Te kuulate raadio kahte saade on kõik puhuvad ja meie külaline, kelleks on Eesti uue generatsiooni üks tippnäitlejatest, Sergo Vares on kohal. Rõõm kohtuda, Sergo, tere tulemast. Tere tulemast. Me ei üritagi ise hakkama saada sellega, et tutvustada sinu praeguseid töid ja tegemisi täpselt. Me usaldaks selle hea meelega sinu endaga, et sul on väga hea ülevaade, palun kirjelda seda mõnusat graafikut, kuhu sa end praegu mässinud oled. Sul on tööd väga palju, millega sa seotud oled? No põhitöö ka ikkagi teatris, et kuulun teater NO99 trupi ja see on mu põhi põhitöö ja põhikoht selle kõrvalt siis ilmselt kõikidele teada, teen Stahli. Ja, ja esilinastub detsembrikuumuses film pea, et aasta tagasi hakkas protsess pihta. Tegemisi on väga palju erinevatel erinevatel ainetel, kui nii võib öelda, et, et nüüd enne filmi ongi, ongi selline väga kiire aeg, enne kui me läheme sinu praeguste tööasjade juurde. Pinot ise ka ajakirjandust, kui palju aastakese. Kas selle aja jooksul Tartus süstiti sinusse sisse seda tunnet või elukutse aurat nii palju, et täna, kui sa intervjuud annad, läheneda väga kergelt, ajakirjaniku mõtteviisiga hoiat intervjuule minnes sa kaalud mingeid asju ja ma ei tea, ma ei usu, et selle aastaga midagi süstiti, et või ma ei tea, kui palju ma ise nagu sealt vastu võtsin, võib, võib-olla seda üritati süstida, et ma läksin pigem õppima mõttega, et minust võiks saada spordiajakirjanik, et, et see oli minust soov sinna minna, sest ma ei usu, et mulle sealt midagi süstiti, et aga seda, et ma mingid asjad läbi mõtlesin kindlasti enne enne, enne kui ma kuskile tulema midagi räägin, et seda kindlasti seda kurssi vahepeal kardinaalselt muutsid, tähendab seda, et sul ei olnud gümnaasiumi lõpuks selge, mis sinu elus saama hakkab, sa pigem kompasid ja otsisid, mul oli gümnaasiumil lõpetades, selge oli see, et ma olen Tartus ajakirjandust õppima, et, et see oli suhteliselt selge selleks hetkeks, et ma ei näinud nagu muid valikuid, et kuna ma olin spordiga olnud, ise seotud, väga tihedalt, ise teinud ja ja huvi spordi vastu on tänase päevani säilinud, et läinud sel hetkel nagu mingisugust muud varianti, noh samas ma arvan, et ma maines jaoks jätsin nagu otsad lahti, et ma vaatan, mis saab, et sellise idee, kuhu sel hetkel minna Sinu ideaal oli rohkem selline Gunnar Hololeile, kes spordireporter või see inimene, kes istub ikka toimetuses ja kirjutab pikki lugusid ja väikseid nuppe, muudkui aga et paari lausega tulemused siit-sealt. Must oleks võinud saada, võib-olla reporter pigem kirjutamine võtab mult tohutu palju aega. Ma jään istuma mingisuguste lauset otsa mõtlema, kas see on see mõte, mida ma tahan öelda, kas see sobib sinna, kuidas mul võtab kirjutamine nagu suhteliselt kaua aega, et ma mõtlen asjad väga, üritan enda jaoks põhjalikult läbi mõelda, võib-olla teinekord seda on nagu liiga palju seda mõtlemist, et võiks nagu varem järgi anda, aga aga jah, pigem võib-olla reporteri tüüpi, kes sind selles alas inspireerisid, keda sa vaatasid pilguga, et ohoo päris ägedalt annab või et kelle koha peal sa mõtlesid, vao, kuidas ta sellesse ametisse üldse jõudnud on, pigem innustas mind sport, mitte mitte mõni reporter, aga, aga paar väga head spordireporterit eurospordist näiteks, mida ma jälgisin, et on tsiklireportereid ja kestev tsikliülekandeid ja, ja samamoodi rattaspordireportereid, et nad on tõelised professionaalid ja neid on väga mõnus kuulata. Aga mingil hetkel said aru, et see ei ole see tee, mida sa käia tahad. Miks sa sellest aru said või mis näitas sulle, ma lavakasse sattusid pool juhuslikult, nii nagu nagu nad kõik räägivad pärast et nad kogemata ja. Ma ei tahtnudki minna, aga näed, lõpetavad näitlejana. Aga millegipärast tullakse proovima, see tähendab, et ajakirjandusmaailma esimese aastaga kahe ehmatas sind piisavalt. Ma ei tea, kas see ajakirjandus kuidagi ma ei tundnud ennast seal Tartus nagu väga mugavalt või ma nagu ei leidnud oma kohta, et mul oleks