Mina olen Tarmo Tiisler, te kuulate uunikumi. Ehkki Tarmo Tiisler nime ETV lepiteeti legendaarne ei öelda, on ilmselt aja küsimus, mil see-eest ühe vingema spordikommentaatori tiitliks saab ülikoolis ajalugu õppinud ja end fanaatiliseks rahvatantsu nautlejaks nimetav Tiisler spordialadest enim korvpalli ja suusatamist. Kui jaga jutt muusikale viia, siis mis jääb pildile? Minu esimene mõte läheb kohe aastasse 2000, kui ma olin Sydney olümpiamängudel ja oli olümpiamängudel õpetamine. Ma olin selleks aastaks raadios töötanud seitse aastat ja esimest korda ma tundsin, et ma äkki saan millegagi nii enam-vähem korralikult juba hakkama. Ja kui ma siis mõtlesid oma väikeseid ja suuri mõtteid seal Sydney olümpiastaadionil, siis hakkad mängima, aga selline kohalik, tuntud Austraalia ansambel nagu memmed eakad mängib oma noh, ilmselt kõige suuremat Hikide Auna Ander ja, ja sellepärast see lugu alates sellest hetkest on minu jaoks selline hirmus tähtis lugu, see läks mulle sellel hetkel väga korda. Iga kord, kui ma seda lugu kuskilt kuulen, siis ma alati mõtlen sellele imelisele hetkele seal 100000 pealtvaatajat mahutava staadionil, kus siis oli ka üks Eesti reporter, kes tundis ennast sel hetkel päris hästi. Mul ei ole ta kuskil plaadi peal olemas, sest noh, raadiotöötajana on mul sellised mõningad võimalused, saad alati see plaat endale näppu kuulamiseks, kui ma tahan seda kuulata, aga ma aeg-ajalt lõbusam selle YouTube'i sisse ja vaatan seal siis koos videopildiga üle, et noh, nüüd on see asi ju see kuulamine niivõrd lihtsaks ja mugavaks tehtud, et ma ei pea seda kuskil endale plaatide peale salvestama üldiselt kuulama hästi vähe muusikat, millelegi ja siis, kui ma kuulan, siis ma pigem kuulan näiteks koorimuusikat või midagi sellist, aga mull ja üldiselt vist ei ole viimase seitsme kaheksa aasta jooksul ostnud mitte ühtegi plaati. Ja see tüüp, ma ei ole, et olen kodus ja panen kuulan mingit plaati või et kui sõidan autoga, siis otsin raadiost muusikat, pigem mõtlesin raadiost, kui keegi Männat work oli Austraaliast pärit rege mõjutustega rokkbänd, kelle mõned saavutused on ülejäänud sama mandrigruppidele kättesaamatuks jäänud. See puudutab edu kahel kõige mõjuvõimsama muusikaturul maailmas, USA-s ja Suurbritannias. Men Network saavutas esikoha mõlemal riigialbumi ja singlimüügi päris seda siis vastavalt albumiga business as usual jaa singliga Tauno anr. Ehkki Grupi ametlikuks asutamisaastaks on 1979 pälvisid nad aasta uustulnuka Grammy auhinna oma rahvusvahelise läbimurdeaastal. See oli 1983. Bändi loojaks ja eestvedajaks oli perega Šotimaalt 1967. aastal Austraalia haljastus emigreerunud kolin Hei. Nagu sageli juhtub oliga Hei ning tema peatsete võitluskaaslaste suurim murelaps bändile nime leidmine. Lõpuks laenatise liiklusmärgilt, mis tähistas teetöid. Mennet work jõudis kiiresti plaadistus lepinguni Columbia Records siga ja 1981.-na naftal ilmus debüütsingel ookeanit piinav Eesti publikule tuttav, kui miks sa mind piinad mahavoki ja Sven Himma esituses. Ehkki Austraalias läheks grupile albumiga business as usual väga hästi, keeldus Colombia tütarfirma USA seda plaati välja andmast. Alles bändi mänedžer, bändi pika ja järjekindla pealekäimise peale ilmus seega suure lombi taga huugenid piinause tabelis esimeseks ja peagi järgnes talle terve album. Üks ingel veel endiselt esikümnes, lõim enne põrgut. Lauda trumpässa teine singel Down Ander tõusis samuti esimeseks ja kõik uksed olid bändi jaoks valla. Laulust Down Under on saanud Austraalia visiitkaart, nii teab maailm seda populaarse krokodill tandee, filmi lõputiitrites, aga ka 2000. aasta Sydney olümpiamängude lõputseremoonial. Viisi teha aidanud ja sõnu kirjutanud kolin Hei on meenutanud, et kohe algusest peale tugevana tundunud pala sündis tegelikult bändiga kaaslase rannas Traicerti basskitarrikäigust, mille ümber ehitati terve lugu. Samas lükkab Hei ümber, nagu tegu olnuks sihilikult patriootliku looga. Pigem vastupidi. Tekst pidavat kõnelema hoopis vaimsuse kaotanud maast, mis püüab end iga hinna eest müüa.