Rahva õiglustunne on pingul nagu pillikeel. Ajakirjanduse veergudele jõudnud skandaalsed lood koguvad internetist sadu kommentaare kus nõutakse kättemaksu, veritasu või vähemalt eluaegset vanglakaristust. Kuidas peegeldub rahva õiglustunne riiklikus õiguses toimik number 83. Rahva õiglustundest ja ootustest karistustele. Ülekuulajad Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Ülekuulatav number üks Gräzin kiigor, amet, riigikogu liige, põhiseaduskomisjon, õigusteaduste professor, erakond, Eesti Reformierakond. Ülekuulatav Kraasin, millisena teie enda jooks, defineerite mõistet, rahva õiglustunne? Mis termin teie jaoks tähendab? See tähendab sellist teadvuse hetke kus rahvas ütleb, et nii enam ei saa. Ja midagi peab tegema. Ja sel hetkel, kui rahvas on öelnud nii ühe kui ka teise, on tärganud temas õiglustunne. Kuskohast teie rahva esindajana ammutate teavet selle kohta, millises seisundis parasjagu ühel või teisel hetkel rahva õiglustunne on? Mingil määral Delfist ja sellepärast, et vaadake, terve inimene ei ole kunagi huvitav, terve inimese pealt ei õpimeditsiin õpib haige inimese pealt. Delfi on tervikuna suhteliselt haige kohta, tema pealt näeb kõik valupunktid paremini ära. Kui soliidses meedias. On inimesi, kes väidavad, et seal ei näe ära mitte Eesti nii-öelda elanikkonna vaimset tervist, vaid näeb ära eesti ametnikkonna tervise. Eesti ametnikkond on piisavalt suur, et vaata, et ongi üks oluline osa. Aga, aga see on täpselt sama asi, on olemas üks üks poliitiline selline ennustusfirma kes peaaegu kunagi USA presidendi ennustamisel ei eksi ja nemad viivad küsitlusi läbi kolme, nelja aastaste laste hulgas lasteaedades sellepärast et laps võtab endasse nii-öelda summeerib kõik poliitilised päeva. Arvamused, mis kodus räägitakse, vanematekodus omavahel laua taga räägivad, mis telekast vaadatakse, kommenteeritakse ja laps on see kvintessents selles mõttes Delfi on kvintessents millestki, tähendab see, mis Delfisse tuleb paratamatult. Noh, ta on täpselt nii jabur, nagu me oleme ja ta on täpselt sama kuri, kui me oleme sammunud. Ja kas see õiglustunne, mida teie ammutate siis Delfist, kas on iseseisev? Absoluutselt ei ole, tähendab, ma just ütlesingi, et Delfi on põhimõtteliselt natuke haigestunud, meedia. Aga tähendab, vähemalt sa leiad selle koha üles, kus teema võib üles tulla. Võtad Delphi kisast 10 pügalat alla ja siis ma arvan, et sa leiad selle koha üles küll. Kus see valupunkt võib olla? Kuidas teile tundub, kas praeguses tänases Eestis anno Domini 2008 on hästi lood sellega, kui palju seadusloome arvestab inimeste näiteks õigustatud? Ja ja ei, tähendab, on olemas noh, näiteks kohti, kus seadusloome oleks pidanud reageerima, palju kiiremini. Taavi Rõivas alustas SMS-laenude rääkima, sest kaks aastat tagasi meedias me saime teema üles keritud aasta tagasi, alles praegu, september, oktoober, hakkab see seadus jõudma Riigikogusse, see reaktsioon oli liig aeglane. Ja vastupidi, ma võin tuua mingisuguse näite, kus, kus üle reageeritakse liiga kiiresti, liiga kohe ja liiga mõtlematult, noh, minu pärast kas või see, kui kuulus kõrgemate ametnike riigikogu liikmete palgaprobleem, mis pole tegelikult üldse mingisugune probleem, aga tähendab kus, kus sellega tegeldakse tundide ja päevade kaupa. On teil veel mingeid selliseid näiteid, kus talle tundub, et asi on nii-öelda üle reageeritud? Noh, üle reageeritud on noh, näiteks üks koht niisugune ma igaks juhuks nähtavastik rõhutama, et tegemist ei ole minu isikliku sõbra, poliitilise aatekaaslasega, millegi muuga, pigem vastasega kus on üle reageeritud nõndanimetatud maadevahetuse loos ja Villu Reiljani praeguses kohtuasjas kus noh, nagu selgub, kohtuasja nagu õieti ei ole ja kui see väga kergekäeliselt võeti talt ära saadikupuutumatus ja pange tähele meedia reageeris hüüdjaga braavo. Ja kus tegelikult Villu Reiljani kohus juba peetud, kuid kuni tänase päevani kuu aja jooksul pole prokurör tuur suutnud tõestada üleüldse isegi seda, et seal Rävala puiestee asjas üldse mingi kuritegu on olnud. Reiljanit rääkinud. Kuulates teid siis mulle praegu tundub, et rahva õiglustunne, need on umbes nagu räbalad ammu ära kasutatud. Aluspüksid tuule käes ei ole, mängivad täpselt sinna suunda, kuhu parasjagu puhub. Väga palju kahjuks ja mida, mida võimsamaks muutub meedia ja mida rohkem on võimalus selles samas internetiportaalides omaenesekombel tare korrata, neid võimendada ja, ja nii edasi. Neid keerata ühes või teises suunas, seda võin, saaksin, meedia läheb, aga üldiselt seda tühisemaks või noh, vähem läbi mõelda, maksta läheb, me oleme kuidagi läinud. Meie põhjamaine rahvas. Me oleme temperalents internetiajastul muutunud jälle kiireteks otsustajateks ja sageli väga halvasti ja siis me unustame ära tavalise lihtsa õiglustunde. Noh, üks selline, eks ole kriitiline koht, kus ma nüüd