See on raadio kaks. Päris oma aastapäeva kõnes Eesti maksupoliitikat. Kas ja kuidas muuta maksupoliitikat nii, et õnn saaks naasta meie õuele ning majanduskasv taastuks. Toimik number 99. Mida teha maksudega? Ülekuulajad Reimo Sildvee ja Urmas Vaino ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks Atonen meelisamet endine majandusminister, ettevõtja, ülekuulatav number kaks Veskimägi, Taavi amet endine rahandusminister, riigikogu liige, ülekuulatav number kolm järvelill Rein amet rahandusministri nõunik. Alustame tänast ülekuulamist selle meenutusega, mis puudutab presidendi kõnet. Kõnes räägiti ka maksudest, mis on tänase ülekuulamise teema. Mis sõnumi teie kinni püüdsite sellest presidendi kõnest, Meelis Atonen. Päris aus olla, siis kas ma pean kindlasti presidendi kõnet kuulama? Nathan, lugenud ta kindlasti vähemalt noh, mina võin teile ausalt öelda, et ma arvan, et president näitas maksupoliitikas oma erakondlikku paletti ja ma seda juttu väga tõsiselt ei võtnud. Taavi Ma lugesin selle lause läbi ennem kui ma siia stuudiosse tulin ja ja ma arvan, et seal üks selge point küll on, et mis puudutab töö ja kapitali maksustamist, et selge on, et kui vaadata proportsioone, siis kapital on võrreldes tööjõuga Eestis väga vähe maksustatud ehk tööjõud tegelikult on väga kõrgelt maksustatud. Rein jah, aga loomulikult minule kui sotsiaaldemokraadina võib olla väga midagi üllatavat ei olnud. Et mul jääb ainult kiita heaks. Ja tunnistada seda, mida Meelis ütles, eks, et erakondlikku poliitikat me seal kuulsime. Aga kas põhimõtteliselt meile siis ma saan aru, et see küsimus on kõige rohkem teie teie erakondlik kuuluvus lubab uskuda, et olete praegu kindlalt selles, et partei kurss Eesti valitsemisel on absoluutselt õige siin midagi muuta ei tule need maksud, kõik, mis meil on, need on pühad lehmad, kelle suhtes mitte ükski karvane käsi tõusta ei tohi ja, ja, ja midagi selles süsteemis muuta ei või. No kõigepealt ma pean ütlema, et partei arvamust ma ei saa üldse välja öelda, sest poliitikasse eemalseisjana ma nagu partei arvamust ei, ei, ei, edasi. Ei saa enam ise ka aru, mis ma Ma ütlen päris otse, et minu arvates võib küll maksudest rääkida, sest Eestis tegelikult on kohati isegi väga kõrged maksud ja selles kontekstis minu arvates tuleb kogu aeg mõelda selle peale, mismoodi meelitada Eestisse raha, mismoodi meelitada investeeringuid, mismoodi meelitada siia töökohti. Et meil oleks inimestel tööd ja selles kontekstis tegelikult tuleb alati vaadata, millised maksud on liiga kõrged võrreldes teistega, kellega me konkureerime ja noh, siin on väga selge, et Eestis tõepoolest kapitali ja, ja ütleme siis ettevõtlusmaksud otsesed ettevõtlusmaksud ei ole kõrged, samal ajal tööjõumaksud, mis mõjutama kaudselt ettevõtlust, on vägagi kõrged ja me jääme selles konkurentsis tegelikult. Tal on seda, ma kartsin, et tänase saate jooksul tule meeliste käivitate minu peas seal muidu tukuvad sellise skisofreenia mootori, kui ma kuulen kedagi rääkimas sellest, mismoodi maksud on Eestis erakordselt kõrged, siis ma mõtlen selle peale, mismoodi Eesti riigieelarve on omadega noh, see kõlab tänases Eestis võib-olla eriti adekvaatselt läbi nagu läti raha ehk samasuguses situatsioonis siis kus kohas on see tõde, mis siis nüüd tuleb teha, kuskohast see raha peaks siis tulema, kui maksud on liiga kõrged mujalt ju raha sinna, sellesse õnnetusse riigieelarvesse tuleb ainult maksudest. Vaadake esiteks eksivad tihti inimesed, arvates, et kõrged maksud, kõrgemad maksud tähendavad automaatselt ka suuremat sissetulekut riigile. Tegelikult see nii ei ole, sellepärast et see summa või see väärtus, millelt makse saab võtta, ei ole kunagi konstantne või püsiv, see tegelikult muutub vastavalt sellele, millised tingimused riigis on ja vastavalt sellele luuakse kas rohkem või vähem väärtus. Ja noh, väga lihtsalt võib tõestada, et on võimalik madalama maksukoormusega tegelikult korjata rahalises väärtuses rohkem raha kokku kui kõrgem, aga sel juhul kui see madal maksukoormus stimuleerib siia rohkem raha ja ütleme töökohti tulema. Aga see kõik tähendab seda, et maksud peavad olema väga paindlikud selles mõttes, et peavad reageerima koheselt ka üldisele majandusolukorra muutusele, et kui me oleme oma maksusüsteemi üles, ehitan sellele, et riik kogub põhilise raha kokku näiteks tarbimise pealt, kui tarbimine sellisel kujul ära langeb, siis peab olema kohe võimalus reageerida kuidagi teisiti sõbrad ega siis tarbimine ei kuku ära lihtsalt sellepärast, et inimesed saavad palju raha ja enam ei tarbi, tarbimine kukub ära sellepärast et tegelikult on juba kuskilt enne mingi raha ära kukkunud ega tulumaksu inimesed, inimeste sissetulekud on ka vähenenud, vähenevad ja see kõik kokku, ega, ega siis lahendus ei ole see, et kui nüüd ei tarbita, siis inimesed justkui korjavad endal kuskile pangakontole raha ja siis võtame kuskilt mujalt selle raha neilt tasemele, et nii lihtne see maailm kahjuks ei ole. Tegelikult ma arvan, et riik peaks mõtlema hoopis selle peale, et äkki on teatud noh, ütleme ilusate aegade eufoorias natukene kole palju ette võetud ja kole palju lubadusi jagatud kole palju eelarvesse neid ridu kirjutada, mida loodeti, et maksumaksja on võimeline üleval hoidma ja mida tegelikult ei ole võimalik, eks. Siin on üks väga põhimõtteline probleem, ma arvan meie sealt ega see kuskil 30 protsenti maksukoormust ma arvan, et see on suhteliselt selline optimaalne, me võime tõesti rääkida siin maksustruktuurist, eks ole, et otsesed, kaudsed kapital, tööjõud, eks ole, me võime rääkida sellest, et kas me peaksime selle kriisi nii-öelda kriisist väljumiseks muutma oma sellist maksupoliitika põhimõtted, mis, eks ole, on senini täiesti lai maksubaas ilma eranditeta madalad maksumäärad, kas me peaksime hakkama nüüd julgemalt võtma kasutusele erandeid mingite asjade stimuleerimiseks? Aga põhiline küsimus ikkagi taandub tõesti sellele meie enda kõige tootlikkuse, et mida me siis noh, päeva lõpuks teeme mis see lisandväärtus on, mida riik siis mingis osas võiks oma eelarvesse ära korjata ja ja tegelikult ikkagi täna probleem on ju see, et et meie kulud, riigieelarve kulud, eks ole, on viimase nelja aastaga kasvanud 44 miljardit, et mis on väga paljuski olnud nii-öelda tulenev sellest pankade poolt siia laenatud rahavoost, eks ole, tegelikku nii-öelda seda lisandväärtust pole seal taga olnud ja kui meie heaolu kukub täna tagasi ütleme aastasse 2004 reaalterminites siis selge on see, et selili eelarve, kulustruktuur ei saagi olla jätkusuutlike küsimus ei ole siin tegelikult maksustruktuuris ega maksudes, vaid tegelikult, et noh, mida me siis