Tere, mina olen Rasmus Cage ja te kuulate uunikumi. Rasmus Cage on Eesti uuriva ajakirjanduse lipulaeva pealtnägija püstolreporter, kes silma sihib ja tulistab, et Eesti elu kitsaskohti paljastada ja pealtnägijaid igapäevaelu jaburdustega üllatada. Lisaks peab ta veel ka sulesepa ametit ajalehes Postimees. Võimalik, et tema väga hea lemmiklaulu teadasaamine on Eesti kõigi aegade kõige suurema saladuse ilmsikstulek. Minu vana hea lemmiklaul. Kui just rõhutada sõna vana hea siis loomulikult, esimene, mis kohe meelde tuleb põlgi tuukriga mardineiu mustas kleidis. Ja seda põhjusel, et see oli hästi kuum ja hästi popp just sel ajal, kui mina käisin keskkooli esimeses klassis, ehk et vist mingi 93 94. Kui tuubis ta oli just minusuguste. Ja kuum bänd ja see lugu oli meie arvates toona niivõrd ajast ees, et noh, ütleme ausalt, et võttis nagu südame mõnusat põksuma, lõi vere pähe ja. Ikka mõnusalt nii-öelda tantsitud sai korduvatele korduvatele pidudel, ta ei ole meil nüüd selles mõttes nagu lemmikbänd, et ta ei ole ka lemmiklugu, et Youtube'is seda iga päev kuulaks või et mul oleks autos tublik stardiplaat. Aga rõhutan, et kuna tegemist on sellise vana hea looga, siis esimese asjana tulidest pähe, sest sellega seonduvad uskumatud mälestused. Kuidas pärast koolitunde mindi üheskoos kooliga kõrval elanud, sõbra juurde vaadati, pool teinud jõudis, oli, mis oli? Sellel ajal Soome telekast tulnud. Menuseriaal mängiti mingisuguse, täiesti arusaamatu Playstation, niimoodi aga Venemaalt pärit telerimänguga mingisugust mustvalget tsiklimängukordamööda, umbes 10 klassivenda pidevalt seal iga õhtu nii-öelda chillisid ja kuna vana pehmakali ainult sellel sõbral tol hetkel siis kassett tuukri stardi oma käis algusest lõpuni, kuid otsa sai siis jälle otsast peale. Neiu mustas kleidis oli ikka nagu korduval tripiidide. Eesti popansambel Two Quick Start tähistas 2008. aastal oma viieteistkümnendat sünnipäeva ja kuigi 90.-te meeletut edu ei ole jätkunud uude aastatuhandesse, on bänd kujul või teisel ikad tegutsemas ja siin-seal kontserte andmas. Pealt pudeneb ka uusi laule ning lubadusi vallutada taas kõik Eestimaa laululavad Intsikurmu ja ööklubid, et rahvast meeletult tantsitada. Laulu neiu mustas kleidis sõnad lõi Kaari sillamaa ja viisi autor on Mikk Targo. Viimane räägibki nüüd laulu sünnist lähemalt. See oli stardi algus päris esimene alguses ma ei mäleta, bändil nimigi oli võimalik, et ei olnud, meil oli enne seda tegime, katsetasime lihtsalt mingisugust sellist biiti teha, nii-öelda. Kaverdasime naerata aga Jaak Joala, naerata. Ja see läks kaubaks ja, ja siis peale seda tekkis selline tõsine hasart, et noh, meil oli üks esimesi nii-öelda oma stuudioid või arvuti põhjal olevaid stuudioid ja seal sai nagu piiramatult katsetada ja eksperimenteerida. Ja siis muidugi tekkis selline metsik hasart, et oot, aga nüüd on vaja oma lugu teha. Ja nii ta tuli. Et siis oli veel seal mingil põhjusel Hedvig Hanson oli meiega koos ja panime seal Hedvig Champlit karjuma. Sealt me leidsime selle põhise ampli ja kaari, kirjutas sõnad ja enne imet sündiski selline laul. Me olime tegelikult sellel ajal nagu üks tiim, Kotkas, Laisaar, Paulus, Targo, ehk siis me kirjutasime koos laule. Kokku me saime, ma ei mäletagi filharmoonia kohvikusse tõenäoliselt ja tuli välja, et neil on niisugune arvutiprogramm ja siis olid mingisugused lauluvõistlused. Selle jaoks oli vaja lugu ja siis hakkasime kirjutama ja tegime igasuguseid nii-öelda souli aarend, vii mingit sihukest asja, katsetasime. Ma arvan, et see võib olla mingi 92, kolm või nii neli sealkandis ikka rubla aega oli veel üks on veel. Ma varjuna kannul sul käin. Seal oli täpselt sama aja, laul tuli kohe otsa, seegi oli väga mängitud lõbusalt sellel ajal. Need olid väga ilus.