ise olen ka natukene niisuguse kriitilise meelega on selle noore poisi lugu, kes sõitis kolm inimest surnuks, tähendab, ilma juhilubade ja kõige selleta, kus minu arust karistus oli, noh, nagu ei olnud päris adekvaatne oli liiga leebe. Aga põhimõtteliselt on ikkagi niimoodi, et kui rahva õiglustundes on mingi asi stabiilset paigast ja kui näiteks noh, SMS on vale asi kasiinodes on väga mitmed asjad valed ja nii edasi siis varem või hiljem rahva õiglustunne realiseerub mitte enam õiglusena, vaid õigusena ehk seadusepügalat, nii nagu ta on. Aga siis jäävad alati üles need nii-öelda puhveraja sees, kui veel õigust ei ole tekkinud, tehtud lahendid, karistusi, otsused käivad vastu rahva õigustatud. Lihtsalt ja, ja sellised asjad on, tegelikult on täiesti võimalik, on. Ja noh, mina tajun seda probleemi võib-olla rohkem veel kui mitmed teised inimesed sellisel põhjusel, et et ajaloos on läinud nii, et kus ma olen paaril korral pidanud olema õiguse poole peal selle nimel, et õigus üldse alles jääks õiglustunde vastu, aga seaduslikkuse nimel ja teha seda üksinda. Ja siis, kui ma praegu ütlen, et Villu Reiljan Rävala kaheksa erastamisest kuni tänase seisuga ei ole süüdi, ma ei usu, et praegu isegi kogu rahvaliit ütleb Bravo, näed vat mis ütles, et treiler on niisugune teistsugune. Või kui ma praktiliselt peaaegu ihuüksinda pidin välja minema riigikohtuni protestimaks seda lugu, kui meil keelati valimiseelne välimeedia ära, sellepärast et jumala gene, samal ajal käisid valimised Hispaanias kõik plakatid üleval ja kõige huvitavam on see, et kiviajas elavas Burkina Faso saarel, kus oli väga sihuke efektne valimispropaganda Eestis lihtsalt keelati valimiseni propaganda ära, mis on minu arust sõnavabaduse täiesti elementaarne rikkumine. Ega neid inimesi, kes oleksid julgenud tulla ja välja minema Riigikohtusse selle õigusrikkumise pärast peale minu tegelikult oli Evelyn Sepp aga aga lihtsalt me lihtsalt ei kvalifitseerunud juriidiliselt olema, sest noh, meil ei õnnestunud tõestada seda, et me oleme subjektiivselt kannatada saanud. Nüüd tuleb, eks ole, riigi tuleb õiguskantsleri ütleb, et see on jama ja ongi jama. Nii et tegelikult mõnikord õiguse enese nimel vot selle hetke populistliku asja vastu midagi ei ole teha. Aga ma olen mõelnud jälle teistpidi, ütleme kui mina, õigusteaduste doktor linna ja ja ise ka nende konstitutsioonilist mitmete sätete autorina kui mina Tallinnas vait olen ja noh, hääd ei tee. Mida siis peab tegema üks väike vallaametnik kuskil nurga taga, kui ta ütleb, kui Gräzin Tallinnas juba ei saa, mis mais punnid? Igor Gräzin, mis on Eesti vabariigis nii-öelda toimivas süsteemis puudu, et rahva õiglustunne ei jõua õigusesse piisavalt? Tegelikult, ega otseselt väga puudu ei olegi, mina ütleksin nii, et, et Eesti õigussüsteemis on kõik asjad olemas lihtsalt sellega tekkinud probleeme viimase pooleteise kahe aasta jooksul ja seda väga konkreetsetel põhjustel, kus on üks või teine asi kinni takerdunud. Ütleme, viimasel poolaastal kuskil veebruarist-märtsist on situatsioon majandusturul muutunud äärmiselt ETaivamatuks, mis mis sunnib ka seadusandjaid ja tegelema selliste, kuidas mingil moel, et tulekahju kustutamisega eelarve lappimised, lisaeelarved, kärped, värgid ja nii edasi ja nii edasi. Meid on ühte kohta kokku väga vähe inimesi ju tegelikult nii Riigikogus kui ka valitsuses ja see võtab tähelepanu eemale. Ja enne seda kah täiesti nii-ütelda. Välk selgest taevast oli kogu see pronksisõduri ja sellele järgnenud temaatika. Nii et see valitsus on selles mõttes ja see parlamendi koosseis on andnud õnnetu sellepärast et päris normaalselt tööle hakata. Mul on sihuke tunne, ma pole kahe aasta jooksul suutnudki väga see ka päris ikka normaalne ei ole, kui nüüd eelarve esimene arutelu algab praktiliselt nii, millal talgemalt oleks pidanud olema juba kuskil kuu-kaks tagasi. Igor Gräzin tänases ülekuulamise õige mitmel korral jõutakse tagasi küsimusteni liikluses, mille taha on jäänud see, et nüüd, kui uskuda neid rahva õiglustunde allikaid võiks olla absoluutselt üheselt liikluskuriteos, mis on, mis on liikluses toime pandud palju raskemini karistatud, aga nad siiamaani ei ole millestki. Ma arvan, põhjus, miks raha Sarade nad peavad olema raskemini karistatud on, on sellepärast et me oleme liikluse lasknud nii kaugele, et liikluses nii rasked asjad juhtuvad. Lihtsalt küsimus on selles, et, et me laseme seda asja nii kaugele alati minna sellega, et selle asemel et liiklust aidata ja väikseid liiklusrikkumisi parandada. Me ootame suuri vahelejäämisi ja loomulikult rahvas reageerib sellele. Sidereageerima siis need ka seadusandja, neid samu karistusi vastavalt olukorrale, kui me juba oleme liikusse selles olukorras, nagu me oleme karmistada, et hakata nii-öelda otsast ära võtma siis neid tegelasi, kes, kes tõesti on hullud liiklust. Küsin