Kuulata raadio kahte saade on kõik puhuvad ja meie külaline, kelleks on Katariina lauk, on kohal, rõõm kohtuda ja aitäh, et tulid. Tere. Mulle tundub, et näitlejanna sul on olnud algus hästi hea. Mida üks näitleja veel võib soovida, kui saadan märgatud oma rollide eest? Sul on olemas nii Panso auhind kui ka oled parimaks eesti naisnäitlejaks valitud, eks nendest hetkedest on nüüd natukene mööda tiksunud. Kui sa praegu tagasi vaatad, on nendel olnud sinu jaoks ka sellist rolli ja tähtsust või on see ikkagi selline puhtformaalne tunnustus, mis mis jääb kuhugi, mis näitleja edasist käekäiku väga vähe mõjutab. Või siiski? Eks igasugune edu mingil määral mõjutab karjääri. Peaks justkui rohkem pakkumisi olema ja tööd on loogiline. On ju loogiline ja läks, nii ka. Küllap ta läks, sellel ajal olin ma linnateatris näitleja ja väga palju kõrvalt ei teinud, nii et selle tõttu tööpuudust ei olema kunagi kurtnud ja selle tõttu ma ka seda ei, ei tunnetanud. Need, kes on vabakutselised, nende puhul vast mõjub see tunnustamine ja edutamine nagu märgatavamalt, kui näitlejad, kes on ühes kindlas institutsioonis ja ja lepinguga seotud, et selle tõttu ma ei oska öelda, tööd oli nagunii ja head tööd linnateatris. Vahepeal, kui ma olin vabakutseline mõned aastad, siis jah, enese tõestamisega suurt tegelema ei pidanud enam. Ma arvan, et selles on suur vahe, nendel, kes praegu lõpetavad, jäävad vabakutseliseks, et neil tuleb seda enesereklaamimise tööd rohkem teha kui, kui minul seda omal ajal tuli teha. Praegu olen ma sellest teemast üsna kaugel juba selline väline tunnustamine ja näljast poolt kindluse saamine, kes ma olen ja kui hea ma olen. Selles suhtes olen ma muutunud piisavalt enesekindel, ennast rohkem usaldav, usaldavam ütleme nii. No ilmselt ikka tuleb Eestis seda praegusel ajal ka, et, et sa satud lavale inimestega, kellega sa varem seal koos ei ole olnud, kuigi eest ei ole väga suur ja ja noh, näitlejaid ka metsikult palju ja ei ole. Kas on võimalik, et sinu partneriks satub mõni inimene, kelle kõrval sa avastad, et vao, et et on ka nii võimalik, või et huvitav, et seda pole varem märganud või et, et kuidas ta seda teeb või on sinu jaoks selliseid? Noh, ma julgen isegi öelda ikoone Eestis olemas kellega nad ka praegu on midagi tähele panna? Igasugune kohtumine õpetab. Igasugune kohtumine on ainulaadne ja erakordne. Sinu elus on sellised erakordsemat nendest olnud, millised oleks väga hea meel, kui sa mõned nimed välja pakkusid. Üks unistustest täitus mul siis, kui, kui ma partneriks sain endale Aarne Üksküla näiteks. Me koos mängime Nürnbergi mat teatris ja mul oli väga hea meel, kui ta nõustus veel kord lavale tulema ja minuga koos mängima. Igasugused kohtumised on ka alati kahe otsaga. Ühest küljest sa unistad ja loodad ja teed illusioone ja võib ka tulla hetk elus, kus kus sa jääd mõtlema, et kas ma nii palju tahangi teada. Kas ma nii lähedalt peangi nägema. See kõik on seotud ikkagi illusioonidega, mis endale lood, et need võivad täide minna, aga need ei pruugi täide minna. Ja siis sellega hakkama saada, kui täide ei lähe. See on päris keeruline. Sa mõtled praegu kas toda partnerit, kelle kohta olev müüt või selline aura kipub sul ära kaduma, kui sa reaalselt teda tundma saad rohkem või sa mõtled ennast, et et oma rolli tema kõrval, et. Ma pean silmas hetkel partnerite Ta muutub lihaseks inimeseks. Ma enam ei ole, et ma partnerit kuidagi ütleme siis üle väärtustaks siin või et, et ma ei saaks aru, et ta on ka inimene. Mis ma lihtsalt öelda tahan, vastuseks su küsimusele on see, et nende ikoonidega panna, kuna ta on see, et sa nad ikooniks oled teinud, on ikkagi sinu probleem. Ja kui sa ühel päeval aastad, et nad ei pruugi koorid olla siis lihtsalt see olukord võib või see hetk võib olla valus. Kui palju Katariina ütleme, teatrikool ja töö näitlejana on sinu pilku muutnud lapsepõlve unistuste või, või iidolite osas ma eeldan, et kui sa läksid näitlejaks õppima siis ikka vähemalt lemmikut sellest maailmast on sul silme ees ja ma ei mõtle lihtsalt Eesti inimesi, vaid ka näitlejaid mujalt