Umbes viienda eluaastani elasin nõmmel Valdeku kandis kuid jah, siis kui ma viieseks sain, siis kolisime suurde majja, mis alles sai valmis ja see maja seisab siiamaani Rävala puiesteel tol ajal, see oli Lenini puiestee selle maja kõrval. Praegu on välissuhete ministeerium suur võimas kompleks, mida kunagi ehitati Eestis Sotsialistliku Nõukogude vabariigi kommunistliku partei keskuseks. Vaata enne, kui see maja sai valmis, seal oli hurmav absoluutselt võrratu selline tühermaa. Seal kasvasid kõiksugu võimalikud põõsad ja seal olid rohttaimed ja muuseas, seal kasvas päris palju kodutaimi, aiataimi kasvas, seal katiil kasvasid seal porgandid, kasvas petersell ja seller ja kui ma ei eksi, oli seal isegi kapsast, kuigi kapsas ei pidanud muidugi sellises metsikus rohttaimede kooslusest kaua vastu. Ikkagi seal oli kõiksugu suurepäraseid taimi, mis sobisid tuhandetele putukaliikidele toidutaimedeks. Nüüd kujutage ette Rävala puiestee ja no no ma ei tea, ma ei leia praegu kuskil Eestimaal sellist suurepärast platsi, kus oleks nii palju putukaid. Suvel ja just nimelt porgandi, peterselli, tilli, taimedel õisikutel leidsin ma seal. Kolmanda neljanda vanuserööviga siis ta on väikse sõrme täiskasvanud inimese väikse sõrme pikkune peaaegu ja lapse väikse lapse väikses sõrmes taha on pikem. Ja ta paksuke ja ta on ereroheline mustade vöötidega nagu sebra haldjad, mitte valge musta ühediline, vaid ereroheline musta vöödiline sebra. Vaatad sellist looma, kuidas ta seal sööb ja röövikud on maailma kõige suuremad õgardid üldse. Nad söövad non-stop režiimis praktiliselt, kui külmaks seal ei lähe. Siis võib-olla nendel isu hetkeks nagu peatub. Aga nad söövad non-stop režiimis kogu aeg ja pidevalt ja väga asjalikult otsivad endale uusi maitsvaid taimseid, ketatiivseid osi lesti ja, ja oksi, et neid närida, et neid süüa. Ja sealjuures vaatavad nad maailmas ringi. Kui mina, noh, ütleme viia hiljem siis kuueaastane naaber seal Levala või siis tol ajal Lenini puiestee majanaaber, nii-öelda ma nende röövikud jaoks olid. Kui ma siis astusin ligi, siis jäid nad vait, lõbedasid söömised, jäid liikumatuks. Ma tulid veel lähemale. Ma ei oska teisiti seda kirjeldada, kui tema kehast kargas välja erepunane kahvel kahe hambaga või selline sarv, kaheharuline sarv hüppas välja nagu noh, loomulikult maokeel punane ja haruline. Tõepoolest, mingit kahtlust mul ei jäänud, see peab mõjuma loomadele, nii nagu see tookord mõjus. Mulle see mind hirmutas. Kohkusin tagasi, loomulikult mina olin, olgugi et kuueaastane, aga siiski inimene ja pealegi mulle issimite kaugele jäi, siis seletas mulle, et loomake kardab sind ja sellepärast tahab sind ära hirmutada ja näe, seda õnnestub, ta teeskleb, et tema on või seal, kus tema on kuskil ka madu, kelle keel, kaheharuline punane, vot niiviisi vilks vilks tuleb välja sinu suunas. Pääsusaba liblik käid, ei ole Eestis kuigi palju. Viimati nägin ma neid peamiselt Saaremaal, teine asi, et ma suhteliselt vähe liigun Eesti looduses mujal kui Läänemaal ja saartel Koit. Ja ma väga loodan, et pääsusaba liblikaid on Eestis ikkagi rohkem kui nii. Isiklikult viimaste aastate kogemused seda nii-öelda kinnitavad, et neid on suhteliselt vähe ja peamiselt saartel ei tahaks seda uskuda. Teate, meil Eestis on hästi palju väga Tublid soolo käib minu häid kolleege, aga vähemalt üks nendest hiilgav endo moloog, Urmas Tartes on ka fantastiline looduse pildistaja ja absoluutne asjatundja. Otsige, ma usun, et leiate Vembis Urmas Tartes fotosid kindlasti tal on pildistatud ja loomulikult varustatud väga põhjaliku informatsiooniga ka see pilt pääsu sabadest saate rohkem teada nendest absoluutselt hiilgavate suurtest ilusatest, kaunitest väga väärikatest liblikatest, keda tuleb hoida.