teie käest, mida teie arvate, kas on vaja rahuldada, kas on vaja head liiklust või maha rahustada? Rahva õiglustunne? Mina ütlesin, et mõlemad seadused peaksid mõlemad mõlemad. Mõlemaid kahjuks ei saa, miks, sellepärast et asi on selles, et liikluse hea korraldamine ei vasta praegu rahva õiglus õiglustunde ootustele. Selle päris hea korraldamine tähendab leebemaid, karistusi ja hoopis teisi tänava kontrollimise mehed. Üks huvitav küsimus, mis puudutab rahva õiglustunnet, on see nii-öelda rindejoon, on see, et Eestis on politsei nii-öelda ühel pool ja inimesed teisel pool, millest see on tekkinud ja miks ei ole nii-öelda noh, meil põhjust rääkida samasugusest lausest nagu nõukogude ajal, kus, kus noh, olgu peale, irooniaga öeldi, aga minu miilits kaitseb mind siiski seda mingil moel usuti täna Eesti politsei kohta. Ma tahaks näha, kes seda julgeb. Kuidas nüüd öelda sinnani teinud ühe vea teise otsa, tähendab, esiteks me ühel hetkel hirmsasti hakkasime uskuma turvafirmade peale ja kõik paremad politsei kaadrid läksid ära turvafirmadesse nüüd, kus turvafirmad on alla käinud, nüüd korralikku sihukest riigi politsei kaadrit pole peale tulnud. Lisaks sellele muidugi ka need koondamised, mille üheks motiiviks oli see, et need kõige suuremad varavastased ja avaliku korra vastased kuriteod on seotud varadega, keda turvafirmad kaitsevad ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, nii et siin võib olla põhjusi võib olla palju, aga see, et politsei on ikkagi noh, tühjaks kraabitud suures osas on, on ikkagi kahjuks tõsi. Igor Gräzin, milline võiks olla selline ideaalne skeem, mis rakendaks rahva õigustunnet ja, ja ühtlasi nii-öelda säilitaks riikliku õiguse alused, kas, kas sellist sellist nii-öelda tasakaalumudelit üldse on olemas ja seda on võimalik küsida ja tahta? Tegelikult ma arvan, et, et see mudel juba reaalselt on selles mõttes olemas. Et kui nüüd üksikuid konkreetseid selliseid noh, skandaalsed või ebatavalised juhtumid välja võtta. Kuhu te armastate, eks ju, ka riigikogu liikmete palgaküsimus. Ja, ja siis Simmi lugu ja siis selle Joosep, mis ta, poiss oli see ma sõitma Monika Mägi ja need, mis ikka aeg-ajalt ikka üles tulevad, kui need maha arvata, siis ma arvan, et rahva õiglustunne on tasakaalus. Ma arvan, et kui lihtsalt keskmised tänavalt küsida üleüldse ilma spetsifitseerimata, kas õigus on tervikuna õiglane? Teate tõenäoliselt vastuse jah. Aga kahjuks sellele ei järgne mitte punkt, vaid sellele järgneb alati koma ja selle koma tagant tuleb aga korterite erastamine, omandireform, maksusüsteem ja nii edasi ja nii edasi. Nähtavasti õiguse õigluse vahekord ongi see, et õigus on alati õiglane, aga ja vot noh, selle jaoks üldse kogu see süsteem nüüd noh, nagu töötabki. Ma mõtlen seadusandja süsteem, aga kui sa küsisid juba konkreetselt, tähendab, milline see süsteem on? Meil on tehniliselt on see süsteem tegelikult valmis, aga lihtsalt rahvas veel teda väga ei kasuta. Ja kui kasutab, siis ta tajub, et see süsteem kuidagi igav või noh, mitte väga oluline näiteks kas või seesama Tommigi süsteem, täna otsustan mina, süsteem, kogu see internetivärk, kindlus ja nii edasi ja nii edasi. Et tuleb tegelikult ideid nagu raba. Kas Eesti kohtusüsteemis ei kohtuda, töös on mõningaid puudujääk, et inimesed ei mõista kohtulahendeid, kohtuotsuseid, neid karistusi, mis on mõistetud, on siin mingi tegemata jätmine niikuinii. Info on asümmeetria Nende kohtukaasuste puhul loomulikult inimesed ei saagi, üldine avalikkus teada kõike ja detaile ja nii edasi. Ent ometigi võiks ehk siin olla mingi süsteem, lahend, kuidas inimesed mõistaksid kohtu poolt tehtud otsuseid. See kohta oma viga väga suures osas, et kohus ei ole suuteline, on alati olnud seda selgitama, aga kohta selgitamisel on olemas oma piirid ja ma arvan, et siin just eriti advokaatide ja võib-olla ka prokuratuuri töötajate osa nende otsuste selgitamiseks peaks olema oluliselt suurem, sest kohus tegelikult ei selgita kohus mõistab õigust ja langetab otsused. Aga ma tahaksin ühele asjale tähelepanu juhtida. Vaata, asi on selles, et, et sina, mina, tema meie puutume kokku, ütleme ühe, kahe kolme asjaga, mis meid ärritab kohe, noh, me teame, tot naabri lõhuti aken ära. Me teame kellelgi saati puu maha, keegi põrutas autoga posti otsa, keegi ehitas rannaalale mingi asi, need on need üksikud faktid, kus me puutume asjaga kokku ja mis hoiavad meid vihale ja kus me leiame, et kohus ei käitu õigesti. Aga asi on selles, et kohtu eest jookseb läbi 1000 analoogi, millist juhtumit ja ta näeb üldist tendentsi näiteks varavastastes kuritegudes ja kohus paneb siia kõrvuti mitte need kaks lugu, millest see kohtunik isiklikult on kuulnud vaid kõik need 1000, mis tema eest läbi käinud, pluss veel kümned tuhanded, eks ole, mida ta internetis pidevalt jälgib, milline on üldine kohtupraktika