Kuidas teie selle sideme saite? Nende? Nad leidsid meid ise ja kuidagi niimoodi läks, aga tore jällegi elada mingisuguses illusioonis, aga tegelikult täitsa vahva tunne. Kuna sa ühel hetkel lihtsalt puruneb, aga ikkagi mingi paar-kolm aastat elasime selles tundmused meest ikka kohe kohe kohe ikkagi saatke Ameerika rokkraadio uued uued kangelased. Papprokiliinis tõenäoliselt Mihkel Raua ja tema ansamblimeister Lorenz kõige suurem või vähemalt üks suuremaid saavutusi Annabel ja tundub, et mihkliga juttu meil jätkub. Ma olen kuulnud teooriat, et, et ühel bändil on väga raske püsida nii-öelda edu laines populaarsuse laines järjest kauem kui seitse aastat. Kas sul selle koha pealt on mingi teooria olemas, kuidas spiraal liigub ühe bändi jaoks ja on võimalik olla konstantselt aastakümneid populaarsuse tipus? Muidugi on võimalik olla David Bowie, palun väga mõned nõrgemad perioodi, aga erand kui reegel, Singer Vinger, palun väga. Võib-olla enam suuruses võime ja see kapasiteedi ei ole sama või kaheksakümnendatel aastatel, aga Singer Vinger, uskuge, vei mängib siiamaani peaaegu igal nädalavahetusel. Et me ei tee seda küll nagunii nähtavalt, et meie, mai tea suurelt plakatid ei kaunista kõigi Tallinna ja muude Eesti linnade nii-öelda neid pagana plakati vitriine ja peaväljakuid. Just täpselt, aga me mängime, mängime kogu aeg ja, ja inimese koos palju inimestele läheb korda see muusika, mida me teeme ja me oleme kained, lavaline noh, ühest küljest jah, see ei ole päris see, Singer Vinger, aga, aga, aga uskuge mind, et tegelikult see uus Singer Vinger on, on nagu mõnusam kogemus. On sul ühel hetkel olnud raske taluda seda ka, et näed, selline bänd töötab hoolimata ajast ja riigikorrast, teine bänd, mis oli ühel hetkel küll väga lühikest perioodi ja ka väga kõva, ammendas sõjaks kiiremini. Eks see ole rohkem niuke arusaamine või ära anda nagu mingi rahu tegemine koos illusioonidega puruneb, see seda illusiooni kehastanud rändeinimesed ikka küsivad eilegi veel küsis keegi. Kuule, mille meeste Loorendusega uue plaadi idee ei ole, põhjust ei ole, ei ole põhjust mängida, et see, see bänd kehastas minu jaoks mingisugust illusiooni, mingisuguseid püüdlusi, mille mitte täitumisega ma olen leppinud, mille mittetäitumisel ma olen teinud rohu. Nii on nii, oli nii, on väga hea ja ma olen aru saanud, et minu tegelik bänd, ehkki minu nii-öelda muusikaline osa selles bändis on praktiliselt olematu ikkagi Singer Vinger, et see on see ühine vereringe väga head sõbrad, mütoloogiliste loolase liikmetega halvastaks läbi saanud. Aga me oleme ikka pagana hea sõbrad olema, nii kokku kasvanud, seal on tore seltskond, kellega koos käia mängimas ja kellega on koos tore mängida. Muidugi need lood on samad 20 aastat, see on tüütu tunnistada, mängida neid samu massikommunikatsioon, kalkareid ja mida iganes, sides, kihvtid, lood, kui nüüd tõenäoliselt niimoodi korra aastas kuulata. Aga neid kogu aeg mängida on muidugi üsna painav ja, ja üsna raske, aga samas ikkagi kompenseerib selle koosolemine ja kooskäimine see, et inimestele see asi korda läheb. Ma just tahtsingi tuua, võrdles sisse Singer Vinger, on mõnes mõttes nagu räim tomatis, sa tead, ta on kindla kvaliteediga, teete lahtise, saad selle hea sealt kätte, aga kas teil endal sees nii-öelda muusikutena võib-olla tahaksid areneda midagi uut proovida ei teki, sellist tülpimust. Eks ta ikka tekib ja see on väga õige võrdlus. Räim tomatis on täiesti õige, aga me oleme ju ka proovinud, Singer Vinger on teinud ka