Tere, ma olen Kati Tolmoff ja te kuulete uunikumi. Kati Tolmoff elab juba hulk aastaid Taanis, et saada võimalikult professionaalset abisulgpalluri karjääri edendamisel. Eesti esinumbrina on ta riiki esindanud nii maailmameistrivõistlustel kui olümpiamängudel. Lisaks kuulub ta Eesti atraktiivsemate kaunimate sportlaste hulka, keda siinsed tugitoolisportlased hea meelega mõne meesteajakirja esikaanel tahaksid näha. Ainsaks kehakatteks sulgpalli reket aga nüüd muusika juurde. Mul on lihtsalt, kui autoga sõidad, siis ikka muskaat peab olema, syydiides saab kõrini, et siis ma lihtsalt kuulan raadiot ja jälle diviiside, et kõige rohkem ma kuulan seda autos seitse siis ma olen suht pikalt sõita trenni ja et 20 minti sinna siis imemuusikat peaks väga nüri endale lauluhäält ei ole siis ma laulan, itaallastest on viimasel ajal kusjuures on üks on Mediina, kuigi taani keeles laulab, tal on päris häid laule NiKinsey ja nendel on ka, aga need on enamus taani keeles, nii et aga taanlastel on päris häid Akva kunagi kõiki sõnu teadsin, nemad enam ei tee, aga ma ikka kuulan neid ka, kui tuleb, telekast päris meeldib noh, Taanis ja neid muusika, neid hästi palju, kes mängib vanemat muusikat ja uuemat erinevad, et neid koristada, nii et et me, eriti selline muusikafanaatik ei ole, kes kogu aeg neid uusi lugusi otsib ja et ma lihtsalt osta, mis mulle meeldib hetkel jah. CD-sid ikka rohkem sellist Naifikaid laul, mis, kellel on mälestusi, on kaelakee hääl, siis ma mäletan, kui me alati sõitsime kuhugi maale, siis mina ja mu sugulane paati laulsime, seda S1 laulis Maarja-Liisi osa ja teine Ivo Linnaosa. See laul jäi nii hästi meelde ja sõna, et siis me tegime nagu, et me oleme ise kontserdil. Siis laulsime seda kõveti autod. Et nagu laul, mis oli, mäletame, et hästi palju sai lauldud, seda kujutasime ette, et me oleme ise kontserdid, laulame, seda ma ei mäletagi. Ma arvan, et me mõlemad tahtsime maalilisi osa laulda. Ei, ta tahab maise osa ela, tal on ilus hääl. See oli see lugu, mis mulle siiamaani meelset mulle see noh, Urban Symphony, mis nüüd oli, oli ka väga ilus lugu, et ma ega ma ikka Eurovisiooni jälginud Taanis ja siis ma saan Eesti poolt hääletada. Ei saa elu. Et siis jääd, muidu oli see lugu, kusjuures mulle hullult meeldis ja nüüd Urban Symphony'ga oli väga-väga ilus lugu. Kaelakee hääl Ivo Linna ja Maarja-Liis Ilusa esituses esindas Eestit 1996. aastal Oslos Eurovisiooni lauluvõistlusel. Kohalikus eelvoorus kogus kaelaga hääl küll võrdselt punkte, Kadri hundilauluga me rõõm ei kao, ent enam esikohti andis võidu sellele Priit Pajusaare loodud ja tänaseni eestlaste südamesse jäänud laulule eurovisioonil sai kaelakee hääl 23 osaleja seas viienda koha, meenutab helilooja Priit Pajusaar. Kaelakee hääl sündis suhteliselt, ütleme mitte romantilistest tingimustes, et ma töötasin, oli 95. aasta, see oli oktoobrikuu, oli küll juba see eurolauluvõistlus välja kuulutatud, aga mina töötasin reklaami afilme tootvas firmas ja, ja tegingi ühtlasi videotele taust võsa ja emal oli sind kasvamas. Meie kontoris, kus oli palju rahvast ja lihtsalt näppisin oma pillil klapid, olite heas selja taga, käis mingi õudne tegevus ja järsku järsku mängisid sõrmede iseenesest selle kaela käele viisi. Ja, ja nyyd tekkis see nii-öelda see mustantsest loost ja üsna varsti sai, selles loos tehti pas enne mingisugune variant, realist sündis stuudio, kus Pilvega hakkasime tööle ja me saime seal stuudios seda lugu päris kena siis nii-öelda nii-öelda laulu ja salvestuskõlbulikuks muuta. Algselt oli see lugu mõeldud Evelin Samueli või vähemalt tema pidi laulma selle naisterahva osa, Evelin ei saanud seda ikkagi lõppkokkuvõttes esitada, kuna ta pidi minema Jaapanisse pikemaks ajaks üldse tööle. Juhuse tahtel tuli seda uudist, et Evelin ei saagi laulda tänaval vastu maarjakeda ma juba natuke teadsin. Ja Maarja oli lahkelt nõus laulma seda laulu ja ja nii me juba siis mingil hetkel olimegi stuudios seda salvestamas ja, ja mehe osa, mida siis hiljem laulis, yht laulis üks eks no väga hea laulja. Kuid ometigi, kui oli juba siis seal all Maariorit oli sisse laulnud selle laulu ka see noormees ei klappinud kuidagi ei olnud sellist head sünergiat ja siis siis Eesti raadios töötanud Ernst Tael oli see mees, kes ütles stuudios. Et kutsuksin järsku Eesti, see tundus muidugi täitsa ootamatu, kuid samas hea mõte ja niimoodi siis saigi, et maarjaEestis laulsid. Ja seal lugu võitis, see ju Eesti eelvoorus ka dramaatiliselt, et et sama palju punkte sai rahvusvaheliselt žüriilt. Kadri hundi laul. Ma ei mäleta, mis selle loo nimi oli, kuid kuna kaelaga häälel oli rohkem kõrgemaid hindeid kaelaga, seal osutus võitjaks. Et selles selle loo saamisega pragmaatikat küll ja küll, aga, aga igal juhul see Eurovisiooni elu oli siiski, ma arvan, väga suureks üllatuseks. Tol ajal oli see viies, noh, ta oli enam kui, kui võita Eesti jaoks, et see oli esimene läbimurre üldse Eestile Eurovisioonis.