Krabi, kes mängis merega, saavutas nii palju KEKis maismaa. Taimedega loomadega ja lõpuks ka inimestega. See on idee, mida kajastab, millega mängib, millega töötab. Jah, üks, kus ma koonilist müütide com läksitest. Peamiselt Austraalia Uus-Guinea mikroneesia mütoloogias. Redertsipling kirjutas raamat. Tas muinasjutu krabist, kes mängis merega aga Giblingi muinasjutt, hiilgavad hiilgavad autori teosed, muidugi müüt on paraku teistsuguste eesmärkidega lugu, nimelt müüt on inimeste jaoks mütoloogilise teadvuse jaoks tõeline lugu. Müütide järgi elatakse siiamaani, muuseas küll müüt, et kogu aeg tekib ja siis loomulikult nad tekivad, uued müüdid. Vanad müüdid loovutavad oma kohta uuematele müütidele alati alati inertsed, alati püüdes jääda teadvusse vanade mütoloogiliste süsteemide killud, kes on väga või mis on väga visad surema, ongi muinasjutud muinasjutu. Kui inimene räägib, siis ta alati ütleb, et no ja muidugi see on küll muinasjutt kõigest, kuid sellest on tõetera sees. Väga hästi öeldud. Muinasjutte usutakse, noh nii-öelda kumb saalid ja reserveeritud. Kuid müüte usutakse absoluutselt müütide järgi tõepoolest elatakse ja neid müüte sünnib kogu aeg ja pidevalt. Vanad müüdid pakuvad mulle isiklikult eriti suurt huvi, sest Nad pärinevad aegadest, mil inimesed sadu ja tuhandeid aastaid elasid just nimelt nende ettekujutluste järgi. Ja suur krabi kui maailma, no mitte just lausa looja, aga maailmatu tikkimise juures olnud üks tähtsamatest tegelastest. Ta avaldab mulle muljet. Ma olen vist võimeline ette kujutama, öelda, aru saama. Ei oleks õige. Kujuta endale ette, aga ära hakka kohe seda uskuma, mida sa kujutad ette võtta kõiki alati uurivalt, see tähendab otseselt kreeka keeles skeptiliselt. Midagi halba selles ei ole, otse vastupidi see on, ma usun, inimese kohustus. Me oleme kontseptuaalse mõtlemisega liik ja see on meie kohustus kasutada meie mõtlemisvõimet just nimelt kontseptuaalsed mõistetega mõtlemisvõimet ja siis loomulikult ka loogiku. Anname igale igale väitele vähemalt nii palju au. Sellest väitest kaasatud asja endale ette kujutada kuidas võis krabi nii tähtsale kohale jõuda kosmogoonilises müüdis. Vaadake, mida nad teevad ookeani kaldal liiva sees nendele nurud urgude süsteemid ja nendel on urgudel uksed ja nad oskavad suurepäraselt ka meres tõsta, suuri raskusi ei ole vist ilmekamad. Rusikasuurune krabi surub ühe sõraga vertikaalsuunas kaks kilogrammi. Eks ole, väike ime, et selline loom ainult, et väga-väga suur muidugi tõstis kunagi ürgmerest ürgmere põhjast sedasama maatükki, millest saidki meie mandrid. Täiesti selge, kuidas niisugust asja inimene võis ja võib-olla lausa pidi endale ette kujutada. Tõepoolest lõpuni uskuma ei ole vaja, muidugi mitte, kuid minu meelest see on väga tähtis püüda aru saada ja täiesti objektiivselt endale ette kujutada, kuidas see juhtus, et selline loomake nagu krabi sattus nii tähtsale positsioonile müüdis, see tähendab loost mille järgi inimesed elasid aastatuhandeid. Mis oli nende jaoks tõeline lugu.