Tere, mina olen Alo Kõrve ja te kuulate uunikumi. Kündsin põldu, Moldasin kartuleid, sügisel ajasin traktoriga kartulivagusid lahti, tegin neid töid, mida maakodus oli vaja teha, on rääkinud oma lapsepõlvest Jõgevamaal kõrgelt hinnatud Tallinna linnateatri näitleja Alo Kõrve. Meile räägib Alo nüüd oma lemmiklaulust. Akvarell ja juba sellepärast, et seal on ruutu emotsioon. Millise emotsiooniga see mees ja ta laulab veel, kui videost vaadata, seda ei saa selles mõttes kirjeldada, seda peab ikka tõesti. Kõik paneb sinna ja muidugi prantsuse keel tabel ja siis mulle meeldib ka tihti kuulata, neid, on neid, sellist meeldib mulle ka kuulata, kusjuures ja ma prantsuse keelt ei oska. Aga mulle meeldib kest mõelda, et millest ta siis praegu laulab. Kuigi ma tean, ma olen kuulnud neid nende tõlgete, et ma tean, et ei ole täpselt need sõnad olnud, aga mulle endale väga meeldib, et et ma mõtlen, et just seal ta laulab sellest ja mingid perioodid, kus ma olen eriline ja niimoodi natuke armunud ja siis see oli tore kuulata, seda laulis meile teatrikoolis. Ühel laulueksamil laulis üks kursusevend, mul seda lugu. Aga siis ma veel tema selle Shaq, preili lugu üldse kuulnud ja nüüd üks, neli aastat tagasi ma alles nagu otsisin selle loo välja ja siis kuulasin ja oli kuidagi mingid asjad vahel lähevad täpselt nüüd sellel ajal selline lugu ja siis ta läks nagu hästi-hästi 10-sse. Ja seda mulle tõesti aeg-ajalt meeldib kuulata, ma tahan nagu ennast muusikaga viia, kas mingile lai jälle või siis kui ma elasin ennem Toompeal, siis ma kuulasin hästi palju muusikat. Meil on küll siis olid ju, just oli naabrid üleval ja all ja kellel olid seal väiksed lapsed ja sellega tegime tüliga teistele ikka tihti. Ja siis oli mul periood, kui ma kuulasin sellist karmi rokkmuusikat veel ja siis oli muidugi vaja kõik nii valjuks panna, kui üldse saab. Ja nüüd, kui ma elan oma majas, kus ma võiksin kuulatama muusikat, ma ei kuula peaaegu üldse või kui, siis kuulan pleieri pealt. Jacques prell oli Belgia laulja, helilooja, filmirežissöör ja näitleja, kes oli põhiliselt kuulus oma väljapaistva lauluhääle poeetilise laulutekstide ja temperament esitusviisi poolest. 1978. aastal vaid 49 aastasena kopsuvähki surnud trell on müünud üle 25 miljoni plaadi kusjuures Prantsusmaal ja Belgias on neist müüdud 12 miljonit. Prell sündis 1929. aastal Brüsselis prantsuse keelt kõneleva flaami päritolu teise lapsena. Pärast kooli lõpetamist asus tööle isa osalusega kartongivabrikus. Pojast loodeti järglast Saarides, ent 1952.-st aastast hakkas ta laule kirjutama ning hiljem ka ise esitama. Prelli tõsine olek ja lihtsad idealistliku sisuga laulud ei toonud talle algul kuulsust ei kodumaal ega ka Pariisis, kuhu ta oma abikaasa ja lastega elama kolis. Publiku poole hoida saab alles 60.-te alguses tänu esinemistele gabareedes ning suuresti tänu laulule Nõmmekit paa. Tänane uunikum, mille eestikeelne pealkiri kõlab ära jäta mind plaadistati esimest korda 1959. aastal ja autori sõnade kohaselt ei ole see vastupidiselt üldlevinud arusaamale mitte armastuslaul vaid räägib hoopis meestest argusest. Legendi järgi olla Jacques forelli armuke, ta maha jätnud ja minema ajanud. Pärast seda, kui prell ei tahtnud tunnistada veel sündimata last enda omaks et mitte häbisse jääda, tegi armuke abordi. Laulu sõnade ja viisi autoriks on küll prell, ent teksti osas on autor kasutanud laene näiteks Franz listi teisest Ungari rapsoodiast ning meelgi kohustuslikuks vendluse hulka kuuluvast stendaali romaanist punane Jamust preli repertuaari ja prantsuse šansoone. Vältimatut standardit on kõikjal maailmas lauldud vähemalt 25. erinevas keeles ning ametlikult välja antud enam kui 400 tõlgitsus versiooni, alustades Marleen tiitrichiste lõpetades Stingiga.