Tere, mina olen Mart Koldits, te kuulate uunikumi. Mart Koldits on teatrimees, kes on pärit lavaka 21. lennu lavastaja suunast. Panso ja linna tri kolleegipreemiaga pärjatud Mart on 2009.-st aastast seotud Von Krahli teatriga. Andekas, sõnaosav ja enesekindel mees väidab, et tal on lavakramp ja ta läheb rahva ees närvi. Ent oma unikaalses lemmiklaulust oli ta nõus meile kohe rääkima. Esimene, mis pähe hüppas kutse RAMi koorilaul, noh, sellega on isiklikud mälestused ka niisugune vana hea, mis on juba ütleme väga maast madalast oli mu isa üks lemmikuid ja siis olen sellega kuidagi hästi palju kokku puutunud elu jooksul olulistel hetkedel isiklikud lõugas, kurvad või rõõmsad sündmused matus, pulm, nahaala, et võib-olla väga konkreetseks ei lähekski ütleme sellest koorilauludest lihtsalt või võimsamaid, et ma mäletan juba lapsena, kus külmavärinad olid ihul, kui seda kuuldud. Ja kuidagi tabab nii hirmsasti mingisugust ilmselt mingit just nimelt mingit sisemist kutset, millest sa ise nagu aru ei arugi ei saa, et mingi igatsus mingit asja teha või teele minna nii-öelda ma ei tea, kuidagi väljendab seda elu mingisugust samas neutraagilisust ja samas ka mingisugust kiretut, ihavi kirge nagu midagi teha või kuhugi minna, elukutse noh, nagu nagu hunt, ma kujutled. Et kuidas su hunti kisub metsa poole, et ei tea, mis on mingi kutse on nagu vist ikka inimeses nii sees olemas, et vahest on tulnud minus vähemalt seda igapäevaselt ei kuula muidugi, aga noh, ta on mul olemas ja siis ikka aeg-ajalt juhtub ette. Jah. Aga noh, eriti võimas on ta muidugi laiv esituses, aga noh, seda ju väga tihti ei juhtu, et ega seda seda seda ju ei lauldud vahepeal, sellepärast et see tenor Ivar laide nii võimas tenorit ei olnud, eks ole, või noh, see oli siuke ja ma arvan, au kummardus ka meeskoori poolt, et nende vahepeal oli ta nagu tapusta lauldes mees ära suri, siis siis, siis ei tahetud seda pühadust puutuda. Kõigest legendid on selle looga seasse. Tänane uunikum laul kutse nägi ilmavalgust 1957. aastal. Viisi autoriks on legendaarne laulutaat Gustav Ernesaksa ning sõnad on kirjutanud Juhan Smuul. Mõne sõnaga nüüd neist lähemalt. Gustav Ernesaksa sündis 1908. aastal Harjumaal Perila külas ning suri 1009 93. aastal Tallinnas. Ta lõpetas Tallinna konservatooriumi muusikapedagoogika ja kompositsiooni erialal professor Artur Kapi klassis. Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas ta muusikaõpetajana Tallinna koolides ning ka konservatooriumis õppejõuna. Ta osales teise maailmasõja ajal Eesti NSV riiklikes kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti NSV riikliku filharmoonia meeskoori, hilisema Eesti NSV Riikliku akadeemilise meeskoori praeguse Eesti rahvusmeeskoori ehk grammi, mille kunstiline juht oli ta ka elu lõpuni. Ernesaks oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid. Teda on nimetatud vaikivate aegade rahva juhiks ning üheks 20. sajandi Eestimaa juhtfiguuriks. Aastast 1945 töötas Ernesaks Tallinna konservatooriumis koorijuhtimisprofessorina. Tema õpilaste hulgas olid Kuno areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised. Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik, põhiosa sellest moodustavad koorilaulud neist Mu isamaa on minu karm, Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Ernesaksa loomingusse kuuluvad ka viis ooperit, neist Tormide randa on ka korduvalt lavastatud. Juhan Smuul sündis 1922. aastal Muhumaal Koguva külas õppis piiri kuueklassilises alg koolis ning oli üks klassi parimaid õpilasi. Pärast isa surma jäi Smuul peremehe kohustustesse. Suure isamaasõja-aastail küüditati ta Uurali sõjaväetehase ehitusele, kus ta haigestus raskelt. 1943. aastal trükiti esimest korda Smuuli värsse. Need äratasid kohe tunnustust ja teda kutsuti Kirjanike Liit. 1947.-st aastast hakkas Smuul tegutsema kutselise kirjanikuna ning talle omistati ka Stalini ja Lenini-nimelised preemiad. Enamik tema raamatuid on seotud enda elu ja koduga. Üks tuntumaid teoseid on muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol. Kunnas muulile meeldis palju rännata ja merel sõita, siis sealgi on ta teoseid loonud näiteks Kihnu junn ehk Metskapten. Smuul on kirjutanud ka näidendeid ning väga tuntud on polkovniku lesk. Tänase uunikumi esitab Eesti rahvusmeeskoor ehk ramm.