nüüd mõnus mugav seda teha, et see tulekul oli jah, nagu väga juhuslik, et kuidagi kuna ma olen Rakverest pärit, istusime mingi õhtu Rakverest sõpradega koos ja kuidagi täiesti juhuslikult jõudis kätte see hetk, et nüüd on viimane päev saata lavakas särama avaldus ja teatada oma soovist siis selle käigu me tegime ära, viimasel päeval panime oma oma avaldused posti ja sealt edasi läks, et ma, ma ei ütleks, et nagu, nagu ajakirjandus kuidagi ära ehmatas, aga pigem ma ei leidunud nagu kuidagi komforti enda jaoks, ütleme nii, oleks pidanud võib-olla praktilist poolt kiiremini, vähemalt proovima võib olla koolilehe juures olnud midagi seal nokitsenud, aga, aga see oli kuidagi selline väga väike asi, et jah, võib-olla oleks pidanud praktilist poolt puudutama. Kui sa ajakirjanduse maitsesid koolilehe kaudu suhu, siis kas teil seal Rakveres oma koolis pisikene trupp, Kaali, kus näitlemise maitses hoolid, saanud seda ammugi võitjad teatriga? Mul ei olnud absoluutselt mitte mingisugust kokkupuudet tegelikult enne enne lavakasse astumist, et mul oli küll seltskond klassiõdesid-klassivendi, kes olid väga tihedalt kooliteatriga seotud ja neil läks väga hästi ja ma mäletan, et gümnaasiumi lõpuklassis ma käisin ka nende tükke vaatamas, aga, aga ise ma ma kooliteatrit teinud ei ole, et seda mitte. Aga seltskonnas oled sa see mees, kes võtab kogu tähelepanu enda peale, et meeldib sulle esineda või, või pigem oled see, kes istub, vaatab, jälgib, kui vaja, ütleb midagi, kui küsitakse vastu. Ei, mulle niimoodi esineda ei meeldi seda, seda soovi või seda ambitsiooni mul pole kunagi olnud, et või seda vajadust, pigem ma vaatan. Kui on midagi öelda, siis ma ütlen jah, aga seltskonna hing ma ei ole. Anekdoote varrukast, eks ole, viska jäi mulle pähe mulle pähe anekdoodid, tekst, muidu jääb. Teksti on mul suhteliselt hästi pähe, sellest ma olen aru saanud. Aga anekdoodid seda, seda mitte. Töös kahjuks ei tule kuidagi, naljad ei jää meelde, või mis seal on taga, et kas nalja, teie meelde anekdoodi kui, kui sellised asjad ei jää meelde või mis seal taga võib olla, ma ei tea. Ma olen aru saanud, on, ongi kahte tüüpi inimesi, on inimesed, kellel, kellel on nagu tohutu valamu anekdoote, kes võivad varrukast lastereid noh lõpmatuseni siis on teine seltskond, kes räägivad, et absoluutselt ei jää meelde tol hetkel väga naljakas, ma olen isegi püüdnud nagu. No vot selle anekdoodi ma jätan meelde, see on see, mida ma siis võin rääkida, aga kui on vaja mõni anekdoot rääkida, aga ma ei oska seda. Aga oma näitlejatüübi poolest oled sa rohkem selline draamalemb, et sulle meeldib olla tõsine või, või laval olles. Etenduses oled sa ikkagi see mees, kes võib ka väga hästi. Aga kas just otseselt koomikuna stand-up, koomikud näiteks või skoomikat tehes, aga kükid tehes midagi naljakat? Ma ei ole selles mõttes ka midagi paika pannud, et ma võtan igat tööd eraldi või uuena, et niimoodi kategoriseerida, et ma arvan, et see ei ole nagu õige või ma ei ole seda enda jaoks on hästi teinud, et, et kui on vaja teha ühte, siis ühte vähemasti proovida, et mitte mitte öelda, et stopp, see mees, mina ei oleks selles suhtes ma olen avatud ja lahti. Kas lavakunstikooli astudes suutsid eksamineerija sind millegagi üllatada, oli see maailm, mis avanes, ja ülesanded, mis ette anti, šokeerivad või nii palju sa ikkagi aimasid ette, et mis tulema hakkab? Vot sellega jälle see lugu, et see on suhteliselt tume maa minu jaoks, katsete aeg, ega ma palju ei mäletanud, mäletan mingeid emotsioone, mõningaid nägusid, aga see, mida me seal tegema pidin, aga ma sellest palju ei mäleta, ma mäletan, ma jälgisin nagu seda seisundit, seda olukorda, mis seal käib, et ma tean, et sind kutsuti mingit sisse. Ma käisin sees ära, täitsin mingid ülesanded, tulin välja tagasi, ma ei mäleta, et mul oleks halb või et mul oleks olnud tohutult hea meel mingisuguse mingisuguseid tüüdi üle, et ma, ma. Ma ei mäleta, ma mäletan, ma jälgisin seda olukord, et