Täna õhtul kell 18 44 algab sügis, aga kui teil on kasutada piisavalt asjalik Bender ja te seda lähemalt uurite, siis saate teada, et täna tähistame ka vastupanuvõitluse päeva. Mida see endast õigupoolest kujutab, miks me seda tähistame? Need on vaid paar küsimust, millele me loodame järgmise jutuajamise käigus vastuse saada. Tänase tingliku ajaloo tunni külaliseks on ajaloodoktor Vahur Made, rõõm kohtadel. Tere tulemast. Tere tulemast, Vahur, te olete Eesti diplomaatide kooli asedirektor. Kui paljude oma töös reaalselt kasutajate ära Eesti vastupanuvõitluse nii-öelda ajaloo andmeid ja õpetajate, neid või vahendajate neid miskitpidi kasutate ära seda infot siis töös seal koolis diplomaatide õpetamisel koolis niivõrd-kuivõrd, me räägime Eesti välispoliitikast, Eesti diplomaatia ajaloost, Eesti välisteenistuse ajaloost, siis mõningal määral saab tõepoolest ka siis neid 44. aasta sündmusi siin ma ei käsitletud. Tartu Ülikoolis ajaloolastele lugedes, jah, saab nendel vast rohkemgi peatatud, aga eelkõige ma olen üritanud kirjutada mõned artiklid nendel teemadel ja seda perioodi nagu lähemalt püüdnud vaadata, võrreldes sellega, mis on siiamaani kirjutatud nii-öelda mälestuste ja, ja tagasivaadete põhjal. Mis päev siis too vastupanuvõitluse päev on? Tähistame seda 22. septembril, sedasama päeva tähistavad ju ka üsna suur hulk venelasi, kes siin Eestis elavad kui Tallinna vabastamise päev, aga aga mis ta on siis eestlastele või Eesti riigis ametliku pühana vastupanuvõitluse päev? Mina kutsus tegelikult seda, tabab pigem meeleheitlikku enese taaskehtestamise päevaks või selliseks eestlaste meeleheitlikuks katseks ennast uuesti kehtestada ennast oma maal uuesti võimule aidata. Katseks kasutada. Ta ta ära olukorda sellist võimu tühimikku, mis oli siis 44. aasta septembriks paariks päevaks tekkinud olukorras, kus Saksa väed olid tallinnast lahkumas ja punaarmee ei olnud Tallinnasse veel jõudnud. Nii et seal selles mõttes tõepoolest väga hea, väga hea sümboolne päev, et ta näitab, et ka kõige halvemates ja kõik lood ettumates olukordades eestlased ikkagi üritavad nagu seda oma riiki saavutada ja võimu enda kätte võtta. Aga kui me arutame lahti nüüd selle 22. septembril aastal 1944, siis mis seal täpselt toimus ja milline see olukord tollal valitses? No ütleme niimoodi, et Eesti riigi taastamiseks oli see kõikvõimalikest olukordadest kõige sellisem lootusetum kõige kõige halvem, kõige vähem võimalusi oli Eesti riiki tegelikkuses saavutada. Olukord oli põhimõtteliselt see, et, et Saksa sõja, Tallinna vastupanu siin Eestis oli kokku varisemas täpsemalt sakslased olid otsustanud väed Eestist ära viia, Tallinnast olid need väed lahkumas, mis tähendab seda, et tähendas seda, et sakslased sellel ajal enam Tallinnat nagu päris 100 protsenti kontrollinud linna oli nagu jäetud nii-öelda jumala hooleks ja seda tõepoolest siis paariks päevaks selleks 21.-ks 22.