Meil on saates kõik puhuvad täna stuudiokülaliseks mees, keda nimetatakse Margaret Thatcheri poliitiliseks kasupojaks. Tere päevast. Marin laevas. Olete rahul sellega selle tiitliga õiglane vaat kas ta nüüd õiglane on väga kõrge tiitel või tunnustus, kuigi see on tulnud Margaret Thatcheri enda suust. Nii et rahul olema sellega kindlasti kast, õiglane on see, see on alati lahtine küsimus, sest et selle ärateenimiseks tuleb, tuleb palju teha. Igatahes eesti rahva jaoks aitab meeles pidada see isik, kes kirjutab Edgar Savisaare blogi. Nii et viimasest blogisissekandest on, on see taas üles tõstatatud ja minu kõrvu ka jõudnud. Oh häda, ma pole seda lugenud, nii et ma ei oska seda ei üht ega teistpidi kommenteerida, noh peale seda saadet tuleb, siis tuleb siis ette võtta ja vaadata, mis, mis sust kirjutatakse. Muide, milliste Eesti inimeste blogid kuuluvad Teie lugemisvarasse, kuni saab küsida tänu suhteliselt regulaarselt. Marko Mihkelsoni blogi, mis on üks hea välispoliitiline koht, kuskohast noh, uudiseid sellest, mis maailmas toimuvad, joovad kiirelt ja asjalikult, vähemalt minuni välja. Ja ega ma ausalt öeldes eesti blogisid tihtipeale nii väga palju ei regulaarset ei vaatagi. Nendel päevadel on kõigil Kablogijatel hambus too kohtuotsus, mida siis kohus tegi, mis ütles, et need inimesed, keda süüdistati enne aprillirahutuste organiseerimises, seda siiski ei teinud. Olete teie selle kohtuotsusega nõus? Noh, ma arvan, et noh, kõigepealt see kohtuotsus ei väitnud seda, kes on süüdi või kes mitte, vaid noh, väetis tegelikult ju seda, et antud süüdistus ei ole kaetud piisavate tõenditega selles suhtes, kes mida tegi või kes mille tegemata jättis, on selle koha pealt suhteliselt lahtine ja ma ei tahaks kõigepealt kritiseerida kohut, ma arvan, et oleks suhteliselt ohtlik tee hakata teatama, et meie kohtusüsteem on nii või naasugune. Siin on mõned tarkpead juba teatanud, et koostagi poliitiliselt õige otsuse. Noh, see on suhteliselt perversne väljend, kohus ei ole koht, kus tehakse poliitiliselt õigeid või valesid ohtu. See viide sellele integratsiooniteemale integratsiooni mõttes oli otsus õiglane ja hea. Tähendab, ma ausalt sügavalt kahtlen selles väites, kas ta oleks õiglane ja, aga ma arvan, et noh, kõigepealt rääkides kohtust kui sellisest, siis noh, mulle tundub, et meie kohtusüsteem on Eestis arenenud piisavalt tugevaks iseseisvaks tehes tõesti klassikalise kohtuotsuseid, mis ei ole mõjutatud ei ühte ega teistpidi ja nii see peabki olema ja nii on see hea ja õige ma arvan, need probleemid on kuskil kuskil mujal, sest et noh, teiselt poolelt on ju selge see, et avalikkuse õiglus tunnet on, on kogu see lugu õige tugevalt riivanud. Siin ei ole tegemist mingi poliitilise hinnanguga lihtsalt. Ma tõesti tahaks teada, miks on siis järgmine asi, mida tuleks teha, kas kogu Tallinnale tuli otsa panna või kui tikutõmbaja Te ei ole rahvas stiihiliselt kõik koos korraga on võtnud tikud taskust ja no see on natukene nagu kahtlase väärtusega teooria, ma ütleksin vaadates kõike seda, mis tegelikult toimus ja mis veel suhteliselt hästi ikkagi meeles on, kui ta ilmselt probleemid on mujal mitte niivõrd palju kohtusüsteemis, vaid selles, kuidas on süüdistus esitatud mille kohta üldse süüdistuse esitab. Ja, ja ma arvan, et peamine asi on see, et eks seesama riigi pool alahindas kogu seda probleemi tundus, et sellised asjad lihtsalt otsutuvat kohtust läbi, kuna avaliku tunne on selline. Ja teistpidi ma pean ütlema, et, et noh, nagu see on siis loogiline selles suhtes ei maksa selliseid asju alahinnata. See oli Eestile väga oluline protsess ja see oleks tulnud siiski sellega piisavalt põhjalikult tegeleda, et see protsess ja siis süüdistuse esitada