maailma kuulsusi. No ma loodan, et sul on keegi olnud, kas on nii, et lähevad aastad mööda ja siis just jälle seesama arvamus muutub nende suhtes? See, et sa oled ise õppinud töötanud alal röövib justkui võlu mingisuguse, kas näitlejate võisele töödelgi taustakohalt. Tegelikult, ega see võlu ei kao mitte kuhugi. Seda ma just enne mõtlesingi, et kui ütleme, need illusioonid purunevad, kui sa avastad, et ikoon, su suured eeskujud on samasugused nagu sina, luust ja lihast inimesed oma heade ja vigadega. See on suur oskus seda võlu ikkagi säilitada. Mis on iga inimese juures, mis on selle töö juures. Ma olen Pärnust pärit ja teatriarmastuse, ma arvan, ikkagi sain ma Pärnu teatrist see aeg laias laastus kaheksakümnendad oli väga rikas aeg, Pärnu teatris oli väga tugev trupp olid väga tugevad lavastused ja Pärnu teater oli heal tasemel ja Pärnu publik väga armastas oma näitlejaid. Ja mina sattusin nende keskele ja samamoodi minus see armastus kasvas teatri vastu ja Pärnu näitlejate vastu. Ja nende lugude vastu, mis Pärnu teatris mängiti. Hiljem, kui ma sinna ringiga tagasi jõudsin, siis oli olukord väga muutunud. Oli olukord muutunud ja see, kuidas mina teatrit, pärnuteatrit ja maailma nägin, iseennast nägin, oli muutunud. Jah, kippus ära kaduma küll see võlu, ütleme siis nii. Mida aeg edasi, seda enam ma saan aru, et kõik see, mida mina ise kaotan, on minu kaotus. See ei puutu tegelikult teistesse, see ei puutu teatrisse. Ei, konkreetsesse teatrisse, ei, ei partneritesse. Mina ise pean leidma selle, kuidas see võlu endas hoida. Sest see on alati olemas. Kuidas sulle tundub, kas näitlejaid ja nende töid märgatakse piisavalt? Me küll rääkisime sellest, et tunnustusvajadus võib-olla ei ole enam, see on ju ja endale midagi tõestama, sa ei pea. Aga ikkagi, et palju tööd jääb ju näitlejatel lavale sinna seinte vahele ja ja võib-olla mõned näitlejatest, kes on kutsutud televisiooni, kes on valinud rohkem seda rida, saavad teenimatult palju tähelepanu. Sa selles valguses oled asjade peale mõelnud, et et jube kahju, et niimoodi on või et kas Eesti inimesed jagavad ära, kes on tegelikult väärt ja kes on siis sellised rohkem lainena või, või vahu seest välja tulnud. Lemmikud just keda toodab televisioon? Lihtsalt tänu sellele, et nende näod on iga nädal või ka iga päev koguni sul kodus olemas. Mina leian, et see on ikkagi inimeses kinni, millist tähelepanu ta otsib. Ja ütleme siis on ikkagi näitlejas kinni, millist tähelepanu ta otsib, millist tähelepanu ta vajab siis televisioon ei saa iseseisvalt kedagi ega midagi toota. Kui ei ole need, kes seda tahavad, et neid toodetakse ja näitlejaga ta on vahendaja idee ja publiku vahel. Ja see tähelepanu, mida me saame publikult, on tegelikult esmatähtis. See, et sinna juurde on lisandunud televisioon, On ja film, see on kuidagi minu jaoks juba teisejärguline, see võib olla ja võib ka mitte olla. Aga mina kui näitleja seda näitlemise tööd leian, et ikkagi see otsekontakt publiku vahel on kõige olulisem see hetke tähelepanu sellel hetkel, kui ma mängin, mis sinna kõik juurde tuleb, see on kõik müra ja siis oleneb inimesest, oleneb näitlejast, kes kuidas selle müraga hakkama saab, kui palju ta seda vajab, kuidas ta seda ära kasutab. Jah, ma võin ju mõelda ja leian ka, et seda müra on väga-väga palju, seda mittevajalikku müra selle ümber. Aga samas ma saan ka aru, et inimesed on erinevad ja vajadused on erinevad. Ju siis mõned näitlejad peavad liikuma seda rada pidi ja neid õppetundi mööda. Sa oled küllaltki palju saanud kaasa teha filmides, kui teatriroll on midagi sellist, mis nagu taaselustab end mingi aja tagant, sa mängid üht või teist tükki korduvalt, eks siis filmiroll saab tehtud ja sinna ta jääb või kas jääb, kas mõni sinu rollidest filmides on sind tagantjärgi jäänud niimoodi kiusama, et noh, sa ei saa seda uuesti teha, on ju? Teatris on see võimalus üldiselt ikkagi olemas, et sa teed jälle jälle jälle, aga filmiga on läinud, et on midagi jäänud kiusama tagantjärgi. Ma olen õppinud, seda tuleb osata lahti lasta, et praeguse seisuga ma vastan sulle, et