Eestis, Läänes, USA-s ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja siis võid vägisi selguda, et tõepoolest see konkreetne istumine, millest antud juhul tegemist vot selle 1000-le siis kontekstis ta kuulub nende väiksemate hulka. Sellepärast et, et noh, meie otsustame kisendavate faktide järgi, aga kohtunik otsustab üldise trendi järgi tapp, professionaal, kes muud ei teegi, kui selliseid asju iga päev näe. Ja ta kaalub seda mitte niivõrd rahva arvamuse järgi, kuivõrd selle kuritegeliku või õigusrikkumise või selle nähud. Aga mida teha siis, kui see skaala jookseb nende kahte eri suurusest, tekib see, see yks eks ole see lõikepunkt, rahva ootus läheb üles, aga samas kohtupraktika karistuste osas järjest Sis karmides osas järjest langeb ja langeb, langeb. No muidugi kõige selle suure äärmus on, see on vintsi kohus, kus neeger, selle asemel et süüdi mõista, lihtsalt tõmmati esimesse oksa üles ja tuleb rahva omakohus ja minu arvates see on üks, üks kõige hullemaid variante, mis tegelikult olla saab. Muide, mis isiklikult minusse puutub, siis mina leian küll seda, et, et meie kohtusüsteem on läinud kuidagi nagu natuke lödiseks natuke pehmeks ja kuidagi selliseks, noh halvas mõttes euroopalikuks, sest noh, lõppkokkuvõttes sa söandad meelde tuletada, et manitsus, lõppkott, ainus riigikogu liige, kes hääletas selle poolt, et säilitada Eestis surmanuhtluse, ma olen kuni tänase päevani sügavalt veendunud, et surmanuhtluse kaotamine Eestist oli kriminaalprotsentuaalselt üks kõige jämedamaid vigu, mis me üldse näinud. Kui me mõtleme, kes oleksid võinud kõik surmanuhtluse Ustimenko näiteks ja kõik need lapsevägistajad ja ahistajad ja mis iganes, Herman Simmi ootab praegu juhul, kui, et see peaks vastavat ootab 15 aastane vabaduskaotus. Siin on inimene, kes lööb kellelegil nina veriseks, läheb kolmandat korda veinipoodi varastama, võib 25 aastat saada, nii et siin ma tsiteerin meie armastatud justiitsministrid, kes taolistel juhtudel alati armastab sõbrad. Kohut ei ole vaja karta. Kohut ei ole vaja karta, kohus olnud tavaline normaalne riigiasutus mille kaudu aetakse väga paljusid õigeid ja häid asju. Ja see lause, et me lähme klaarime selle asja kohtusse ära, on igal juhul parem kui ütleme noh, oma koera situd taas käimine naabri põõsa taga ja igasugused muud niisugused noh, ütleme, Eduard Bornhöhe ellikud sigadused ja, ja muud taolised asjad. Üle kuulates Igor Gräzin, ma küsin veel lihtne kiirmenetluse kohta, kas need protseduurid või, või see viis asju lahendada ei ole ehke devalveerinud. Kohus kohtu legitiimsust rahva silmis? Tähendab, vaadake, millest siin on üks probleem ja sellest on akadeemias nord mitmed üliõpilased ja sealhulgas ka politseinikud, kirjutanud diplomitöid, vaadake milles, miks on. 99 protsenti inimestest ei kujuta endale üldse ette, mis asi vangla, nad ei ole kunagi vanglas sees käinud ja neil on väga raske endale ette kujutada, mida tähendab istuda tegelikult noh, kuskil seal puuri taga ja sa ei pääse minema ja sa ei saa helistada ja tähendab kõik, kogu see situatsioon on õudne ja nii edasi ja nii edasi. Ja selles situatsioonis on inimene psühholoogiliselt valmis absoluutselt kõigeks selle nimel, et siit välja pääseda. Hea küll, jah, noh, oli jah, tunnistasin, lõin, tegin selle, okei, laske mind ainult minema. Seepärast siis selgub, ma saan uuesti inimeste hulka tagasi, seal on mu sõbrad, sugulased, päike paistab see ebaõiglus ja selgub, eks ju. Aga siis selgub, et see tema siis antud ülestunnistus. On juba kasutas tema vastu. Ilveste muide väikse väikse huvitava prohmakad president Ilves Simmi asjus natukene nagu ütles, sest ta loodab kiirele kohtulahendile. Mina muide ei looda Simmi puhul kiirele kohtulahendile. Ma loodan Simmi puhul võimalikult põhjalikule uurimisele. Et leitakse üles kõik tema seosed ja sidemed ja tuleks lõpuks õiglane otsus, ei tähenda, et Simmi asjad peavad olema ajalehtedes. Aga kui siin asja uuritakse kolme nädala pärast ja kuu aja pärast Simmi asjas otsus käes, siis teadmata sellest loost mitte midagi, ma ütlen, et see otsus on vale. Ma lähen tagasi sinna lihtmenetluste kiirmenetluse kokkuleppemenetluste juurde üks häda, mis rahva silmis nende puhul on, on see, et et nende kokkulepete puhul hammustatakse, eks ole ju kolmandik karistus määras otsast ära ja justkui see, et inimene kiiresti üles tunnistab, annaks talle teos kolmandiku andeks. Kolmandiku tähendabki seda inimest. No nonii. Päris nii, nüüd nendes asjades ka päris nii ei käi, aga siin on üks nüanss-i kohta, on siin, muidugi on olemas see tegelikult, kui inimene tunnistab üles, tunnistab üles siiralt ja on valmis, tähendab, see näitab paariasse, tähendab esiteks, et ta on aru saanud, et ta on vahel. Teiseks, ta saab aru, et ta on vahel selle eest, et ta on teinud midagi halba. Ja kolmandaks, siin me eeldame seda, et