kvaliteetsel tasemel niimoodi, et see asi ka jõuaks mingi otsuseni. Koormate kaupa kive, prokuratuuri ja kohtueelse uurimise kapsaaeda. No ma arvan, et noh, mina tahaks küll teada, kes selle jama eest vastutab, jamas on ja ma ei ole päris arvamusel, et noh, nii nagu meil Eesti vabariigis vastutus peamiselt minema patsiga poiste kraesse nii-öelda Te ütlete selle korral niimoodi niimoodi lihtsalt kellelegi kuskilt allapoole minema lükata algatati parlamendis erikomisjon, mis uurib asja. Ma arvan, et nüüd nii tähtis see asjaolu, et erikomisjon algatanud seda kohe päris kindlasti mitte. Aga ma arvan, et vabariigi valitsus ja valitsuskoalitsioon peab seda teemat tõsiselt arutama. Ma loen siit välja, et ka Eesti vabariigi kodanik Mart Laar on solvunud või, või et tema ma tunnen ennast puudutatuna, ausalt öeldes ei hakka seda kuidagiviisi salgama. Kas te olete kunagi selle peale mõelnud, et eestlastele minu meelest on küllalt sageli ette heidetud nii-öelda liiga oma mätta otsast asjadele vaatamist, et äkki me kuidagi enda jaoks oleme rõhuasetused valesti seadnud ja meile tundub see tõde natukene teistmoodi kui muule maailmale meie ümber? No ma ei arva, et ausalt öeldes muud maailmas õnnestuks sedalaadi rahutuste puhul nii kergelt pääseda, kui me mõtleme kasvõi sellele, milliseid karistusi on meie enda kohtusüsteem mõistnud Tiit madissonile või, või siin teistele inimestele, siis mis seal ikka üsna tõsised karistused olnud. Sõltumata sellest, mida need inimesed on sellesama Eesti taasiseseisvumise heaks teinud varem või midagi muud on olnud väga-väga tõsised ja karmid karistused, siis sellega võrreldes on midagi noh, nagu ikka tõsiselt paigalt ära. Üks endine kohtualune Dimitri Klenski on võrrelnud seda, kui mu mälu mind ei peta, seda aprillirahutusi, seda mäsu, mis Tallinnas toimus ja mujalgi Eestis ju balti ketikaitse on samaväärne siis rahva vaba tahte väljendus. Mis interstiihiliselt läkski käest natukene äri, ma nagu tahakski ütelda, et see võrdlus iseloomustab Klenskit kõige paremini ja, ja see iseloomustab ka seda, mis hakkab meid ees ootama. Sest äärmustega on ükstapuha, millist äärmustega on juba nii lugu, et kui nad pääsevad karistamata, no siis mitte ei rahune nagu siin mõni inimene mulle tundub, loodab siis vastupidi, me hakkame alles alles uusi asju nägema, kusjuures mis on eriti ohtlik, on see, et, et vaadates ka seda avalikkuse reaktsiooni kogu sellele asjale tunneb ka eesti inimene ennast selles suhtes puudutatuna kogu selle, et ei läinud suureks märulik, selle edu ju pronksile oli see, et eestlased õnnestus kodus hoida. Ja Ma ei tea, kuidas järgmine kord läheb. Sest eestlased õnnestus kodus hoida selle tõttu, et nad usaldasid oma riiki. Et tuleb õiglane karistus neile, kes seda teevad. Ja, ja ausalt öeldes noh see oleks täielik jama, sest et see oleks ju tegelikult see, mida selliste rahutuste organiseerijad tahavad. See, mida tahetakse, metsad on korralik rahvustevaheline konflikt ja praegu see õnnestus, noh, ma ütleks, sellisel tasemel, nagu loodeti igal juhul aprilli ööl ära hoida. Tähendab, sellised kohtuotsused pigem noh, nagu võimaluse selliste konfliktide tekkimiseks, mitte selleks, et selleks tegeles rahva enamus ükstaspuha, on siis eestlased või venelased. Aga noh, nagu sellised karistamatuse tunne aktiviseerib äärmuslasi täiesti selgelt, et põhimõtteliselt pandi sinna lõkkesse, mis ootab süütamist juurde korralik kalu täis kuivi puid, mis läheks raginal kahjuks küll, et tuleb väga ära loota, et need tikud ikkagi õnnestub järgmisel korral enne käest ära võtta, enne kui tuli otsa pannakse. Aga äkki see natukene asjade ülevõimendamine, võib-olla on tegemist hoopis nii-öelda Unn situatsiooniga, et et eestlased on