kuna mu perekond, vares, eks ole, siis mingist hetkest oli minu nimi nagu oli nimekirjas viimane siis kui tuli, pandi jälle nimekiri välja, et kes olid edasi sans, ma käisin, ostsin kas viimane nimi on vares või ei ole, et seda ma mäletan, ülesannetest väga palju ei mäleta, aga sellist hasarti peale ei tulnud või kui sa ikka vaatasid, et näed, vares on endiselt nimekirjas, nimekiri jääb järjest lühemaks, ikka olema seal sees. Et mis toimub või ei, see oli mul küll, et ohoo või no ja siis ma olin üllatunud küll, et sõbrad olid välja pudenenud selleks ajaks päris lõpus tihend olete omavahel ära klaarinud, Traslas emaili tegidki mingeid probleeme. Sõprus järeldus sellest on jäänud varasemast ajast ja see ei ole kuidagi katkenud. Kes sinuga koos saitisse, kellega sa koos õppisid? No-teatrist on Inga Salurand ja Risto kübar. Draamateatris Lauri Lagle, Mihkel kabel, Britta Vahur, Mari-Liis Lill Vanemuises partingui Markus Luik, Ragne Pekarev, Laura Peterson linnalejatest, Veiko Tubin, Ursulal Ratassepp ja Tõnn lamp ja neer orkega, kes ei, ei ole praegu küll koosseisulised üheski trupis. Aga see, et sinu nime taga on praegu, no 99 kindel valik, teadlik valik, see oli sinu soov. Kaalusin jah, oli, oli muid variante ja et ma kaalusin päris tõsiselt, noh, meie kursuse jaoks oli selles mõttes nagu väga-väga hea aeg, et oli tekkinud Estonia teater, mis lõi nagu mõned kohad juurde, et et ei tekkinud väga sellist olukorda, kus, kus keegi oleks pidanud muretsema, et ei saa töödeks. Ma olin Tiiduga Ojasooga siis kooli ajal juba juba ühe tööga kokku puutunud ja ma teadsin, kes on need inimesed, kes sinna teatrisse tulevad ja ma olin ka nendega päris tihedalt kokku puutunud. Varem siis mu langes noole Ei olnud hirmu, et uus alustav teater ei tea, kuidas läheb, ei olnud. Absoluutselt, et just teades neid inimesi ja teades tööd teevad ja kuidas nad on, et siis siis see valik. Ühel hetkel, kui ma seal tegin, oligi üsna kindel ja ma olen sellega väga rahul praegu, kuidas sa kooliaega mäletad, kas see tekitas mingis faasis ka stressi näiteks ja on see pinge mõttes võrreldav näiteks gümnaasiumiga või on ikkagi see juba niivõrd spetsiifiline lähenemine, et et sa ei saa nii mõelda ärkasite näiteks hommikul üles mõttega, et täna hästi tahaks minna või lahkusid koolist mõni päev sealt tundega, et ma ei ole õiges kohas, eks need päevi võib-olla oli, aga Ta ei ole selline tüüp, kes jääb nõrgestamiste otsa nagu, nagu istuma, et ma püüan teha järeldused ja analüüsida seda olukorda, aga, aga kuna ma tundsin ennast ise seal hästi tegelikult et see ruum oli õige siis ja ma sain ka tagasisidet, mis, mis oli minu jaoks oluline, mis oli suhteliselt hea, siis, siis ma tundsin ennast suhteliselt hästi, et kindlasti neid hetki on koolis noh, kõikidel, kellel rohkem, kellel vähem. Et lööks selle ukse kinni, läheks minema, et see ei ole see koht, et või, või et ma ei saa hakkama, et aga mulle tundub, et mul läks suhteliselt valutult tegelikult kist aega vägagi kooliväliselt tegite mingisugused aktsioone ka korraldasite emme, käisite koos kuulasite toosse ja ütlesite napsi või midagi taolist. Midagi taolist kindlasti jah. Eks neid sündmusi oli, oli päris palju, mis, mida see ette võetud kursaga, et käisime jalgrattamatkadel koos, mis on vist siiamaani traditsioon, kui ma ise ei ole küll jõudnud, eks ole, väga mitmel aastal, aga no neid sündmusi on päris palju, et üks esimesi avalikke esinemisi oli meil kursusega. Kui kaunimate vennaskond ehk siis Hannes Kaljujärv ja, ja, ja see punt, kes laulis Kuno Süvalepalugusid, siis me käisime nendega kontserdil ja astusime kahe looga vist seal üles, et see oli meie jaoks väga suur sündmus sel hetkel, et et neid koosistumisi ja toredaid olemas ja neid on, neid on väga palju olnud. Mulle on jäänud mulje, et päris suur osa näitlejatest, kes tegelikult on pidevalt avalikkuse ees täiesti arusaadavatel põhjustel, on eraelus sageli üpris tagasihoidlikud. Paljud