ta tahab sellest asjast üle saada nii ruttu kui võimalik. Ja lõpuks seitse riigi seisukohalt hoiab kulusid kokku. Ülekuulatav number kaks Üprus Avo amet kuriteo ohvrite toetamise ühingu ohvriabi asutaja, kuriteoennetuse nõukogu liige, EELK Peetri koguduse õpetaja Erakond Isamaa ja Res Publica Liit. Avo Üprus, kas see, kui kuriteol oleks karmim karistus ja karmimaid karistusi teatavasti ju meie ühiskond praegu kui me puhtalt meedia pealkirju loeme ja kommentaar sinna juurde nõuab, kas too karmim karistus annaks kuriteo ohvrile või kuriteo ohvri alles või elaminud omaksetele lihtsama võimaluse siis leppida olukorraga, kui see, kui kurjategija pahategija saab väiksema karistuse? Ma üldiselt ei poolda valu suurendamist ühiskonnas ja ei saa kuidagi päri olla nende karistus apologeet idega, kes ütlevad, et karistus on parim reaktsioon kuritegevuse reguleerimiseks kõige karistuse teemal võib muidugi eraldi rääkida ja eristada selle funktsioone siis pigem peaks mõtlema sellele, et parim vastus kurjale tööl oleks abi kuriteo ja nüüd tagasi mõeldes karistusele, sest see ei ole abi kurjade ohvrile, see on pigem nagu niisugust tungida tungide kanaliseerimine, aga mitte mitte nagu mõistuslikega, lihtsalt inimlik lahendamine. Kuritegu on ikkagi probleem, mille tagajärg ei tuleb leevendada ja mille põhjuseid tuleb ette teade ja nähe ja tegeleda pigem nende põhjuste likvideerimisega. Nii et ka Eestis praegust olukorda arvesse võttes nii-öelda veritasu põhimõtted, ma ei mõtle küll siin seda, et kui keegi on kellegi tapnud, siis tuleb ka tema kohe otseselt tappa. Aga et karistused peaksid olema karmimad, sel leevendaks ohvritele jäänud leina või seda olukorda. See see mõttelaad ja viis on vale. See kindlasti ei ole kuriteo ohvrite toetamise ühingu mõtteviis. Me oleme osutamas abi ja tuge, kahjusid või kannatusi läbi elanud või vastu võtnud inimestele. Aga meie aru saan, ei ole see, et kuule, kas lõplik isoleerimine või hävitamine oleks nagu probleemi lahendus. Avo Üprus, te ise olete ka kuriteoennetuse nõukogu liige ja olnud pikki aastaid liige, kas, kas karmimad karistused iseenesest annaksid ühiskonnale selgemat signaali, et, et ma tea purjus peaga sõitmine, liiklusõnnetuse põhjustamine purjus peaga ja nii et keegi saab surma või inimesed ränkraskelt vigastada, kui need karistus oleksid karmimad, kui, kui praegu on annakse signaali ja kas see töötaks, et juhtuks vähem neid neid õnnetusi, neid seesuguseid kuritahtlikke teguviise, et inimesed lähevad purjus peaga sõitma ja nii edasi. Kas karistustele karmidel, Paristustel on tänapäeva ühiskonnas selline tugev ja konkreetne seos siis kuritegude, ärajätmise, prioritatiiv, tööga? Karistuse karmusest märksa olulisem on on selle kiirus, nähtavus, mõjusus. Ma arvan, et meie inimesed ei ole küll nii rumalad, et neile ainus mõju avaldamise vahend on valu või suurem suurem jõud. Ma arvan, et ja mitte ainult arvan, vaid ka tean ja usun, et kuritegevuse ennetamine on kindlasti märksa olulisem kui tagajärgedega tegelemine ja ennetuse alal. Ma pean palju olulisemaks sotsiaalset preventsiooni kui olustikulisust. Ehk siis olustikulise preventsiooni all mõeldakse kõikvõimalikke sanktsioone ja tehnilisi vahendeid, mida kasutatakse lukkude ja, ja raudaedade näol. Näiteks. Ja sotsiaalse preventsiooni all peetakse pigem rahvaharidust, informeerimist, olukordade ja keskkondade muutmist. Selleks, et inimene kujuneks enam inimlikuks ja teiste inimeste suhtes arvestatavaks Aga miks te arvate, miks on tekkinud seesugune lõhe või vähemalt näiline lõhe, kuivõrd seda ju tõestada muud moodi ei saa, kui inimesi kuulates, et need karistused, otsused, mida teevad Eesti kohtud, ei lähe tihtilugu kokku sellega, mis on inimeste ootus ühe või teise kuriteo siis tagajärje, ma mõtlen karistusliku tagajärje osas. Noh, võib-olla peaksin rääkima, et alati on nõutud Verde tsirkust aga, aga võib-olla pigem pigem peaks nagu küsima rahva käest rääkima inimestega sellel teemal, et mis on siis nende puhul kuriteo läbi kahjustatud, mis on nende kõige suuremat probleemi, et selle kuriteo ohvriks langemisega oma lähedase inimese ohvriks langemisega seoses ja kui seda tehakse nagu piisavalt turvalises keskkonnas, mitte mitte ei loodud nii-öelda rahaautomaadi efekti, et kroon siis sendid välja ehk siis võimalikult kiiret vastust siis saadakse ka ilmselt hoopis teistsugused vastused ja teistsugused strateegiad nende tulemustele. Ma olen restoratiivse õiguse ja asjatundja kui pooldajad. Ja siin nagu tuleb välja selle teooria kohaselt, et terviku kahjustamisel tuleb tegeleda kõigi tema osadega, ehk siis nii kurjategija ohvriga kui nende kogukonnaga nende ümber nagu ainult ohvrit mõelda, sest temal on väga oluline tema väärikuse taastamine, tema turvatunde taastamine. Samuti muidugi varalise kahju ja vigastuste hüvitamine ja tervendamine ja kogu