Tere, mina olen Tamur Tohver ja teie kuulate uunikum. Tamur Tohver nakatus teatripisikuga kolmanda klassi poisina, kui ema ta näiteringi viis. Hiljem proovis Tammur lavakasse sisse saada. Kui välja jäi, õppis Pedas näitejuhiks edasi. Üheksakümnendatel. Aastate algusest peale töötas ta 15 aastat tões ja vaimus raadioteatris, neist kaheksa juhatajana. Lisaks lavastas ta mitmetes teatrites. Praeguseks on tammuril kahandada progralliga päris oma teater. Polügoon. Tere minul on selline millegipärast endale maitsev loomis järjest maitsvamaks saab aastatega ilmselt tänu sellele, et ma lähenen autorite toonasele vanusele, aga selleks looks ladislav Koržetsi sõnadele viisi teinud Riho Sibula lugu aed ja esitab selle Tõnis Mägi. Kui ma nüüd takkajärgi mäletan, siis Ultima Thule ja Tõnis Mäe perioodil no umbes siis vist keskkoolis, aga igal juhul oli nii palju mõistust peas, et see oli väga-väga lõbus lugu juba siis ja tohutult mulle meeldis ja meeldis ja meeldis ja meeldis ja võib-olla ma olen üldse selline depressiivne Eesti väikelinn oma hingelaadilt, aga vaat nii ongi, et mida aasta edasi ja kui ma jälle kusagile seda lugu kuulen siis, ja siis on teistmoodi valus on selline magus valu. See on selline teadmine, et tegelikult ongi kuhugi minna, tegelikult ongi aeg, mida on vaja harida, mitte ainult minul, et meil kõigil aeg-ajalt me jätame need aiad nii unarusse. Ja küll tahaks tegelikult ikkagi olla. Ja siis teisest küljest ma olen vahel mõelnud, et, et kui ma ei tegeleks teatri või, või mingi sellise sarnase loome asjaga, et mis ma siis teeksin ja üks nendest ametitest oleks päris kindlasti aednik, et kui ma siin mingi paar aastat tagasi raadioteatrist lahkusin, siis üks välja vaadates oli küll see, et jätaks kõik, kus see ja teine ja läheks aeda harima. Üks tore nüanss on veel, mul on tohutult hea veel, et ma olen aastate jooksul tuttavaks saanud elukäigus nii Tõnismäe kui Riho Sibulaga ja ma tervitan neid ja ja aitäh, härra korsett, selle väga tabavat sõnade eest tekstis. Aastal 1987 kokku tulnud Ultimat tuules mängivad loominguliselt suutlikud inimesed. Kui laiata Anne Ermi antud iseloomustust ümber mitmekülgselt andeka kitarristi ja helilooja Riho Sibula kogunenud grupi kokku liitjaks oli Tõnis Mägi Bänd on umbes 20 tegutsemisaasta jooksul ilmutanud neli albumit, neist esimene, mis kandis bändi nimega ilmus 1988. aastal viimane pealkirjaga ingel ja suli 2005. aastal. Debüütalbumi kaanel kirjeldas bänd oma nime tausta nõnda. Ultima Thule tähendab salapärast saart kaugel põhjamaal jää ja lumeriigis, kus päike iialgi ei loo ju 2000 aastat tagasi arvasid muistsed kreeklased, et seal asub maailma. Ülekantud mõttes tähendab Ultima Thulega inimvõimete väär, mis piirielu on matk Ultima Thulest, see maailmaservale? Ultima Thule edastatud sõnum on alati tähtis olnud ja eri aegadel on selle eest hoolt kandnud näiteks ott Arder, Villu Kangur, jaga Vladislav Koržets. Just viimase sulest pärineb lauluaed tekst. Lisaks laulutekstidele on mõnusa huumorisoonega korsett kirjutanud näidendeid, kuuldel belgia stsenaariumeid. Kirglikkus kalamehe hobist ja telesaadete juhtimisest ei hakka rääkimagi. Palume kõnelda hoopis Riho Sibulal ja alustuseks sellest, mis sidus teda ja korsetasid aegu tagasi, kui looga aed stuudiosse mindi. Kontserdiga sidunud sõprus pikka aega. Kõigepealt laulsin mina, sest meil oli selline kummaline bänd nagu lainer, kus oli Vaigla, Põder ja sahholoogilini ja trummimängija Jaak Ahelik ja sellest on isegi veider variant olemas, aga edasi muidugi see on noh, niuke Tõnise laul ikka olnud ja on korsett. Mul on ühe luuletuse, Ma mäletan nagu kuidagi väga iseenesest sai sellest laulu ja viiksite punnistustete või asjalaul oligi seal juba käinud, ongi niisugune väga rohkem kas tuli kuidagi loomulikult ja valutult ja me eksime, see väga meeridasimeks ilvesega väga sobiv ja nii ta on olnud.