teeme, mida me müüme, eks ole ja mille eest me saame isikutena tulu ja mille eest saab tulu riik? Raineril see on ju otseselt praegu noh, ikka mõtleks koormade kive, teie kapsad, veeretamine, teie olete rahandusministri nõunik, te ei ole õigel ajal suutnud rahandusministrile kätt ette panna ja öelda, et ootoot nii suurt eelarvet mehe ei saa vastu võtta? No ilmselt täna me räägime võib-olla isegi kolmest asjast korraga me räägime, maksame igatahes me räägime maksukoormusest, räägime maksusüsteemist. Ja kõigis nendes kolmes aspektis on kindlasti erinevatel erakondadel erinevad nägemused. Et võib-olla kõige, kõige olulisem või üldisem on selline üldine maksukoormus, et primaarsem on nagu see küsimus, et kas, kas selline maksukoormus nagu Eesti riigis on hetkel, noh, mis ta on 32,8 protsenti SKP-st. Et kas, kas see on on sellise riigi jaoks piisav, millist me tahame üles ehitada või ei ole, et kui, kuid jah, säte niimoodi kõige esmasele plaanides need, et noh, et palju me maksu saama ja siis vaatame, palju me kulutame, et see vist ei ole kõige mõistlikum lähenemine, et pigem ikkagi peaks vaatama, millist, millist riiki me tahame, millised on meil riigikuluvajadused, sest ega maksan. Taavi Veskimägi ei maksa, ei meeldigi, kellel kellelegi maksta, nii et selles mõttes maksu maksmine on ikkagi riigi sunni rakendamine riigi kulutuste katmiseks, nii et jah, kõigepealt peaks olema meil mingisugune visioon, kuhu me tahame jõuda, et noh, et, et see on juba põhiseadusega paika, vabandan. Selle ära riiki tahaksin näha, tähendab, et, et kus maksukoormus kujundatakse, ütleme ühiskonnas riigieelarve kulustruktuuripõhiselt, et see lähenemine läheb küll nagu selgelt omadega papa ja ma ei ütle seda, mitte ma ei võta siin mingeid väga partei politseid, mida Kalev rõhutas, et et väga nii-öelda erinevatel parteidel erinevad visioonid, et ma pigem arvan, et, et see on nagu üldise lähenemise mõttes nagu ikkagi totaalne jama, eks ole. Ja ma arvan, et see viibki täpselt sinnamaani välja, kus on tekkinud nagu vanade heaoluriikide nagu suured võlad ongi täpselt, et headel aegadel on viidud nagu eelarve kulud ülesse halbadel aegadel, kui majandustsükkel on nagu muutunud, ei ole piisavat paindlikkust kuludes, et neid kulusid tuua, tuua alla, nii et selles mõttes see pikk nii-öelda vaade peab ikkagi olema eelkõige nii-öelda selle ütleme, lisandväärtuse põhine, mida ühiskond suudab luua, eks ole, ja siis tegelikult eelarve, eelarve, riigieelarve kulud peavad sellele kuidagi kuidagi kaasa kaasa tulema. Ei no see on küsimus, kas me räägime mingist muneta rismist on ju ja ei, ei. Rein siin ei ole küsimus sellest, millest tegelikult on küsimus, toome selle tavainimesele hästi arusaadavale tasemele, see on küsimus näiteks perekonna eelarvest. Kui keegi, kujutage ette nüüd pereisa hakkab looma mingit visiooni tooni arutelu selle üle, et palju tal oleks vaja mõnusalt elada raha ja mismoodi ja aga samal ajal ta teab, et ta teenib iga kuu näiteks keskmise palga, aga ta suudab selle perega koos läbi arutada, visiooni ehitada, nii et kulusid kogemata poolteist keskmist palka ja ema näiteks ei käi tööl, on lastega kodus ja mis nad siis istuvad ja iga kuu nagu visiooni tõttu kulutavad poolteist korda rohkem või, või 50 protsenti rohkem, kui nad teenivad, vaid et tegelikult on väga lihtne raha saab kulutada nii perekond kui riik täpselt nii palju teenib või nii palju, kui ta suudab ühiskondliku kokkuleppega kokku korjata. Näide Meelis ei olnud üldsegi kohane, sest erinevalt perekonnast, sest see sinusse ei sobi, kus inimene on nii-öelda lepingulistes suhetes ja ühepoolselt ei saa kehtestada endale palka on riigil võimekus ja võime kehtestada maksukoormust ja maksumäärasid. Siin ei ole võrdlus mitte kuidagi kohane. Loomulikult. Noh, kui te nüüd kohe asuti mõlemad mind ründama, et see, et lähtutakse sellest, millist riiki tahetakse milleks meil üldse riiki on, see on mu arust tõepoolest primaarne ja seda ei maksa nagu seda põhimõtet rünnata. Nüüd on edasi järgmine küsimus, et kas, kas need vajalikud või noh, selle riigi toimimiseks vajalikud maksukoormus, et kas need on ka talutavad riikidevahelises konkurentsis ja sealt läheb juba teha järgmised otsused, et kas, kas need on võimalikud ja kui, kui tõesti meil ei ole võimalik siin ma ei tea, ei ole mõistlik kehtestada, ma ei tea viiekümneprotsendilist maksu koormust või võib-olla ka neljakümneprotsendilist siis me hindame neid aspekte ja ütleme, et Eesti riigi jaoks on taluta võib olla kuni kuue protsendiline maksukoormus ja siis räägime juba pärast maksusüsteemist ja määradest, et kuidas, kuidas need majandust aitavad, et selles mõttes ma ei saa küll kindlasti nõus olla sellega, et see on päris nagu, nagu peremudel ei ole eelarve tegemisel juba tõesti siis, siis on juba tegemist peremudeliga, kui meil on see esialgne asi on kokule bitud. Millist riiki me tahame, millist maksukoormust me tahame näha ja siis on selle eelarve raames täpselt, me peame toimetama nii nagu perekond teeb oma pere, aga siin on, võtab näiteks liisingu. Siin on oluline, on minu meelest nagu vot-vot siin võib-olla tõesti tekib mingi niuke ideoloogiline noh, ma ei tea, lähtekoht siis, et, et kelle oman töö vili. Kas töö vili on inimese oma või töö vili on riigi oma ja minu arusaam on küll, et see töö vili on, on inimese omaaegsele ja riik tegelikult ühiskondliku kokkuleppe alusel võtab mingi osa sellest ära. Ja kindlasti Eesti jaoks on laiem küsimus, et kas tegelikult ütleme, 40-l viiel 1000-l ruutkilomeetril, eks ole, ütleme 1,3 miljoni inimesega kolmekümneprotsendise maksukoormusega on heaoluriiki, eks ole, Euroopa liidu nii-öelda mõistes võimalik majandada või ei ole, eks ole, ja, ja see on kindlasti nagu põhimõtteline küsimus ja ma arvan, et, et minu vastus sellele, eks ole, on, on selline, et ega me sellest kriisist väljatulekuks peamegi tegelikult väga paljusid asju põhimõtteliselt ümber vaatama ja tegelikult ka mingi hulk riigi funktsioone, mida me oleme täna endale võtnud, maha laadima, kas maha laadima, läbi selle, tegema nüüd hoopis regionaalsel platvormil tegema teistega koos, eks ole. Ma arvan, et üks väga oluline võti on tegelikult Lissaboni protsessi, Lissaboni leping saaks heakskiidu ja Euroopa föderaliseerumisest ma näen, et seal on tegelikult meie võimalus, et meie võimalusi ei ole kindlasti see, et. Essevandi lube väike võimalus selle asja. On tegelikult nii-öelda väike suletud süsteem, eks ole, kus me Muku nii-öelda üritame rohkem inimestelt raha kätte saama ja siis mõtlema, et läheb nagu super hästi, see protektsionismis adramaailmas nagu levib, ei ole Eesti jaoks lahendus, eks ole, vaid