Te kuulate raadio, kahte saade on kõik puhuvad ja meil on hea meel esitleda tänast külalist, kelleks on Hannes Võrno, tere tulemast, tervist. Mees nagu orkester, kõlab nagu klišee. Ometi olete üks nendest tegelastest, kelle puhul see igas mõttes paika peab, sul, ma eeldan, on sügisel 2008 ka päris palju tegemist, eks nagu alati oled sa selline mees, kes hoiab ennast nii-öelda pisi liikvel kogu aeg? Ei, üldse mitte, vastupidi, ta õitsema üritan. Üritan oma tegemisi moodsa sõnaga öeldes optimeerida, et et ma kuidagi ei ole nagu jõudnud sinna selgusele, et on vahest mõnus niisama nagu eluga nautida, et et enda jaoks leida selliseid huvitavaid tegemisi ja ma praegu mul on täitsa vaba aega, on piisavalt, ilmselt eks ole, erinevaid teleprojektid võimaldavadki, seda võimaldavad ette palju asju või ära teha ja siis ongi samal ajal kui tegelikult sinu nägu on, on eetris, oled sa kõige säravam täht, samal ajal oled sina jalad seina peal absoluutselt. Ja mis on need tegevused, nii-öelda asendustegevused, mida sa tööle leidnud oled, ehk see mõnus aeg, vaba aeg, mis, mis need asjad sinu jaoks on? Eks mul on mingeid selliseid paar sellist eluolulist, korralduslikku asja, mis on tarvis nagu ikka ära teha mingisugused sellised koduasjad lapsed siia-sinna viia tuua ja, ja siis mõned mõned üksikud projektid, mis ma olen võtnud lihtsalt selleks, et osta minna nii nagu nagu tantsija peab vahest tantsima ja, ja laulja vahest laulma siis sellised sellised suhtekorralduse ja üritusturunduse projektid, mida ma olen nagu ette võtnud, aga põhimõtteliselt selle jaoks, et nagu asi niimoodi oleks veel meeles ja jalg oleks nii-öelda turu turuväravast seespool kogu aeg, kui pikalt peaks ette teatama, kui tahaks Hannes Võrno kuskile noh, ma tea, pulmavanaks või, või tantsupeojuhiks või on see üldse teema tänapäeval? Noh, selles mõttes küll nii ja naa, et peab olema, peab olema väga, äärmiselt huvitav ja vahva asi või siis, või siis või siis nagu selgelt selgelt selline asi, mille puhul, nagu ma viimasel ajal on lihtsalt otsustanud, mis on noh, mis on kellelegi vajalikud mitte ainult kellelegi kasulikud, et ma või tähendab pelgalt ainult nagu rahateenimise pärast küll ei hakka enam väga palju asju ette võtma, et kui on mingi selline, kui keegi paatne inimene korraldab midagi sümpaatset ja seal tundub, et on mingisugune mingi mingi kasu kellelegi või millelegi, siis, siis mul on nagu vastiku teinud. Ma tuletaks Hannes vana asja meelde, mis mulle kuidagi rahu ei anna, ma mäletan, see vist oli kahvli saate sees, kui sa ajasid taga neid pätte, kes autolt rattad ära varastasid. Mis sellest, mis sellest juhtumist lõppkokkuvõttes sai, et kas leidnud oma hinges rahu ja süüdlane sai teenitud karistuse või läks nii nagu asjadega Eestis ikka tavaliselt läheb. Et loodad selle peale, et eks ükskord ikka vaarao needus tahab teda ja tema suguvõsa. Ehk et sellega on nii, et noh, mis selle igasuguse varguse juures ja igasuguste kuriteo ohvriks langemise juures on nagu on nagu see, eks novot kõigepealt on küllaltki küllaltki räme on lihtsalt emotsioon, algne löök, et lihtsalt mingisugune värdjas on sinu asjades sorima, et ükskõik, kas ta on käinud sinu autos, sinu majas, sinu kontoris, kus iganes, et noh, esimene emotsioon on see, et olekski teo pealt kätte saanud, oleks sõrmed ära murdnud, eks ju. Teine asi, mille peale sa pärast seda, kui mõnel hetkel hakkad distantsilt mõtlema, on see, et ju