ju harjunud kogu seda jama alla neelama ja maha vaatama ja leppima allasurumisega, et noh, mis see ükskord siis nüüd on, laseme tal minna? No ülejäänud on meie, vaatan seda, mis toimub mujal maailmas, kus tegelikult võib-olla selline minnalaskmise tulemusena näeme me kõikvõimalikke üsna jubedaid äärmusliikumisi. Ja Eestis tegelikult sihukest asja ei ole, Eestis on õnnestunud ära hoida. Meil ei ole noh, nagu selliseid selliseid ettevõtmisi nagu toimuvat arenenud demokraatlikes riikides Lääne-Euroopas. Ma väga kardan, ma väga loodan, et ma ei eksi. Ja ma tõesti väga loodan, et ma eksin, kuid igal juhul tõesti neid kuivi halge selleks, et, et mõlema poole äärmuslased, ma ei räägi siin ainult ühe poole äärmuslastest, et need mõlemad noh, kõvasti tuult tiibadesse saavad. See on, see on täiesti võimalik, sest et umbes samal kombel on nad tuult tiibadesse saanud paljudes maailma riikides. Kas. Kohtuotsus võib anda siis venekeelsele elanikkonnale ka mingit tõuget juurde, kohalikud omavalitsused või valimised on tulemuseks. Eks ole sinna kummatjate, seda veel arvaksin, siis ma ütleks, et pole lahti midagi seeti, et et kui vene inimesed rohkem Eesti poliitikas tuleksid. Ma arvan, et seda võiks ainult, et tervitada selle vastu ma ei saa kuidagi võis olla, kui see kohtuotsus mõjuks sellisel viisil, kui minule tundub, olles rääkinud paljude inimestega, ka vene inimesed arvasid, et see seltskond tuleks kinni panna või vähemalt mingi karistuse saada nende märatsemise eest, et väga paljud siin elavad ju mitte-eestlased tunnevad tegelikult ju ka nende maine tikut selle samade rahutustega täiesti lootusetult ära. Ei ole ju tavalise inimese normaalne, noh nagu vaadata ja kiita heaks sellist rüüstamist, sellist märatsemist, kõike seda, mis toimub minule tundub, et Vene ühiskond eeldas ja ei oleks suhtunud sugugi mitte sellise negatiivsega. C seltskond oleks noh, nagu oma karistusega. Ta saadab. Nüüd praegusel hetkel muudetakse just need äärmuslased teatud poole jaoks suuremateks kangelasteks, kuna neil on otsekui antud õigus. Ja vot see on ohtlik. See on selgelt ohtlik. No loomulikult, eks ole, kohus ei ole veel lõplikku sõna öelnud. Siis on veel kohus olema, no ma pean tunnistama, et, et see kahju on juba toimunud, sest et noh, me võime ette kujutada, mis toimub siis, kui nüüd järgmine aasta ennast süüdi mõista. Siis me alles hakkame vene propagandast saama. Mis teie oponendid Keskerakonnast ei ole väga palju sel teemal sõna võtnud mida teie Edgar Savisaare asemel oma blogisse kirjutatakse? Ta ütles, et ma tõesti ei oska päris täpselt niimoodi mõtelda, nagu Edgar Savisaar oli see, kes seda blogi kirjutada. No olge nüüd, teid on Eesti poliitikas nimetatud Edgar savisaarega täpselt võrdseks, kurjaks jõuks või saatanaks isegi neid jah, tiitlid on paljud antud, aga ei vaata meie võib-olla probleem ongi selles, et ma ikkagi ei oska päris täpselt niimoodi mõtelda nagu nagu Edgar Savisaar. Ja ma arvan, et eks nad pole ilmselt poliitiliselt veel välja mõelnud, mis keskerakonnale poliitiliselt kasulikum on. Kas rünnata Ta valitsust selle eest, et nad ei suutnud siis piisavalt tõendeid koguda, seda, mida naisSeppik juba tegema hakanud. Või siis teatada, et meie, meeste võit ja, ja vaata vaatamist hullusti läks, kuidas kõik oligi, tähendab, niimoodi keegi ei olnudki süüdi ja see oligi, oligi kõik väga-väga halb ja vale. Tausta maika soovitaksin kõigele mõtelda, millises olukorras me Eestis oleksime siis olnud, kui me, kui see pronkssõdur oleks sinna seisma jäänud siis ma alles oleks, siis, ma arvan, selleks ajaks oleksime praeguseks juba ikka väga hullu konfliktiga endale siin kohapeal noh, nagu kokku keeranud. Ma peaministrile ja siseministrile tõepoolest