tegelikult avatus ja nii-öelda riigi funktsioonide mahalaadimine seda Teetu, kuulge, Taavi või kui, kui palju me neid maha saame laadida, mis siis riigis meil alles peaks jääma, mis on see tuumik, millest me loobuda ei tohi? Lipp Toompeal peaks ikkagi lehvima, see muidugi ei maksa midagi. Selles mõttes tabelit, paljudega see rahaliselt ei maksa, väga palju, see maksab pigem meie head tahet. Ma ma arvan, nii et, et noh, ei maksa riigi põhiväärtusi nagu üldse küsimuse alla sättida, et Eesti riigis on tänasel hetkel selliseid kulutusi, mis on hulga triviaalsemad või hulga hulga nagu lihtsamad, kui need, mida siin esimesena esile tõstetakse. Et tõepoolest Eesti riik ei pea jääma ilma kaitse, võimetame ilma sise, sise, sisekaitsjate ja nii edasi, et kõigiks selleks ikkagi raha jätkub, et meil tuleb väga tõsiselt üle vaadata sotsiaalsed kulutused. Kas see, et me jagame kõiki toetusi kõigile abivajajatele ühtlaselt laiali, eks ju, noh ma ei tea, väga palju küsimusi, mille üle arutleda, aga ma tuleks korra veel tagasi ikkagi selle selle põhilähtekoha juurde trein arutabki nagu matemaatiliselt, aga lihtsalt et ta ütleb, et jah, 32 protsenti vähem 36 protsenti oleks parasjagu. Aga ma ütlen, et küsimus ei ole mitte selles protsendis mitte selles arvus, vaid küsimus on, milles arv võetakse ja noh, ma võin väga lihtsa näite öelda ettevõtjana, et et ma olen täna ettevõttes, kus on kontorid või esindused, neljas riigis. Ja mis te arvate, et ei arvuta või meil on täna peakorter Eestis arvata, et me ei arvuta, et kust on seda kõige optimaalsem teha, mille kaudu on kõige kasulikum teatud teenuseid osutada ja teha. Ega kui Eesti riik nagu väga ahneks läheb ja siin arvutab niimoodi arveametnikuna 32 on vähe, võtame rohkem, ega siis ühel hetkel võetakse otsus vastu, et näete, on järgmised variandid. Et me täna näiteks vaatame hoopis uutele turgudele, oleme avastanud, et näiteks kuskil Liidu riikides on tulumaks 10 protsenti, nad saavad hakkama ja muidugi kõik need kulud arvutatakse läbi ja lõpuks tehakse otsused ja siin võib juhtuda, et seda raha, mida hakatakse jagama 36 protsendiga, on nii vähe, sõber Reindav lõpuks tõdema, jah, tagusime tahtsime paremini, aga välja ei tulnud, raha on ikka sama vähe. Meelis läks juba praegu, on nagu maksusüsteemi kallale, aga ma tahaks tulla maksukoormus minu juurde korraks veel tagasi. Et kui me praegu on meil jah, ütleme 32 protsenti maksukoormust. Tegelikult 2,8, valge 20 30 kolme kolin kohal, et ärme ärme räägi tänasel päeval ühest kohtadest peale nii-öelda koma. Ma just õige, õige nõus. Aga kas sellist riiki, mis on sellise maksukoormuse, nagu me kõik teame, see on see, kus on tuletõrjujate valmisolek, mingi 20 minutit oleneb piirkonnast on ju ravijärjekorda, no täpselt nii pikad, nagu nad on, õpetajate palgad on täpselt sellised nagu on. Toetused on sellised, nagu on pensioni sellised, nagu on, see ongi meie riik ja kui me vaatame, kuidas riik toimib, siis tegelikult see on saavutatud sellega, et tegelikult sel aastal ligi kolm protsenti defitsiiti SKP-st ehk see puudujääk kuskilt, mis peaks katma sinna sisse, läheb ligi 13 miljardit, eurorahasid küsida, kaheksa protsenti on meil seal tegelikult defit. Üks kiire küsimus, kas see kolm protsenti defitsiiti tuleb selle riigieelarvega? Seda ma ei oska öelda, see võib tulla niimoodi, et ühesõnaga tegelikult on küsimus selles, et mehed ütlevad isegi rohkem, et tsirka 10 protsenti, tegelikult on meil praegu defitsiidis oma tuludega võrreldes praegune elatud või selline riigitase. Aga tegelikult, kui me tahame jätkata selle 30 protsendiga ka 10 aasta pärast, siis tegelikult me peame neid sellist riiki. Ja kõige olulisem teie seisukoht on see, et see riik, mis meil on praegu on miinimumriik ja seda kärpida enam ei õnnestu. Seda kulusid koonduda ei õnnestu. Meil tuleb tõsta makse. Ilmselt küll jah, nii, mina Ma tegelikult tuleksin tagasi nagu vot selle mõtteviisi juurde, et ma jätkuvalt nagu ei saa kuidagi aktsepteerida seda mõtteviisi, et, et me tegelikult nagu paneme eelarve kulupoole nii-öelda paika ja siis üritame nagu tuludega ära katta, et see viib tegelikult nagu sinnamaani, et päeva lõpuks nii nagu Meelis ütles, tulusid ei ole, tõesõna sa võid ju noh, mis iganes härra, korrutada nulliga ja vastus on ikka null, eks ole, tegelikult küsimus maksubaasi ja me mäletame, eks ole, kasvõi sedasama ettevõtte tulumaksumuudatuste, eks ole, kui maksustamismomenti lükkate ajas edasi ka tollal oli, eks ole, arusaam, et maksubaas väheneb või ütleme, nende maksustamise moment läheb ajas edasi, tegelikult tulu ei laekunud, tulu laekus rohkem, eks ole, täna on meil arutelu maksupoliitikas üleval nendesamade kesikute nii-öelda investeerimiskontode osas, eks ole, minu selge sõnum, teeme lihtsasüsteemid, kõik, mis investeerimiskontole kantakse, eks ole, on maksuvaba kõik, mis võetakse, mis välja maksustatakse ära minu väljend riik tegelikult ei kaota, me saame kapitali majandusse ilma kapitalite pole arengut, eks ole, me saame päeva lõpuks riigis rohkem tulusid, me ei saa ka nagu ühe aastapõhiselt riiki majandada. 2009 eelarve nüüd eks ole, et noh, ainult seda nii-öelda maksupoliitika teeme selle alusel, et peab olema mingi pikem perspektiiv ja pikem pikem loogika ka ka olemas, et mina lihtsalt ütlen, et kriis on selgelt pikaajaline ja me ei saa siin pakkuda mingeid lühiajalisi lahendusi, et korjame praegu hästi palju raha kokku ja, ja tulemus on täpselt vastupidine, et päeva lõpuks ei lahku üldse. Tulemus on see, et töökohad lihtsalt üldse hääbuvad, aga noh, mind muidugi selles vestlused on kõige rohkem praegu kurvastanud. Et noh, rahandusminister on ikkagi või rahandusministeerium on üks Eesti riigi, kui ütlen majanduse eest vastutavaid organisatsioone ja et noh, kui seal tõesti sellise lihtsa harva ametnikuna ainult seda mõeldakse, et kuidas me paremini jagada saama, et see on muidugi tegelikult ikkagi põhiküsimus ei ole tänasel hetkel mitte see, et millist protsenti kuskile lüüa või teha, vaid põhiküsimus on lisanagu väärtuse loomine. See on põhiline, et kuidas tekitada see, et tõesti Eestis inimestel oleks töö, ega ettevõtjatel ei ole ka täna lihtne, eks ju, et, et selles mõttes ma olen üldiselt väga jõhkralt liberaalse ilmavaatega inimene selles mõttes, et ma näiteks usun, et, et riik ei pea ettevõtlusigasuguseid toetusi ja laenusid andma ja seda teeb ettevõtted peavad pangas saama, aga praegusel hetkel vot selliste programmide peale ma isegi ei vaata niivõrd kurjalt ja niivõrd pahaselt kui, kui selle peale, et me arutame, et vot, et meil on nüüd vaja veel medit, siini raha juurde, vaja sinna veel raha. Ega lõppude lõpuks anname