siis ju vaja oma asju niimoodi lohakile jätta, sellepärast et ma olen, ma olen leidnud enda jaoks ühe sellise hästi vahva, vahva sellise nutika raamatu, mis on, mis on eesti keeles välja antud ja seal on nagu sellistele väga paljudel elus ette tulevatele situatsioonidele ja olukordadele selliseid seletavaid nagu seletavaid sõnumeid ja, ja pärast seda, kui mul need rattad alt ära veeretati. Ma lugesin selle loo läbi, kus kus räägiti vargusest ja kuritegevusest ja siis ma sain nagu aru, et et kunagi ei ole kurjategija päris üksi süüdi, et alati on ka see, kes ohvriks langeb teatud mõttes ja mingis kohas süüdi olnud tegeleb natuke mingi feng shui raamatu moodi. Ei päris nii ta, nii ta ei ole ta niisugune mõistlik ja mõistlik, huvitav raamat, mida ma soovitan inimestel kõigil lugeda, see niuke vahva, vahva asi. Said sa tookord või üldse oled sa viimasel ajal midagi enda kohta uut teada saanud? Kui me võtame näiteks kreisi raadiotiimi silme ette, siis saab pigem nagu tundute näiteks võrreldes Peeter Ojaga selline noh, pehme, soe ja sõbralik vend, et Peeter Oja on valmis, ma tea pesula järjekorras korda saatma ka igasuguseid uhkeid asjaga. Oh, jumal, see on, see on ka juba see rataste lugesin Peetri pesul olukord nagu kaks mingisugust niisugust konnasilma siin eesti eesti kinga sees, et noh, lepime kokku, et mina tunnen Peetrit pea 20 aastat ja, ja võin küll rahulikult ükskõik millisele paksule raamatule oma käe peale panna ja öelda, et öelda, et see, see mulje, see mulje või see pilt sellest, et, et Peeter on niisugune kätega asjade selgitaja on ääretult häiritud, sellepärast et on väga-väga rahulik ja emotsionaalne, mõni mõnikord oma sõnades võib-olla nagu me kõik, aga aga, aga noh, see selles selles situatsioonis, millest nagu räägitud on ja mida tahaks tegelikult juba kõik ilmselt unustada, aga aga ma usun küll, et see oli, see oli olukord, kus, kus oli Petsel ikka väga üle piiri viidud, et ta jälle sama süsteem, eks ole, et varguse ohvriks langenu on ise ka natukene süüdi? Noh, kes meist süüd ei ole, et igasugustes asjades tuleb inimestel teha vahest mõni samm, mis on, mis on kellegi suhtes ülekohtune, kasvõi siis iseenda suhtes. Sa tunned avaliku elu tegelasena eestlastele hästi tuntud inimesena teravdatud tähelepanu häirib sind kusagil alateadvuses see mõte, et sa ei saa astuda sinna, ei saa käituda niimoodi, sest pagan teab, võib-olla keegi saadab mobiiltelefoniga foto või on mõni SL õhtulehe ajakirjanik nurga taga? See on, need on niisugused, vaata sellised, sellised sellised mitme otsaga asjad, eks ju. Et nojah, ma kujutan ette, et kui oleks, oleks niisugune aeg, et selle eest saab, saab, saab poest leti alt vorstist, siis oleks tast võib-olla võib olla kasu rohkem kui, kui, kui, kui täna, eks ju. Aga noh, selle tähelepanuga on nii ja naa, et ega ma ei saa sind mingi variserlik vaga meest mängida mulle. Eks ma ise olen selle tee valinud kunagi lapsepõlves oli ju, kes neid, kes ei tahaks näitlejaks või lauljaks või tantsijaks saada, et ju ma siis ikka kuskil lapsepõlves ise mõtlesin, et tahaks, tahaks mingisugust sellist tööd võib-olla kunagi tegema hakata ja selle tööga, mis, mis puudutab televisioonis olemist, paratamatult selline mingi avalik tuntus kaasas käib ja. Ma ei tea, ma tunnistan ausalt, et ma ei, üldse ei tee praegu mingid siuksed niisama tühja, tühi juttu, aga, aga täitsa siiralt, et ma ei ole selle peale väga palju mõelnud, et aga