-ks septembriks. Ja punaarmee oli samal ajal siis murdnud juba lõuna pool, läbirinded liikus Riia suunas surudes siis sakslasi koti maale ja loomulikult oli murtud läbiga rinne Emajõel, niiet pundar Eesti laskurkorpuse väeüksused lähenesid siis sealt Tartu poolelt Tallinnasse, nii et põhimõtteliselt tundide küsimus siis oli Miina sakslaste asemel sisenevad Tallinnasse venelased või siis või siis Eesti laskurkorpuse üksused ja kasutades siis seda üürikest aega ära üritati siis tõepoolest Eesti poliitiliste jõudude poolt, kes põranda all tegutsesid, välja kuulutada vähemalt formaalselt vähemalt nii-öelda pro forma Eesti Eesti vabariiki uuesti. Ma usun, et mitte kellelgi sellel hetkel ei olnud tegelikult väga suurt lootust, et nii-öelda tõeline riigi loomine õnnestub. Nii et sellise naiivse optimismiga peale lennatud, et usus, et see sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni mõneks päevaks püsti sai lehvima, et ta sinna ka jääb. Pigem oldi realistid, teate, et punane lipp tuleb sinna kohe asemele. Jah, selles ma usun, et kõik olid realistid, eesmärk pikem oli siis saavutada nagu selline sõnum või nii-öelda rahvusvahelise õiguse seisukohalt see hetk ära märkida, et see sõnum siis hiljem ilmselt viie lääneliitlaste nii ja no loomulikult antud hetkel, ehk siis septembris 40 see oli ka selline loogiline mõtlemine ja selleks, et ega keegi ju ei teadnud, mis edasi hakkab toimuma, kuidas lõppeb, kas lõpeb teine maailmasõda, millal ta lõpeb, kuidas lõpeb, millised saavad olema lääne ja Nõukogude Liidu suhted, nii et üritati nagu luua mingisugust sellist fakti, millele hiljem viidata. Kui kindel tollal ikkagi oli see, et kui nõukogude väed tulevad ja sakslased siis täielikult Eestist välja ajavad, ma kasutan meelega sõna vabastavad Eesti siis et Eesti riiki kui sellist ei saa siin jätkata. Kui kindel see oli, sellel hetkel ei olnud mitte midagi väga kindlat, üks asi muidugi, mis oli, oli see, et kindlasti ei teatud veel tollel ajal Eesti poliitikute poolt seda, kuivõrd võimsaks sõjaliselt muutuvad superriigid, tähendab tuumarelvasaamisest ei olnud ilmselt kellelgi informatsiooni ja ma usun, et, et paljudes ringkondades ikesegi valitses mingisugune selline mõte, et siin on võimalik tekitada tulevikus mingi sõjaline lahendus. Ehk siis kuidagimoodi meelitada lääneriigid sõjalise jõuga Baltikumi nii-öelda venelastest vabastama või vähemalt venelasi sedavõrd sõjalise jõuga ähvardama, et et siin olukord muutuks. Sellised lootused püsisid ja tegelikult veel aastaid peale teist maailmasõda siin metsavendluse ja kõige kõige sellise muu vastupanuliikumise relvastatud vastupanuliikumise kontekstis. See on see nii-öelda valge laeva ootamine siis sõjalises mõttes. Just nimelt, aga no eks juba, ütleme, 45. aasta augustist sügisest hakkas ikkagi selgeks saama, et et hetkel on ikkagi Nõukogude Liit sõjaliselt sedavõrd võimas, et teda selles regioonis siin keegi ei hakka otseselt nagunii-öelda vastustama. Kuhu eestlaste vastupanuliikumises raskuskese põhiliselt jäi või kandus? Ma saan aru, hulk inimesi tegutses väljaspool seda konfliktipiirkonda väljaspool sõda, nii-öelda Eesti diplomaadid, kes elasid mujal, eks, kes organiseerisid seal midagi ja siis siin kohapeal oli teatav seltskond, et kuidas see raskuskese nende vahel jagunes ja, ja kui palju nad reaalselt said koostööd teha. No nende koostöö oli loomulikult, et ütleme, selline kaootiline