Puukonnad elavad puu otsas, noh see väide kõlaks nagu selline aforismete mõtle või on, või selle poolest, et ta on selline võine asi siiski puugonnaga nii lihtne ei ole kaugeltki mitte, et kogu elu ja kaugeltki mitte iga Puukonna liik ei ela puu otsas. Mõned käivad ikkagi veekogudest ka, kuigi suhteliselt väheseks ajaks lähevad nad sinna. Väga paljud liigid, puukonnade liit tõepoolest, elavad elu lõpuni puu otsas ja just nimelt see peamine, kõige kuulsam ka perekond Tendrobaates ongi puugan, kui selline tark sõnaus, nii-öelda need elukad tõepoolest. Kuid mitte veekogus, mis oleks kuskil jõega või järvega või kasvõi lombiga seotud vaid taimede kellukatel, lehtedest koosnevate kellukate sees olevas tillukeses tiigikeses, mis troopilises metsas reeglina on vihmametsas igal juhul vihmaperioodi jooksul ja tegelikult läbi aasta mingil määral ikka veega täidetud. Peamiselt sellised kellukad on taimedel, kes kuuluvad Promeelijate hulka. Bromeeliad on kõikidele kindlasti teada, ananass on Promeele ja tal on ka selline tutikli kelluka moodi lehtedest selle maitsva käbilaadse moodustise peal. Havisaba oli aastaid ja aastaid õudsalt populaarne nii-öelda aknalauapealne potilill Eestis havisaba, see on Promeelia taskulill ja veel paljud-paljud, teised bromeeliad, kes elavad puu otsas, on Epibüüdid. Nad vajavad nagu rohelised taimed kunagi valgust. Kuid sellise hästi tiheda troopilise metsa põrandal on praktiliselt pime. Ükski endast lugupeetav roheline tain, kes peab ikkagi fotosünteesima seal elada normaalselt ei saa, puude peal eri tasandid. Troopilises metsas elab ja eluaeg elab seal hästi palju õige mitmest 100-st liigist taimi, nende hulgas orhideed loomulikult ja ka bromeeliad. Vaat selline väike konnake, mis võib-olla kaks ja pool kolm ja pool sentimeetrit pikk, mõni on suurem, mõni on isegi väiksem reeglina eredavärviline, mida muuseas, sügaval maa lähedal troopilises metsas on nii pime, et seda näha küll ei ole. Ta on hoiatava värviga, see konvaat siin meil on väga tähtis sõna öeldud. Hoiatav värvus, hapossemaatiline nii-öelda värvus, mis tõepoolest kõikidele, kellel on värvinägemine teatab väga kindlalt, ma olen õudselt mürgine. On väikegi gene natukene vett ja paigutab sinna viljastatud marjatera, millest koorub reeglina üks kulles. Kulles on nagu kulles kunagi, tal on lõpused Konsarbekest lõpus lehekest, aga vasakul pool seal kukla peal kolm paremal pool ja tal on saba ja tal ei ole esialgu jalgu ja ta tahab süüa. Aga mida ta seal sööb? Sääsevastseid seal loomulikult leidub, kuid kahtlemata liiga vähe. Kulles ikkagi tahab palju süüa, kullesed on kuulsad, õgardid sellised ja tõepoolest meie konnade kullessed, mida nad kõike ise teineteist kah vahest erinevalt täiskasvanud konnast, kulle seal on midagi hammaste taolist, nad on küll Sarbijat moodustised ja vahetuvad kiiresti ja kasvab neid juurde, aga nad ikkagi on teravad ja kõvad ja nendega saab õekkisi vendi süüa. Nii et see väikeõgard seal tahab süüa, mida Ta siis sööb. Aga emme, kallis, armas, õudselt mürgine. Puukonna emme hoolsalt käib teda külastamas ja manustab talle. No ütleme, jutumärkidest kasutamisena panustab sinna vette viljastamata marjaterake. See on troofiline muna ehk seegi muna ja nii saabki sellest suurepärasest loomakesed sellest kuule, sest ükskord päris puugond. Mürk, mis nendel loomadel on seljas limas on üks võimsamaid loomseid mürki maailmas üldse. Mitte igaüks endale vaates perekonna, kui ma ei eksi, 29-st liigist on nii tapvalt mürgine, kuid on selliseid, keda sa paned lihtsalt supilusika peale. Hetkeks istuma laseb ta jälle minna nutteraariumise, näiteks annad selle lusika inimesele kes hakkab sellega kuuma suppi sööma kahe tunni pärast, see inimene on surnud. Selline mürk, kui umbes kuus-seitsesada milligrammi, seda mürki jaotada võrdselt kõikide inimeste vahel, kes elavad praegu maa peal, no võtame igaks juhuks 1000 milligrammi, võtame terved grammi keemiliselt puhast mürki jaotada võrdselt, seda kogust ma pealt inimkond kaoks. Aga jumala eest, see mürk ei ole loomakese poolt suunatud just nimelt inimkonna hävitamisele, vastupidi nendel loomalt, kes teil ei ole midagi suurt inimeste vastu. Nad üldiselt hoiatavad, et jah, ma olen mürgine, ära puutu mind ja ootavad, et inimene ära läheks, jäetakse neid rahule. See mürk on võimas vahend hallitusseente vastu niiskes kliimas suhteliselt pimentuses, ka mitte päikese käes, kus saaks noh, kas või kaheminut. Patogeensed liigid on surmavalt ohtlikud. Ma olen parasitoloog, eluaeg olen olnud ning ütlen teile enda poolt minu vastastest nii-öelda parasiitidest ma neid uurin, aga ma ei saa öelda, et ma neid kõiki hirmsasti armastan. Armastan ma ikkagi peremehi, karvaseid ja sulelisi ja kalu ka. Kuid minu vastastest kõige rohkem pean ma lugu kui kõige tõsisematest vastastest, loomulikult viirustest ja seentest. Ja ilmselt konnake võttis ka selle seeneküsimuse väga tõsiselt oma evolutsiooni käigus ette. Reeglina nad tõesti ei haigestu.