mõned uued lood. Kedagi huvitavad kõik, täitsa tore lugu, aga kuulge, äkki äkki mängite ikka jälle seda sirts oli sire sexapil. Et aga inimesi väga ei huvita need uued lood aru, miks neid ei huvita loomulikult Singer Vinger on nähtus nii-öelda omad, seda nähtust defineerivad Need 15 või 16 lugu, mida me iga kord mängime. Inimesed ei tule sinna kuulama mingit uut proge-rocki või mingeid uusi, mingeid metsikuid muusikalisi katsetusi. Me oleme sellega leppinud, fraad, euro on oma uus muusikaline väljend, tegelikult on tal see juba ammu olnud faili stiil, eks ole, värskelt on, on, on uus suurepärane plaat ilmunud Reinule samad asjad, Solvik tegeleb oma asjadega, minul on siin omad väiksed muusikalised projektid kuskil tõsisemas, nii et, et me saame Singer Vingeri kõrvalt ikkagi ka oma nii-öelda nii-öelda uue otsingut rahuldada. Aga me ei pea seda tegema Singer Vingeri nime all. Sinus on ikka veel elus, selles mõttes absoluutselt absoluutselt, sa oled öelnud, et, et sinu meelest igal inimesel on nähtud ette teatud kogus alkoholi, mis tuleb siis ära tarbida. Kas muusikas, heliloojale, laulukirjutajale on ette nähtud ka mingi hulk laule või, või see on piiramata siiski, et, et ei saa ühel hetkel tühjaks. Tõnis Mägi rääkis mulle hiljuti ühes teleintervjuus, et ta tegelikult nagu püüame Eli sadanud helid on ikkagi olemas ja tal on mingi tunda, teda ei ole, püüame kinni. Et see pole tunduv alguses hästi keeruline konstruktsioon, aga ilmselt nii ta on. Et, et ma arvan, et see hulk ei ole piiratud, et ma arvan, et nii nagu inimesi sünnib maailmasse juurde juba selle aja jooksul, mis me oleme sündinud, arvutage ise välja sekundis, pidi nendest neli tükki sündima. Ja üks niimoodi oli niisamamoodi sünnib uusi ideid, sünnib uusi inimkäike inimlugusid ja ma arvan, et ei ole. Kõik on ka nagu kuidagi kuidagi helides vormistatavade sõnastatavad. Ma arvan, laulude hulk ei ole piiratud või ütleme pigem niimodi. Helide hulk ei ole piiratud. Sest noote on tõepoolest kaheksa. Need on kõik juba igatepidi nagu kombineeritud pandud, nii pandud naa. Mul on see, kuidas seda tehakse, kuidas kombineerimine käib ju need võimalused ei ole piiratud, et, et need on üsna piiritud ja, ja kogu see helide virvarr ja uued helid tulevad peale ja ma arvan, et see jätkub veel jätkub veel sadulast. No ma arvan, et sa oled muusikuna ja teisest küljest muusikat armastava inimesena olnud oma valikutes ja tõekspidamistes üsna konkreetne promissitu Vend. Ajal kui sa asusid saadet seitse vaprat juhtima, kas see oli sinu jaoks kompress või teisest küljest, mis pilguga sa vaatasid seda, mis eesti muusikas toimus, sa said väga lähedalt ju pead esimese inimesena olla tunnistajaks kogu sellele raamile, mida peale järjest söödeti. Sest seitse vaprat oli vaieldamatult väljund, mida tuli tol hetkel 90.-te esimeses pooles seal keskel kasutada, kui sa tahtsid olla kaardil. Selles vapralt oli väga populaarne telesaade kahel põhjusel. Esiteks, selle põhjusel, et tema niisugune telepilt oli kaunis, igav, kaunis konservatiivne ja seetõttu ta suhteliselt kergesti tööd on väga paljudele televaatajatele oli vanema generatsiooni inimestele mõistetav ja oli oli uue generatsiooni inimestele arusaadavad, elasid selle igavuse, selle saate nii-öelda võib-olla niisugust visuaalses presentatsioonis, aga samas samas ikkagi nägid nagu muusikat, teine väga, väga oluline detail või komponent, mis selle saate populaarseks muutusi ja mille eemaldades saade oma populaarsuse kiiresti. Kaotus oli see, et kõik