endale aru, et me olemegi liiga uljalt läinud peale sellega, et me lubame erinevatele valdkondadele liiga palju raha. Jah, me kõik tahaksime, et näiteks meie õpetajate palk oleks kahekordne, aga see ei saa olema selles kinni, et tõstame nüüd näiteks mingit maksu protsenti automaatselt, saame õpetajate palka juurde või meditsiinisektorisse lisaraha. Ega tegelikult tuleb mõtlema hakata ka selle peale, et võib-olla meditsiinis tuleb inimeste omavastutusele rõhuma hakata. Aga me maksame ju kõik inimeste tehtud asjad kinni selle, kui keegi on, noh, ütleme juhuslikult murrab luu, eks ju, ja on õnnetu ja ka selle maksame kinni, kui teine sõidab järjekindlalt, joob aga iga õhtu end täis ja lähed autorooli ja sõidab endale mingi vigastuse ja kõik ju riik maksab maksumaksja kinni. Äkki peaks hakkama mõtlema, et äkki osad kulud jätame inimeste enda vastutusele enda mõttele? Toome sisse näiteks sellise erakindlustuse variandid, eks ju. Aga noh, ma saan aru, et rahandusministeeriumis praegu seda ei mõelda, mõeldakse, tõstame ühe rühma personali, rahandusministeeriumi nakatasin süüdis. Rahandusministeeriumis on väga head spetsialistid ja tegelevad erinevate valdkondade erinevate. Eks ma mõtlesin ikka, sellist poliitilist rahanduse eest ei maksa neid ametnikke, selles mõttes me ei rääkinud. Väga hea, et me jõudsime nüüd maksubaasi ja me hakkame, tähendab maksubaasilt jõudsime maksusüsteemi. Nii et et kui, kui, kui minagi rääkisin maksubaasist, siis meelisse hakkasid kritiseerima erinevad maksusüsteem, et et siin oli ka juttu sellest, et noh, et Eestis on jätkuvalt domineerib selline mõte, et lai, maksubaas on, on ilmselt kõige olulisem lai maksubaas ja madalad maksud, et see on justkui väga hea. Kindlasti see on hea. Muleerimise perioodil, kui meil on vaja tekitada omamaist kapitali vaja sellisel juhul, Mul on ta nagu mõistlik, aga, aga see tähendab seda tegelikult on nagu ma ettevõtte tulumaksu muutsime ära, et, et mitte enam ei oluline see, et ka ettevõtte võimekus maksu maksta vaid igal juhul, isegi siis, kui halb majanduslik olukord sa ikka peatama erisoodustusmaksu maksma ja maksavad kõik, sõltuvalt sellest, kui palju nad teenivad või kui palju nad ei tee. Ei noh, sõbrad Elle on kui on tegemist ootootootoot. Näiteks noh, lai maksubaas tähendab seda, et me võtame kõikidelt maksu, ükskõik, on ta kui suured tema sissetulekud, kui ka ei oleks, et, et noh, alati võib olla kõige mõistlikum. Võib-olla tuleks lähtuda hoopis sellest, et nii nagu mujal süsteemides ja mõeldaks selle peale, et mis on nende maksjate maksuvõimekus ja mida suurem võimekus, seda, seda rohkem tega võetakse nemad maksujate, see tähendab siis põhimõtteliselt ütleme eraisikute puhul astmelist tulumaksu. Ma saan aru, Atonen nutab näiteks jah, astmeline tulumaks on üks selline väga selge näide ja seda rakendatakse väga libegaalsetakse. Näiteks Ameerika Ühendriigid Ja rahandusministeeriumis valmistatakse ette praegu astmelise tulumaksu vastu. No vaadake, meie oleme ikka koalitsioonis, on kokku lepitud, asju tehakse siis, kui on konsensusega asjade otsustajad, meile mõtet, sellist kiirus, esse lõier, miks te juba ei tee, see oli lihtsalt üks asi tõesti, et noh siiski esindame siin, kes riigikogu, kes rahandusministeeriumid, kes on mina rahandusminister pikalt poliitikas olnud, et ma arvan, et üks signaal, mis ei peaks küll täna siit minema välja pigem sedapidiselt, et et ma arvan, et lähiajal ja on kõige mõistlikum tegelikult makstud või üldse mitte midagi teha ehk tegelikult hoidev maksu stabiilsust ja selles mõttes see kriis, mis me siin täna on, ikkagi väga, paljuski on usalduskriis ja kui me hakkame siin veel nagu maksudega kuidagi tõmblema, ütleme niimoodi, siis me ei tee midagi paremaks, ütleme ainult asju halvemas pikas vaates. Ma olen nõus, et, et tuleb mõelda selle peale, et, et võib-olla tõesõna, julgemalt kapitali püüdmiseks mingeid erandeid kasutada, eks ole. Riik on mõneti ja nii-öelda aktiivsem. Ma olen olnud ka ise üks nendest, kes on olnud kogu aeg selles tänase süsteemi advokaat, eks ole, et mõistlik, hoiame lihtne kergelt administreerita oleks, võib-olla tuleb võtta suuremad riskid, et lihtsalt kapitali, mille teha Eesti magusamaks tavatingimustes täna kapital sisse ei liigu ja ma olen siin nagu üheselt seda meelt, et et meil ei ole mõtet täna rääkida siin jälle tööjõust ja kõigest sellest, et kui pole kapitali, pole töökohti ja ei juhtu mitte midagi, et me oleme kahjuks mõneti tagasi seal, kus 90.-te aastate alguses meil on jälle vaja kapitali, et areneda Taavi ja veelgi enam tegelikult peaks praeguselt hoopis tegelema maksude langetamisega, kuna on nii keerukas majanduslikku olukorda peaks läbi selle elavdama majandust, aga me paraku oleme eelnevatel aastatel siis kui hea võiva maksude langetamisega tegelenud selle asemel siis hakkad makseid tõstma, et meil tegelikult on nagu see eelmine vastus, et tegelikult ei ole kuskile minna, et pigem jah, võib nõusolek peaks hoiduma praegu stabiilset olukorda mina selle stabiilsuse hoidmisega ma olen ka muidugi nõus, eks ju, et et siin ei ole midagi vaielda, aga aga noh, seda enam nagu hämmastabki, et erinevad poliitikud noh, ka selles kriisi ühe põhjusena näevad täna Eestis valitsevate maksusüsteemi ja probleem, et noh, tegelikult sellel on väga lihtne vastus, millega tegeles mõni mõni nädal või kuu aega tagasi Soome näiteks Soome valitsus tegeles eelarve kärpimisega, Soomes on väga kõrge maksukoormus, Soomes on astmeline tulumaks ja kõik asjad, aga see ei päästnud neid mitte kuidagi kriisi langemast või võtame Saksamaa või võtab noh, enamuses Euroopas on tegelikult astmelise tulumaksu, et seal on väga meist palju kõrgemad maksukoormused ja see ei ole hoidnud neid ära kriisi langenud, aga millega tegeleb sotsiaaldemokraadist rahandusministril samuti kärpimisest ütleme ausalt ja teine, et kui sa tahad nagu laksu saada, siis ma võin selle välja öelda, et sotsiaalminister, rahandusminister vastutustundetu käitumise korral ei oleks selliseid eelarve lasknud kunagi vastu võtta ja siin stuudios istuvad kaks inimest, kes seda korduvalt hoiatasid sõltuvalt hoiatasid ja kui sa tuled nüüd nagu kelgutama, et vot me siin panime nii kuidas panime, aga vot siis, kui kõik hakkas juba täitsa Läti teed minema, siis lõpuks ärkasime. No tore, et lõpuks. Mul on väga hea sotsiaaldemokraatide annad sellise jõupositsiooni ja valitsuses, et sotsiaaldemokraatide ja oligi kõik toimub, aga Ma ilmselt ei ole meil kokkulepe kolme erakonna vahel korra eelarvepoliitikast, siis ma ka ütlen, et et tegelikult noh, see, mis on eelarve poliitikaga ikkagi nii-öelda viimastel aastatel tehtud, et et see