tänapäeva mõistes keegi nii-öelda vorsti on pakkunud ka, et härra Võrno teile ikka saab. Oi jumal, Ma julgen, julgen öelda küll, et raadiokuulaja ei tea, kui palju tegelikult Eestis poodides defitsiiti on leti all, et selles mõttes mulle meeldib küll, vahest arvan, et see ei ole mitte seotud sellega, et ma oleksin kuidagi härra Võrno televisioonist, vaid et vaid et inimestele meeldib, kui nendega suheldakse ja, ja üks üks asi on ka see, kui sa lähed kauplusesse kalaleti äärde ja ütled, et ma tahaksin sedasama kala, mis teil siin leti peal on, aga äkidel on ilusamate värskemate korralikult terava noaga lõigatud ka. Ütleb oodake, ma lähen vaatan, tuleb tagant ruumist paberisse keeratud, nii et selles mõttes need asjad toimivad. Aga ma arvan, ei ole mulle küll mingeid erandeid tehtud, et see on nagu kõigil inimestel see võimalused. Minagi mine küsi müüja käest, et, et ma tahaks natuke väiksemat või natukene ilusamini lõigatud või siis las tal olla nii- või teistsugune välimus, et ma usun, et tullakse kõigile vastu. Raadio kahes stuudios on Hannes Võrno hannes korraks mainisid, et et neid asju, mida sa raha pärast ette võtaksid. Aga see ei ole üldse enam või on väga vähe, praegusel ajal, mis asjaoludel oled sa võtnud ette tõehetke, mõlemad erakanalid ja ka Eesti Televisioon on, on mitmed-mitmed aastad, sügishooajal või sügishooaja alguses või siis kevadel kevadel lõppedes teinud teinud katseid, kutsunud kokkusaamistel tekkinud arutanud igasuguseid teemasid ja noh, mis seal salata, eks ta ju, eks ta igale inimesele, kes tööd teeb, valmistab rõõmu, kui, kui sinu tööst midagi lugu peetakse või hinnatakse ja arvatakse pakuks talle jälle midagi. Ja kuna ma olen selle rongi peal püsinud, ma ei tea, mille tõttu või kuidagi kuidagi nii on läinud, et mul endal mõnes mõttes meeldib seda tööd teha ja mul oli lihtsalt, selles mõttes nagu mitme asja vahel nagu valida ja ma valisin selle tõehetke. Ütleme siis nii, et et ikkagi juba päris mitu-mitu aega tagasi üks tuttav, kes oli käinud Ameerikas, oli seda Ameerikas näinud ja rääkis mulle juba mitu aega tagasi, et kuule, tema nägi ühte siukest varianti, et seda võiks ka kunagi Eestis teha. Ta muidugi ei tea, kas sellest Eestis midagi välja tuleks, aga tema meelest võiksin mina selle saatejuht olla, et oleks niisugune päris päris lõbus. Ja siis võttis paar aastat aega ja siis kui sellest juttu tuli siis, siis kõigepealt pakuti mulle kanal kahes tööd ja siis alles, kui ma ütlesin, et ma kaalun seda, siis küsisin vatest, jutt on siis, kui selgus, et on see siis oli ta noh, nii-öelda Mul on natuke läbi seeditud asi minu jaoks juba, et ma nagu olin valmis selle selle peale tõsiselt mõtlema. TV3 tegi mulle samamoodi väga hea pakkumise ja, ja selles mõttes ma ei valinud mitte nagu suurema või väiksema ümbriku vahel, vaid valisin selle, mis on mis tundus mulle sellel hetkel suurema väljakutsena ja, ja ka ja ka väljakutsuvam ehk ses mõttes nagu mitte, et ma tahaksin kuidagi öelda, et see fifty veider oleks või siis targem kui viies b oleks olnud, et minu jaoks saada, mida ma ei taha teha, aga, aga selles valikus tõehetk viies b oli minu jaoks tõehetke igalühel on oma arvamus, mulle tundus, et see on nagu niisugune niisugune põnev projekt. See andekspalumise saade on nüüd täiesti läinud. Andekspalumise saade on mõneks ajaks nii-öelda kausta vahel ja riiulis ja ootab oma õiget aega ses mõttes, et selle andekspalumise saate see