tuletati väga hoolega meelde neid. Umbes ma ei tea siis pooleteise aasta taguseid sõnu ja lubadusi, mida kõik väidetavate kurjategijatega lubati teha, millises valguses teie jaoks valitsus praegusel hetkel nüüd nende sündmuste valguses anneta sealne suu üsna lukus olnud? Raske on ka muidugi midagi mõistlikku öelda, seda, et nad ei ole, ma sellest saan aru, aga noh, ma arvan, et seda, mis, mis toimus, noh, tegelikult selle, seda tuleb ikka väga tõsiselt arutleda, vähemalt selleks, et tulevikus õppida, et asja tuleb tõsiselt võtta. Tundub, et Eesti riik võttis seda asja liiga kergelt kui lühidalt, ütle. Kas see tähendab seda, et Parlamendis hakkab töö käima selle nimel, et mõni seadus muutub karmimaks, tuleb juurde. Ma arvan, et seda võimalusi, ma arvan, et seadusi tuleb ilmselt täpsustada, Marju Lauristin viitas siin minu meelest üsna täpselt minu meelest Marju Lauristini kommentaarid üldse kes on ikkagi väga väga põhjalike korralik sotsioloog, on olnud täpselt nendesamadele ohtudele eriti vaadates veel majanduskriisi ja majanduslikku kitsikust kõike muud vihjanud, mida noh tähendab, selline kohtuotsus võib endaga kaasa tuua ja eks siis ei jää üle muud, noh tegelikult tuleb nagu öeldakse, reageerida asjale negatiivselt positiiv, vaid positiivselt esiteks õppida sellest, mis on toimunud ja teiseks, noh, tõesti tees tööd selleks, et selleks, et tegelikult ka Vene Vene inforuum siin Eestis hakata seda rohkem täitma, noh tõesti sellise infoga, mis annaks ka siinseid selle vene inimestele pilti sellest, mis mitte ainult Eestis, vaid ka laiemas mõttes maailmas toimub tundub üsna meeleheitlik ja lootusetu katse minu jaoks tungida vene inimeste, siinsete vene inimeste info või, aga mitte midagi muud üle ei jää. Ma nõustun sellega, et see on üsna meeleheitlik katse. Aga aga kui keegi oskaks mulle ütelda, mida siis muud teha, sest et kui me seda isegi ei ürita, kui isegi ei üritata, kas või mõnda protsent noh, nagu sellest infoviljast tagasi võita, siis läheb asi ainult hullemaks. Seda ma võin küll üsna kindlalt väita, samal ajal ei ole liiga optimistlikke vähemalt lühikeses perspektiivis kindlasti mitte, kuidas see õnnestub, aga tahaks ikkagi meelde tuletada, et see Eesti, me võtame kõik seda vene ühiskonda väga, kuidagi ühtsena kamakana, mis on, kas ühtepidi sõbralikku, ühtepidi vaenulik, kuidas siis keegi tahab seda näha, see ühiskond ei ole enam ammu selline ühiskond on vägagi eri suundades eriarvamustega eri kombel osa sellest ühiskonnast on väga tugevalt hõlmatud ka juba eestikeelse meediaga, kes jälgivad tegelikult ka eestikeelset meediat ja siis on noh, tähendab vahepealne osa, kes on kuskil seal hallis tsoonis, nii ühte kui teist ja siis üht on üks üsna suur osa, mis on selgelt hõlmatud ainult vene meedia poolt. Ja ja noh, tegelikult tuleb meil tegeleda siis selle osaga, kes tahab kuulata ja iga iga inimene, kes tegelikult võtab informatsiooni erinevatest kohtadest, on ma arvan, et selleks, et asjad läheksid Eestis hästi, meile kasulik. Muide, kas on teoreetiliselt võimalik, et üldine, suhteliselt keeruline seis ja pingestunud õhkkond võiks kuidagi inimesi siin Eesti piirides liita? Põhimõtteliselt pingestunud olukorras tihtipeale liituvad, ega noh, tähendab majanduskriiside ajal enne kui see kriis, siis, kui see kriis just päris hulluks ei lähe, vastupidi ta tihti pole ühiskonna liitumine, mitte ühiskonna lõhenemine, kaklema minnakse rohkem siis, kui elu natukene paremaks läheb, sest et kui on väga-väga halb, siis üritavad kõik kõigepealt hakkama saada ja tihtipeale pigem siis mitte liiga. No see on ka nagu olukorda inimestel. Tekib kindlasti suur mass inimesi, kellel pole enam midagi kaotada majandusraskusi, siis nende jaoks