võisid tulla. Ei olnud nii, et ainult turg, start, Terminaator, Smilers ainult head bändid võisid käia, ei, kõik bändid võisid tulla, kõik bändid said eetrisse ja see oli presseli lustakas. See oli naljakas, oli mõnikord väga positiivselt üllatav, enamasti nagu negatiivses mõttes jahmatav. Aga see oli see, mis selle saate huvitavaks, põnevaks. Loodetavasti sa nägid igasuguseid imelikke formatsioon, sa nägid igasuguseid imelikke muusikuid ja see oli meelelahutuslik ja, ja samas oli informatiivne, kõneles ikkagi absoluutses selgelt ka sellest, missugune on ühiskond üldse meie ümber, kui ta kuulutab praegu neid 90.-te aastate bände ning ultrameedia ja mis seal olid teeristiks mingeid täiesti, kus need suht okeid, selle veel palju-palju kurioosseid tegelasi. Aivar Palumäel oli mingi bänd porno Kunil, millega ta mäletab seda, bändi nimi oli ja siis ta tegelikult kuuladesse tegelikult nagu, nagu taju ja leiab ka tegelikult kogu see ülejäänud elu, mis 90.-te aastate valitsuse niisugune teatav niuke mõnes mõttes mõnus anarhia või niukene, igasuguse regulatsiooni puudumine ja uute reeglite tekkimine ja see niisugune vahepeal niisugune niisugune tume ala või, või niisugune eikellegimaa või niisugune niisugune veider ajaline tsoon, kus võis juhtuda ükskõik mida bensiinijaamas võidi sind maha lasta ja televiisoris võiti näidata ansamblid, ultra, myyd. See oli üks periood eesti muusikas, kus üks saade ja eks televisioon võis suureks mängida ükskõik kelle. Kas sa täna oleks võimalik, raskem? Oluliselt raskem sellepärast et inimestel on televiisori kõrvale tekkinud, esiteks veel teisi televiisoreid. Ei ole, ainult ETV on, on, on veel terve hulk A-d ja need ei ole ainult kanal kaks ja TV3, need on veel kõik need pagana taevakanaleid, ühesõnaga võimaluse kohutavad, aga mitte ainult on internet, on raadiod, raadio tuli muidugi siis ka Kiidori vähem kui praegu. Valikuvõimalused on niivõrd kohutavalt suured, et selleks, et sa nagu oma oma mingit teadet inimesteni viia, sabad vägevad tunduvalt rohkem vaeva. No näiteks sedasama minu praeguse raamatukogumäele väga kavalalt selle teema nüüd siia sisse põimida. Täpselt sama pull, et 70-le Üheksanda või 85. aastal oleks piisanud sellest ainsast intervjuust ja ma ei oleks pidanud rohkem nagu põdema. Aga praegu mul on ikkagi vaja võimalikult palju käia ja rääkida igal pool, et, et see, et sa teada sellest raamatust inimesteni jõuaks. Täpselt samamoodi oli muusikaga selleks, et bändi kuulsast Singer Vinger tekki video laulule, mida, mida Reet Oja näitus ühe korra oma hommikutelevisioonis. Põmm bänd oli kaardil, bänd mängis pool aastat järjest ilma mingi raadio toeta, aimab mingi televisiooni toeta, nii lihtne oligi. Palve. Foto. Kuulatav. Singer Vingeri klassikat see oli, mida ma näen. Äsja raamatuga maha saanud selle bändi kitarrist Mihkel raud on meil stuudios. Kuidas sai sinust ajakirjanik, raud? Väga juhuslikult su sõber Koit Raudsepp, kellega, kellega me koos mis seal salata, ikka jälle viina, jõime. Kutsus Ühel päeval raadiosse ja tema tegi sel ajal rokkraadiot. Tema kaudu sain tuttavaks, tegelikult sain küll teistpidi tuttavaks naabreldaariga, kes kuidagi korraldas mulle siin üha rokkraadiosessiooni vikerraadios ja niimoodi täis ma hakkasin raadiost tegema ja ja siis ma hakkasin kuskil midagi kirjutama ja niimoodi ta kuidagi kujunes. Ja siin ta on vastu võetud ja jumal tänatud, on, jättes alkoholi mõju kõrvale, oled sa nõus, et kahe tuhandendad, see dekaad, kus me praegu oleme, on märgatavalt