oli, meil oli meil produtsendiga, oli hea tallaks olnud originaalidee ja ta oli, oli mõeldud selles selles mõttes ikkagi meelelahutusliku, sellise vahva ja haarava šõuna, aga nüüd andekspalumise tulid olid meie jaoks natukene liiga tõsised. Midagi pealegi nalja teha ei saa ka ka selles mõttes, et noh, ma ei saa jagada televisioonis mingisuguses pooletunnises õhtuses shows, indulgents küüditajatele ja, ja lapsepeksjatele või noh, ühesõnaga igasugustele sellistele inimestele, ühesõnaga me patenteerisime selle idee, see on veel riiulis ootamas ja kui enam morbiidsed lugusid ei tulevaid, läheb asi meelelahutuslikku maks, siis me võib-olla ehk ühel hetkel võtame selle ette, aga hetkeskoor on ja päris muljetavaldav. Kahe esimese saate kohta julgen prognoosida, et ega ta ega ta ilmselt mingisugune nüüd lähinädalatel väga ei vaju ka, et ta peaks peaks hoidma nii-öelda rauad soojad, et teades, mis sealt tuleb, teades, mis sealt tuleb. Jah, et selles mõttes õnneks minul ei ole, minul ei ole öelda, mis, mis missuguses järjekorras keegi mängija eetrisse pääseb või, või kuidas keegi sinna avalikkuse ette tuleb, aga, aga need, need kaks esimest lugu, mis on olnud, ei ole sugugi nii-öelda kõige karmimad või kõige räigemas või kuidagi eriliselt valitud, et nad on lihtsalt järjest tulevad ja ja ma võin küll raadiokuulajatele öelda, et kõik on väga head lood, mis sealt tulevad, annab mingi väike vihje, mis võiks olla nii-öelda tagajärg ära ütleme, sisu on, aga ütte tagajärg võiks olla. No meil on, lahutus on olemas, töölt lahti saamine on olemas, mis veel? No ma ei oska öelda, kui kui tagasiulatuvalt mõningate mõningate rikkumiste puhul kas kriminaal, politsei või siis liikluspolitsei või kaitsepolitsei hakkab tegema mingisuguseid nii-öelda tagantjärgi uuringuid, aga aga ma arvan, et selles valdkonnas tuleb päris huvitavaid, huvitavaid sutsakad sisse. Kas mõni isaduse lugu sappa lahenduse? Niisugust otsest sellist ei saa, magad sa ise rahulikult nendele absoluutselt täielikult, see tähendab, et sa ei uuri väga foorumeid ja kommentaare muuhulgas ei, seda küll mitte jah, sellepärast et noh, ma, ma umbes eeldan, aiman või arvan, mis seal, mis seal olla võib ja noh, mu meelest on nagu, mu meelest on väga sümptomaatiline see, kui kui sõimatakse julgemata oma nime alla panna neid, kes julgevad lauga tulla ekraanile ja rääkida, rääkida tõtt. No siin on räägitud sellest, et, et kuhu veel edasi võimalik on minna tele mõttes latt või inimeste valuläve ja tõekspidamiste suhtes on nagu üsna üsna madalale lastud. Ütleme, kui sa nõustun sellega, et noh, jah, see on kollane ja mängitakse võib-olla nagu kahtlastele instinktidele, siis kumba leeri nagu hukka mõista, kas seda leeri Hannes, kes saates käib ja on valmis niimoodi end esitlema või seda leer, kes kõike niimoodi suunurgast ila joostes pealt vaatab, seda ja siis pärast parastab? Kui sa lubad, ma teeksin või tooksin ühe näite? Tooksin ühe näite Itaaliast sellesama tõehetke formaadi puhul, mis on minu meelest nagu väga kujukalt räägib, miks, miks üks või teine inimene sinna saatesse tuleb? Oli Itaalias oli eelmisel hooajal üks episood, kus kus selles tõehetke saates oli perekond, kes olid väga väga usklikud inimesed. Sealt perest oli tulnud poeg saatesse niimoodi, et seal stuudios olid kaasas tema isa, vend, ema ja kas siis tõdele ja kui need küsimused hakkasid minema järjest isiklikumaks, siis ühel hetkel ühel hetkel küsiti