ja oleks ka suhteliselt üllatav oodata, et nendes tingimustes, mis 44 45 valitsesid oleks koostöö kuidagi väga koordineeritud olnud. Mis muidugi on kahetsusväärne tagantjärele vaadates aga noh, tagantjärele saavad kõik väga targad olla, sealhulgas ka mina ja kõik ülejäänud siin stuudios olijad on see, et ikkagi tekkis üsna palju selliseid omavahel võistlevad Eesti jõukeskusi kindlasti siis New Yorgi peakonsulaadi Power USA-s Põhja-Ameerikasse kogunes üks väga tugev Eesti kogukond, teine kogunes, kujunes välja Rootsis kolmas, võib-olla natukene nõrgem, aga ikkagi oma teatud sellist identiteeti, Eviv kogukond kujunes välja Saksamaal. Kõiknat kujunesid selliste tugev vaata isiksuste baasil, kes omavahel muidugi tegid aeg-ajalt ka koostööd, aga aga aeg-ajalt ja pahatihti ikka üsna palju ka konkureerisid. Et mis muidugi hiljem välja kujuneb ja midagi ka murelikult panevad tähele, lääneriigid on need eesti kogukonnasisesed suured tülid mis lõppude lõpuks ikkagi viivad ka selleni välja, et isegi ka Eesti välisdiplomaadid ju ei tunnusta eksiilvalitsust, mis 53. aastal luuakse. Ei tunnusta eksiilvalitsust ta, ühegi Vene riigi valitsused samal ajal eksiilvalitsus ise vaatab kuidagi kahtlustavalt diplomaatide suunas, nii et sellist suhtetult suhteliselt nagu tagantjärgi mõttetut omavahelist konkurentsi oli, oli päris palju. Mis selle ajendiks oli, et niimoodi konkureerite, kas tõesti sellise isiksustevahelised vastuolud või oli seal ka mingi selline konkreetne, argumenteeritud? Vastuolu no kui te olete jälginud väliseestlaste sellist kirjutamist poliitilist kirjutamist külma sõja ajal, siis pahatihti jääb nagu selline mulje või selline arusaam, et Eesti riik võeti eksiili kaasa. Riiklingu pandi kohvrisse, tõsteti paati, temaga sõideti ära läände, ehk siis kõik need poliitilised vastuolud, mis olid siis 30.-te lõpus 38 39, Konstantin Pätsi pooldajad, poliitiliselt tema vastased, poliitiliselt kõik see kandus väga jõuliselt üle kaik, siidi ning ka eksiilvalitsuse loomise puhul väga palju need vanad poliitilised erimeelsused, parteipoliitilised vastuolud mängisid edasi kaalu. Nii et me võime öelda, et see August Rei juhitud eksiilvalitsus, mis 53. aastal loodi, oli tegelikult siis nii-öelda Pätsi jõudude saavutus edusamm sellises Välis-Eesti sisepoliitilises võitluses. Tuleme tagasi nüüd siia kodumaal 1944 22 september, kes olid siis Eestis need vastupanuliikumise ninamehed, kes sealt siis need, kes suutsid mõneks ajaks sinimustvalge lipu Pika Hermanni torni heisata? Need olid Eesti erinevate poliitiliste parteide esindajad, kes olid alustanud salajast põrandaalust kooskäimist, konspiratiivset, sellist arutelusid, nadolid olnud tükk aega saksa okupatsioonivõimudega küllaltki halbades suhetes ja olid üritanud sakslastest ennast võimalikult peita ning ega sakslased ei olnud kunagi teinudki üldse illusiooni sellest, et neil pole absoluutselt mingisugust plaani ei Eesti, Läti ega Leedu riiki taastada. Tegemist oli küllaltki noorte meestega, ilmselt nad olid seetõttu ka veel piisav, realistlikud see, ütleksin siis nad olid sellised ametnikukarja äriredeli kusagile keskpaika jõudnud inimesed ning, ja