neist. Noh, ma ei ütle, et nad väldivad meediat, aga pigem nad hoiavad kõrvale. Tundub, miks see nii on, kas laval enda näitamine väsitab kuidagi ära või et see on ju ka suhtlemine, eks, ja sa annad endast palju. Ja siis, kui sind tahetakse veel panna selle ajakirja kaanele ja kutsutakse raadiosse jutuajamisele, et miks pigem proovitakse sellest kõrvale hoida, palju sõltub sellest, et mida, mida siis teada tahetakse, mida küsitakse, mis, mis mis huvitab, eks mõned intervjuud. Mõned, mis ma olen andnud, kui ma nad kokku võtan, siis tegelikult ma olen rääkinud sama juttu siis mul tekib endale ükskord see tunne, et mis ma sedasama juttu räägin või miks lugeja ei viitsi seda lugeda, miks, miks ma pean seda tegema siis sellisel kujul, et, et see on kindlasti üks asi ja, ja ega oma ja elu ei taha ka kunagi niimoodi avalikkuse ette tuua. Võib-olla et mul ei ole ka seda soovi, et miks ma peaksin seda kuidagi eksponeerima, et, et kui tava tavainimene aga seda ei tee, eks ole, et näiteks kui me tooksime praegu sisse nime Helen Sürje, siis sul tekib juba blokk või ei, mul mul ei tekkinud plokk, aga, aga ma ei, ma ei leia nagu põhjust, miks ma peaksin oma eraelust rääkima, et kellele see korda läheb, et seal peaks mulle korda minema. Ja see ei anna ju ka midagi juurde, selles mõttes, kui inimene vaatab sind läbi televiisori Henrina või vaatate siin üks kõikjale ja siis teatrilaval, siis see ei anna ju midagi juurde. Ta ei aita mõista sinu rolli sinu taotust lavale, konkraanile. Aga miks sa arvad, et inimesi ei huvita, sest näiteks portaalis on lihtne töötada, seal on väga otseselt igapäevane tagasiside klikkide järgi, kui palju mingit uudist loetakse? Ma olen täitsa kindel, et need uudised huvitavad inimesi, nad loevad, tekib kokku, sellepärast küsivadki uuesti su käest jälle kelle iganes kohta, järelikult huvitav ikka. Ega ma mõtlengi, et mis huvi on siis või, või seda ma ei oska. No just, et ma ei pea sellist huvi nagu oluliseks või vajalikuks, et võiks rääkida olulisematest asjadest siis jääb selline väike salapära ja siis inimesed õhtul näevad tema varasemad aastad ka ketšup, et terase märgivad kah ketšupit. Ikka sööd ketšupit? Vale sa rääkisid? Ma olen hakanud sööma ma üldjuhul ketšupi maitse selles mõttes, et mulle meeldivad puhtad, maitseta, kuidagi toidutoidud, kõik sarnase maitsega. Kuidas selle söömise rutiiniga üldiselt on, siit on hea üle minna kohe, kas näiteks enne etendust olete selline rambipalavikku hea taluja või halb talu ja kas sul söögiisu näiteks on? Ma viitan sellele, et kui etendus lõpeb, on kell juba nii palju, et tervislikult toituda, soovitajad ütleks, et nagu, või et kui sa koju lähed, siis sa ei tohi süüa enam. Eile oligi see, et mul oli seriaali võtte mul oli hommikul söönud ja oli õhtul etendus on muidugi kohutav, nälgin etendust, siis siis mu kiiresti sain teatri puhvetist kolm viineripirukat enne etendust just läks alla ja väga hästi läks alla ja pärast etendust siis Lovistel sõin õhtul kell 12 sellise korraliku sealiha. Kartulisalati mõnus, väga mõnusale. Seriaalist rääkiliselt kiire küsimus, kui palju sul seal selles mõttes tööd on, et sa pead nende kohal passima ja ootama ära, kui keegi on oma sooritused teinud, siis lähed sina oma kaheks minutiks või kaheks sekundiks sinna sisse, et on see seriaali tegemiseni passimise töö paljuski, et sa pead ootama, millal sinu võimalus tuleb. Seda mitte, et meil on graafikut suhteliselt hästi-hästi koostatud, et passima ei pea võib-olla stseen või kaks, et üldjuhul on nii, et sa tuled kohale, saad oma stseenid suhteliselt ikkagi järjest tehtud, et erinevad filmist, kus, kus võib tõesti minna tunde, on see oluliselt lihtsam. Nii et selle võrra on siis lihtsam ilmselt sisuga tegeleda, kordan seriaal, eks ole, natuke nagu lihtsamakoelisem, et sa ei pea, ütleme väga läbi, võib-olla töötama ja õhtuid enne pead valutama, et kuidas me seda ühte lauset rida ütlen või teen. See, see ei võta nii palju aega kindlasti, et