selle mängija käest, kas sul on tekkinud või on sul kunagi olnud sinu või siis kirge enda soost inimeste suhtes või inimeste vastu, ehk et noh, põhimõtteliselt tuli nagu homoteema mängu. Li uskliku inimesena isa vajutas sellele nupule seal, et ta ei tahtnud, et tema perekond, tema poeg, kes iganes niisuguse avaldusega üldse välja tullakse, et see oli noh seal, selles perekonnas, selles kontekstis niisuguses niisuguse koduse kasvatusega oli see välistatud. Aga kui see oli künnipandud, siis tuli kogu küsimus mingist muust valdkonnast, see poiss oli võitnud, ma ei tea, kas 500000 saatejuhtidest aitäh, et tulid kõike paremat nägemist ja see poiss ütles veel, mul on üks asi, mida ma veel tahan öelda, see küsimus, millele isa ei lubanud vastata. Ma vastan sellele. Jah. Ma tulin sellepärast saatesse tehasest heitmed siin ja praegu, sest kodus oleks mind võib-olla maha löödud. Et kui natukene sellise rahulikuma, rahulikuma ja sellise järgi mõtleb oma pilguga vaadata neid kas või praegu kahte eetris olnud saadet, siis siis Ma seesama tütarlaps, kes, kes tänaseks on, kes oli teises saates ja kes kes saates ära käis ja kelle kellest siin räägitakse, et nad kaotas töö ja tegi seda, seda, seda kui me vaatasime seda saadet lõpuniste lõpus, ütles, et ma ei, ma ei kahetse midagi, ma lähen siit rõõmsa rõõmsa tujuga ära. Äkki see oli tema jaoks just see hetk, et ta, ta tahtis seal politseist kuidagi kuidagi mingil moel tahtiski sellest organisatsioonist ära minna. Kas sind pigem üllatab või ootasid sa seda ette, et inimesed lähevad või on valmis nii kaugele minema küsimustega seal lugu, et vaata, kui neid küsimusi vaadata, siis ega neid mängijaid neid küsimusi enam ei karda, sest nad on nendele küsimustele valedetektor oli juba korra vastanud ja kui nad teavad, et need küsimused on niisugused, millele selles vates kaamerates vastata ei taha, siis nad sinna saatesse ei tulegi. Mõnes mõttes on see saade ju ka hea, et need noh, mitte väga palju lugusid, aga siiski need inimesed, need nemad ja nende lood näitavad ära meeldivat, kes eestlane on absoluutselt. Me vaatame, vaatame inimesi ju suures osas selle järgi, mis neil on, mitte mitte, kes nad on. Et selles mõttes minu jaoks selles saates oli, oli see niisugune natukene nagu sibula koorimise tunne, et sellest tegelasest jah, juba pisarad juba tulevad, aga seal nokitseda sibulad järjest kihi kaupa edasi ja ja see on niisugune mitmekihiline, need seal esinesid sellele projektile natukene sellise antropoloogilisi lähenemisi. Harrastusantropoloogi pilguga, et. Kuidas seda teha ja, aga tegelikult päris täpselt seal toimib, et need inimesed on korra küsimustele vastanud, neil on olnud valedetektor küljes, saates nad vastavad uuesti kuskohast selgub see, et, et kas tõde või vale. See selgub nii, et see mängija, kes tuleb saatesse, tema ei tea valedetektori vastuseid. Kas ta vastas ausalt, kas ta vastas õigesti või madin, reageersemite, just need, kes lähevad enesekindlalt selle peale välja, et nad on võimelised petma ärani valedetektori vaata ja kui ka kui ka iseennast võivad osava mängu puhul võib-olla isegi võit, aga üldjuhul on see nagu ikkagi inimesed ei valeta üksteisele, vaid iseendale, mis oma isiklikust renomee Starvad, Hannes sellega seoses sinu tegemised on ju eestlastele pigem olnud sellised noh ma tea, üllat laadi või alates relvakandmisest ja muud tegemised sinna kõrvale, et praegune nii-öelda mustas pesas