Te kuulate Raadio kahte ja me teeme taas endale teatrijuttu, sedakorda vaatama, mis toimub Von Krahli teatris ja seal on õige pea lavale tulemas üks tükk, mis kannab pealkirja kummitus masinas. Ja selle lavastaja Mart Koldits on meil siin stuudios, tere pärastlõunat. Tere, Mart, et sa teed seda lavastust Von Krahlis siis koos lavaka 24. lennuga või kursusega, ehk siis kõige vanema kursusega, kes praegu lavakas õpib. Kuidas te kokku saite, see oli sinu soov, et sa tahaksid teha teatritudengitega midagi või vastupidi, nemad tellisid või siis lavakas, tellis sult nendega töö. See sai paar aastat tagasi alguse, kui Endrik võttis selle kursuse, siis tuli kuskil noh, tuli jutuks see, et kes seal lavastaja võiks ja siis ta mainis, et et talle meeldiks, et ka mina sa teeks ja siis ma hakkasin mõtlema, et mis nendega teha ja siis lõpuks saigi kokku lepitud aeg, siis klappis ka väga hästi. Von Krahli teatris tekkis just auke ja ma ise ka Von Krahli teatris, et siis ained plaanid ühildada. Et ta ikka mitmed aasta tagune nii-öelda asi, mis on susisema hakanud. Kummitus masinas on siis ka sinu peas nii-öelda mitu aastat kerinud vaikselt-vaikselt-vaikselt, kuni siis tänase hetkeni, kus te õige pea selle esietendus vist on 25. aprillil. Jah, seda küll, jah, noh, teema on väga isiklik või? Kelle jaoks ei oleks hirm isiklik, et hirm on üks hirmus asi, mida elus kogeda ja ja me võtsime, võtsime aluseks siis, et me saame nagu inspiratsiooni oma unenägudest, et väga huvitav protsess oli see, et trupp hakkas oma unenägusid üles kirjutama, hommikuga, ärkad üles ja siis sai neid analüüsitud ja nende põhjal etüüdi tehtud ja siis ja kogu see asi ongi üles ehitatud nagu hirmumehhanismidele. Mitte niivõrd, me ei näita hirmu, ei hirmuta inimesi, vaid üritame näha hirmu, varjatud loogikat, seda näidata. Nii et see töö ettevalmistusprotsessi üsna pikk olnud, et kui pikalt nad on neid unenägusid kirja pannud. Ei, selline intensiivne protsess, kus me reaalselt ikkagi proovi tegime, on kestnud kaks kuud. Et sinnamaani on, selline seedimine on täna rohkem, nendel on teised tegemised olnud, nendel on väga tihe graafik, on järjest lavastused välja tulnud. Et noh, mina olen saanud siin rohkem seedida. Kuidas see protsess pihta hakkas, toiti kokku, kas ta juba teemat teadsite või teema oli sul olemas või sa said nendega täiesti kokku, esimest korda saite nii-öelda tuttavaks, siis hakkasite mõtlema, et millest me võiksime teha, et ja siis lõpuks ütles ta arusaamiseni, et jah, see võiks olla siis see hirm ja hirmukäsitlus ja kuidas need mehhanismid töötavad. Ei tähendab see teema just oligi üks väheseid asju, mis mul olemas oli, et teema ja siis meetod, kuidas ma sellele läheneda tahan ja siis mingi üldine noh, kontseptsioon või visioon, aga kogu kogu see, see on ainult väga hõre skelett tegelikult, et kogu see liha, mis sinna skeleti ümber on tehtud, et see loomulikult proovide käigus selgunud ja seda plaani mul kohe alguses ei olnud, et et otseselt unenägusid kasutada, aga see nagu need unenäod olid niivõrd atraktiivsed, et siis lihtsalt need paratamatult trügisid sinna tüki sisse. Jah, alguses oli nagu plaan, et neid nagu tõesti ainult inspiratsiooni kasutada vä. Tüüpilised hirmu ja õudusunenäod vist on need, kus kedagi aetakse taga mingit kukkumised. Mida just midagi seisukohti just täpselt, et need just need kaks, mis sa nimetasid, oli see, mida siis nagu peaaegu kõik olid hiljuti näinud et noh, me üritame neid ka vastavalt käsitleda, et on mingid asjad, mis on nagu kollektiivselt nagu noh, nagu väga-väga levinud on jah, kumine, vabalangemine ja, ja et see, et kõigepealt, aga, aga noh, siis on sellised väga kummalisi isiklikke asju, et mis ülimalt põnevad, kas inimese keha täitub silmadega või, või mingisugused Keegi ripub kellaseieri otsas, näiteks et need on sellised noh, eks need on ka mingisuguse alateadliku üldlevinud teema käsitlus, aga noh, igalühel on need vormid väga isiklikult huvitavad. Kas te selle tükiga natukene seletate unenägusid lahti ka, et muide nad nii-öelda päriselus tähendavad või? Ma kardan, et sellele me ei saa pretendeerida, tähendab no nii palju, kui mina enda pealt oskan öelda, siis on see ikkagi nii käinud, et kui me seal unenäos oleme näinud enda jaoks mingit äratuntavat sümbolit ja et noh, siis me olemegi üritanud seda varjatud loogikat kuidagi teatri vahenditega avada, aga tihtipeale võib-olla vaatamata, et on lihtsalt pull. Aga see, et, et noh, et me mingile adekvaatsele või arstid ja me, me ei ole professionaalsed psühhoanalüütikud, et, et me saaks pretendent veerida sellele, et me seletame unenägusid õieti lahti, aga mingi loogika seal on ja ja ütleme noh, teatrilavastuse jaoks annab seda