Tere, mina olen Lauri Saatpalu ja te kuulate uunikumi. Kunagine teatri lavatööline Lauri Saatpalu sattus pärast ebaõnnestunud lavakasse astumist ja armeeteenistuse perioodi 80. teises pooles ansambli Pantokraator solistiks. Sealt edasi on ta häält teinud piitša poisis ja Taagos kui nimetatule paar kooslus, kuhu saata olen kuulnud, on. Tõenäoliselt on tema hääl Eesti üks kuulsamaid, seda nii tänu muusikukarjäärile kui tööle reklaamide ja filmitutvustuse lugejana. Üks lugu, mis mul on kummitama jäänud, ma ei saa just öelda, et on kõige-kõige lemmikum lugu eesti muusikast minu jaoks. Aga kahtlemata üks tugevamaid impulsse siiamaani. Nii väiksest peale raadiost tuli, ma ei tea, miks Eesti raadiost üldse tuli, sest kõikide parameetrite järgi sellist lugu üldse ei oleks pidanud seal mängima. Andres Valkkoneni loodus, mida mängib ansambel väntorel. Seal on nii meeletult kihvt laulu meloodia psühhedeeliline, Hard rock ja ballaad kokku pandud selline indivalaad. Ma ei oska seda kirjeldada, mis on kohutavalt räige laupedaali saundiga, halva kidra soolo mitte halb soolo, heliline andmine, sound on kõrvas ja siis vaheldumine, see on jäänud mulle, see kummitab mind kogu aeg, see on tegelikult noh, mina ei ole siin mingi soovitada, aga see on minu arust Epliku järgmine teema. Et kui midagi kaverdada, siis seda lugu, sest see nii ministril lugu minu jaoks nagu kuulata seda lugu ei ole nõukogude inimese lugu. See ei ole selles mõttes noh, tavamõtte järgi ilus. Paul. Aga seda lihtsalt ma ei tea, miks, aga ainult raadiost, noh, ma ei ole ju väntorelikontserdi iialgi näinud. Aastal 1970 käima lükatud ja napi aasta tegutsenud väntoreliliider oli Andres Valkkonen, keda koos kaaslastega kutsuti hipikultuurimuusikasse valajateks Eestimaal. Andres Valkkoneni loodud muusikas kohtuvad rokk, muusikaline helimaailm ning estraadilaulu konventsioonid, mis ideaalsete tingimustes peaksid suhtlema nagu õli ja vesi. Asi selles ongi, et valdkond ei kuulu kumbagi sfääri. Temas on selgeid lüürilisi jooni. Kui sentimentaalsus ta väldib, talle ei sobi, ei rocki mäss, raadilik, mugandumine, eesti hilisemas muusikaelus. Oleme kunagistest väntoreliliikmetest kuulnud laulule loodusviisi teinud valdkoneni, jaga Lagle Alpiuse nime. Bändi üks toonastest lauljatest, Andres Talvik, kes on ka tänase uunikumi teksti autor sattus hiljem tööle Eesti vabariigi Brüsseli suursaatkonda. Väntoreliaegu Andres Valkkonen ise. See on tegelikult ansambel keldriliseeli lugu. Kui muusikahuvilised teavad, siis keldrist helist sai mingitel ärakeelamist tulemustele ansambel ainult orel. Ja sellepärast teatakse seda kui väntorelilugu, eks ole. Ja selle looma kirjutasin sel perioodil, kui ma olin teel Pärnust Tallinnasse, õigemini olin tipi astunud ja ma arvan, et see lugu oli 1970 70. aastal moodustati Tallinna polütehnilises instituudis niisugune ansambel, nagu keldriline heli valdavalt olid, olid meil kõik, olid Tipiga seotud üliõpilased välja arvatud siis Lavlaitus. Mis ärakeelamise põhjuseks oli, olid, olid võib-olla meie nii-öelda sõnumiga tekstid. Kõige kaalukam põhjus võib olla siis oli see märtsi-aprilli kontserdid 71. aastal kus siis rahvas siis sealt elas kaasa ja, ja kontsert oli natuke teistmoodi üles ehitatud kui tavakontserdid ja siis vastavatele organitele see eeldinud. Tähendab kogu see lavakujundus oli esiteks teistmoodi. No üks paat oli muidugi, et me võtsime suure Lenini seina pealt ma peale selle lava oli täis põlevaid küünlaid, õhupallid lava peal, siis Stahlis lendas. Kuidas on ilmunud inimesed, teavad seda, see paganamaailma palju niisugune hästi suure läbimõõduga, mingi poolteist meetrit täispuhutav sond. Me olime riietatud ka, mitte päraselt, noh nii nagu see kena hipiaeg tol korral oli. Ja siis siis juhtus seal kontserdil veel igasuguseid asju, nagu näiteks. Sel päeval tuli toimuma niisugune üritus, mis oli seotud tantsupeoga või laulupeoga niisugune ja seal oli siis mitmeid sadu nii-öelda raamatuga sipuklete. Aga siis keegi inimene nagu ei, rebis esimese lehe välja ja tegi sellest lennuki paberlennuki ja siis olid, varsti oli saalis neid tuhandeid. Niuke tore üritus oli siis vägisi püüti siis katkestada vähemalt seda teist kontserti sellega, et, et külmalt lükati tere välja. Siis kui see Lecter jälle tagasi pandi, siis lõpuks lahendati küsimus sellega, et mingisugune raudlatt lükati sinna elektrikapp. Siis lõppeski kontsert tipi aulas täies täielikus pimeduses. Ja koristasime muidugi, meie tahtsime natuke edasi tegutseda ja siis kuna publik meid siiski tundis rohkem keldris õli nime all, siis me võtsime väntorel. Indrek sel lihtsal põhjusel, et üks meie bändiga tunnuslaul oli. Ma olen nahktiibadega väntorel. No ütleme niimoodi, et meil olid, olid üldse imelik pealkirjadega ja imeliku sisuga laulud, nagu ma olen nark tiibadega väntorel ja kuusiku metalne lainetuse laulsid meil Andres Talvik sellel Lagle Altes trummidel oleti plaks. Ja kas ma ütlesin vist kõik ära, mina olin ka ja toksisin natuke Oskarit muid klahve, tegin häält ka natukene.