Tere, ma olen Sven Grünberg, heade Tuulasse uunikumi. Helilooja Sven Grünberg on aastakümnete jooksul end proovile pannud mitmes eri muusikastiilis. Mitmeski mõttes võib teda innovaatoriks lugeda, sest importima tema kunagine bände Mess Eestis proge-rocki. Peagi avastas Grünbergi enda jaoks idamaade kultuuri ja religiooni, mille mõjutused avaldusid ka tema loomingus. Ning loomulikult ei saa unustada Sveni unustamatuid meloodiaid filmidesse Jamultikatesse. Kui ilmtingimata peaks siis ühe nimetama, siis, siis võib-olla selleks üheks võiks olla meile kõigile eestlastele ilmselt üks kõige olulisem laul. Ja ma arvan, et selleks kõige olulisemaks lauluks on Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm ja mul on selle lauluga mitut pidi ka oma isiklik suhe oli võimalik seda laulda 69. aastal 100. laulupeol. Tõsi küll, ma olin siis alles 12 aastane ja, ja noh, ega 12 aastane laps ju kõike väärtusi ei mõista, ehk täiel määral, aga siiski juba tol ajal oli, oli see ikkagi väga võimas tunne, kui suur suur hulk lauljaid kõik koos seda vala Gustavi taktikepi all koos laulis ja, ja peab ütlema, et sellel laulul on nagu mitu dimensiooni ja peale selle, et ta on muusikaliselt suurepärane ja tekst on suurepärane. Mon tal muidugi ka noh, niisugune rahvusliku mitteametliku hümni tähendus ja ma arvan, et kõik see eelpool öeldu vääriks seda, et seda lugu siis pidada selleks kõige õigemaks. Kuigi ma pean jälle ütlema, et, et muusikalises mõttes võib-olla ta nüüd mind ennast nii väga, just muusikalises mõttes ei olegi ehk nii palju mõjutanud, aga suurepärane lugu on ta sellegipoolest. Nõukogude perioodil Eesti rahva mitteametlikuks hümniks tõusnud laulu Mu isamaa on minu arm sünnist räägib arhiivilindi vahendusel nüüd lähemalt maestro Gustav Ernesaks ise. Teda usutles 70. sünnipäeval, 1978. aasta detsembris Ivar Trikkel. Aga enne veel, kui koju jõudsite, enne veel kirjutasite, võiks öelda Eesti laulupidude, jõulude laulu, see on mu isamaa missugustes tingimustes sündis, mis seda ajendas, seda ei ole, raskemal kellelgi aimatas, ilmus, ilmus rahva hääl Ines Koidula tähendab puhul kaks luuletust oli puhtalt peod ja kui isamaa on minu arm ja selle musta tee äärel on kirjutatud. Neljas märts 1944 sobinovski tänav number viis seal Eesti esindus oli salle. Seal saalis oli klaver ja siis seal on mõningad asjad kirjutatud. Aga seda muidugi ei teadnud ka, et see laulmis, kas mõõdud võtab taim? Muidugi ma püüan alati ükskõik millise lauluga hästi lähedale meeleolult jõuda. Et laulu nii emotsionaalselt nii põhjani ära ütelda oma südame pealt, mis on õige, mis südamest tuleb, seega südamesse läheb. Nii, te olete ise olnud. Aga muidugi ei teadnud meist veel keegi, missugune selle laulusaates on ja siis hakkab õieti kujunema, alles 1960. aasta laulupeol on lõpulauluks kavas. On kujunenud nii-ütelda üheks laulupeo kindlaks laulus, nagu ütleme, Lüdsigoidki ja terve rida teisi laule. Ja tore on. Tavat laulu korduvalt kuulata, mis on omal juba nii kätte võitnud, nii usalduse. Jätkame laulupeol ei peagi olema kõik alati uued asjad, ikka on kena, kui sa näed ühte vanad head sõpra. Meel läheb rõõmsaks, laulupeotraditsioon midagi hindamatut.