kogukonnas sisalduva rahu taastamine. Ja siin nendest, mida ma nimetasin ükski nii-öelda reaktsioon kurjal teole, karistamisega karistamine on ikkagi täiesti teisejärguline tegevus. Loomulikult antakse sellega ühiskonnale teatud märkagi. Seda märki võib anda ka teistmoodi, nii et eestigmatiseeri ei, seda, kellele märk pannakse. Ega ei ole ka nii nii ühemõtteliselt ainuüksi suurema piinami suurema kannatuse põhjustamisega seotav. Üprus, kui te ütlesite või rääkisite väärikusest, et tuleb ohvri väärikus taastada, siis kas ma istun praegu sellise hüpoteesi, kas ei saaks sellega, kui kurjategija tekitab ohvrile väärikuse kaotus, ükskõik, on see siis nii-öelda läbi varalise kahju või läbi siis inimese kaotuse tekkinud väärikuse kaotus, et kui see kestab noh, inimese kaotuse puhul lähedase inimese kaotuse puhul kestab see terve elu, et siis ka kurjategija, kes, kes selle põhjustab, peaks samasugust väärikuse kaotust, ehk siis vanglakaristus näiteks või, või muud seesugust karistust kandma samaväärse aja. No ma arvan, et kurjategija väärikus on kahjustatud tema teo läbi, esmalt mitte ühiskonda aktsiooni läbi sellele peole. Ja see, see tähendab seda, et taastada tuleb nii kurjategijaga väärikust. Kurjategija puhul saab väärikust taastuda kõige paremini sellega, kui ta vaatab oma tehtule sill. Ma vaatab oma häbila silma, võtab selle eest vastutuse ja püüab ise aktiivselt midagi teha ohvriks langenud inimese või tema lähedaste olukorra heastamiseks, ehk siis teisisõnu minu seisukoht on, et mitte ühiskonnast välja tõrjuda, riiulile asetada või keldrisse lukustada isikut kes on selle ühiskonna reeglite või liikmete vastu eksinud vaid pigem integreerida teda just nimelt selliste vastutuse võtmist ja enese süü tunnistamise toetamise kaudu. Muidu me lihtsalt koondame või kujundame endise sisse niisugusi, mitte meie siis kes on rohkem ja rohkem selle meie-tunde ja meie meie ühishakas rahvuse või kogukonna või perekonna vastu tegutsevad ja mõtlevad inimesed. Nii et ma saan aru, et teie mõte idee seisneb selles, et inimest, seda, kes eksib kehtestatud normi vastu, ei tule mitte karmilt karistada, vaid seda inimest tuleb õpetada siis neid norme, mida ta on rikkunud, järgima. Esmalt tuleb, tuleb ette näha niisuguseid situatsioone ja nende nende tagajärg siis tuleb neid situatsioone ennetada ja teiseks, kui nad on loomulikult juba juba teostanud, siis ei jää muud üle kui tegeleda kõikide osapooltega just nimelt kõikidele, mitte ainult ühega. Ülekuulatav number kolm teeveer rutt, amet Tartu maakohtu kohtunik. Kuule Tartu maakohtu kohtunik Rutt Teeveer seletage nüüd lahti, kui palju ja mismoodi üks kohtunik võib, tohib, saab, SKP peab arvesse võtma mõne kohtus arutuse all oleva kaasuse puhul seda, milline ühiskonna ootus selle kohtuprotsessi tulemuse osas ehk milline peaks olema siis väidetava kurikaela karistus. Ja siis ma tahaksin kohe ise vastu küsida, et et kas me alati ikka päris adekvaatselt teame seda, mida see ühiskond ootab. Ja mul on tunne, et, et tihti, kui need probleemid püstitatakse, siis nad on kuumad ja, ja teravad ja nad on nagu mustvalges skaalas. Ja, ja tihti see ühiskonna ootus ka vähemalt läbi meedia tundub, et, et nagu natuke lähenemist sellisele kättemaksule kohtunikule ei tohi, karistasid iialgi olla kättemaks vaid kui me oleme oma otsuse langetanud ja öelnud, et jah, ma suudan olla kohtunik, siis me peame endale ikka väga täpselt aru andma, et Me oleme seatud selleks, et anda riigi poolt hinnangu ühe isiku toimepandud teole. Ja, ja tegelikult peaks ka ühiskond sellest aru saama, et ega kohtunik ei ole päris vaba selle selle hinnangu andmisel. Meil on kõigepealt piirid selles osas, et, et seadus näeb ette, milline näiteks üks vangistus üldse olla tohib, et ei tohi reeglina ju Eesti vabariigi selle üle 20 aasta ega ka mitte alla 30 päeva erandina tõesti on võimalik mõista eluaegne vangistus. Teisegi iga kuriteo puhul näeb seadus ette ju väga kindlad piirid, et karistust peab jääma sinna raamidesse. Seega, kui nüüd kohtunik hakkab seda karistust mõistma siis ta peab kaaluma läbi väga mitmesuguseid konkreetseid asjaolusid, mis puudutavad eeskätt just selle isiku süüd. Teiseks ei saa me ka selle isiku ise loomustavatest andmetest mitte kuidagi üle ega ümber. Ja sinna lisandus veel terve hulk erinevaid asjaolusid, mida kohtunik kaalu. Kui ta nüüd võtaks selle ühiskonna ootuse ja lähtuks sellest siis ma olen kindel, et väga tihti ühiskonna ootus ei mahu nendesse piiridesse. Raamidest, mida mina kohtunikuna näen ja hindama pea, ega ma ei saa ennast mitte kuidagi siduda ja ma kohtunikuna ei tohi mitte kuidagi ennast siduda nende ootustega, aga olles ise ka ühiskonna liige, on minu jaoks siiski väga huvitav teada, millised need ootused on. Ja, ja tegelikult see mingi tagasiside võiks ju läbi selle olla, et teatud juhtudel on ka