Tere, mina, afro kommer, te kuulate uunikumi suvel ja sügisel 1993 oli kapten ossa kommer, Eesti üks tuntumaid samas riigi poolt alguses kardetumaid ja siis taga otsitumaid ohvitser Kullamäe jäägrikriis on taasiseseisvunud Eesti lähiajaloo üks teravamaid seiku, mis püsib paljudel meeles seni, kuni Koit Pikaro veel jalga liipab. Täna vanad rahulikumad ning Asso kommeriga võib juba rääkida ka tema lemmikmuusikast. Üks selline esitaja, et noh, kui ta Pärnus kontserdi keepsime, labast jõuame kohale on, et eks meie vana hea propeller et tema lugudest võiks pika nimekirja andmed edendamist, mis, mis aeg-ajalt kummitavaline See on kindlasti üks sellistest. Ja, ja et ei ole tavaline igapäevamuusika, ava eesti, ta meeldib temaga kõikides lauludes, on nagu mingi sõnum ja et ei ole päris siuke tühi õhu võngutamine, et mina sulle, sina mulle nagu need juhtub, aeg ajate. Ühesõnaga, võimsusest reisijad tegelikult üsna heas esituses, mitte tõelise vilede nõiatädi muudab nagu tähtsama. Paadiga on tavaliselt niimoodi, et kui ta on nädal aega autos olnud, siis ta kolm nädalat ei ole. Et noh, küla suur raadiokuulaja selles mõttes, et ma nagu vaata kuud on siis, kui noh, siuksed öised sõidud või jutusaateid pole. Tänase uunikumi laulu üks sõnaviisi autoriks on Urmas Alender, sõnad on aga kirjutanud luuletaja prosaist ja dramaturg Juhan Saar. Mõlemad mehed on tänaseks meie hulgast lahkunud. Propelleri laulja ja flöödimängijana tuntud Peeter Volkov räägib nüüd lähemalt legendaarsest propelleri ning laulust üks sõna. Et kui me nüüd seal noh, ükskord istusime seal koos ja triid Kulbergi juures kodus ja ja siis tekkis mõte, et võiks midagi sellist teha ja siis et see seltskond elame või kes seal koos istudes oligi. Nendesse propeller moodustus. Aga alguses oli niimoodi, et kõigil olid nagu mingid lugusid seal pakkuda, halentsivaid kohe mingi paar lugu pakkuda, eks ole, noh sellised näiteks, kes siis koera ei tahaks, eks ole. Seda lugu me küll ei ole nüüd live'is kunagi teinud, eks ole, pärast pärast kalendrit, aga aga noh, seal oli kohe mitu lugu pakkuda selles mõttes. Sest üks selline tõukav jõud, eks ole, siis teistel tuli ka näiteks noh, no mul tuli paar lugu koheselt edest, eks ole, veel ja moona, viisade siuksed asjad ja et, et eks me kõik ühiselt niimoodi seda asja aretasime. Aasta oli kusagil 79, vaat siis kui Kakse propelleri kunagi, eks ole, siis Alender ütles, et tal on sellist Lukmis nagu Ruials ei sobi. Et tal olid need olemas kohe. Ja siis ta tõigi meile nagu need propellerisse ja siis me hakkasime neid mängima ja ja siiamaani muidugi seda üks sõna südamel siiamaani mängime, kui kalendrid muidugi ennast enam ei ole ammu, aga aga siis Peeter Määrits on laulnud nagu seda lugu. Niisugune hea seas niisugune lugu tegelikult sellise mõnusa minekuga. Et, et sellepärast ilmselt olemegi seda siiamaani mänginud ja väga tihti ongi esimene lugu kohe käimatõmbamise lugu. Täiesti täiesti. Ja muidugi, eks austusest Alendri vastu, propeller, kui hakkasime tegema bändi, siis Alender oligi ainus laulja meil alguses meil tekkis nagu väga palju mänge ja ei ole selline situatsioon, et kuna ta töötas nukuteatris minu arust sellel oli jah, ta noh, ei, ei saanud nagu töö pärast pidi nagu mingeid mänge nagu ära ütlema, eks ole, noh, et tal palju seal teatris tööd ja ja siis tekkis niisugune situatsioon, et oli vaja, et veelgi kedagi, kes võiks laulda, eks ole, et saaks nagu mängud ära teha. Ja siis nagu tekkiski mõte just et Volkonski. Ja siis sai nagu Volkonski nagu ka bändi juurde tõmmatud, eks oligi niimoodi, et mõnigi kord oli niimoodi, et propeller esines folkolijaga, kalendrit ei olnud kõige ideaalsem, kogu koosseis oli ikkagi siis, kui mõlemad mehed olid olemas.