igavam, kui oli dekaad kakskümmenda. Olen küll nõus ja siis oli rohi rohelisem ka. Aga ma ei taha jumala pärast idealiseerida nõukogude okupatsioon ja see oli kohutav aeglasel võigas aega kõigile inimestele, kes praegu hädaldavad majandussurutisest, ma ikka soovitan tõsiselt mõelda selle peale, missugune on elu 20 aastat tagasi, see oli täiesti kohutav. Aga teisest küljest oli tunduvalt huvitavam, mis sinu jaoks eesti muinasgene praegu põnevaks muudaks, mis siin peaks juhtuma, siin juhtub praegu kogu aeg pidamata, on olnud Eesti puhas, kena, erakordselt põnev. Ma arvan, et ta on väga põnev, on tunduvalt põnevam, kui ta oli üheksakümnendatel aastatel muidugi igavam kui kaheksakümnendatel või seitsmekümnendatel, aga oluliselt põnevam kui üheksakümnendatel. Aga sind ei häiri kommertsialiseeritud, et kõik tuleb nii-öelda kaubastada, aga ei ole nii, enam, mulle tundub, mulle tundub, et ei ole nii, näiteks huu, sedasama Hannaline Uusma bänd ei ole ju väga kaubanduslik, kogu see kraam, aga väga kihvt on väga võimas või Eplik, no mis kaubanduslik, mida kaubandusliku Vaiko Epliku temas on ürgne, ent täiesti täiesti pöörane, täiesti täiesti ürgkadedaks tegev Anne ja aitab sellest, kuidas sina vaatad kuulsatele eestlastele, välismaal just nõukogude ajal, Anne Veski, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Gunnar Graps, apelsin, no siis tundub kõik reeturid, välja arvatud Tõnis Mägi, Gunnar Graps, kes olid lahedad mehed. Aga Veski ja Joala reeturid, eks ole, aga ei, aga tagantjärele mõeldes oli ikkagi ikkagi jällegi see ei ole, see on puhas Hannes Hanso, puhas niisugune bankina läbi seina surumise, vabadustunne ambitsioon, kõik need asjad, mida ma jumaldan nagu popstaari ambitsioonidega inimese juures. Ja selles mõttes Veski Joala, apelsini kõik, väga võimsad tegijad. Aga ise oled sa kunagi oma ideaale seadus, eks ole tahtnud ka olla üle Nõukogude liidu staar. Kudeliidus tarbijale kunagi tahtnud madalamal tunnistama kas või sel ajal, mil Nõukogude Liit ei olnud väga nagu hip, väga šikk mõista nõukogude eetris suhteliselt nõme koht jäi, mul ei olnud soovi Nõukogude Liidust haarata, aga see, et krapsel olid mägi, oli kraps mängijaid Eestis ka tegija ja Grapsi mägi tegid seda head musa, selles oligi asi. Veskija ja jumala võib-olla nii hea musa ei teinud, aga, aga nende väärtus nüüd tagantjärgi vaadatuna hoopis millestki muust. Võtame meie jutuajamise kokku raamatuteemadega veel mõned küsimused sellest liinist kribeldavad. Kuidas sa suutsid raamatu tarvis taastada oma kõne Peetrusega? Väga raske küsimus, väga raske küsimus, ma arvan, et mis puudutab Peetrusega kahekõnet ja et kõigi teiste tegelastega selles raamatus ma ei saa päris sajaprotsendiliselt väita, et need dialoogid toimusid just nimelt täpselt selles sõnastuses. Kahekõne püha Peetrusega tõenäoliselt ei toimunudki niisugust meile tavapärast arusaadavad nii-öelda verbaalseid tehnikaid kasutades. Me liigutame oma suudiame, lausume sõnu ja, ja me kuulame, mida Püha Peetrus meile räägib. See viimane kohtumine püha Peetrusega Mihkel Muti korteris on Ekitel hirme nägemus. Aga, aga ma usun, et, et ega ma sellepärast temaga vähem ei kohtunud. Kas tema oli sinodelleeriumide peategelane ja ainus tegelane või oli oi, seal oli igavene hunnik, seal oli tore seltskond vanu inimesi, kes mind ründasid tubade nurkadest ja seal oli van Heile nimele kitarrimängijast. Plakati peataks maha ronima. Neid selle oli teisigi, keda sa silmanurgast nägid. Kas seda raamatut kirjutades panid enda