kuna ka see, see probleemistik või nii palju, kui seal on seda, eks ole. Või see elu on selline suhteliselt tavaline rutiinne ikkagi, et on oma väiksed sündmused, siis, siis ei võta tõesti nii palju aega, palju sa etteteadmise endale juhtuma hakkab? Ei, ega ma ei tea, väga palju, ma üritan nagu mängida neid stseen, et ma mängin nagu stseeni kaupa tõesti, et mitte mitte mingisuguse pikema loo kaupa, et ma, ma isegi ei tea, palju, palju seal režissööril neid osasid ette käes on, kui sa poleks selle seriaaliga ise seotud. Mis sa arvad, kas oleksid kursis, mis seal toimub, kas sa vaataksid, jälgiksid seda, on ta sinu teema? Ei ole ka ajaliselt, ma ei näeks seda. Tavaliselt samal ajal. Jah, vale kellaaeg. Ma ei usu, et ma seda vaataks, ise, kuigi kui ma lisa ise ei mänginud, siis, siis mõnikord vaadatud küll, et ma, kui ma seda vaataks, ma jälgiks näitlejate mängu või seda, kuidas keegi teeb, et sisuliselt ma ilmselt ei jälgiks aga näitlejate mängu, seda mulle meeldib alati vaadata, et kuidas keegi teeb. Aga oled sa nii-öelda järelvaadanud oma tööd, et endale hinnangut anda või tajuda konteksti, kus sa üldse seal oled, kes sa seal oled? Ja ma olen vaadanud ikka, et mõned korrad küll, mis sa ise teed ka mõnikord, mida, mida oleks võinud teistmoodi teha või mingid asjad jäävad sisse, et vaadata, kuidas, kuidas te siis lõpuks kokku jookseb, kuidas ta on kokku monteeritud kuidas ennast ekraanil ja enda häält ekraanilt talud väga ei talu. Väga ei meeldi ennast vaadata, et kui, siis mingi tagasiside saamiseks, et mõned korrad, aga, aga, aga niimoodi jälgida mul enne filmi ka nüüd kui selline kerge ärevus, eks ole, et kuidas see kõik seal suure ekraani peal välja saab nägema? Lähed istud saali, eks ole, sinu nägu on, ma ei tea, 10 korda üle elusuuruses ekraani peal. Jah, just päris õudne tegelikult, no vot võib-olla on ja milline sinu teatrirollidest on sind kõige rohkem loksutanud nüüd suveldi? Ruja kindlasti oli väga-väga suur ja väga oluline roll minu jaoks, et mõnes mõttes ma, ma elan ikka veel tagantjärgi kuidagi selle mingisuguses hangus või, või selle õhust või see on kuidagi oluline, kuna ma olin Ruja ja lendrit varem kuulanud ka ise mingil perioodil päris päris palju, mingisugune selline seletamatu side mul selle muusikaga ja kuidagi ka kalendriga ilmselt oli, et see, et ma selle võinud teha, see oli minu jaoks väga suur au ja mul on väga hea meel, et see tükk on just selline nagu tulijaid kahjuks Tootsinud kummitavad praegu saan ma aru jah, rajalt jah, aga ma kuulan neid samas noh, see ei ole selline negatiivne kummitamine, pigem positiivne, et ma kuulan neid lugusid ka praegu on see enesetunde mõttes erinev, astuda publiku ette, kus, kus numbriks võib märkida midagi tuhandetega või publikate näiteks no 99 ruumides, kus on sadakond või 200 inimest, kui ma mõtlen nüüd möödunud suvel, siis tegelikult ei ole, pigem oli seda nagu, nagu seda seda lahe vaadata või näha seda seda peade merd just just siis, kui oli hämaraks läinud ja tekitas sellise kuidagi võimsa tunde. Aga näitlejale, noh, ma ei usu, et sellist eristust ei tohiks tohiks nagu teha enda jaoks, et kui sa ise püüad ikkagi anda endast parima, ükskõik siis kui suurse seal on, eks ole, et tegelikkuses ei tohiks vahet olla, mis arvata, Sergo, kas inimesed, kes sind tunnevad lähemalt, kui nad satuvad mõnele sinu etendusele, kas nad suudaks sinu rollist välja lugeda sinu sinu kui eraisiku tuju, näiteks, kas sinu lähedased mõtlen mina? Vaevalt, eks. Aga, aga inimesed, kes sind hästi tunnevad, kas sa suudaks nad ära petta Ta juhul kui sul on väga halb tuju, sa suudad sellest niimoodi välja tulla oma rollis, et, et inimesed ei saa sellest aru ja ma olen pannud tähele enda puhul, ma unustan ära üldjuhul selle tuju, kui ma lavale lähen, siis on muidugi suured teatrikorüfeed, ei olnud ka, et ükskõik mis ajaloos või väljaspool lava toimib, et kui sa astud lavale, siis sel hetkel see elu jääb. Lava taha jääb, lihtne, mul