tulla tänavale võidelda. See on üks elementaarne. Noh, küsimus ongi selles, et kuivõrd palju suudab tegelikult vähemus sedasama äärmuslike taotlustega äärmuslike programmidega kaasa minna ja vot selle koha pealt ma veel kord rõhutan, ongi minu meelest selle kohtuotsuse oht väljakutse või kuidas keegi tahab seda nimetada Eestile, et eks see, et mitte kui äärmused pääsevad karistamata, siis, siis ainult aktiviseerunud. Eile nägin juhtumisi ühe telekanali uudistesaates küsitlust tänavaküsitlust seoses selle kohtuteemaga ja nooremad vastajad alla kahekümnesed, pakun teismelised poisid-tüdrukud olid üllatavalt ükskõiksed. Nad kas ei teadnud sisuliselt üldse teemast midagi või ütles, et neil on tõesti vabandage väljenduse eest, need on savi. No ma väga tõsiselt neid küsitlusi ka selle koha pealt ei võtaks, et ega noh, kui sa eile hakkad küsima samalt päevatunud uudist, no milline normaalne teismeline inimene on selleks ajaks ilmselt infokanaleid lahti keeranud. Aga ma arvan, et siin ei ole jälle vahet, mitte sellest hetkest keegi on noor või vana või milline iganes. Ja, ja kuivõrd vapustavat konkreetset mõjub ühele või teisele poole, küsimus on jälle sellest, et on vähemalt üks grupp inimesi, kes järgmisel järgmisel korral tundub, et Eesti riik ei ole nagu Eesti kaitsel niivõrd tugevalt välja, see annab, peavad selle kaitse enda kätte võtma. Selline ega küsimus ei ole mitte mingitest suurtest masti selleks, et pannakse põlema, palju inimesi vaja, selleks on vaja suhteliselt vähe inimesi, tõmbame õppe olemuse natukene laiemaks. Mart Laar. Kuidas selles tekkinud olukorras Eesti inimene peaks käituma ja ma ei mõtle nüüd seda konkreetset pronksiöö sündmuste järel ka kohtuasja, vaid ma mõtlen olukorda tervikuna. Kas, kas teil ei ole tekkinud muljet, kuidagi asjad kipuvad kas meie tahtsi või meie tahtmata kontrolli alt välja minema Eestis, et tundub, et võimu tipp justkui nagu ei suuda asjadel silma peal hoida, kontrollida kõik läheb kuidagi isevoolu teed ja paraku Eesti ja eestlaste suhteliselt sageli vales suunas. No ma arvan, et eks see on natukene ka filosoofiline küsimus, jälle see, et, et kuidas siis seda valitsust, kuidas ühiskond peaks toimima, kui me tuleme sedasama nähtamatu ja nähtava käe juurde tagasi. Et et väga palju arvatakse seda, et valitsus ei peagi midagi tegema. Ja kõige paremini lähevadki asjad siis, kui valitsus üldse mitte midagi ei tee. Ja, ja eks see mõtteviis on olnud Eestis mõnda aega nii suhteliselt, mitte küll läbi Eesti taasiseseisvumise, aga ütleme nii viimase viie aasta jooksul, kui meil on olnud ikkagi noh, nagu öeldakse, väga liberaalsed valitsused. Ükskord isegi topeltliberaalne valitsus, kus oli kaks liberaalset erakonda, kahekesi, valitsesid võimul, eks see on olnud suhteliselt tugev vot esindatud, nii et ka teie sõnastus on, et praegu on asjad suhteliselt isevoolu teed läinud, et meie valitsus pigem tundub, et praegusel hetkel me oleme teatud hetkel murrang, kus, kus noh, valitsus on minu meelest noh, teadvustanud endale praeguseks väga selgelt, et nii see asi edasi minna ei saa. No mis see nähtav käsi võiks olla, sest et noh, mida siis teha nagu, mis on see esimene asi, mida tuleks selle nähtava käe ehk siis selge ja juhtiva valitsuse poolt teha? Nähtava käe puhul tuleks teha seda, mida valitsus on endale eesmärgiks seadnud et luua need eeldused eurole üleminekuks ära ja eurole üleminek on see, mis meid päästab. Ei ole ühtegi asja, mis üksinda päästab, aga noh, kui me kujutaksime ette Eestit endale, kui Eesti oleks 2005. 