Tere, mina olen Veiko märka kuulata. Kui mingi Veiko märka on 1962. aastal ilmavalgust näinud eesti luuletaja, humorist ja ajakirjanik, kes seotud nakiga ning Eesti Ekspressi ja sealse naljalehekülje granaadiga. Nüüd lähemalt tema lemmikmuusikast. Bänd on kindlasti tei. Plaak Faib ja laulan aastast 68, juttu on seal õhupallidest reed, balloon, see lugu ei mul külge kusagil keskkooli ajast 80.-te algusest, kui oli selline saade Eesti raadios, nagu soovid, soovid, soovid, mida tegi Tõnis Erilaid ja kus oli ka rubriik, mille nimi oli vana laul ainult sellisest bändist nagu teegaak Fifa varem midagi kuulnud. Ja seal mängiti just nimelt, kui ükskord seda laulu parajasti oli, mul ka oma kassettmakk nii-öelda käivitusvalmis lindistasin selle peale. Laul hakkas mulle väga meeldima, kuigi ma Stahlil oli selline 60.-te nostalgiaga 60.-te nostalgia oli kaheksakümnendatel väga moes. Ilmselt see laul jäi mulle meelde, kuna see kassett on ammu kadunud. See makk on ammu hävinud ja seda laulu ei olnud ma ka vahepeal kuulnud, enne kui ma Youtube'i ka öelda kontakteerusime. Aga millegipärast tuli see mulle meelde ja ma otsisin selle sealt üles, kui ka muuseas Youtube'is ei ole, selle videot on lihtsalt mingisugune piltide vaheldumine, sõnad seal nüüd aga väga suurepärased ei ole, ma peaksin ütlema seal pigem ikkagi see mingi 60.-te tunnet, tunnetus, selline nagu midagi väga ilusat ja habrast, aga kadunud mingisugune õhkkond, mis seal pimedatel võis, tee peaks Vaiformide inglise bänd näiteks just nimelt Inglismaal suures tiitli vaimustuses võis olla, sest ta noh, põhimõtteliselt ikkagi suhteliselt tuletab mulle ka biitleid meelde. No ma arvan, et lähevad kõikidele hästi korda, et sellega külmutad eputada, et mulle meeldivad ma nüüd ilmselt siis kohe hakkangi kuulama, viimati ma kuulasin seda võib-olla paar nädalat tagasi. Põhiliselt on niimoodi, et kui ma hakkan juttude kuulamist, kuulasin umbes kümmet laulu järjest ja siis mõnikord satub mul sinna playlisti nii-öelda mentaalsesse, pliiliste mõnikord ei satu, igatahes on ta kõige vanem laul, ma arvan, sinna satub. Teil on suurepärane näide ajastu briti invasiooni, st USA muusikaturule möödunud sajandi 60.-te alguses. Bändi kindlakäeliseks eestvedajaks nimeandjaks oli 1942. aastal sündinud David Clark, kes oli õppinud näitlemist olnud arvukates filmides. Ning kõigele lisaks mängis veel jalgpalli ka kohalikus klubis Tottenham Hotspur. Ansambli tegemise vajadus kerkis üles siis, kui klubi rahakott kokku kuivas ja eelarve tasakaalu päästmiseks otsustati bändi tegema hakata. Clarke, kel puudus muusikaharidus, otsustas asja enda vedada võtta ning õppis selgeks trummimängu. Esialgu mängiti kohalikes pubides ja taustaks soololauljatele. 1009 62. aastal sõlmiti Aga leping ühe väikese plaadikompaniiga ning esialgu salvestati mõned kaverid. Ent kui nähti, et tuntud lugusid ümbertegemises eriti osavad ja edukad ei olda, võeti end kokku ja hakati ka originaalloomingut kirjutama. Kohe saabus ka edu. 64. aastal lükati lauluga läedo lover briti singlitabeli esikohalt minema biitlite laul I Want to Hold Your Hand, mis oli seal püsinud kuus nädalat. Loomulikult tõi see kaasa Briti kõmu ja muusikapressi huvi Deiw Clark faili vastu ning tagas selle, et kriitikud ja publik jäid ootama järgmisi saavutusi. Ja nad ei pidanud pettuma, nagu ka publik teisel pool suurt lompi. Nende Ameerika vallutuste autahvlilt võib leida järgnevad märke kolme aastaga kuus välja müüdud USA tuuri 12 täismaja kontserti, kolmandana aga New Yorgis Carnegie Hollis arvukalt tabelite esikohti ning rekordilised 18 ülesastumist kuulsas Taliban shows. 70.-te alguses ei suutnud Deiw Clark Faiv enam aga sammu pidada uute pealetulevate muusikute ja stiilidega. Neil oli veel küll üksikuid hitte kodumaal ja ka USA-s, nende seas Monica Marre balloon end päästa ei andnud enam midagi ning bänd lagunes. Ent kuna ninamees klaar kooli kogu karjääri jooksul endale jätnud loomingu väljaandmise õigused saida järgnevate aastakümnete jooksul turule paisata hulgaliselt Greatest Hits ning muid seesuguseid nostalgiahõngulise plaate