jääb, ma olen sellest aru saanud küll, et mul võib mingi hetk tagasi tulla pärast etendust või, või kui ma astun lavalt maha, et näed see asi ikka kuklas või need asjad on vaja ära teha või mul on seal mingisugused probleemid, et ma arvan, et ma suudan unustada küll selleks hetkeks, kui ma lavale lähen. See on mingi teatud automaatika, mis peas lülitab välja lihtsalt. Jah, sest ma olen mängima teiste asja, ma olen mängima testsituatsioonid, Eesti olukord, teist inimest, teist lugu selles noortekambas. Niimoodi võib ikka, no 99 seltskonda nimetada. Ja me oleme suhteliselt ikka noor trupp võrreldes teiste gruppidega on tore olla sellist mõnusat teatri intriigi ka sisse tuleb ikka näitlejate vahel ühest küljest konkurents näiteks mingitele rollidele, teisest küljest sellised omavahelised suhted ei, ei ole, pole täheldanud üldse me saame tõesti väga hästi läbi ja, ja meil on seda ka öelnud, et meie kuidagi trupivaheline keemia, et see on, see on väga hea ja see energia, mis, mis välja paistab saali ja ja ka siis väljaspool lava, et me saame omavahel tõesti väga hästi läbi, et kui mingisuguseid probleeme on, siis noh, arvamusi on ikka, eks ole, trupis 10 tükki. 10 arvamust üldjuhul, aga kui on midagi öelda, et me saame oma asjad rahulikult ära räägitud, et mingisuguseid pikemaid hõõrumisi küll ei ole, nii et no teatris uksed ei paugu ei ole pauku, küll, meil räägime detsembri kuumusest, selle ekraanidele jõudmiseni ei ole enam palju aega jäänud. Ütle, kuidas sa ennast tundsid partnerina Liisi Koiksoni kõrval, kes ei ole professionaalne näitleja, olid seal hädas? Ei olnud hädas, ei olnud, me tegime ka enne enne enne võtteperioodi algust, et just mõnede raskemate stseenidega võib-olla, või, või kus meil olid omavahelised stseenid või dialoogid, et mõtlesime läbigi, režissöör oli ka, kus miski on, mida siin mängida, mis olukord tegelikkuses on sel hetkel või selles stseenis liisi mõtlesin väga tublisti kaasa, selles mõttes meil olid nagu asjad väga läbimõeldud selliseks koha peal proovimiseks meil meil väga palju aega jäänud, me oleme need asjad nagu varem läbi mõelnud, et ta siiski sai hakkama väga hästi, ta sai hakkama küll. Lõpptulemust näeb ekraanil, et ma pean tunnistama, et ma ei ole ise filmi veel näinud ja ma ilmselt ei vaata seda või näega seda enne esikat. Siin ilmselt ei tulnud ju väga kaua veenda, kui pakuti seda filmirolli, et selline värk, selline film, selline tegelane, sa ju tuled, sa ütlesid jah. No päris nii lihtne see ei olnud, kuna aeg oli suhteliselt vähemine, teadsid suhteliselt vähe ette enne võtteperioodi ja kuna teatris olid paljud asjad juba töös ja mängukavad valmis, siis on, oli suhteliselt keeruline tegelikult neid asju klapitada omavahel. Film nõuab paratamatult väga palju aega. Siis läks natuke aega, et teatris ja teatri Ta ilusti korda ja jõuda seda filmi teha ja et need asjad paralleelselt töötaksid. Aga see on tehniline pool, eks ole põhimõtteliselt aega planeerida, mõtlen sisuliselt sisaldusele vastu. Ei, seda mitte, et ma mõtlengi, et Eesti on nagu suhteliselt väike riik ja meil tehakse pilvi niivõrd vähe ja arvestades selle filmi mastaapsusest, siis oleks oleks oleks olnud patt mitte seda teha. Eriti veel Eesti sünnipäev, eks ole, just see sind ei kaotanud, et see on nii sellise, kuidas öelda võib-olla natukenegi pühaliku parooliga film, kõik on, on nagu selle peale väga palju panustanud ja nüüd, kui ühel hetkes ekraanidele jõuab ja inimesed ei lähegi kinno seda vaatama, et siis on nagu noh, pidin ma selle vastu võtma. Ei, seda mitte, et ma mõtlen, ikka, on küsitud ka seda, et kuidas siis ikka oli seda teha ja et need sündmused ja kui palju sa teadsid seda tausta, et ei saa ju inimesed olid sel ajal ju täpselt samamoodi kooditahvlitega nagu tänases päevas, et sel hetkel ka, kui ma mõtlen oma tegelaskuju tanel rõugu peale, keda me seal filmis mänginud, siis ega tema ei läinud seal ju Eestit päästma, eks ole. Loomaaias ikkagi temal