2006. aastal valitsus tegelikult sekkunud tugevamat majandusse mitte majandusse, noh, mingisuguste otseste käsuliini mööda, vaid nende otsustega, mis on see nii-öelda selle avaliku käe Põdutluseks loonud ettevõtlusele ütleva tegevuseks vajaliku ruumi milleks on nagu kahtlematult euro siis me, ma, noh, on üsna selgelt näha, vaadates kasvõi teisi riike, kes üleminekuriikides suutsid seda saavutada, eurole üle minna sugugi mitte väga palju, noh nagu sellistes paremad kasvõi halvemates tingimustes üsna eestile sarnastes tingimustes siis nendel läheb praegusel hetkel ikka selgelt paremini. Ja ma olen üsna veendunud, et ka Eestil läheks paremini, sest et et euro on ikkagi suhteliselt stabiilne suhteliselt vaid stabiilne valuuta, noh ja see kummitus, mis meie kohal käib, sõltumata sellest, milline on meie rahasüsteem sõltumata sellest, et noh, reaaltingimustes on ehk krooni devalveerimine võimatu lihtsalt, kuna see võtab liiga palju aega valuutakomitee süsteemi puhul. Ega see kedagi huvita mujal maailmas see, milline on Eesti rahandussüsteem, valuutakomitee või mitte, noh, nagu see kuskil kaugel Eesti peale vaatavad, investorid eriti ei liiguta. Me oleme kõik ühes pundis. Ja küsimus ongi selles, et, et kui sul eurot ei ole, siis sul eurot ei ole. Lihtne. Väidetavalt Tallinnas jääb iga päev 70 inimest töötanud, Eesti peale. Kindlasti arv on, on suurem see töötute hulk. Tegelikult peaks andma majanduses võimaluse kogu fookus teise kohta asetada ja majandusteistmoodi üles ehitada seepärast, et on vabalt saada tööjõudu, kes tegelikult kriisiolukorras on nõus töötama ka väiksema tasu eest, kui ta tegi seda nii-öelda heal ja kõrgajal. Mida soovitate, mida peaks tegema, kas valitsus saab siin anda mingisuguse tõuke kuhugi kuhugi suunata, et Eesti majandus saaks teise hoo, kui ta oli kinnisvarabuumihoog? No ma arvan, et noh valitsus on loomulikult omad jälle piirad seda niipea, kui see nähtav käsi üritab nähtamatu keha funktsioone üle võtta, siis lähevad asjad tavaliselt üsna metsa. No ja ei taha, me oleme näinud, aga, aga see, mida kindlasti saab valitsus teha, see ongi nüüd see filosoofiline küsimus, kas kas nähtav käsib, peab midagi tegema või ei pea, mina arvan, et midagi tegema ja neid asju, mida teha, noh, tähendab, neid on väga mitmed, alates alates nagu mõtlesin, esimene asi on tõesti euro, teiseks konkreetselt majanduse juures, selleks majandusarendus on vaja investeeringuid. Kui me ja me peame saama oma eelarve tasakaalu, siis me peame väga ettevaatlikud olema investeering kärpimise. Noh, muidu me lööme sinna tööpuuduse suurendamisesse veel juurde, üks asi, mis ju praegusel hetkel Eesti majandus siiski liikvel hoiab, on investeeringud, tulevad need siis kas Euroopast tulevad need meie meie enda rahadest, kui me neid asume nüüd suure hooga piima ega ei suuda teha kärpeid mujalt, mis on kindlasti ebapopulaarsust, et no mis investeeringu kärpimine on, ehitatakse midagi ei ehitata. Osutades esimesel pilgul on see tunduvalt populaarsem sellistest kohtadest maatumat, aga kui kuskil sotsiaalprogrammidest või kuskilt mujalt. Tunduvalt lihtsam ja ka kokkuvõttes läheb seal, praegusel hetkel läheks selline samm majandusele üsna-üsna kalliks maksma. Teine mida kindlasti teeb, et on, on palju räägitud sellest, kuidas Eesti riik saaks tagant lükata Eesti IT-sektori arengut. Ma kohtusin just eile ka vastav ala inimestega. Veel kord selleks, et kuulata nende ettepanekud, nende arusaamine, nende plaane, see ei ole mitte midagi sellist, enamuses kõik administratiivsed sammud, näiteks mõni tool oleks teha noh, alates sellest, et me moodustasime ikkagi Eestis ära selle ühtse ühtse koha, kus kogu süsteemi hallatakse. Väga lihtne samm. Sest et praegusel hetkel me kulutame küll suhteliselt palju raha, kuid seda kulutatakse eraldi ja koordineerimatut. Selles suhtes juba selle sammu tegemine näitab, et Eesti võtab kogu seda ala üsna