on väga suur osa sellest põhjusest, miks me tegelikult vähemalt riigi rahanduse osas, kus me täna oleme ja selles mõttes tõesõna, et kui me räägime 2009. aasta lisaeelarvest, eks ole, siis selge, et kui meil on üks suur eesmärk ja ma arvan, et me oleme täna selles nagu kokku tead, eks ole, et proovime asutamist, lepingu nii-öelda kriteeriumid ka valitsussektori defitsiidi osas täita, siis kindlasti see samm, mida te astusite on kaugel sellest, et olla piisav selle eesmärgi saavutamiseks ja kui suur peaks olema. Ma arvan, et see samm tähendab. Me vajame hiljemalt juuniks täiendavat viie miljardi dist lisaeelarvet. Ma julgen öelda ka numbreid, eks ole, et kui 2009 aasta esialgne eelarve maksutulud olid 77,1 miljardit planeeritud, eks ole, 2008, tegelik laekumine oli 70,3. Oh, see oli kolme poole, eks ole, protsendise majanduslanguse pealt 2009 majanduslangus tuleb, 10 tuleb 12, eks ole noh, see tähendab tegelikult, et 77 miljardi, sest nii-öelda esialgsest baasist oh, tuleb kuskil 14 võtta, võtta maha. Me oleme kuskil maksutulude baasi peal 65 67 miljardit, mis tegelikult tähendab seda. Ja ma ei räägi mitte maksulistest ja vot siin on kindlasti meelisel õigus see, et rahandusministeerium lasi augustikuus selle 96-l 91-le koma kuuele maksutulude prognoosile, mis oli eelarve aluseks, seitse miljardit, tegelikult juurde kleepida. Vot see oli tegelikult totaalne viga, eks ole, ja ja, ja ma ei räägi mitte maksulistest, mis on kuskil 20 protsenti eelarvest, eks ole, siis noh, ma ütlen, et kutt, see kärbe, mis tehti sele tegelik suurusjärku, võtame ärme räägi komakohtades on seitse miljardit, eks ole, siis tegelikult viit on veel vaja, et üldse omada mingit šanssi hoida tegelikult valitsussektori defitsiiti seitsme miljardi piires, no miinus viis miljardit paneb Kultuuriministeeriumi kinni, põhimõte on kindlasti sees, toimub 2008 2009, eelarvega on suuresti eelnevate aastate eelarvepoliitika tulemus sättega ja, või tagajärg, et ega, ega see siin nagu ei ole jah, eelnevatel aastatel ja otsustati, et tõstame veel 2008. ja üheksandal aastal uljalt pensioni ja ja teeme, Need on kõik, ma ütlen teile, et 2008. või tähendab pärast 2007. aasta valimisi, kui tegelikult hakkas juba vaikselt maailma majanduses tundma andma kriis hakkas juba tulema signaale, siis tegelikult neid Eesti riigi tasemel eirati, seda ma julgen väga otse öelda ja noh, ega, ega tegelikult ma võin öelda, et sinu minister on väga tore inimene ja ma nagu mitte rõõmust ei suusanagu toredat inimest või mõningaid teisi poliitikuid, et see ei tähenda, et mingi isiklik probleem on, aga asi on selles, et tegelikult tuleb tunnistada ikka suhteliselt vastutustundetult poolteist aastat künti, kindlasti olid ka minu erakonna esindajad selles paadis, kes seal istusid. Me teeme, ma ei taha ka neid kaitsta, eks ju, aga mõtlen, Reinen tegelikult anname endale aru, et selle asemel, et tegeleda asendustegevusega, milleks on see oh, tõstame nüüd maksukoormust ja selles on kogu probleem, oleks tulnud vaadata, et mis olukorras me oleme, kas me saame kõiki neid uljaid lubadusi ellu viia, mida me siin lubasime. Okei, poliitikud võivad ju eksida ja võib-olla noh, ma ega ka maailmas siin tuleb otse öelda, ega finantsanalüütikud ei olnud kriisi prognoosimusel andekamad või targemad kui poliitikud, et kõik olid ühtemoodi uljad ja kõik, et see ei saa öelda, et nüüd nagu oldi üksi, pime oma tagumikku, aga tulu. Aga ütleme, see põhimure on see, et tegelikult siis kui ikkagi signaalid olid tugevad, siis jätkati, siis ikkagi öeldi veel, et ikka paneme pensionite kõike ja ei ole mõtet minna eelnevate aastasse 2006 või seitse. Reimo tahan küsida lihtsalt hästi kiiresti, kas see jutt ja see arvutus, mis Taavi Veskimägi ennustused, viite miljardit on vaja veel kärpida, on, on see rahandusministeeriumis töös? No ilmselgelt ma ei oska niimoodi lennult öelda, kas need numbrid on väga adekvaatselt ja täpselt ja selge, et noh, et kindlasti nad põhinevad suuresti mingil prognoosile mingil arvamusel, et kindlasti me vaatama ka väga-väga-väga karme stsenaariume, nii et kindlasti me vaatame Selge mul on üks küsimus, kas Meelis Atonen just eriti, kellel, nagu ma sain, saad sa aru, ärganud ka mingi selline usk, et võib-olla võib-olla nii-öelda saab natukene riigiabi rohkem loota selles olukorras asjade reguleerimisel, kui ta tavaliselt paduliberaali Narvas, kas see, millest inimesed leiavad, et miks meie võimalik sissetulek, riigi sissetulek ettevõtte tulumaksu näol voolab ära monopolide kaudu Soome Rootsi, kui rääkida näiteks Telecom idest ja nii edasi? Kas see raha võiks meile ja meie riigieelarvet kuidagi lopsakamaks? Esiteks tuleb täpsustada, et Eestis telekomisektoris ei ole monopule, seal ei ole mono, no et seal on täiesti võrdne konkurents ja kui keegi Eesti ettevõtjatest eesti inimestest tunneb, et ta suudab odavamalt teenust osutada, siis see turg on täiesti vaba, et ma nagu, noh. Ma ütleks tegelikult ühe mõtte täpselt seal juurde, et sinu küsimusele, et vaata Leimann, et me peame tegelikult tegema ettevõtete jaoks maksusood keskkonda soodsamaks emaühingud, tuleksid tegelikult Eestisse, et nad teeksid oma peakontorid Tallinnasse, et tegelikult see tulu, mis võetakse tütardest, et see nii-öelda ei konsolideeritud mitte Läti või Rootsi kuskile mujale, eks ole, vaid konsulteeritakse Eestisse, et kuidas me oleme tegelikult kapitali eriti, kus täna on tohutu kapitali nälg igal pool, kuidas me oleksime tegelikult konkurentsivõimelised ja selles mõttes kõik need mõtted alates sotsiaalmaksu, laest, investeerimiskontot nendega tuleb kindlasti pikas vaates minna minna edasi, et meie tee ei ole nii-öelda kõrged maksud ja suletus, vaid avatuse, madalad maksud on jätkuvalt tegelikult see tee, mida mööda tuleb edasi minna. Aitame tavalist kuulas, ma loodan, elamus said aru, aga mõned on ilmselt ka selliseid, kes olen mina, kes aru väga täpselt ikkagi ei saanud, kas see on valesüsteem, kas siin on midagi lihtsalt kiiresti võimalik ära teha, et see kapital, mis teenitakse Eestis, Eesti nii-öelda tarbimise pealt, jääkski selle riigiteenistus. Ma võin teile öelda, et see, ma arvan, et see väide, mida noh, ma arvan, et ei ole mitte ise välja mõelnud, vaid siin kuulsat Victor märgid ja, ja Mart Jesse, viimasena üks doktorant Tartu ülikoolist kirjutas ja see tegelikult see ei ole päris õige väide üldse. Nii et tegelikult noh, ma võin teile öelda, et et, et. Ma töötan ka finantsasutuses. Ma võrdlen ka, et, et kust on, mis kaudu on kasulik mingeid tehinguid teha ja ma ütlen, et ei ole, ei ole tegelikult ettevõtetel kasulik nii teha, et siit võtta meeletult kasumeid välja ja siis näiteks