põhjendatud näiteks karistuspiiride muutmine siia või sinnapoole, kui tõepoolest ühiskonda hirmsasti mingid konkreetsed asjad häirivad. Ma näiteks tooksin siia joobes juhtimisse siis ma julgen öelda, et, et valdav enamus neid karistusi, mida me täna mõistame joobes juhtidele, on minu meelest Kohtunikuna liiga leebed ja arusaamatud ühiskonnale. Miks kohtuni leebet karistust? Aga mis siin võib-olla see taust või miks see nii on, kas seadus ei luba rohkem mõista või, või lihtsalt? Piirid siin ma ei saa mitte kuidagi pugeda nii-öelda piiridele või raamide vahele, vaid, vaid siin on tekkinud mingi selline. Vot kohtutega kujuneb välja mingi praktika ja, ja see praktika, kui, kui see joobes juhtimine nii-öelda karistusseaduses esmalt need sanktsioonid paika said, siis üsna tavaline karistus oli näiteks poolteist aastat vangistust, seda küll tihtipeale ei pööratud täitmisele, see jäi tingimisi. Aga ikkagi see, nagu see karistusmäär oli siiski aasta ja pooleteistaasta kandis nüüd millegipärast ja ma ei oskagi seda väga täpselt seletada, on see nihkunud sellest aastast pooleteisest märksa allapoole. See on kuudes mõistetav karistus. Ja, ja mul on tunne, et siin on meie kohtupraktika vastuollu läinud ühiskonna ootustega, see on väga terav probleem neil riigi. Sellega kaasneb väga palju jõuka inimeste surmasid ja, ja see ei tohiks olla nii liberaalselt kaitstud. Ehk et kohtunik otsust tehes või seda karistust mõistes ühest küljest oma peas, eks ole, jätab oma emotsioonid kõrvale, aga, aga samas mõtlema selle peale, et see otsus on signaal indikatsioon ühiskonnale. Teatud teol on teatud väärtused. Kindlasti see, nii on ma veel juurde tahan seda öelda, et, et tähendab ühte niisugust põhjendust ma siin siiski näe, Need joobes juhtimised leiavad kohtus lahenduse väga palju niinimetatud lihtmenetluse läbi, kas siis lühimenetluses, kus, kus kohtunik ei kuula kedagi ülevaid otsustused toimiku materjalide alusel või kokkuleppemenetluse läbi, kus juba on prokurör selle süüdistatava ja kaitsja ka kokku leppinud karistuse siis kohtuniku roll seal on pisut väiksem kui tavamenetluse asjades. Aga, aga see ei ole nii-öelda kohtunikuna jaoks ka vabandust, neil on alati õigus kokkulepet mitte kinnitada. Ja siiski mõista, aga et selline karistus, kus oleks niisugune üldpreventiivne eesmärk rohkem arvestatud. Me nimetamegi seda, et me peaksime nagu mõjutama seda teo toimepanijat nii nii-öelda isiklikult otsekui ka siiski ühiskonda läbi selle mõistetava karistuse. Pistise natuke hälbib. Kas nendel protsessidel või üldse seesugustele protsessidele, kus ühest küljest ühiskonna surve on, on, on suur siis inimest noh, kas karistada, eks ole, või, või siis nagu te ütlesite talle lihtsalt kätte maksta. Teistkümnest kohtunik, eks ole, peab jääma seaduse raamidesse, kas seal ikkagi nii-öelda moosinägu kohtusaalis kohtupingis võib-olla see, kes, kes nii-öelda nullib ära kohtuniku peas selle mõtte, et ta läheb kaasa natukene selle ideega, et see on signaal ka ühiskonnale, kui see oleks karm karistus, et sellised nii-öelda inimene kohtusaalis suudab kohtuniku? Ma ei tea, kuidas emotsionaalselt, aga lihtsalt kasvõi näiteks tõesti moosinäona ära mõjutada. Ideaalis peaks olema nii, et ei suuda, ma ei julge öelda, niisuguseid väga-väga eitavad või jaatavad vastused tihtipeale ei ole päris ausad ja õiged, aga aga noh, ideaalis peaks olema kohtunik suuteline oma otsustuse tegema nii et teadusest tõenditest väljaspool olevad asjaolud ei saaks mõjutada teda otsuse tegemisel. Kuid samas ma pean ütlema, et noh, kui on ta moosinägu või mitte, aga kui see isik, kas seal kohtusaali käitu viisakalt normaalselt, mitte nii, nagu väga paljud millegipärast üritavad seal pigem olla liigselt, et ülbed ja enesekindlad, siis ma ei saa välistada seda, et mingil väiksel moel see võib kõigutada, kas mõistma nüüd rangema või vähem rangema karistuse. Aga see mõjutatavus on imepisike, sellisel juhul Kas kohtunike kuidagi koolitatakse Rutt Teeveer nõndamoodi käituma või neile antakse nii-öelda mingi mõttemuster paberi peal ette, mille järgi nad peavad mõtlema, et vältida seda, et emotsioonid tõmbaksid kuskile otsusesse karistusse sisse. Kui puhtalt karistusõigusest rääkida, siis tegelikult need, need mõtted tulenevad puhtalt nii karistusseadustikus kui ka menetlusseadusest, kuidas ta peab kohtunikuna käituma ja nii edasi. Et neid ei õpetajata otseselt võid, õpetatakse karistust mõistma, õpetatakse need konkreetsed sammud selgeks, kuidas peab kujunema kohtunikupealseks karistuse mõistmine. Aga meid ei õpetajate selleks, kuidas nüüd endast nii-öelda täiesti mööda lasta kõik see, kas meediast tulenev või seal kohtusaalist tulenevad sellised asjaolud, mis ei ole otseselt seotud ei ei seaduse tundmisega ega ka karistuse mõistmisega. Ma arvan, et see peab olema kohtuniku enda professionaalsus, mis suudab