tekib, tekib situatsioon filmis, kus ta, naine võetakse tal käest ära ja tahab oma naist, aga see on see tema tagantkihutaja vähemasti suure osa filmist, et see on see tema tahtmine, et ma ei tea nüüd, kuivõrd palju nüüd see taust, et kas ma teadsin sellest 24. aasta riigipöördekatsest midagi, et kui palju see nüüd oleks mind aidanud, eks ole, selles suhtes. Ja selle filmi kohta on ju hästi palju nii-öelda ootusi üles aetud või köetud, et see, see on nüüd see, see nüüd meie riigi juubelit defineeri film, see on see suur oodatud hetk, et vabadussammast ei saanud, eks ole, aga ma vähemalt filmi, see on uhke, see peaks justkui meid kui rahvust defineerima meie riigi tahtmise. Ja värki ja kõike seda ei, ma mõtlen seda, et kui ma olen selle vastu võtnud, siis ma püüan seda teha ikkagi niivõrd hästi, kui me suudame, et kui ma hakkan sel hetkel nagu mõtlema selle peale, et kuivõrd suur asi see on tõesti, et noh, siis oleks midagi valesti. Ühesõnaga, sa elasid eneses kahtleja tüüp, kes oleks enne mitu ööd läbi mõeldud, eks ju, et aga mis siis, kui ma, kui ma ei õnnestu, mul ei tule välja või õieti publik ei võta mind vastu, kui sellise tõelise eestlasena. Ei, ma kahtlen küll aga, aga ma arvan, et kahtlused ei ole nagu seda laadi, et ma kahtlen, pigem pigem pigem mingites lahendustes võib olla või kuidas ma teen, et mingites nüanssides ette, et ma nii suurelt ei kahtle? Nii et julge hundi rind on rasvane selles mõttes, et sa oled see tüüp, kes kahtlus on, siis kahtlus tuleb võita. Nonii, võiks olla jah. Selle filmi tegemise ajal on kogu aeg olnud õhus jutt, et raha on liiga vähe ja raha on puudu. Kas sina näitlejana oled oma palgastipendium või kuidas iganes seda nimetatakse kättesaadav ja mina ilusti kätte? Mul ei olnud probleemi, filmide projektipõhiselt tasub rohkem ära, kui teatri teha rahaliselt mõõtes, siis, siis küll jah, et saaks vaid iga päev teha, eks ole. Rahalises mõõtmes. Jah, kui see on eesmärk, siis võiks teha iga päev, jah, kui kõrgelt sinu ambitsioonid võiks käia või on mõttetu heietada Hollywoodi teemal rahvusvahelise läbimurde teemal, see näib siit Eestist vaadates väga-väga kaugel tagasi. Hollywoodi ilmselt küll, jah. Aga siin on ju teisedki eesti filmid, kes Euroopas kenasti läbi löönud, et Euroopa tasemel, miks mitte? Nagu endale mingisuguseid selliseid eesmärke või kaugemaid sihte, et vot see on see, mida ma nüüd kuuma tahaks jõuda või ma üritan teha seda, mida ma teen lihtsalt võimalikult hästi. Kui tulevad säärased pakkumised, mis, mis võiks viia Euroopasse ja siis ma kindlasti kaalun neid, vaatan, millega on tegu, mis töö see on? Passib mulle ja siis ütlen oma sõna. Ega siiamaani ei ole ka ju väga paljude Eesti näitlejate nii-öelda välisfilmides välisrollides ju kohtiga saanud, noh vene filmides on eesti näitleja väga palju, eks ole, kehastanud üht-teist ka nüüdisajal, mitte siis nõukogude ajal, eks ole, ta ka väljaspoole vist ei ole küll keegi nii läinud ja teinud. On Põhjamaades ka tehtud natuke ja nii, aga ega väga palju ei ole. No seda peab ilmselt ka näitlejate ringkonnas väga nagu nii-öelda ei loodeta, et ma teen Eestis mõne hea asja, mis levib Euroopas, mis seda hea hüppelaud edasi, kuskile? Ma ei tea, ma ei ole kuulnud küll. Ma ei ole kuulnud, et keegi nüüd väga loodaks selle peale Eestis tööd küll, eks ole, Eesti publik on ju vist maailmas Euroopas kindlasti üks teatrisõbralikumaid ja sedagi, et Eestis jagub aega ka tegemist. Minul küll praegu, kuidas oma elujärge majanduslikus mõttes kirjeldaksid näitlejana Eestis oled sa omadega heal järjel, kas on töö, mida võiks ihata või kas see on asi, mida noored peaks tahtma teha? Mazarose oleneb hõivatusest ja nii edasi. Populaarsusest, kui sa ikkagi teleekraanilt läbi käid, siis tõenäoliselt teatakse rohkem, seda kasutatakse jälle ära ja see omakorda võimaldab sul rohkem teenida. Aga on Eesti keskmiselt. Teie endi keskel on jutuks, et Ma tea, jube raske on, või et nojah, see sõltubki hõivatusest