Metskits pole iial kits olnud ega kunagi kitsaks kahmitte. Ta on Hirulane, see on väike hirvekene. Kuid ta on tõepoolest väike hirvekohta ja ta tõepoolest natukene meenutab kitse, loomulikult kitsad On õõnes Sarblasetud veislased kitsaste alamsugukonnast. Nendel on siis sarv, ollusest sarved, mis on eluks ajaks ja nendel sarved on isastel, kui emastel lahingurelvaks on, kui me räägime päris kid, sellest on emaste kitsede sarved, Naton sirgemad, nad kasvavad rohkem lähestikku, nad on suunatud rohkem ette ja ülespoole ja nad on väga-väga teravad selliste sarvedega, kui neid lüüa vaenlasele, kõhtu, kõrri või ribide vahele võib tekitada jubedaid sokusarved. Loomulikult on turniiriks kõverad, nad on väga suured ja nendega tõepoolest kedagi tõsiselt. Haavad on väga raske. Kuid jutt on metskitsest, kes, Ainus liik hirvlaste sugukonnast Kell sarved on ka emastel. Siis loomulikult Kabert, ainult isane Kaber kannab sarvi ja vahetab neid kord aastas. Emased, armsad loomad, toredad mõnusad, loomulikult sügisel innaajal on väga huvitatud sellest, et vaadata, kuidas need isased ikkagi turniiri peavad ja isased peavad turniiri vastavalt reeglitele. Sarved lüüakse ainult sarvede vastu. Emaste puhul. Neid emaseid loomi te punase kaltsuga ei peta. Nad saavad aru, kes on pahanduste tekitaja ja lähevad Madoori tapma. Õigesti teevad. Vabandust, jah, noh, ei meeldi mulle ka riida, see on loomulikult tohutu elegantne, aga no ikkagi loomade tapmise viis mis minu meelest ei tee inimesele eriti au. Et ta on nende paganlike omal ajal väga-väga tähtsad loomulikud, aga nende paganlike kommet küljes ikka veel nii hirmsasti kinni ahneid ahneid, vanade kultuurtraditsioonide jumaldajaid. Miks me inimsöömisega enam ei tegele, see on vana ja väga kultuurne traditsioon eelkõige. Aga see selleks. Lähme edasi Kaberi pulmamänguga. Nii et isastel sarved on loomulikult harulised. Aga vot mitte kõigil. Ja just nimelt metskitseliigile on küllaltki omane, et isastel loomadel kindlad genotüübi puhul loomulikult see on geneetiline omadus, kasvavad sirged ja siledad ja mittehargnevad sarved nagu mõnel emasel kitsel. Ja vot selliste sarvedega, isegi kui neid lüüakse isased, löövad sarved, teised oma rivaali sarvede vastu ikkagi saab tappa kogenud, hargnenud, korralike normaalsete sarvedega isane metskits reeglina ei üldse astugi üldse ei astugi samme selleks et siledate ehk tapjatüübi sarvedega isasega turniiri pidada. Ta lihtsalt loobub, läheb ära. Kas see etappi tüüpi siledate sarvedega loom on siis võitja? Muidugi mitte. Emastele loeb turniir. Turniir ei leidnud ased, järelikult see on autsaider, see tüüp, kes jäi siia kohapeale emased lähevad vaatama, kus on turniir kus nad möirgavad, kus nad löövad sarved sarvede vastu korstnat proovivad teist oma rivaali oma vastast külili paisata. Ja kui nad teevad, et isased loomad hargnevad sarvedega haruliste sarvedega, kui nad teevad kõik turniiriks ette nähtud võtted normatiivselt, vaat siis võitja ja võidetud ei ole mingisugune supertshempion ja siis teine hale luuser üldse mitte. See, kes võitis, see jälitas mõnda aega, põgenevad, alla andnud liiva oli, siis said nad emaste nähes kokku nuusutasid teineteist ja koos tulid tagasi võitja ees. Aga vat see, kes auga kaotas tema järjeli ja tal ei ole pea norus. Alati tegelikult loomaliigist valib emane, kuidas on lood inimesel? Otsustage ise, aga minu meelest ikkagi, härra asi on teha ettepanek. Ja proua asi on otsustada, kas jah sõna või ei sõna öelda. Olgu sellega kuidas on, igatahes kuidas sügisel kohtate metskitse isast metskits, kel on siledad mitteharulised sarved, olge ettevaatlikud, seal on, võitab kogemata. Aga ikkagi.