Tere, mina olen Rainer Sarnet, kuulate uunikumi. Rainer Sarnet on Eesti uue põlve filmirežissöör, kelle nime taha võib kirjutada juba sellised filmid nagu libahundi needus, tabamata ime ning vast kõige tuntum on mängufilm, kuhu põgenevad hinged, mille peaosa kehastas võluv Lenna kuurmaa praeguseni Rainer sõna, et rääkida oma unikaalses lemmiklaulust. Praegu põld oli vähese neemo laul Ma ei tea, mis see pealkiri on, see ühine tee, mida mööda on käidud tuhaks, on saanud. Selle peal kirjanik, et igalühel on mingi, ma ei tea, mingi sihuke väike süümekas üleval nagu kõigile on nagu mingisugune asi, mis oli, aga võib-olla enam ei ole. Mul ta lihtsalt tuli plaksti, vähenena, Ongi, nii et noh, et mis, mis, mis eelmise korraga niimoodi pähe tulevad, noh ta ei ole neemo kummitaks päevast päeva, onju hoidku jumal. Kuigi ega Nemo sellel lool ei ole nagu muusikaliselt käsud, midagi viga täis, täiesti okei lugu. Ei, ma ei usu, et see teema nagu midagi iseloomustab võib-olla seda, et ma nagu siit sentimentaalne sisemeeldika jälle. Tänase uunikumi originaal on pärit aastast 1978, kui see ilmus Ameerika lauljatari seoseid Quattro kuuendal stuudioalbumil Ifi New siusi. Ta esitas seda toetina koos ansamblist Smokey tuntud Chris Norman. Iga laulu autoriteks on Mike Chapman ja Nicky džinn, kes olid viljakad autorid 70.-te Suurbritannia muusikamaastikul. Lisaks seoseid Quattro tõttasid nad laule ja teiste seas Kasmukile, maadile, sviitile ning blondile. Andekate loojate ühislooming oli tollal tuntud kui Chinud saund. Kuidas laul, Stambline linn ehk eesti keeles petlik õnn ansambli Nemo repertuaari sattus ja mida too kunagine popansambel endast kujutas, räägib Nemo liider ja klahvpillimängija Ain Tammesson. Kuna omaloomingut ei olnud, otsis ema igasuguseid muid lääne lugusid. Nii palju kui seda kätte saada oli. Võib-olla jäi Kersti Rosenbergi jäibiitalis olev, jäi kõrva see lugu ja vot siis pakuti välja Tiit Tali, sa tegi meil kõik tekstid. Ja see tuli selline tekst, mis läks kohe nagu nagu 10-sse selles mõttes, et jäi kohe meelde ja siis sai see lugu lindistatud ja ema oli siis juba paar aastat käinud igasugustel üritustel ja ranna nagu sel ajal olid tantsupeod ja siis me hakkasime vaikselt lindistama ja ja üha rohkem ja rohkem raadiost sai seda tehtud. Ja niimoodi see lugu sai linti ja siis ta läks, kohe läks popiks, seda mängiti hästi palju, ma mäletan, Tõnis Erilaid mängis seda hästi palju ja siis siis oli vähe raadiojaama praktiliselt, et noh, nagu muid ei olnudki ikkagi. Ja vot niimoodi ta siis läks. Iga lugu võib-olla ei ole selline, et noh, mis kannataks nagu kogu aeg raugematult ja see oli küll selline, et seda võis iga iga pidu pidi ka mitu korda võib-olla isegi tegema, et, et see nagu vastikuks läinud, endal endal ei tekkinud ka sellist, aga noh, et oh jälle. No meil oli üks asi, mis oli, oli vitamiiniga, oli ka võistlus, et kumb jõuab rutem lood ära teha või kes siis leiab nagu paremad lood ja siis käis selline väike võistlus ja vitamiin, esimest palju esinesime ka. No täpselt muidugi ei tea, palju pidamine esines, aga noh, praktiliselt iga nädalavahetusel kaks-kolm üritust või iga nädal vähemalt oli kaks, kolm üritust kindlasti. Noh, hotell oli nagu hoopis teisel tasandil, nemad tegid hoopis teist musa ja noh, siis oli veel mingeid roki bände, aga, aga vot sellist nagu noh, ütleme nii, kommertsi tegime meie. Töötasime koos Tiit Talisoo oli Eesti raadios, mina olin Eesti raadios, siis oli Andres Esko veel Eesti raadios ja siis tuli meil muusikakoolist tuli Peeter serbakov ja kes trummimängija Lembitu ajaloo siis oli seal juba Ivo Varts ja oh, seal oli palju tegelasi ja, aga seal ei olnud meil naguniimoodi mingid vaidlused, mis lugu teha või, või kui kellelgi mingi lugu meelde, siis sai kohe ära tehtud ja ja selliseid olulisi vaidlusi meil nagu ei olnud, et seltskond nagu klappis kõik, et ei olnudki mingeid sisemisi võitlusi, et kas seda lugu teha või mitte, kellelegi meeldis, järelikult meeldib ka mõnele teisele veel, et see käis niimoodi, tegelikult seal meil suurt madinat ei olnud. Hääbus sellepärast, et tähendab, kuna ja need piirid jäid nii väikseks juba Eesti on ikkagi suhteliselt väike. Ja siis me hakkasime Anne Veskiga tegema, kuna temal sai ka seal Muusik Seif ja vitamiiniga, mis tal seal olid, kõik sai nagu nisu otse tahtis Venemaale minna ja siis kuna see väiksus nagu rõhus juba ja siin oli igast muid, teeme rahalisi probleeme palju, kui palju teenis ja tuli kogu aeg aru anda, kui mina neid asju ajasin, siis ma tai nagu selles mõttes ükskord nagu isu otsa, et ah, ei viitsi enam ja siis tekkis selline mõte, et oh, läheks Annega, saame küsida, et kas te ei taha tulla ja siis me muidugi reisisime väga palju Venemaal ja vaat siis hakkaksid perekondlikud põhjused. Üldiselt lapsed siis ei saanud seal vahepeal oli seitse, kaheksa kuud aastas olime reisu peal ja noh, siis ei olnud seda nagu kodustel põhjustel võimalik üldse. Ja siis hakkas nagu noh, niimoodi, et kogu see asi hääbuma nagu, nagu selles mõttes bändi, et me moodustasime Veskit taustabändis ja niimoodi ta läks nagu.