väga palju, et, et loomulikult oleks, oleks mulle oluline olukord oluliselt keerulisem, kui ma, kui ma ei teeks näiteks seriaali, eks ole, mingisugune nagu rahateenimisvõimalus iseenesest teatritöö kindlasti ei ole. Et kaugel sellest Need, kõik noored, kes unistavad praegu, et lähen näitlejaks, saan kuulsaks ja rikkaks, unustage ära. Et sellist sellist asja niimoodi kindlasti. Aga kas? Kas teater publiku mõttes on sulle midagi ekstreemset kunagi pakkunud, oled sa märganud rahva hulgas inimesi, kes käituvad kuidagi imelikult või tõesti noored tüdrukud, kes ei suuda ennast vaos hoida ja hakkavad sinu või mõne sinu kolleegi aadressil mingisuguseid märkusi tegema või on sellist asja kunagi ette tulnud, heas mõttes märkusi hakanud pugema, silma pilgutama, jõuab seda märgata, publikut jõuab märgata ikk sõltuvalt tükist muidugi, aga ma ei tea, mul on midagi sellist väga kirevat nagu saalist saalist küll meelde vist ei tule, et noh, loomulikult on inimesi, kes, kes, kes räägivad telefoniga etenduse ajal ja teinekord päris kõvasti, eks ole. Või on ka näiteks, kui tükk algab, et siis siis tuntakse ära või kedagi tuntakse lava peal ära, näed, et see on see, kuidas mingid pead tõmbuvad kokku ja siis kukutakse sosistama midagi. Aga ei midagi, midagi nagu väga-väga kirevat niimoodi saalist. Tuttavad näod jäävad ära registreerida näiteks, et kui, kui me tuleksid vaatama mingit etendusse, sa näed, ahjud on need. Ta käis raadiost ja ma arvan, et jõuaks sõltuvalt tükist ja võtvalt tükist, et iga iga tüki puhul võib-olla mitte. Silmadega käiakse ikka saal üle. Meil vaatajana tahaks ju teada, eks ole. Meil on ka teatris selline saal ja, ja meil on väga paljuski sellised tükid, kus me suhtleme publikuga, nii et selles mõttes jõuab küll jah, jah, naised rebitakse lavale ja väga heatahtlik eseme või pereliikmed tahavad tulla etendusele, siis asetab ta sind uude rolli natukene teadet. No võib-olla kuskil kuklas on midagi jah, aga noh, veel kord, mida ma olen juba täna rõhutanud, et ikkagi teha oma asjad, ma noh, ma ei saa nagu lasta kõigutada ennast sellistest sellistest asjadest seisad seal kusagil lavasära peale lehvitada veel. Pereema ei saa lubada seda, kuidas tükijärgne analüüs toimub siis, kui asi jookseb juba siis ilmselt on reeglid paigas, kõik toimib ja pärast midagi ei öelda, ei tehta väga. Või siiski, et ojasoo ikkagi päev hiljem ütleb, et nagu lõdva rihmaga tegid eile või midagi oli viga või? Ei. Ta ei, tagasisidet on päris kõvasti ja, ja kui, kui on vajadust, siis teeveega mingites stseenidega proov, meil paljuski Tiidu tükid, kõik ajase tükid, kõik, mis ta käib ikka aeg-ajalt vaatamas ja kommentaare andmas, et kui jäävad pikemad pausid sisse süsteemi loomulikult tükiga taastusproove, et et mitte mitte lasta tükile ära vajuda kuidagi. Sinus endas lavastaja huvi või soovi? No ei ole, väga kuidagi ei ole, et ma ehk tuleb ajaga, sest paljud näitlejad on ju nõndamoodi, et nad teevad paarkümmend aastat nii-öelda rea näitlejatööd ja siis ühel hetkel käib klõps või on kogunenud karikas täis ja siis tekib see lavastaja. Ja võib-olla see juhtub, aga praegu mul kuidagi ei ole, et mul on. Mul on praegu siiralt hea meel, tänasin Christian sarvele kellelegi, kes kelle lavastus Rambo just siis üleeile esietendus, et temalegi selle julge sammu ära võttis kätte, tal oli soov ja tahtmine ja kindel materjal ja oma oma visioon, oma nägemus sellest ja ja ta tegi selle asja ära ja minu arust sai ja väga hästi hakkama. Mina ise ei julgeks seda praegu teha, ei ole piisavalt inimeste kamandad sinus või ma ei leia, lavastatakse vabandama, kamandaja olema, et praegu kuidagi kuidagi mulje kõlksubjas midagi, mida ma võiksin teha, millega mul oleks nagu selge, selge tahtmine. Et küllap seal selles soovis kinni, et sa pead midagi enda peas nii-öelda juba ette kujutama ja nägema, milline ta vormiliselt tuleb. Ja siis see materjal peab puudutama, kindlasti peab olema kindel, selge tahtmine seda teha.