Raadiopastor Kivisildniku jutlused, 33. köide, keskmine jutlusi varem kuulnud on ilmselt teab, et ükskõik kuskohast ma ka ei alustaks varem või hiljem jõuan ma välja ülemaailmse loomastumiseni. Selge, et keegi teine loomastamisest ei räägi ning võib tekkida kahtlus, kas sellist nähtust objektiivses reaalsuses üldse eksisteerib. Taolised kahtlused on põhjendatud. Ent statistika kinnitab loomastumist. Äsja avaldati andmed, et kuni 15 aastaste kohalike elanike kirjaoskus on piinlikult napp. Iga seitsmes noor ei saa sellest aru, mida ta loeb. Lugemis oskus on nii vilets, et kuigi tähti ja paljusid sõnu tuntakse, jutu mõtet siiski kokku ei saada. Teiste sõnadega, iga seitsmes on loll nagu lauajalg ehk klassikalises mõttes loomastanud seega läinud kaduma inimtsivilisatsioonile, mille keskne tunnus ja kvaliteeti on kogemuse jagamine kirjaliku teksti vahendusel. Iga seitsmes meist ei saa osa inimkonna vaimsest kogemusest. Lihtsalt ei saa aru, ehkki ta võib exceli tabelit manipuleerides raha teenida, seda õllesummeril kulutada ja oma ebakvaliteetsed elupäevad teleka ees õhtusse veeretada. Hinnasiltide mõtet ja reklaamlauseid suudetakse siiski mingi ime läbi mõista ja selle najal lääne demokraatlikud väärtused näivadki püsivat. Loomulikult jõuame neid jutuga sinna, et meedia ja kultuuri kese on nihkunud liikuvale pildile ja nii edasi ja nii edasi. Aga küsime endalt, mis on selle liikuva pildi väärtus ja eesmärk? Eesmärk on lihtne teenida raha. Selleks on kõige lollikindlam viis rõhuda poolpaljale tagumikule. Loomalik kiim ületab keele ja intellektibarjääri. Keha on meil kõigil olemas ja see reageerib. Tunned sa tähti või ei? Kogu elu on nagu trenni tegemine. Kui sa arendad jalalihaseid, siis need kasvavad, kui arendad rinnalihaseid, siis need kasvavad. Ja kui sa mitte midagi muud peale tuharalihast ei pinguta, Ta siis muuga ei kasva. See lihtne tõde peaks ka ilma sportlaste ajude lahkamiseta selge olema. Meie rahamasina funktsioone täitev ühiskonnakorraldus ei arenda aju mõistustega kirjaoskust. Raha tuleb niigi. Piisab mõõdukast kehalisest aktiivsusest, tagumikku hüüritamisest, ooperi ningatsist, spordist ja muudest kehale, mõjuvatest, primitiivsetest ja loomulikest toimingutest. Eelkõige aga poolpornograafiast, mis täidab telesaated, reklaamid, filmid, videod ja kõikvõimalikud pakendid. Loomulikult on see kõik väga emotsionaalne. Samas leidke mõnigi hunt, karukoerapoeg musträstas või veis, kes ei oleks emotsionaalne. Nad kõik tunnevad hirmu ja sooja, külma, nälga ja vahel isegi ilmselgelt üle meelikust. Kindlasti ka rahulolu täis kõhust ja õnnestunud sigimistoimingust aga nad ei loe Dostojevski ega isegi mitte hambaarsti käsiraamatut. Meenub üks mõne aasta tagune uudis sellest, et Tartu ülikool ei saanud filolooge vastu võtta, sest sisseastujaid ei mõistnud lugeda selles mõttes, et ei saanud tekstist aru. Olen kuulnud legende sellest, mida teavad, mida räägivad ja mida ei tea humanitaarkõrgkoolidesse sisseastujad. Olen ise näinud miljonimängus, kolmanda kursuse filoloogi kes ei teadnud, mis on Rablaan ja mis on agaan. Rääkimata sellest, et me kõik teame tervet leegioni kõrgharitud inimesi, kes pole pärast ülikooli lõpetamist lugenud muud kui reiti SMS-i. Nii et see seitse protsenti peab olema ikkagi väga madal tase. Bakteri või pärmiseenetase. Aga kui paljud meist on siili, konna äädikakärbsehaugi öökulli vaimsel tasemel? Öökull, muide, juhm elukas prillide raamatuga kujutavad teda muidugi ainult tobukestest kunstnikud. Selgelt lugemispuudega isikuid on Slovakkias rohkem, Rumeenias ja Bulgaarias, aga ei saa üle poole aru, mis raamatutes kirjas on. Ka Põhjamaades ei ole asjad head. Pool loll on ainult Soomes, alla viie prossa, mujal on neid veel rohkem kui meil. Mul ei ole kahjuks käepärast materjali Venemaa, Ameerika ja Saksamaa kirjaoskamatud kohta. Aga ei maksa olla ülemäära optimistlik nagu me väga hästi teame, koraani koole on kogu maailmas ikka veel liiga vähe. Samas ei oska ma teile öelda, mis on parem. Kas tuupida pähe üksainus raamat, nagu teevad, ortodoksid suurtest ja väikestest religioonidest või ajada läbi ainult moderntantsu, performance'i, kunsti ja hommiku veeemm Diviga. Fakt on see, et rendimääravad suured ja ahned riigid ning meil tuleb globaalse loomastumise tingimustes manduda müügida Karelda ja hästi treenitud koera kombel kintsu kraapida. Snoobidele võib meenuda siinkohal Swifti teos kulliveri reisid mille haiged fantaasiad intelligentsete hobustest ja loomastunud inimestest on täna reaalsemat kui kunagi varem. Igal juhul on mul hea meel, et statistika kinnitab minu paistuja põlgust. Äsja avaldati ka uuring, mille tulemusena on Eestis kõige rohkem sante ja vigaseid. Ma näen siin otsest seost meie keskmisest madalama loomastumis tasemega. Kui keha ei kanna, siis on ikka väga raske ainevahetusest rõõmu tunda. Jääb mulje, et suuremast loomastamisest on meid päästnud kehaline Mannetus. Loogiline ega siis ratastool ei ole õige koht. Kümnevõistluse balleti vaatamiseks võib tekkida tõrge kogunivastikus kindlasti aga kadedus ja kahtlused, kas jalgade jagamine on ikka kõik, ehk on midagi peale selle veel. Meenub üks kurtvanne kuti sõber, ratastooli kirjanik, kelle nimi kirjutatakse Andrei pois. Üks kõvemaid lühiproosameistreid, keda ma tean ja ta minu jaoks üks täisväärtuslikumaid inimkonna esindajaid mis on tema kõrval kõik need karglevad ja prääkisuvad isikud, kellel töötab kogu keha välja arvatud aju.