jaoks paika mingi latti, millest allapoole sa ei, sa ei lähe, et sa midagi jätad välja mingi teatud sidemed, suhted tegevuse, jätad sa välja kindlasti, mis need olid? Kui ma tahtsin välja, jättes sulle praegu siin rääkima, hakkan aga Aivo vähemalt, et kui tegevus ei toimunud avalikus ruumis avalik ruumi, sedasama minu jaoks on ka võis olla ka kellelegi kodu, kus on juhuslikke inimesi, ehk kui selle osaga ei olnud seotud juhuslikke inimesi, kui see oli ikkagi seotud ühe head ja teise inimese väga omavahelise asjaga, ükskõik, kas see siis oli mingisugune abielurikkumine või, või tahtis keegi endalt elu võtta, siis need ei ole Dagendamis. Raamatusse jõudsid. Oled sa nüüd, kui see raamat on väljas olnud? Noh, väga väikest aega, eks ole, ilmselt seltskond, kes seda lugeda on juba jõudnud, on, ei ole ka teab mis suur, aga siiski oled saanud tagasisidet ka, mis on negatiivne, ütleb, et Mihkel, miks sa nii kirjutasid, miks sa must olete seda või teistmoodi kirjutanud ja mulje jätnud? Ainult ainuke inimene, kes selle küsimuse mul on esitanud olen, ma olen mõisa. Ja vastad endale, kuidas, et oled sa endaga õiglaselt käitunud, ma arvan küll. Kas sina osata välja tuua kõige skandaalsem koha selles raamatus? Ma pean kiirustama ette, ütlen enda jaoks oli mõnes mõttes šokeeriv üks valge kaabuga tegelane, et teisel pool hotellid õhukest seina koos pisikeste poistega ja šokeeriv sellepärast, et, et apelleerides, et keegi pole isiklikult oma silmaga kunagi näinud. Kuulujutt võib-olla ei maksa väga tõsiselt võtta, aga see raamat kinnitab, et need ei ole ikka päris kuulujutud. Kas midagi võrreldavat sinu enda jaoks on seal ka kirjutas, ei olnud nagu tingimata kedagi šokeerida või mingisugust kohtu mõistet mängida või, või mida iganes. Ja seetõttu me ei tea ka valge laia äärde, kas täitsa on kaabu mehe kohta tegelikult mitte midagi muud kui seda, et seda on laia valgeäärse kaabuga mees. Aga muidugi on seal kohtimis sellised valusad lugeda ja mis on keerulised mõista ja, aga ma olin ikkagi täiesti veendunud selles, et toda aega kuidagi sordiini all kirjeldada, lihtsalt seda on juba tehtud ja seda ei ole enam mõtet, saad 60 teist korda teha. Aga sa teed siiski teatava sellise varjutusega, sest et me saame küll aru, me kujutame ette seda meest, kaabu, aga nimesaja, ütle, see on poliitiline korrektsus, on lihtsalt see, et sa ei taha, et sind kaevatakse kuskile. Ei, ma lihtsalt tundsin, et vot selle peatüki puhul ma pean tegema niimoodi, jääb lugejatele avastada, kellest me rääkisime, kuidas Mihkel selle mälestuse kirja on pannud? Meil oli hea meel sind siin stuudios küsitleda, aitäh tulemast ja suur tänu kutsumast jõudu, aitäh. Kauaaegsete sõprade ja võitluskaaslaste üks ühistest ettevõtmistest täiesti muusikas ehk Hendrik Sal-Saller ja Mihkel raudansamblis Babach säändrustaja vodka. Veria sperma, seks ja vägivald, au ja häbi, elu ja surm, rock ja roll. Mihkel Raua tuliuues raamatus Musta pori näkku eesti popajaloo kuulsaimad legendid ja tõestisündinud lood on lõpuks jõudnud kaante vahele. Miks polnud Singer Vinger laval kunagi kaine, mida nägi Henrik Sal-Saller Gunnar Grapsi hotellitoas kellega kohtus Mihkel raud, Tallinna hullumas neel ja sajad teised tõestisündinud lood, Mihkel Raua ausas ja armutu rokibiograafias Musta pori näkku. Meie saadet jääb lõpetama ka mihkliga seotud muusika tema enda sulest pärit pala tuum aastast 1986 sõnad vennaselt ehk siis Rein raud on need kirjutanud. See on ansambel metallist. Laadung aga ma. Pole. Toojale. Nonii.