tõepoolest oli nendel siis nagu sellist piisavalt energiat ja, ja, ja pealehakkamist nende väljaastumiste tegemiseks, deklaratsioonide esitamiseks, isegi ka katseteks, raadio kaudu läände sõnumeid saata. Mõningates püüetexis formeerida ka relvastatud üksusi, mida siis admiral Pitka proovis siin tekitada nii-öelda eesti uusi väeüksusi, üritades nendega siis astuda nii sakslaste kui venelaste vastu. Nii et tehti nagu selliseid embrionaalseid riigi loomise katsetusi võiks öelda. Oli seal keegi nii-öelda ninamees ka, kes, kes võttis mingil hetkel vastutuse enda kanda ja võttis olla liider. No esialgne liider ja tagantjärgi vaadatuna siis küllaltki ka võib-olla selline vastuoluline liider oli siis Jüri Uluots, kes oli peaministriametit hoidnud siis kuni 40. aasta juunipöördeni ning keda siis Eesti poliitilised jõud tõstsid esile, kui peaministrit presidendi ülesannetes uluots on nüüd muidugi selles mõttes hiljem palju ainet tekitanud figuur, et ta siis 44. aasta kevadtalvel justkui asus tihedamale koostööle sakslastega, kutsudes üles eestlasi asuma siis Saksa armeesse, kuid uluotsa tervis 44. aasta lõpupoole juba juba 44. aasta keskpaiku hakkas ikkagi väga halvaks muutuma ning seetõttu andis ta nii-öelda selle praktilise vastupanuliikumise juhtimise endaga pääst Otto Tiefi kätte ning Otto Tiefi juhtimisel organiseerimisel eestvedamisel siis 22. septembril ka Eesti vabariik uuesti välja kuulutati ning ka Eesti nii-öelda uus valitsus välja kuulutati. 1000 Eiffeli, kes siis kuuluvad talle nii-öelda ametipulga üle, andis, mis ameti peal ta töötas, miks just tema väljavalitu? Otto Tief oli siis Eesti põrandaaluses päästekomitees tegutsenud Jüri Uluotsa abina nii-öelda Jüri uluotsa asetäitjana ja tema varasem poliitiline tegevus oli siis olnud olnud seotud ka pigem pigem siis riigiteenistusega kui otseselt parteipoliitilise tegevusega. Nii et difoli kujunenud sisuliselt siis selliseks uluotsa paremaks käeks ja, ja tema nõustajaks abistajaks, mistõttu ka nende volituste edasiandmine tyyphile oli uluotsa poolt siis suhteliselt loogiline käik. Aga mis oli saanud selleks hetkeks 1944.-ks aastaks sinna sügisesse, kui me praegu vaatame siis Pätsist, Laidoner-ist. Mõlemad nad olid Venemaal olid vangistuses ning kas neil kodumaaga sidet oli, sellel hetkel ma kahtlen, vähemalt selle kohta otseseid tõendeid olemas ei ole. Hiljem võib arvata, et, et vähemalt päts on üritanud saata käändesõnumeid enda enda veel nii-öelda elus olemisest ja enda poliiteelistest mõtetest aga, aga tollel konkreetsel hetkel siis 44. aasta sügisel need otsest kontakti pätsil Laidoneril Eestis olevate poliitikutega ei olnud. Nii et siis nii-öelda endised võimulolijad olid sellel hetkel oma rahvast oma riigist ära lõigatud. Seda küll, jah, mis Otto Tiefi valitsuse saatus oli, kui, kui karmilt nende meestega käituda. Osa nendest põgeneb mõnes Rootsi praktiliselt üsna koheselt pärast selle 22. septembri deklaratsiooni tegemist. Ka Otto Tief ise üritas põgeneda Rootsi, kuid see tal ebaõnnestus. Nii et tema siis NKVD poolt arreteeriti. Kuid siiski vangistuses jäi ta ellu, nii et ta pärast naases Eestisse ja elas siis oma elu lõpuni