tõsiselt. See on esimene samm selleks, et noh, nagu paremat koordinatsiooni saavutada. Teiseks on tõesti tagasi. Ütlemine, või on olemas igati asjalikke korralik IT kolledž? Miks mitte mitte minna üks aste edasi, minna rahvusvahelisele juba kõrgtasemele samal alal välja astuda sammu umbes samal kombel koostöös ettevõtlusega IT-Akadeemia tegemiseks kasvõi sellesama Ülemiste Cityst tekkinud üsna üsna jõulise, üsna tugeva keskuse keskusele baasil ja sellele tuginedes miks mitte minna edasi nüüd tõesti rakendama kõiki neid IT-lahendusi avalikus halduses ja ka riiklikes teenustes ja üldse sellest, mida, mida Eesti riigis inimesele vaja on alates haridusest lõpetades tervishoiust selle kohta on äsja valminud müüma või noh, iga hetk peaks välja tulema arengufondi vastava viite arenguraport, need ettepanekud tuleksid ette võtta ning asuda neid tõeliselt ellu viima. No riigisektori rohkema Iidee kohta toovate oponendid kohe näitena kindlasti selle pensionite kojukandega on meil Eesti riigis kehvad lood, et suur e-riik küll, aga pensionär peab, eks ole, kui kaugele minema või siis maksma selle eest? Tähendab kõik need sellised asjad väga paljuski sõltuvalt sellest, et ega me ei ole ju mingi saladus, et ega viimastel aastatel liiga palju tähelepanu sellele lavale pole pööratud. Ja teine peamine probleem ongi, et neid kõiki IT-süsteeme ehitatakse üles nagu väikestes lusti riikides. Ma olen. Ma olen ise näinud erinevat süsteemi toimimas ja selle alusel üsna kindlalt väidate, töötab ikkagi ainult see süsteem, kui kui IT juhtimine toimub ministeeriumite üleselt ehk kui mitte isegi niivõrd juhtimine, peamised koordineerimine. Ja see paneb need, et asutused, mis peavad tegema koostööd, seda kohtut tõesti tegema, sest me võime noh, nii ilusasti rääkida sellest, et ühest või teisest ministeeriumist on võimalik kogu seda IT-ala koordineerida, hallata teoreetiliselt on ilus, kuid praktikas on see osutunud mittetoimivaks. Ja kui üks asi osutub praktikaks mittetoimivaks, siis tuleks teooria unustada ning teha seda, mis toimib. Kodulaenude garantii, teie kolleeg Padar, on selle välja käinud, et riik peaks hakkama kodulaen inimestele garanteerima, et see oleks üks võimalus ja moodus, kuidas inimesed võib-olla ehk ei säästaks nii palju ja tooks tagasi raha majandusse ringlusesse. No ma pean küll tunnistama, et mul on natukene härra rahandusministrist kahju, kuna teda on praegusel hetkel pandud istuma mitme väga mitme tooli peale. Alanud, et europarlamendi kampaania on nagu üks asi riigi rahalised võimalused on kahtlematult teine asi, sest et on ju tegelikult teada, et, et isegi on väga suuri küsimusi, kas meil jätkub raha ja võimalust näiteks toetada nende intervjuude kaudu seda kõige raskemas olukorras ühte väikest gruppi ja need on paljulapselised perekonnad see on tunduvalt väiksem summa, aga isegi selleks ei ole kindel, et jätkuks tegelikult reaalselt võimalusi ja raha Eestis praeguses olukorras käia välja noh, selline kulukas projekt, mis poliitiliselt kõlab väga hästi ning on erakordselt kaunilt vastu. Sobib mehele, kes läheb europarlamenti ära, eks ole? Osa asju lahendavad kõigepealt paraku enne, kui europarlamendi valimised tuleb, tuleb järgmise aasta eelarve kokku panna ja noh, nagu selle asemel, et et üritada noh, vaadata, millised meie reaalsed võimalused on nagu käima nüüd juba aasta algul, kus tegelikult tuleks mõtelda kõikidele ränkadele kärbetele, mida meil tuleb teha välja uusi sotsiaalprogramme siis noh, tähendab, need kaks asja lihtsalt ei klapi kokku, nii et minul on isiklikult rahandusministrist natukene kahju, sest et on ikkagi väga kummalisse olukorda sattunud. Uppuja päästmine Eestis põlendasi. Tähendab. Ma arvan, et on jõhker ütelda, et