Sobamine kas sa ei pelgalt seda templi külge või kuidagi kahjustab sinu kui saatejuhi selliste olemust, et äkki nagu ootab ees tupikteed pärast seda, nagu äkki mingid rollid enam seal ei sobi või et kuidagi nagu veider on sind panna kuhugi jälle midagi tegema? Ma, ma ütlen täitsa siiralt. Ma ma seda seda hirmu küll ei tunne, sellepärast et sul on leping laua peal juba järgmise kohta olemas olemas, noh, see on üks, see on üks ja pluss pool ja teine asi on see, et inimene, kes, kes ei ole suuteline mõtlema nähes tänaval näitlejad, kes on mänginud filmis kurjategijat peab ka seda näitlejat pahaks ja, ja kurjategijaks, eks ju, mitte mitte heaks näitlejaks, kes mängib pätti. Nii on selle, minu niimoodi, et ma ei saa öelda, et et timukad On ju ka vajalik, sest et ma ei võrdle seda enda tööd nagu kuidagiviisi sellise noh, nii-öelda jutumärkides timuka tööga. Mina teen oma tööd ja minu ülesanne saatejuhil on seda, seda mängijat pigemini aidata kui, kui tema, kui tema pesu puhastada või seal või seal kuidagi tema hinges sobrada talle haiget teha, pigem vastupidi. Hannes Meil on raadio kahes, räägime Hannes meie jutuajamise lõpetuseks täiesti muudel teemadel ja veel Eesti elu näiteks sealhulgas. Mis on aktuaalne? Riigikogu alustas oma uut hooaega, nagu me kõik alustame uut hooaega sõnumiga, et energiasõda lisaks kübersõjale toimub, eks sündmused Gruusias majanduslangus, koondamised, palkade vähendamised, mis pilguga sa vaatad neid sõnumeid, mida uudistesaated sulle vahendavad, on alles jäänud, sellist poliitikut ka, kes korraga kajutit riigikogus, noh, eks ta, eks ta kohati natukene selline mulje jääb, et kui ka piltlikult kirjeldada, siis ühe mingisuguse jalgpallimatši järgi, kus Kolumbia sportlane lõi, lõi omavärava kogemata, siis ta löödi maha, eks kui Eestit vaadata, siis, siis kuidagi mõnevõrra on seda kõrvalt valus vaadata, et et sellise väikeriigi puhul, kus ometi mängitakse väga-väga püüdlikult ja ennastunustavalt näiteks jalgpalli, kui ma võtan Eesti Eesti jalgpallimeeskonna, kes on teinud ju, kes on teinud meie rahvaarvu ja sporditegemise võimalusi ja seda finantsi arvestades on teinud väga häid, väga head tööd, siis kuidagi nagu noh, hästi popp on ollagi, pessimistlik, et umbes noh, mis nüüd leiavad, et eks nad saavad nagunii seal peksani kossumehed kui ka jalkamehed, kui kõik saavad nagunii peksa. Et kuidagi, Mul on nagu minu asi või no mis see, mis see minusse puutub, et kui, kui hakatakse või noh, piltlikult öeldes kohati tundub nagu see, et väga paljud inimesed suhtuvad ka nagu oma riiki umbes samamoodi nagu et noh, et mis me ikka nagu tahame, et meil ei ole ju seda jalgrattaei ole ja riiki õieti ei ole, seda ei ole sellise, sellise kõrvaltvaataja kaugelt nägutaja ja niisuguse hoiakuga tõenäoliselt võib tekkidagi mingi selline massihüsteeria, mis ühel hetkel, mis ühel hetkel saab, saab, saab kurvaks saatuslikuks ka neile, kes on, kes on entusiastid või, või siis või siis või siis lihtsalt omast vabast tahtest, kirega midagi teevad ja ja ka need vaatavad, et mis ma siis nagu ikka lõppude lõpuks siin punnitanud, eks ju, kui kui seda mitte kellelegi vaja ei lähe. Et see on, see on paljude jaoks niisugune entusiasmi, kustutav ja kirge pidurdav hoiak, kui kui tekib selline massi niisuke käega käegalöömise meeleolu paljude seas võid olla sina ise ka, kes sa oled ju kirglik kaitse liider ja kuidagi sellest ei saa nagu niisugusi järeldusi teha, et