teda kanaliseerida, oma tööd õigesti tegema ja õiglase karistuse. Rutt Teeveer kas kohtunike jaoks on kõige raskemad need kaasused, kus on olemas tohutu suur ühiskondlik surve ja iga päev kohtunik loomulikult ka hommikulauas kohvi kõrvale näeb ja loeb seda pealkirja, mis on seotud otseselt tema protsessiga, selle, selle kaasusega, selle tööga, mis ta teeb, või on need kõige raskemad ikka need, kus lihtsalt sisulises mõttes tuleb, tuleb tööd teha ja seda paagimist on, on väga palju nende see asitõendite alusel ja pinnatis kohtusaalis või, või toimikust lugeda on. Minu jaoks meedias kajastus ei ole küll nii raske, et see kuidagi need asjad tuleks panna raskete asjade kilda. Kui nad on ka oma sisult rasked, siis loomulikult vist juba siia lisanduvad muud asjaolud. Pigem on ikkagi rasked sellised asjad, kus ta pead tõendeid hinnates suutma selle tõe võimalikult hästi välja selgitada, võimalikult õiglased karistused mõista. Teinekord on väga rasked sellised asjad, mis on emotsionaalselt rasked kastid tulenevad kannatanutest, kui need on näiteks lapsed tulenevalt muudest nendest tehi oludest, need võivad emotsionaalselt palju rohkem kohtunikule seda närvipinget ja, ja, ja sellist problemaatilises tekitada. Ja kohtunik Teie ver, veel üks küsimus teile, kohus pisaraid ei usu. Ei kohust selles mõttes pisaraid ei usu, et kohus ei saa langetada otsuse tulenevalt nähtavatest pisaratest, vaid ta peab tegema seda ise väga kainelt ja kaalutletult ja nendest pisarad. Väljavõte toimikust tunnistajate ütlused. Millistele kuritegudele teie arvates peaks Eestis olema karmim karistus? Ja minu meelest üldse paljudele? Sellistele väärtegudele on meil suhteliselt leebed karistused. Karistusmäärad meil meil polegi neid olemaski, no ise on kasvõi vaadake need liiklusrikkujaid, mis on, mis nad kõik saavad. Absoluutselt. Teie arvates peaks mingite kuritegudest Eestis karmimat karistust olema. Korruptsioon vast. See on kõige tähtsam. Anna, ma arvan niiviisi, et seaduste järgi on nad võib-olla õiglaseda, kuidas kohus neid tõlgendab? Seal on küll väga palju niisugust. Küsitavad. Ma arvan, et inimsusevastased selles mõttes nagu vägistamine näiteks siis igasugu purjus peaga sõitmine, kõik sellised, kus inimesed võivad nagu saada kas mingi psühhodraama, füüsilise trauma, ma arvan, et sellised viimati telekast midagi kuulsin, mingi tõsine kuritegu on sooritatud ja selles mille eest näiteks kuskil mujal riikides mõned surmanuhtlused, venelased või mingi väga pikk vanglakaristus, siis neil oli trahv või kolm aastat vanglas, et see on naeruväärne. Harris Jelgse karistusi olemas, sest räägin, kui vanasti oli niimoodi, tapsid inimese ära, siis vastutasid selle saidi segakaris. Aga mis meil on seal neli aastat. Et üksta kõikla solvuni, valitsus peab võtma vastu ikkagi konkreetsemad karistusmäärad, aga mitte niimoodi. Liberaalselt võid kuidagimoodi minagi hammas, hammas hamba vastu, juhhei tegid niisiis. Ma arvan, mingit lastega ja laste vastu suunatud ja võib-olla ka võib-olla ka selliste noh, ütleme üldse niimoodi kaitsetumate, kas loomad, looduslapsed ütleme, midagi sinna, sinna stiili tundub nagu pisut ebaõiglane küll, jäetasin suhteliselt jubedate kuritegude eest. Noh, inimesed siin viie-kuue aasta pärast vanglast välja tulevad jälle täiega see on, see on nagu mõte. Mõttemalli küsimus, natukene karistus ei karistus ei päästa sind nagu olukorda, et noh, see on see, et kui ühelt poolt tuleb survest, tuleb teiselt poolt vastusurve ja, ja me võime neid karistusi siin lõpmatuseni karmiks teha ja lõpetamegi ennast mingisuguseid diktatuuri, politsei riigina. See ei ole, see ei ole pääsetee, eksju, see on nagu inimeste mõtlemises kinni ja ma arvan, et see, kuskil see uus maailm siin lähima sajandi jooksul peab sündima, kus inimeste mõttemallides natuke muutub, et et ega enne seda noh, ma arvan, et siin me teeme leebemaks. Viimaks sellest ei muutu midagi. Ma olen praegu on täis normaalselt karistusest kindlasti vargus, töö ja just püsige. Püsige kuritegude eest, iga iga asi algab väiksest asjast. Ja kui algusest peale on korralik karistus, siis on ka tulemus teil. Kuna ma tean, et jumala Jehoova tahab karistuse kõikidele kurjadele, ei ole inimese teha muud, kui ise vaadata, et ellu jääb roolijoodikut ahivaid karistada. No kindlasti ring, mis siin viimasel ajal on olnud, kas inimene sõidab kolm inimest surnuks, võtab tingimisi, et minu arust on see täiesti iroonia ja siis samas siin oli Pärnusel inimene naisterahvas, kes andis oma lapsele rahusteid ja sai neli aastat sai vangla vanglakaristused. Aga noh, kindlasti, kui inimese ära tapad, siis kindlasti peaks olema see karistada. Need kaks näidet, mis ma tõin, et tegelikult veel õiglasena Ülekuulamise toimik number 83. Rahva õiglustundest ja ootustest karistustele. Toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.