Eestis, kus ta ka suri. Vastupanuliikumise päeval rääkides siis tegelikult ilmselt selle päeva raamidesse alla ei kuulu mitte ainult tolle 22. septembri tegevus ja need inimesed, kes eelnevalt vahetult selle Pika Hermanni tornis lehvinud Eesti lipuga seotud otseselt on, vaid tegelikult ka need, kes pärast nõukogude okupatsiooni ajal tegelesid vastupanuliikumisega vastupanuga valitsevale režiimile ehk siis metsavennad. Ja loomulikult, see on võib-olla üks selliseid mastaapsemaid vastupanuilminguid üldse Baltikumi Baltikumi ajaloos, ma isegi tegelikult peaksin seda veelgi võimsamaks või mastaapse maks vastupanuks kui omaaegsed vabadussõjad selleks, et kui me vabadussõdade kontekstis, siis ma räägin nii Eestist kui Lätist, kui Leedust ikkagi võisime toetuda lääneriikidele, võisime toetuda nende relvastusele, nende rahastamisele, samuti ka vabatahtlikele, kes Eesti puhul siin Soomest, Taanist või kust iganes saabusid Lätit aitas vabadussõjas otseselt lahingutegevuses Poola siis metsavendlus kui selline oli ikkagi selline väga võimas nii-öelda rohujuuretasandi vastupanuaktsioon ja eriti Eesti ja Läti puhul. Leedu puhul võime merre rääkida seda, et leedu armeel 40. aastal õnnestus ikkagi küllaltki hästi minna põranda alla. Ja see metsavendlus, mis leedus puhkes ja mis oli tegelikult siis kolmest balti riigist kõige võimsam. Ja mis oli ka väga tihedalt seotud siis Poola koduarmee karmija, Krayoba nõukogude vastase võitlusega. See oli nagu, ütleme rohkem selline regulaator, armee vastupanu viimane vastupanu, aga see, mis toimus siis Eestis, Lätis oli ikkagi peaaegu et sajaprotsendiliselt selline kodanikualgatus lihtsalt suhteliselt spontaanne, relvastatud vastupanu. Ja see ei olnud mitte ainult kui me räägime vastupanust, leid mehed, kes otseselt olid nii-öelda metsas ja metsavennad relvad käes, vaid tegelikult nendega nii-öelda taustajõud ehk inimesed, kes neid varjasid, inimesed, kes neid toitsid ja muud moodi abistasid. Jah, ja just nimelt ja ikkagi siin oli selleks kandvaks jõuks ja motivatsiooniks kõige taga ikkagi veel kaua-kaua küdenud lootus, et Baltikumi ta üksinda Baltikumi ikkagi rahvusvaheline kogukond, lääneriigid ei ole ära unustanud mingil hetkel saabub nendes poliitilistes oludes oludes muutus ning muidugi nii-öelda soovimatus leppida sellega, mis 44. aastal toimus, ikkagi kestis väga-väga kaua. Kas oli mingi selge indikatsioon siis ka lääne poolt olemas, millele sai tugineda midagi, mis andis alust arvata, et meid ei jäeta siiski üksi? No lääne poolt tuli teatud retoorikat, eriti siis Ameerika Ühendriikide mittetunnustamispoliitika, mis kuulub Briti välja juba juulist 1940 ja millega siis Ameerika Ühendriigid teatasid, et nad ei tunnusta balti riikide liitmist Nõukogude Liiduga ning ühtlasi Ameerika ühendriigid jätkasid balti diplomaatiliste esinduste tegevust ja nende tunnustamist Washingtonis ja New Yorgis. Lisaks sellele retoorikale oli ju ka küllaltki veermik, mõned aastad peale sõja lõppu teatud luuretegevust teatud luureoperatsioone Eesti, Läti, Leedu territooriumil, mis andsid siis vähemalt siin kohalikele metsavendadele ilmselt lootust, et, et see sõjaline tegevus ikkagi on päevakorral ja et, et mingil hetkel on ka siis seda sõjalist abi loota. Aga muidugi see lootus, ütleme siis juba kuskil 50.