minna Hollandisse ei hakka sealt kalli tulu maksustatava emaettevõtte kaudu seda raha välja võtta, see ei ole nii, et loomulikult on, on Eestist paremaid kohti, kus seda teha, aga ma ütlen, et tegelikult me oleme selle noh, niinimetatud tulumaksuvabastusega võitnud korda palju rohkem, kui me natukene järgi andes Euroopa Liidu õigusele siin nüüd kaotama, et selles mõttes see on nagu selline otsitud asi, aga see ongi see viimane, millise sõna, et Euroopa Liit, et, eks me peame ütlema, et kas Euroopa liit ei ole, eks ole, et kas me oleme avatud või suletud, kas me tahame olla, et, et meil on Eesti üks miljon, eks ole, tähendab, et me teeme siin mingit oma toredat asja, et vastupidi, et ma tahangi, et Euroopa Liit on, eks ole, 500 miljonit, pool miljardit, eks ole tegelikult meie jaoks kapitali, tööjõu, teenuste, kaupade vaba liikumine Euroopa Liidu kui terviku käsitlemine ei ole tähtis, kas, kas Holland või eestikas Rootsi või Saksamaa, eks ole see meie jaoks oluliselt olulisem, kui seda on Saksamaa või Prantsusmaa jaoks, nemad saavad ilma meieta tegelikult hakkama, meie majanduslikus mõttes ilma nendeta hakkama ei saa. No see protektsionismi teema on veel veel kõrvalt väga oluline, et tegelikult ongi, et ma Eestis ka kuulen, et keegi ütleb, et ostame ainult Eesti seda või Eesti teiste, eksju tegelikult on küsimus, et mina soovitan tarbijat, ostke seda, mille kvaliteet ja hind on kõige paremas suhtes ja ärge vaadake, kas on Eesti või see on võib-olla isegi Läti oma või, või ma ei tea Saksamaa omaaegset hinnake seda ja selles konkurentsis on ka ainuke shanss nagu meil läbi lüüa. Kui me ütleme, et igaüks hakkab enda oma tarbima, siis arvestage, et eestlastele jääbki 1,3 miljonit ostjat ja Euroopa Liidu mõistes noh, tänasel hetkel ikka keskmisest vaesemat ostjat, mis tähendab, et Me sellest mülkast või noh, ütleme sellest me ise ju ütleme, et meil ei ole veel hea seis, et sellest seisust väljarabelemine muutub täiesti võimatuks, nagu, et noh selles mõttes see, see, see maksupoliitika ihalus või noh, neid ma mõtlen, et mul on neid kriitikuid lugenud ja alati võtan õhinaga kätte, et noh, et inimene, see tähendab, et äkki ta kirjutab midagi, et noh, mis on, ega ei saa keegi öelda, et mingeid vigu kuskil ei eksisteeri, et äkki tuleb midagi, tavaliselt maastane kirjutatakse et jama, peaaegu kriminaalne, noh, ma ei tea, jälle siin üks alles hiljuti kirjutas, viitas Viktor Trasbergi, et, et kuna tema on suur arvamusspetsialist, et tema väide oli, et Eesti süsteem on umbes peaaegu kriminaalne, sest ei korjata piisavalt kokku ja nii edasi. Ma ütlen, et tegelikult need, nad ise veel pikivad sinna sisse, et ei ole mingeid arvutusi, ei ole mitte mingit. Kuidas ma ütlen teaduslikku tõestust ja siis kirjutab pika looma, loen läbi ja seal ei ole ühtegi teaduslikku tõestust. Eesti mudelil on tegelikult tõestus olemas on see, et me oleme edukad ja täna ka ega millega saab võrrelda. Võrdleme end Lätiga, ma arvan küll, et 90.-te algul me oleme suhteliselt võrdselt võrdsed. Me võiksime mõelda veel kellega iganes, eks ole, kellel, kellel läheb halvemini, ega see on ainult tõesti ei ole. Me võime võtta, võtke näiteks Poola. Kas teil on tunne, et Eestil läheb täna halvemini kui Poolal, aga ma võin öelda, et 90.-te algul Poola oli meist kaugel ees. Ega, ega võrrelda, saab ikkagi selles mõttes enam-vähem võrdse stardipositsiooniga, kui me täna tahaks end Saksamaaga võrrelda. Nosme võrdleme natukene ebaloogilise asja, sest Saksamaa vähemalt lääne pool sellest kaks kolmandikku sellest on saanud, noh, ma ei tea meist neli või kolm korda kauem nagu normaalselt areneda ja kuhugi jõuda. Loogiline, et me jõuame 15 aastaga järgi hüpata seda, mida nemad tegid 60 aastat. Peaministrile rääkinud seda ilmselt ikka peaks. Võrdleme ennast vähemalt viie rikkama või 10 rikkama riigiga, et see oleks nagu edasi viia, võtame eesmärke ja täna võrdlemine on selles mõttes see oleks nagu õige ja õige võrdlus. Et ma muidugi tahaks ka üliikkagi tulle valada selle kapitali ja ettevõtte tulumaksu osas. Et noh, see meie tulumaksusüsteemi ikkagi selline, et me ei maksusta seda kapitali, seda kasumit, mida tirima teenib. See tähendab seda, et firmadel on piisavalt omakapitali ja suhteliselt vähe võetakse võõrkapitali. Suhteliselt, see on ka muidugi ja, ja, ja, ja tegelikult on tegelikult süsteem, struktuur on väga nõrk, seal suur probleem, tegelikult on teine asi, et Eestis on päris palju teenitud nii-öelda tulumaksuvaba tulu, ütleme siis niimoodi ja seda on investeeritud siis meie naaberriikides, ehk me oleme tublid kapitaliviijad Lätile, setu. Mõtleme kasvõi kasvõi meie pangandus, Hansapanga Läti ja Leedu. Noh, tegelikult me me selle süsteemiga siseriiklikult ei maksusta. Akumuleerime siin, vaata, kus oli pärje, viime selle riigist välja, kus see probleem selles mõttes see ongi nagu probleem. Meil on superhea, et meil on mingid varad, tähendab, kuskil mujal. Ma saan aru, teenivad kapital, mis tegelikult teenib meie omanik, mina saan aru, Reinu Reinu unistus oleks olnud, et lätlased ja oleks tulnud ja Eestis platsi puhtaks löönud, et praegu me oleme. Mida me siis tahame, kapitud läks Eestisse, kapital läheks Eestist välja. Mis probleem meil on? Me kogu aeg räägime, et meile on vaja, et meie majandust püsiks püsti, on vaja välisinvesteeringud. Et meil on vaja kapitali ka sisse ja nüüd me ütleme, aga väga hea on, et meie kapital läheb. Me ei räägi sellest tänases päevas, on ju tegelikult see, et headel aegadel Kapitali viidi välja, tegelikult investeeriti mujale uusi turge, hõivata uusi turge, eks ole, oma majanduslikku arvelt suurendati, see oli super hea, eks ole, ja, ja kindlasti ei ole lähenen, kuidas kapitalile teha, Eesti atraktiivseks, et me paneme lihtsalt tõmbab joonistatud piirijad kaardiks, Baltikum kardeti, tõmbame eestile punase ringi ümber. Sihtkapital välja ei lähe, eks ole, et pigem on see, kuidas teha traktiivsused, kapital tahaks siin olla, et siin on tal parem siin ta saab paremini nii-öelda kasvada kui Lätis või Leedus, eks ole, seda teed pidi tuleb minna nii-öelda stiimulite, mitte nagu piiranguta. Ega seda tuleb ka Rein arvestada, et noh, lihtne loogika on, et Eesti turg on 1,3 miljonit inimest, et näiteks kui meil on Eestis ettevõte, kes teenib kasumit näiteks selle pealt, et ta toodab Eestis saiakese võtame hästi lihtsa näite kõigil lihtne jälgida, et ühel hetkel see ettevõte ja enam Eestis edasi investeerida, sest noh, Eestis neid saiakeste sööjaid on piiratud hulk, eks ju, siis kas sinu arvates on jälle tore, et korjame neilt nüüd kõvasti maksu ja las nad nüüd istuvad siin Eestis, et nad lisaks mitte areneda või