majanduskriisi tingimustes osaliselt see nii on, samal ajal on olemas teatud kihid, mina arvan, vähemalt ühiskonnas mille tuleb väga täpselt vaadata, mida ja kuidas teha, keda tuleb aidata minu jaoks, ma pean tunnistama, see kiht on paljulapselised, lastega perekonnad, nemad on tegelikult kõige vaesemad Eestis, kui me võtame inimese kohta sissetuleku, siis see on see kiht, kes on majanduslikult konkurentsitult kõige raskemas olukorras. Tähendab, sinna on tegelikult tõsiselt mõtet kaaluda kas, kas mitte midagi teha, mis see täpselt on, seda tuleb kindlasti arutada ja vaadata, kuid ma arvan, et sellistele, mis on tõesti kõige raskemas olukorras võiks riik mõtelda, kuid siis väga konkreetsed, mitte seda lihtsalt kõigile jagada, siis me võime ette kujutada, mis toimub meil laenuturul, kui me riik teatab, et tasub kõikidele inimestele noh, praegusel hetkel, kes on sattunud raskustesse seda intressi garanteerima? Noh, me oleme me kõik ette kujutada, mis, mida see tegelikult tähendab ja, ja see ei tähenda tegelikult mitte midagi head. Mart Laar mulle tundub, et teis on peidus üks väga tark ja kaval inimene, sellepärast et kogu seda juttu praegu kuulates jääb mul mulje, et te olete teinud väga hea ja targa valiku, et peaministri tooli vastu võtnud pärast valimistest praegu olles valitsusest väljas. Te ei pea kogu seda suppi sööma, mis valitsuse kaela üht ja teistpidi on langenud, olgu selleks siis majanduskriisi, pronksiga raskused. Kahjuks päris nii, nii lihtne see elu mul ei ole, sest et olles ühe valitsuserakonna esimees kannan ma kahtlematult vastutus, samal kombel nagu kannab ka valitsus selle eest ja kõigi nendega rumaluste vigade eest, mis valitsusest. Kas teil ei ole ühtegi ministeeriumiga ametit, mis võiks käki kokku keerata? No mina ideel, vaadake, oleks selle erakonna esimees. Kui, kui need käkid keeratakse kokku ka minu enda erakonna ministrite poolt, siis see mõjub täpselt samamoodi mulle ja on täpselt samamoodi minut nagu iga mingi muu töö ja hakata siin rääkima, kes vastutab või mitte. Mina ütlen, et pigem tuleks kõikidel valitsuskoalitsiooni erakondadel vaadata peeglisse ütelda, jah, me tegime ikka üsna ränki vigu. Koalitsioonilepe oli ebarealistlik ja veel hullem oli see, et me hakkasime seda ebarealistliku koalitsioonilepet täie hooga ellu viima. See tegelikult, et oleks asi, mis oleks targem, need ilusad lubadused, mida sai antud, need, et ilusad ja populaarsed sammud, mis said astutud ikka suures osas tagasi võtta ja tunnistada seda, et tõesti tehti, tehti viga ja täpselt samamoodi kahjuks olin mina ise nende vigade tegemise osaline, kuna me andsime sellele oma nõusoleku ja rääkida sellest, mida võib rääkida. Me tõesti kahtlesime mitme selle sammu juures õige tugevalt. Sellel ei ole mingisugust mõtet, sest et praegusel hetkel ei tule otsida mitte süüdlasi pealt vaadata, kuidas edasi minna ja lõigata nüüd siin mingit profiiti, et vot kus mina olen kõva mees ja suudan kõigile näpuga näidata, sellel pole mingit mõtet, kuna see ei aita mitte kedagi edasi tõie vaadata peeglisse, kui lähedal sellele hetkele, Reformierakonna poliitikud on, seda võite nende käest küsida. Veel on ruumi. Aga igatahes soovime siis kahetsevale töömehele edu ja hindu. Aitäh hindu ja edu on, on kahtlematult vaja, sest et ega need väljakutsed on suured võime olla rõõmsad tegelikult, et Eesti on minevikus teinud mitmeid õigeid, üsna konservatiivset otsuseid, mis on võimaldanud meil seda kriisi natukene kergemini üle elada kui mõni teine riik, kuid ei tähenda kuidagiviisi, et seda kriisi ei oleks. Ja see ei tähenda kuidagiviisi seda, et me ei peaks üsna otsustavate jõuliselt tegutsema selleks, et sellest välja tulla. Igatahes edu, aitäh, aitäh.