-te aastate alguseks 52.-ks 53.-ks aastaks, selleks ajaks ta siis juba haihtus ja, ja osutus siiski alusetu. Eks siin ilmselt mängisid rolli ka, et inimesed nii-öelda sellesse valgesse laeva enam väga ei uskunud. Need, repressioonid mida nõukogude võim siin korda saata, mis ilmselt murdis väga paljude inimeste siis enne olnud meelekindlus, et ühel päeval siiski tuleb lääne lääneriikide koalitsioon. Seda kindlasti ja eks teine nüansse oli ka muidugi see, et Nõukogude liit ehitas ikkagi siin Balti riikides üles üsna võimsa sõjalise kohaloleku. Ning me tegelikult peame olema selles mõttes loomulik Nõukogude Liidu kohmakale bürokraatiale, et ei suudetud viia ellu Stalini ja Nõukogude väejuhatuse plaane ehitada üles siis Eestis, Lätis, Leedus täiuslik piiritsoon, mis oleks siis ette näinud praktiliselt kogu Põhja-Eestist Lääne-Eestist kohaliku elaniku äraviimist, selle muutmist ingliskinniseks sõjaliseks tsooniks. Ja ilmselt see Eesti vabadusvõitluse idee kandes siiski ju edasi, sellepärast et ühest küljest võib, ma kujutan ette, ma ei tee kellelegi liiga, kui ma ütlen, siduda siis neid mehi, kes 44. aastal tegutsesid, metsavendasid ja siis nüüd neid, kes siin nõukogude võimu lõpuperioodil juba hakkasid seestpoolt süsteemi õõnestama, tegelesid vastupanuliikumisega, kannatasid vangilaagrites, tõid välja vargsi Eesti ideed, kirjutad, kogusid allkirju sõid välja lippu ühel päeval ja nii edasi. Just nimelt väga palju on ju räägitud kõikvõimalikest õigusliku järjepidevuse nüanssidest ja üritatud ikka ühes või teises eestlaste ettevõtmises seda õiguslikku järjepidevust ära tabada ja otsustada, kuivõrd, et palju see kontinanteediga kokku läheb või mitte, aga aga mina isegi 22. septembri kontekstis ei tahaks seda õiguslikku külge niivõrd müstifitseerida või niivõrd esmatähtsaks pidada kuivõrd pidada oluliseks just nimelt seda eestlaste vabadustahet, mis on võib-olla meie olemasolu kõige kõige suurem, pigem nii-öelda kinnitus kõige suurem legaliseerida ja kui me õiguslikke termineid kasutame ja mis on otsinud erinevaid väljapääsu ja väljenduse võimalusi kõige erinevamates ja ka kõige hullemates olukordades. Ja Vahur Made, veel üks küsimus teile tänase päeva puhul, kas tänane, 22. september on ta selline mõnes mõttes leinapäev, me peaksime natukene nutma, kui kehvasti meil on läinud ja taga nutma siis neid, kes meie vabaduse eest langenud või on ta selline vapruse ja rahvustuhande helistamise päev? Ma usun, et leinapäev ta kindlasti ei ole. Ma usun, et ta on sisemise uhkuse päev. Eestlastele üldiselt ei ole kombeks väga pompöösselt oma päevi tähistada ja me ei peaks ka kuidagi nüüd nii meeletult lippudega ringi jooksma, aga me võiksime olla siiski sisemiselt väga rahul iseendaga. Et kui vaatame ikkagi seda, millistest olukordadest me oleme tulnud, siis lõpptulemus on olnud väga hea. Aitäh teile, Vahur Made, et tulite läbi ja natukene teete, selgus taas, et mis siis täpselt toimus Eesti ajaloos ja kui palju ja kui tugevalt. Me oleme tahtnud oma riiki tagasi kogu aeg aitäh.