nagu väga hästi kasutada, et ega me ei hakanud ennast selles mõttes otseselt ravima. Boksis nii-öelda lava peal välja näeb mitu vaatust ja kuidas see tegevus on teil ülesehitus. No ma loodan, et asi tuleb pooleteist tunni ja kahe tunni piiresse ja ema vahe ta selline päris lõbus asi, et et noh, teema on hirm ja meil on seal isegi välja kuulutatud hoiatatud publikut, et et vaatasid, et lavastuses kasutatakse kuidas lause oli, et lavatossu, tehnilisi efekte, valjut, muusikat ja kohati roppusi. Aga, aga see tegelikult noh, on suund on olnud hoopis selline, et me üritame seda üsna nagu kerge lõbusas vormis käsitleda, et muidu noh et see hirm ei oleks selline, see ei ole nagu väga sünge tükk, loodetavasti mulle tundub Neljandale kursusele selline lõbus ja humoorikas, sobib, sest et noh, kes on näinud neid Hois või selles kõige tähtsamas, noh need teavad, et see seltskond oskab inimesi naeratada. Noh, ma arvan ka, et ma loodan, et, et kõik head omadused tulevad meie tükile Kuidas nendega tööd teha oli, oligi siis lõbus ja naljakas protsess, ilmselt unenägudest rääkimine, kõik isiklike kogemuste avamine, see ilmselt on parajalt humoorikas. No muidugi jah, noh, see nõuab ka sellist avatust väga palju ja seda nendes on tõesti nagu piisavalt, et see on väga-väga positiivne. Et ega üks asi on lihtsalt rääkida oma hirmudest ja unenägudest, aga, aga siis teine asi on veel sellist noh, nii palju improviseerida nagu nad on julenud teha, prooviprotsess on ikka suures osas nii välja näinud, vähemalt esimene periood, kus mina lihtsalt olin kodus mõtelnud välja jälle mingisugused teemad või situatsioonid, mille pealt siis proovis improviseerisime siis hakkas, hakkasime sealt midagi fikseerima. On nad lavastaja jaoks hea materjal, hea savi saab neid painuta. Kindlasti kool on head tööd teinud ja minu arust küll jah. Lõpuks tuleb teil selles selles näidendis kokku ka mingi nii-öelda üks lugu või, või on ta kogum sellistest düüsidest väikestest seenikestest. Ma ma arvan, et ei ole vist õige öelda, et tuleb kokku lugu selles mõttes, et, et noh, me olemegi välja kuulutanud, et seal lavastus hirmumehhanismidest, ehk siis demonstreerime küll üritame loogilises järjestuses, et aga ajalises mõttes seal lugu ei ole, et noh, et elas keegi, siis ta ka juhtus see, see, et seda järjepidevust ei ole aga, aga lihtsalt kõik etüüdi järjest on teemal hirme, siis ega hirmufaasi tal on ka on, nendel on mingi loogika, miks üks enne on mu teine ja siis noh, seda selle loogika järgi võtan seda asja kokku panna, aga noh, see, see muidugi noh, see on nagu selgroog, neil asi püsib. Aga seal on tekkinud väga lahedaid uusi ja teisi teemasid sinna juurde, et ega hirm on ainult ütleme, selgroog ja hirm on üldse noh, ta on ju nii inimlikult sügavale ulatuv tunne, et see räägib üldse inimolemise kohta. See, kui sa hirmu hirmuga nähtusega tegelema, siis jõuad mingite laiemate teemadeni välja, et noh, see on tegelik eesmärk. Selliste kursusetükkide puhul, kus terve kursus kaasa teeb, harilikult tehakse paralleelselt kaks koosseis või noh, kas harilikult aga tehakse, eks kuidas teie teete? Loodetavasti mitte. Et mängib terve seltskond. Jah, eks mina ju üritan ka nii mõelda, et igalühel oleks ikkagi see nii-öelda see hetk lavastuses, kus ta, kus tema veab ta saaks selle kogemus, et tema veab ja tema vastutab seeni eest ja tema on nii-öelda keskne. On seal keegi peaosas ka või, või on mingid põhilised rollid? Ei, no seda ei ole, sellepärast et ma ütlen, et meil ei ole sellist ühtset läbivat lugu, et on ikkagi erinevad stseenid, et võib-olla seal mõni on, noh, kuna me oleme improviseeritud teinud, et mõnel on sattunud rohkem materjali tekkima. Aga üldiselt vahed ei ole nii suured, et, et seal on, kõik on nagu võrdses positsioonis, et sellist nagu peaosakõrvalosa seal vist väga teha ei saa seda jaotust mitmeks mängu korraks, seda teile sinna Von Krahli Jakob 10 korda kavatseme järjest teha. Esikas välja arvata, noh, esikas on niikuinii reserveeritud, siis vaatame, ega ega siin plaane on, et nendel on lihtsalt päris tihe graafik ja kraalil kipub ka nagu tihe graafik tulema, ehk et siis ei tea seda, et kas, kui kõik väga hästi läheb, siis võib-olla mängime veel, aga esialgu on esialgu 10 etendust, jah. On lavastajal Mart Koldits-il ka mingeid plaane veel nende lavaka tudengitega teha. Oled sa tulevikku juba kalendrisse kuskile kirja pannud? Ei, seda ei ole, sest nad ju lõpetavad kahe ja nad tõenäoliselt lähevad laiali teatrites. Aga väga paljud inimesed on väga-väga sümpaatseks küll saanud ja tulevikus kolleegina. Ilmselt tulevikus sinu käel? Jah, muidugi. Seda on. Kuulda selle kursuse kohta, et neil nii hästi läheb. Aitäh, Mart Koldits ja edu. Aitäh.