Raadiopastor Kivisildniku jutlused 34. köide on hakatud rääkima väikesest kodumaisest tuumajaamast, et aastaks 2025 võiks olemas olla. Ma tean, mis rohelised arvavad ja ma tean, et kõigil on Tšernobõl meeles ja ma möönan, et pahad terroristid redutavad iga joriani tuti taga. Aga kõigele vaatamata on oma elekter ikkagi sõltumatus ja iseseisvuse allikas tahame või ei taha? Täpselt nagu oma toit, omavalitsus, oma eestikult tuur ja kõik need muud asjad. Ma ei ole ühegi tuuma junnide müügifirma palgal. Ma vannun seda käsi, selline romaani teekond lõpu koledal kaanepildil vannutud. Ma teen ettepaneku, et kõik, kes mingit toodet promovad, annaksid juttu, alustades järgmise vande pandi teksti järgmine, ma ei ole müüdav lojus. Ma räägin ainult seda, mida ma ise usun järgu lasta, kui mind enam kunagi raadio kahte, kui selgub, et ma võtan uraani mogulitelt pistist, toetan mõneroojase suur partei omakasupüüdliku energiapoliitikat. Tuumajaam on muidugi nii ja naa, ohud on olemas, aga millisel ravimil ei oleks kõrvalmõjusid? Võrdleme tuumajaama ohtusid Eesti vabariigi valitsuse ohtudega. Kas tuumajaam saab meid tõugata mõnda lolli kõrbesõtta, mille põhjused on naftaallikate vallutamine? Vastus on ei, tuumajaam ei tee seda kunagi. Kas on võimalik, et reetlik tuuma ja selle asemel, et toota elektrit Eesti riigile ja rahvale hakkab seda salaja mõõduka pysti seest muidugi andma tasuta mõnele erafirmale, vastikule, suurriigile või rahvusvahelisele röövli pandele? Vastus on ei. Tuumajaama võib rakendada võrdse edukusega niitsiviliseerumis protsessi teenistusse või kasutada seda ainult alkoholi pruulimiskodade, narkolaborite ja relvatehase treipinkide käigushoidmiseks. Vastus on ikka ja jälle. Tuumajaam ei saa meile teha midagi halba kui seda ei tee meie valitsus, meie kirjaoskamatu mass või meie suured ja rikkad sõbrad, kes mõtlevad teadega ainult oma taskutäitmisele. Põhimõtteliselt võiks tuumaenergia, et kasutada ka mõne avaliku-õigusliku eesti kirjanduse kirjastuse valgustamiseks kütmiseks kui selline asi ainult olemas oleks. Kas tuumajaam võib õhku lennata? Vastus on jah, võib küll. Aga autoavarii, tavaline tööõnnetus, paha haigus või isegi lennukiga allakukkumine on palju tõenäolisemad kui tuumajaama katastroof. Näiteks äsja lendas kuradile mõttetu kinnisvara mull ja kiskus endaga kuristikku kogu Eesti majanduse. Kas keegi on sellepärast veel pankade Reformierakonna või kapitalistliku ühiskonnakorralduse vastu, ei ole väike, kuid hehe laks käib kapitalismi juurde. Muide Ameerikas oli kolmekümnendatel ka vaesuse kriis ja pole ka tänapäeval palju parem. Lihtsalt uut versiooni ponnistaja Klaidist pole veel tootmisse antud. Või on ta levis, aga pole, lihtsalt, oli Eesti lettidele jõudnud, vahet pole, mulle lihtsalt on arusaamatu see primitiivne maailmavaade, mille järgi tuumajaamad on ohtlikud, aga müüdav demokraatia, müüdav meedia ja nüristab meelelahutus, ei ole. Kui aus olla, siis me elame väga ohtlikul ajal riigis, mis sõdib, ei tea kus ja ei tea miks kus asju otsustavad mingid hämarad tagatoad ja süüdimatud Leod kirjutavad alla Lissaboni lepetele ja kurat teab millele veel. Tuumajaama on meile juba sellepärast vaja, et õpiksime nägema õudusi ja oht enda ümber. Et meil poleks lollile inimesele omast laia naeratust näol ja südamest kaoks põhjendamatu kindlus homse päeva ees. Tõenäoliselt on meie tulevik kohutav, eelkõige sellepärast, et meid ei huvita, mis toimub veel vähem see, mis hakkab toimuma. Mulle tundub kurb asjaolu, et iga seitsmes Eesti inimene on sisuliselt kirjaoskamatu, väga ohtlik. Eriti olukorras, kus iga mats võib päevas viis tundi telekat. See viis tundi on veel keskmine. Järelikult keegi vaatab ära ka minu neli tundi või neli tundi ja 49 minutit. Mis on kõige selle vaimu Nutruse kõrval üks väike tuuma ja seal hiirepiss, ma ütlen teile grupi kirjaoskamatutele, televaatajate hukkumine tuumakatastroofis pole kõne väärtki, sest nad ei anna ühiskonnale niikuinii mitte midagi, inimkonnast rääkimata. Suurem osa meist on zombid, vaimsed inimvaremed, kummitused omaenda kehas. Ütleme nii, et kohutav katastroof on juba juhtunud. See juhtus intellektuaalsel tasandil. Juba mõne aja eest. Mõistuse vallast on katastroof kandunud juba majanduslikule tasemele. Ja millal ta sealt bioloogiliseks massimõrvaks üle läheb või kas ta seda üldse teebki? Pole tähtis. Liivlased kõngesid ka ilma tuumajaamata. Sellel vaalal, millel maailm püsib, on pea ammu ära mädanenud. Aga me paneme seda alles siis tähele, kui telekapult rooste läheb. Igal juhul teinud ma rõõmuga selle kõik koos teiega kaasa. Lugupeetud raadiokuulajad. Te ei ole üksi, mandun koos inimkonnaga, õlg õla kõrval vennalikult. Eelkõige muidugi sellepärast, et lihtsalt pole kuskile minna. Teiseks ei meeldi mulle arutu ringi sagimine, seda minutagi küllalt rohkem kui küllalt. Halvale ilmale vaatamata on näiteks Pärnu turistidest punnis, söövad pitsat, juhavad selle õllega alla. Aga seda ma teile ütlen. Tuumajaama abil saaksime küpsetada palju suuremaid pitsasid ja pannkooke.