on parem hea, et, et see raha joonud kuidas nad saavad minna ka Läti ja näiteks Saksamaale ka saiakesi tootma ja need Eestis olevad omanikud tegelikult selle haardega. Ega siis see Eestis olev keskus muutub järjest suuremaks, siia tekib eeltöökohti. Noh, kõik kõik see tegelikult on meie majandusele kasulik, sa kirjeldad umbes nii, et, et palju parem oleks, kui oleks Lätis aia toitekas, Eestisse oleks saia töötma näiteks Eesti saiatootjad välja, aga see on ju? Ega, ega see, et meie hansapank suutis mujale sisse minna, tekkis seal kelleltki turuosa ära ja võttiski, võib-olla sellepärast, et siit anti talle natukene powerit kaasa, aga me võtsime teistpidi, siin saime, Hansapank sai veel tugevamaks, raha tekkis juurde. No keskus oli siin see, see kõik tõi meile raha sisse. Ei no seda ma olen juba tahtsingi öelda, mida te siis arvate, kumb see on hea, kas kapital tuleb sisse või kapital läheb välja, et mõlemat korraga ei saa olla head. Minu meelest on küsimusi, et ma arvan, et siin see taandub võib-olla tõe sõnale jälle ühe niukse laiemale arusaamale, et millist ühiskonda me tahame. Me tahame nagu töötajate ja valida ühiskonda, mida sina kirjeldad, eks ole, tähendab me tahame omanike ühiskonda, mina olen ühesõnaga kogu oma poliitilise tegevusega ja ka ennem seda, eks ole, üritanud nii-öelda luua siukest keskkonda, et Eestis oleks võimalikult palju omanikke. Ja siin ma kindlasti ütlen näiteks investeerimiskonto puhul mina väga selgelt näen, et miks mitte, et kapitali nii-öelda rohkem tuua majandusse rohkem omanike tekitada ongi olukord, et sa võid tegelikult oma palgatulust näiteks mingis ulatuses, eks ole, kui sa selle paigutad tegelikult nii-öelda majandusse selle maha arvata, eks ole, oleks rohkem omanikelt mina. Ma arvan, et omanikepõhine ühiskond on tegelikult palju stabiilsem, palju nii-öelda nagu tulevikku vaatava. Ei ole tegelikult nii-öelda nagu, et ainult täna nüüd ja praegu võimalikud pappi palju pappi kiirelt kätte, eks ole, aga sellele vaidle keegi vastavaid omanikepõhine ühiskond ei ole, aga aga see, mis me vaidlustega sina ju kirjelda mulle silti külge ei pane, noh, kuule, kui sa kirjeldad selles mõttes nagu seda, et, et see eesti kapital, ma nii-öelda läheb välja ja tegelikult tuuakse siia tulu sisse ja siin on võimalikult paljudega tema ühingud, kes investeerivad Eesti kaudu. See on ju see, millest me oleme kogu aeg rääkinud. Kas põhimõtteliselt Eestis ma lõikan selle nii-öelda liini läbi praegu, kas Eestis on põhimõtteliselt olemas punkte, kohti, kus kohas oleks võimalik riigi tulu suurendada lihtsalt väikese maksu nii-öelda korrektsiooni või uue maksu sisseviimise teel? Et, et see ei rikuks mingit Et see ei mingit tasakaalu Ega see ei ole lihtne jah, et mina, ma olen väga skeptiline, et ma olen kuulnud igasuguseid jutte, et alates kinnisvaramaksudest ja kõigist asjadest, aga see, see lõppkokkuvõttes ikkagi lööb inimest, noh see kinnisvaramaks näiteks lõpp tavaelaniku kohta, eks ju, et, et ei, ei, ei ole nii lihtne, et, et ei ole maailmas ka neid selliseid väga kavalaid maksed, mis keskkonda ei riku, aga vot rikkaks teevad, et, et see, see ongi tasakaalu küsimus, ongi tasakaalu küsimus. Et jah, et ega see on tõsine probleem, et nüüd nüüd jõuame selle juurde, et noh, et milline jällegi maksusüsteem peaks olema, et kust, kui otsustajaks selliselt, et meil meil on riigi jaoks vaja mingeid maksukoormust tõsta, siis mina tahaks küll öelda, et see peaks lähtuma sellest võimest maksu maksta. Ehk me, me ei saa ainult minna sellele laia baasi, ega see tähendab seda võime maksu maksta. No siin ongi needsamad kinnisvaramaksud näiteks veel muud omandimaksud. Ja kindlasti kapitalimaksud ehk tegelikult ettevõtlust hästi töötavad ettevõtlust peaks natuke maksustama, siis see võib olla tulumaks, see ei ole kõige parkida, siis hakkab natuke halvema. Siis kindlasti autos, autotööstust meil Eestis ei ole. See tähendab seda, et meil ei ole mitte mingisugust mõtet toetada seda, et me me meile tuuakse järjest. Me suurendame importija ja toome autosid sisse, pigem pigem see võiks olla selline. Oh, automaks, kinnisvaramaks, et siin ma ei oska. Väga 2010. aasta riigieelarvet planeerides millistega ta neistub arvestate. Ei, me ei saa ühegagi neist tagasi, sest nagu ma ütlesin, et õnneks ta saab ainult unistada, et ma küll olen meelitatud, et siin veel kolleegid arvavad et sotsid on kõikvõimsad ja kõike eelarvet teinud oma näo järgi, täpselt, nii ta päris ei ole ja nii ka ei ole nende maksumuudatustega, et valitsuses tehakse otsuseid konsensuslikult. Ja, ja kindlasti on teatud seadusemuudatuste paketid laua peal valikuvõimalused nii tulude. Kas ministeerium konkreetne küsimus, kas rahandusministeerium siis praeguse sotside juhtimise puhul valmistab ette siis eelnõud või need valikud, a'la maamaks siis mingi automaks kinnisvaramaks just kindlasti need noh, et meil ei ole mõtet hakata seal seadused ette valmistama, et enne peab olema põhimõtteline kokkulepe, et kõik need valikud kindlasti tuuakse koalitsiooni, et aprillis mais ja siis tehakse ühine otsus. Kui rääkida sellest, et kuidas riigi tulusid suurendada, siis minu arusaam on see, et riigi tulusid ei olegi võimalik niimoodi suurendada, et et täna midagi ilmate nagu mõjutaks tegelikult majanduskeskkonda ja tänasel päeval halvemaks, mitte paremaks ja siis me teeme midagi määradega või teeme mingi uue maksu, et ikkagi see, millega tuleb tegeleda. Baas, eks selles mõttes, kust raha võtta või millise baasi pealt raha kokku korjata ja. Ikkagi Taavi, te saate öelda, et Eestis on ideaalne maksusüsteem. Ei, ma ei taha öelda, et pensionäridel tuleb võtta näiteks peamaksu või, või mida iganes pensionäridelt tulubaasi laiendamine täielikult tähendab, miks sa, miks sa niimodi silti loobid, et minu arust Taavi jutt oli risti vastupidine baasi laiendamine? Mina räägin, kuidas tegelikult nii-öelda tekitada Eestisse majanduslikku aktiivsust, mille pealt nii-öelda oleks võimalik maksu korjata ja, ja kuidas, mina nagu ise olen mõelnud, et mida võiks teha ja, ja nagu ma ütlesin ka, saate alguses, et mis, mis oleks üks lähenemine võib olla, millega võiks riskida, on on tõesti nii-öelda erandite julgem kasutamine, aga mitte eraldi nii-öelda selles mõttes, nagu on räägitud siia, et oh, erisoodustus seal taseme koolid, tervishoid mitte selle põhiselt, vaid pigem nagu seda, et minu meelest Eesti arenguks on vaja mõnedki, kas ütleme, kahtekümmend, head tehingut nii-öelda kapitali siia tõstmiseks. Ehk tegelikult see tekitab. Ma arvan, nagu ka teise-kolmanda ringi nagu väga tugeva positiivse efekti, eks ole, mis tähendab seda, et mõneti nagu see on mõnedki luksemburgi