ei jää kiusama minu tööd ei jää mind enam kiusama. Nääriti filmirollid, nad on tehtud ja see teadmine, et enam midagi muuta ei saa, ta on mingil määral nagu minevik ja sellega seotud olemine on mittevajalik. Selline ta on ja inimesed võtavad teda sellisena, nagu see on. Ja, ja ta on minevik, tan mööda ning ta on olnud, ma ei saa enam midagi sinna teha. Ta on minust eemal ja ongi kõik. Kas õppematerjalina on seda võimalik kasutada, kas sa suudad ennast niimoodi pärast vaadata korduvalt ja korduvalt üle ja siis sinna kaasa juurde mõelda või näiteks teatris ma ei tea, kas sellist meetodit kasutatakse või kas niisugust võimalust on, et tükk filmitakse üles ja sa õppinud nagu visuaalset pilti nähes mitte siis lavastaja või kolleegide sõnade järgi vaid vaid et sa vaatadki, et kuidas sa välja näed, kehakeel ja lõpetades lihtsalt verbaalse tekstiga. Kas see on võimalik materjal sinu jaoks näiteks? See ja see on võimalik materjal, aga ma ei ole seda palju kasutanud, ma iseenesest vaadates väga palju, ütleme nii, ei ole pidanud vajalikuks, et õppida uued lavastused, uued olukorrad, uued filmid, uued rollid, kõik on nii palju erinev. Mina näitlejana ju õpin pidevalt tänaval käies siin intervjuud andes teisi kolleege vaadates teatris, filme, vaadates-kuulates, see on pidev informatsiooni ammutamine, selekteerimine, analüüsimine, et mingil määral see kontorimehhanism minus toimub kogu aeg, et õppimine on pidev, vahel harva filmi puhul saada tagasisidet, et vaadata uuesti pildis üle see, mis on just võetud. Et kuidas paremini seista või, või kus, kui suur on kaader ja mis nagu sisse jääb ja mis mängimis ei mängi. Seda ma oleme küll kasutanud jah, nagu tagasi vaadanud, aga ütleme, mitte vanemaid töid lausa või vanemaid filme või vanemaid lavastusi võtnud, mida on üles võetud ja siis uuesti, kui siis ainult niimoodi meelde tuletada, kuidas lugu oli, et taastada, aga päris õppimise eesmärgil teadlikult seda materjali uuesti vaadanud. Ma ei, ma ei ole, ma ei ole seda kasutanud. Noh, tõenäoliselt ta töö kõrvalt väga palju ei jõua ise teiste tükke vaatamas käia, aga mulle on jäänud mulje, et viimastel aastatel vähemalt on Eesti inimesed teatri kuidagi taasavastanud või publiku üle nagu kurta ei saa, et inimesed päris palju käivad. Oled sa nõus sellega, et, et see aeg vääribki seda ja see, mis Eesti teatrites praegu toimub, näitlejat? Lavastajate näidendit. Et see ongi tore, et see materjal on hea, inimesed peavadki teatris käima või on see lihtsalt jälle sellise majandusliku heaolu perioodi märk, et inimestel oli palju raha ja siis mindi ka muuhulgas teatrisse. Kindlasti see väärib seda. Teater väärib alati oma publikut ja publik väärib teatrit. Need põhjused, miks inimesed teatrisse tulevad, on väga erinevad. Aga ma arvan, et seal ikkagi on all üks ühine põhjus. Nad ikkagi otsivad midagi ikkagi mingeid vastuseid. Millises teatris, milliseid tükke vaadates nüüd neid vastuseid otsivad, see on erinev. Aga mulle tundub, et inimene vajab midagi, mis ei ole üheselt seletatav, mis ei ole käega katsutav, mis annab aimu sellest, et see on hetkeline seal mööduv ja selle tõttu teatrikunst oma olemuses on imeline. Just see, et ta on ühtpidi ajatu kuidagi ebareaalne ja samas nii hetkele kontsentreerub. Ma arvan, et seal on mingi põhjus, miks paljud inimesed teatrit otsivad teatrisse tulevate teatrit vajavad tähendab endas ajatu ja ajalise. Meie elu on väga kiireks muutunud ja, ja väga materiaalseks. Ja see on väga suur koormus, eriti hingele. Ja sellest kummalisel kombel on võimalik vabaneda teatris isegi mitte kinos, mitte teleka ees, mitte mitte raadiot kuulates, isegi ka mitte kontserditel. Sest seal on ometi mingi jäädvustus muusikas. Tas on teine keel. Teine informatsioon, ka see, mis toimub teatris. See on täiesti ainukordne, kordumatu ja mulle tundub, et inimesel on igatsus selle järele. Igatsus millegi järele, mida ometi ei saa, ei sõnadesse panna. Sellele ei ole värvi lõhna, see on ainult puhas tunne. Väga huvitav oli su mõtteid kuulata, Katariina Lauk, meie külaliseks, aitäh tulemast, aitäh kutsumast.