Mahma jätan kuskile õppusele harjutusele minemata või ma ei, ma ei, ma ei viitsi rohkem punnitada, sest kõik on nii lollid ümberringi, eks ju, et noh, seda nagu ei tee, eks ju, et pigem tuleb seda kuidagiviisi oma niipalju kui nii palju kui võimalik. Üritada oma eeskuju või siis lihtsalt oma oma mingisuguses seltskonnas neid asju niimoodi edasi ajada, et endal oleks seda kirge, lusti ja vähemasti oma lastele või nooremale põlvkonnale nagu eeskujuks olla. Ehk see aitab, seltskond, kellega sa koos relvadest täpsuslased ja, ja neid harjutusi teete, kas te olete omavahel meelitama saatnud, et kus ja millal on kokkusaamispaik siis, kui tulevad sealtpoolt? See on küsimus, millele raisata raadios vastata. Aga me saime aru, et see juhend ja plaan olemas, kui ta oleks sõdasid, Hannes Võrno on kuskil meie riiki kaitsmas. No ma eeldan, et mina üksi mitte vaid, vaid väga paljud, seda me loodame, vahepeal oli jutuks missioonile minek, on see veel päevakorras, sellepärast kuidas ma ütlen, üheski üheski maailma tsiviliseeritud riigis ei, ei tuleks niisugune asi kõne alla, nagu, nagu juhtus Eestis. Kui minu kohta seesugune uudis avaldati, mis tähendab seda, et see on, see on nagu see näitab nagu ajakirjaniku niidot reaalset küündimatust. Et see, sinna see jutt enam juttu olla lihtsalt sellest, et reporter on toitu vaid ka vaid ka väljaande peatoimetaja on, on täielik oinas, kui aru ei saa, mida ta teeb. Ehk et kui on jutt mingist rahvusvahelisest missioonist ja enne missioonile minekut hakatakse nimetama nimeliselt ja avaldama ajalehes fotosid inimestest, kes lähevad midagi tegema ükskõik mis iganes, missioon see on, kas siseriiklik, kui välismaal siis siis on see nagunii nii vale, nii, nii. Süüdimatu samm, et väga lihtne on ju siis lihtsalt seepeale teha teha kindlaks, et kus, kus inimene elab või kus, kus koolis tema lapsed käivad ja teha, teha kakskolm kiiret liigutust ja öelda, et kui Eesti oma vägesid välja hakkavad, juhtuma niisugused asjad mis tähendab seda, et ei panda ohtu mitte ühe inimese pere vaid pannakse ohtu rahvusvaheline missioon ühe ühe ühe riigi riigimissiooni puhul. Et kui ajakirjanikud sellistele asjadele ei mõtle ja nad leiavad, et, et nende väljaande müügiedunumbrid sõltuvalt sellest, kuivõrd vaimukalt nad suudavad kasvõi parlamendiliikmeid peksta avaldades mingisuguste kulutšekid, nõuandeid oma kuradi kollasest sabaseks, siis tähendab see seda, et noh, teatud teatud tänava suurtes majades asuvate luureorganisatsioonide vennikesed ei pea enam istuma ajaleht ajalehe sisse tehtud silmaaukudega piiluma, keskus kohvikus käib ja kellega räägib, vaid nad loevad seda rahulikult meie enda meediast. Kes, kes meie riigi, kes me riigiteenistujate, kellega, kus kohtuvad ja mida räägivad väga lihtne niimoodi niidid kokku panna. Remargi korras mõned tšekid on siiski erakordselt huvitavad olnud. Noh, ma ei räägi nendest Cannes'i meestest ja makaronimeestest, et need loomulikult kohtuvad oma valijatega ja neil on neil on üldse mingisugune riigi asjadest täiesti oma arusaama ka. Aga see kõik ikkagi heidab, heidab üldiselt väga halba varju. Noh, riigi julgeolekule riigile tervikuna. Kas sina isiklikult hannes kahetsevad, mõnikord tehtud või öeldud Ando selliseid hetki olnud või suudad sa eelnevalt kõik piisavalt hästi läbi töötada, et sa pärast ei ole selline põdeja tüüp, mis puudutab su enda tegemisi? Hiiumaal olen ikka, olen ikka öelnud inimestele kas siis