Tere, ma olen. Riisa ja te kuulate huulikut. Kui. Kauaaegne Eesti koondise korvpallur Valmo Kriisa alustas tipptasemel karjääri rocki eelkäijas. Korvpalliklubi Tartu meeskonnas aga on ta sportlase profileiba maitsmas käinud Södertälje Kings siis Rootsis ja Groningeni kapitaalsiis Hollandis. Rahvuskoondises saadab teda ühtaegu nii suure töömehe kui suure unustaja kuulsus. Küll on ta koju unustanud, reisisime lisaks vajaliku passi või mängimiseks vajalikud riided. Oma vana lemmiklaulu ei unustada ka tõenäoliselt kunagi. Meeles mõlgub üks niisugune lugu nagu sangar seiklusfilmis ja ehitas, oli Ivo Linna, et ma arvan, et see lugu on parasjagu kõikidele sangaritele või kes arvavad, et nad on sangarid ja, ja seda lugu meenutades tuleb kohe meelde see video, mismoodi seda tehtud on ja sealsed kaadrid on väga andekad. Minu meelest selle aja kohta ka, et ma arvan, et see on päris päris jalgu. Ma isegi arvan, et see lugu tuli televiisorist tele kaudu tuli mulle ennem kui isegi kuskilt raadio või siis muu heli kaudu, et ma arvangi, et selle video järgi ta mulle meelde jäi ja see viis on niisugune hästi haarav ja, ja aeg-ajalt seda on päris hea ümiseda ka. Seda enam, et Ivo laulab ka seda, et mulle väga südamele Ivo on ikka olnud kogu aeg selline lemmik juba lapsest saadik, et kunagi olid siuksed, laulukonkursid seal Eesti Televisioonis, kus nad seal otsaga koos seal laulsid, siis ma ikka hoidsin kogused pöialt olestile. Sihuke nostalgia tuleb meelde. Rahvasuus on see tuntud kui sangar seiklusfilmis. Originaalis on pala pealkirjaks julge laul. Selle saamislugu meenutab Ivo Linna. See on tegelikult originaalis ühe ansambli Ewisson laithausi laul. Vaat siin on nüüd teksti suhtes meie võit üks null, sest et originaalis räägib ta. Võta mind vahele ja saabki väga hea olema. Kindlasti ongi. Aga siis valli ojavere, kellele antise teksti tellimustegijat just sellise laulusangar seiklusfilmis. Ja see lugu on mul väga eredalt meeles selle tõttu, et ma olin siis sõjaväes, tema teenidelt Tallinnas sisevägede orkestrile suurt trumme. Aga ma olen ju 68.-st aastast, olin nagu mõned korrad esinenud televisioonis ja siis režissöör, karpilja, toimetaja Talvik, nemad olid ikkagi nagu nagu kuidagi uskusid minusse, olid veendunud, et teeme sellest poisist midagi ja elased staari tegemine tollal nii ei käinud nagu praegu. Ma olin siis sõjaväes, kui, kui selgus, et Eesti telefilm hakkab tegema sellist filmidega duett-duell ja pakkusid seda lugu, siis minule kuskilt oli see lugu maki peale saadud, seal ei saadud ilma alguseta. Tõnis Kõrvits leiutas selle käigu sinna ette, tegelikult ja mina siis tulin, sain selle teksti ja laulsin seda siis selgus, et nad olid selle fonogrammi teinud üsna kõrge. Ma ei saanud sellega Kamaga tänu sellele ma sain järgmine kord jälle taevast välja nagu linnaloaga ja siis ma laulsin selle loo sisse ja siis hakkas kõige parem periood sellisele duett duelli filmivõtete. Vot võeti see kõik filmi peale. Ja minu meelest just see lugu on üks tänapäevastel sellistel videoklippide üks üks eelkäija vähemalt eesti estraadikoha pealt, sest et seal on palju tegutsemise paiku ja külma seal vehklane külma, seal sõidan rolli või selle vormeliga tuletõrjeredeliga ja laeva peal ja kus tegevus kõik toimub. Et seal oli seda mäsu päris kõvasti ja ja mul oli muidugi rõõm, sest et võinud olla laane tulevane abikaasa Reet Linna oli, oli selle filmi toimetaja ja siis tema käis ja, ja, ja murdis mind sõjalastes välja kogu aeg selle filmimise tarbeks ja ja siis sai see film valmis ja, ja peab ütlema, et võetud tol ajal päris hästi vastu. Eks teda hiljem ju mängiti igasugustes telekanalites on siiamaani mängitatudega, vahepeal on. Aga Paul ununes täiesti ära, mina seda ühtegi korda lava peal ei laulnud, kuni siis 96. aastani, kui, kui oli see kolme nii-öelda paksu turnee Joala Mäks ja mina siis tuli ta nagu uuesti esile ja emme lindistasime selle uuesti ka, aga see mulle ei meeldi, see variant vana on nagu parem. Vaat ja siis hakati nagu näiteks robot trelli käest küsima, et vot laulge nüüd seda sangarite laulud, sangareid nüüd ma pean seda iga päev tegema, kui ma kuskil esinenud. Aga vahepeal oli jah, see 120 aastaseks 26 aastat täiesti plank, mitte keegi ei küsinud mitte keegi ei tahtnud sellest loost mitte midagi teada. Ja siit tuleb tänase uunikumi originaalversioon aastast 1970.