muudal, mõneti ka Iirimaa mudel, eks ole, kus tegelikult antakse valitsusele maksu administratsioonile Parlamendi pood olulised nii-öelda suurem pädevus tegelikult nii-öelda leppida mingeid konkreetsete tehingute põhiseid maksutingimusi kokku, eks ole, vaata, ma ja siin on tõesti väga palju küsimusi, et kas Araabia, kuidas ja mis need piirid on, aga, aga, aga ma arvan, lihtsalt seda tavatingimustes ei ole täna Baltikum. Kui lähed välja, meelitasin. Tead, mõtled korraks, äkki seletad täpsemalt ära, mis, mis tehinguid sa silmas pead, et kuule oleks väga. Et mis tehinguid ehk selles mõttes, et kuidas tuua uusi investeeringuid Eestisse ehk et kuidas nii-öelda öelda, et kui täna üks investor, eks ole, teeb oma investeerimisotsust siis noh, Baltikum on välistatud balti ei ole halvemat imagot ilmselt kui balti makraima kodan. Ja, ja ma arvan, et me ei suuda nagu tavatingimuste põhiselt ja siin kindlasti on euro mingi niuke hästi tugev, positiivne signaal tegelikult seda negatiivset müüti nagu murdid, aga vaatamata sellele, et ma arvan, et meil on vaja nii-öelda enda atraktiivseks tegemiseks onu suuta pakkuda nii-öelda tavaletitingimustest paremaid tingimusi mingitele kapitali omanikele, tooksid oma investeeringu Eestisse, mis looks töökohti, mis looks lisandväärtust, kus oleks päeva lõpuks võimalik riigil koguda. Eks seal põhimõtteliselt, kas sa mõtled sellist asja, et näiteks kui praegu Soome riigis käib diskussioon selle üle, et kas nokia tohib oma töötajatel kõnesid ja, ja, ja nende nii-öelda kommunikatsiooni pealt kuulata, siis Eesti riik võiks öelda, et jah, meie juures oleks lubatud, meie juures saaksid sellised maksud ja aga koliga oma peakontor, Nokia peakontor näiteks Tallinnasse. Ma arvan jah, et tuleb suuta leppida kokku või anda ruum, õiguslik ruum, leppida kokku mingitesse eraldi eri eritingimustes, eks ole. Ja ma näen seda, et, et see võiks päeva lõpuks, siis ongi, et tekivad nii-öelda case'i põhised seadused, eks ole, sisuliselt pannakse nii-öelda, kui pakett ühe konkreetse tehingu jaoks kokku see tuuakse nagu maksulepingutega tehakse, eks ole, ta tuuakse nii-öelda konkreetse riigi maksuleping, tuuakse ta on küll võib-olla mingi mudellepingu aluseks võetud, aga tuuakse parlament, Briti parlament paneb pitseri peale, et Meil on seal on palju riske, ma ei ole kunagi seda varasemalt toetanud, eks ole. Aga kui üldse mõelda edasi, eks ole, et mida võiks teha või, või, või mis on need uued ideed, vot siis mina liiguksin pigem seda teed pidi, mitte nagu määrade tõstmise teed pidi või, või, või, või mingite noh, ma ei tea, A la käibemaksu, erandite või mis iganes CD, minu meelest on tee tupikusse. Tundub suhteliselt munade panemisena ühte korvi kõik, aga, aga kuidas meil seina ega ei ole? Ega selles mõttes tuleb arvestada, et, et ega, ega Eesti on noh, see, mis Taavi ütles, et noh, Baltikum tervikuna on praegu nagu kaugelt vaadates nagu halva halva valguse alla, et seal on palju ka emotsionaalseid ja psühholoog psühholoogilisi mõjureid, aga iseenesest noh, kui kui eksperdid, kes Eestit tunnevad, siinset olukorda hindavad, ega siis tegelikult sellepärast on ka Taavil või minul või ma arvan tegelikult ükskõik, kellel suhteliselt keeruline mingeid imerelv otsida, et Eesti süsteem ongi noh ütleme suhteliselt hea, et ongi suhteliselt hästi meelitanud ja teinud selle töö ära ja nüüd on tegelikult noh, ma arvan, et, et kui psühholoog selline psühholoogiline mõtlemine kõrvale jätta, et siis tegelikult praegu kogu kogu Euroopas ja igal pool on suhteliselt raske investeeringuid saada, sest noh, raha, mida investeeritakse, lihtsalt ei liigu ja selles mõttes noh, ma ütlen, et ei oska, ma ei päris aus olla. Era eraäri võtab täna nii palju energiat, et ikka härra järvelillevaldusesse sinna raha viia, et nad saaks midagi laiali jagada, et ma ei suuda mõelda väga suuri mõtteid, aga minu arvates neid nende asjade noh, väiksed ma tean, mida on kasutatud, et kasutatakse näiteks seda, et uuele ettevõttele, kes tuleb, et mingil ajal talle näiteks teatud maksumäärad on madalamad, eks ju, noh Eestis siin on Eestis jama, et meil tulu ettevõttel, kui ta algul tuleb, ta niikuinii ei pea ettevõte maksu maksma, eks ju, et siis on nii, et noh, tegelikult saab juttu olla, et kas siis tema töötajate tulumaksu madalam, noh, siin tekib väike õiglustunde riive, eks ju, et noh vaata, siin on nagu väga-väga keeruline juba leida, et see süsteem on tegelikult suhteliselt hea ja, ja noh, ma saan aru, et oponendid, need ei lepi sellega, aga ka tegelikult nii on, et et võitlus käib ja noh, ma võin öelda, et kus on Eestil väga selge koht, ikkagi on see meie tööjõumaksud on kõrged see inimesi väljapoolt tulijaid paneb mõtlema, see paneb mõtlema, töökohti on raske luua, lihtsalt on noh, ütleme, et ikkagi, kui sa tuled, esimesed paar aastat on noh, ega, ega mõtlen, tavainimene kujutab ette, tuled, löövad ettevõte kohe loed kasumit, et tegelikult on nii, et sa paned raha alla, see võtab tükk aega, kui tagasi teenib ja kui sul ikkagi on võrrelda näiteks täna on Bulgaarias on tulumaks ka eraisikule 10 protsenti, ainult aga siin Eestis eraisikule tulumaks on, ma ei tea, 21 protsenti, eks ju. Noh, kui te kaalute 10 või 21 on väga suur vahekliima Bulgaarias on parem okei, Bulgaarias on võib-olla natukene sellised. Noh, ma mõtlen ettevõtluskliima võib-olla ei ole nii hea, et natukene on Eestil Eestil on selles suhtes ikka hea kuvand, et aus, korrektne läbipaistev riik, Bulgaaria, võib-olla nii. Esiteks, võib-olla Bulgaaria ära osta, kolib ennast sinna ümber. No aga siis tulebki nagu presidendi idee juurde tagasi tulla, et tööjõu maksustamist alandada ja kapitali maksustamist suurendada, et noh, tasakaal saavutada ja siis on nagu asi lahendatud. See on hästi lihtne öelda, eks ju. Aga et, et mis, mis on see kapitalimaks, mida sa rakendada tahad, mis tasakaal vara, mina tegelikult ütleme, et et võib-olla on hoopis lahendus selles, et me sellisel keerulisel hetkel tuleks hoopistükkis teatud maksu vähendada, võtta julgeid otsuseid vastu teatud kulusid ka riigieelarves vähendada ja tõesti öelda, et vaata, mis saab ja ma arvan, et see tegelikult julge hundi rind oleks rasvane. Rein teil on võimalik öelda, millised maksukasvatamise projektid teel portfellis on, mis meid ees ootavad. Ei, ma juba maksukasvatuse jutud rääkisin, ära need võimalused tulevad. Need lähevad kindlasti arutelu alla. Mõtlesin, et kindlasti me ei tegele praegu ühegi maksumuudatusettevalmis. Ülekuulamise toimik number 99. Mida teha maksudega toimik avatud uurimine, jätkub. Ülekuulamine. Kommenteeri Saadet foorumis R2 poee kommenteeri soodet foorumis R2. Raadio kaks.