kas siis iseenda peas mõeldes, et mõeldes kellestki, võib-olla ülekohtuselt või mõnikord on ka mõni mõni sõna üle huulte lipsanud, mille pärast on kahetsusenoot hinge tulnud, aga ma üldiselt, et ei ole, ei ole kunagi tagasi hoidnud, et ma olen, olen leidnud julgust ja vajadusel alati vabandanud või siis andeks palunud selle eest, et kreisiraadio eurovisioonil käisid, seda teinud ei ole, mis tähendab, et see ei kuulu ka kahetsusväärselt asjad absoluutselt, mitte meie sinna ei, ise ei saanud helistada, oma hääli anda, niiet kolmest häälest oleks muidugi väheks jäänud, ka. Teema on veel üleval, kas minna või mitte minna, on see show, mida me peaksime edasi tegema kaasa? Noh, ma, ma nagu enne sinna Serbiasse minekut olin suhteliselt suhteliselt avameelne või ei häbenenud välja öelda, et see, kes selle, see, kes selle võidab, on, on ju ilmselge, ilma seda laulujoru laulmatagi, eks ole, see, see, et see, kes see, kes juhtus nägema mina, nende hulgas vene saadet sellest, kuidas, kuidas Venemaal toimus Eurovisiooni nii-öelda delegaadi valimine siis see oli ikkagi kogu see tunniajane saade oli üles ehitatud sellele, kus, kus mittebändid ei, bändid-artistid ei rääkinud mitte seda, et me läheme, sellepärast et meil on niisugune kihvt lugu ja me oleme nüüd valmistanud, teinud vaid see oli selline riiklik projekt. See oli nagu selline agitkava, kus nagu iga bänd alates hevimeestest lõpetades sellistes ballaadi tüdrukutega rääkisid kõik üht ja sedasama juttu. Ja selle jutu mõte sisuliselt oli selles, et me saime Sotši olümpiamängud. Me saime hoki maailmameistriks, järgmine asi on eurovisioon ja siis veel need, need, need asjad. Ehk et selles mõttes on suur vene projekt. Ja see, et see, et Venemaa selle võidab, oli, oli kallid, sõbrad teada juba juba sisuliselt märtsi alguses, ma olen valmis vabalt kihla vedama, kes võidab järgmise aasta eurovisiooni. Aga ikkagi, kas me oleme seal Gazasse, vaatame seda kohapeal pealt või jääme siia oma piiridesse. Ma arvan, et selle eurovisiooniga on vot sedaviisi, et et on üks suur hulk inimesi, kes kes selles masinavärgis kaasa keerlevad ja kes teevad, kes teevad sellest nii-öelda oma oma oma projektid, oma töö, et noh, paljude jaoks on, see on see töö. Kui Eesti võtaks tänavast otsuse boikoteerida või mitte osaleda, siis tähendab see seda, et me, et me ühtlasi boikoteerime näiteks, et nii nagu Serbias oli näiteks Tarmo Krimm, kes oli, kes oli seal väga-väga kõva mees, kes käis seal kaadri taga ja ja lava taga toimetas praktiliselt nii suuri asju, kuhu, kuhu minu meelest nagu oleks oleks oleks patt. Jäta eesti mehel minemata. Et selles mõttes, kui me saame olla niiditõmbajad niisuguses masinavärgis toimumise kas või Venemaal peaks Eesti seal nagu osalema eurovisioonil ei ole, Eurovisiooni lauluvõistlusel, ei ole Euroopa aega muusikaga ammu mitte mingit pistmist. Mängige ju mõisa peale. Noh, muidugi selles mõttes, et ma ei tea, ma arvan, et siin mingi poole aasta jooksul midagi lepitakse kuskil suunal minsk moskva kokku ja, ja järgmise aasta eurovisioon on Minskis. Kas on see tulevikustsenaarium välistatud, Hannes, et, et te teete muusikas veel midagi reisi raadio siis väljaspool Eurovisiooni väljaspool midagi taolist, vaata kreisiraadio on niisugune. Niisugune nähtus, et selle puhul ma julgen küll öelda, et mitte midagi ei ole välistatud. Seda on rõõm kuulda, hea meel seda kuulda. Tore oli rõõm kohtuda Hannesaid suure tähtulid.