Arktika on tohutu suur, parajalt mitmekesine, kuid siiski üsnagi üsnagi piiratud kiskjate loomade jaoks vähemalt kiskjate jaoks piiratud toitumisvõimalustega suhteliselt kasina ressursiga ökosüsteem ja kogu. Kiskjate kooslus. Ni kiski, jälikud imetajad, kärp, hunt, polaarrebane, kõika röövlinnud rong, kaljukotkas. Isa jääkarujahitegevusest ja tema jahiõnnest see sõltuvus võib-olla ei ole absoluutne kausaalne, nii öeldavat karu suri ja kõik teised surevad ka. Kuid ega palju ei puudu. Vaadake jääkaru isane on ainus karu, kellel ei ole mitte mingisugust niinimetatud uinakut sellist diapausi moodi perioodi aasta ringluses, kus ta tõepoolest pikalt pikalt pikalt midagi ei söö, on kuskil koobas või urus või pesas. Või kui see on näiteks aasia kaeluskaru Kaug-Idas, siis hästi suure võimsada uurija või mandžuuria või hõbe või hiire pähklipuuõõnsustest seal need puud, kes muuseas kasvavad meil kasvõi Tammsaare pargis. Teate, nüüd oled võib-olla näinud seal hästi suured, korraliku kartuli suurused tumerohelises karvasest, kergelt kleepuvaks nahast pähkleid ja selle tumerohelise. Kuid Kaug-Idas kodus nad kasvavad, sellisteks kaeluskaru või isegi kaks karu võivad sinna talveks minna puuõõnsustesse. See puu on sealjuures elus. Karudel on hästi palju huvitavaid talvitumist või näiteks päikesekarul. Malaisia karul kõige väiksemal karul on siis kuiva perioodi jaoks selline varjupaik hästi põnevad varjupaigad ja emasel jääkarul on vähemalt kahekorruseline, tihtipeale õige mitmest korrusest koosnev lume sees ja kaljude vahel hästi suur ja õige mitme toaga erilise ventilatsiooni šahtiga ja pikkade salakoridoridega lumekoobas. See kõik on lume sees lume all kaljude vahel. Ja kui see on kogenud tõesti võimsate elukogemustega väärtuslike elukogemustega emane jääkaru siis teeb ta oma härberid sedasi, et seal ruume, kuhu isa jääkaru päris kindlasti ei pääse. Et tal on vaja poigi peita isane jääkaru, maksku mis maksab, kui ta avastab väikseid karupoegi. Ta lööb neid maha. Sest. Ökosüsteemi ja jääkaru on vähemalt maapealsetest või poolenisti mere kuid enamasti siiski maapealsetest kiskijatest kõige suurem, kuni tonni võib kaaluda isane jääkaru tavaliselt see on kuskil 700 kilo, pluss-miinus emane 300 400 kaid harva isa selle jääkarude vastu ei saa. Ja isane jääkaru Peab väikseid poegi hävitama tingimata, kui ta neid avastab, kui ta neid leiab. Sest ta on maksimaalne tarbija super konsumend või ülim konsulteerinud ja tema arvukus ja tihedus tohi olla liiga suur. Karm aga töötab nii, et emane jääkaru. Kui tal on kogemusi, siis ta oma häärberi ventilatsiooniavad ei vii kohe. Nii-öelda. Kohe ülesse kaks, kolm meetrit lund, eks ole, ja kohe avanoored, emased jääkarud. Reeglina teevad selliste lühikeste ja püstisteni vertikaalsete ventilatsioonikäikudega pesad ja sealt loomulikult ventilatsiooniavast õhku tuleb auru, seda on kaugelt näha ja tuleb lõhna. Kogenud jääkaruema teeb kas või kahe 30 meetri pikkune aga maaga ja siis lumekate pindalaga paralleelse käigu ja viib selle välja hästi kaugel sellest paigast pesas, kus tal pojad, õhk, mis tuleb pesast, jõuab jahtuda, see on Arktika nii põhjalikult, et ei tule ei aurusammast ega lõhna. Mida kindla peale otsib seesama isane jääkaru, kes on tegelikult kõikide kiskjate, kogu koosluse arktilise, kiskjate koosluse jaoks heategija. Ta tirib kaldale pooleteisetonniseid vorske. Ta püüab kõiksugu elukaid loomulikult ta hea meelega võtaks etega norralaste naftapuurijad ja nii edasi ja kõik on võimalik, aga temast võib aru saada isane jääkaru. Tal ei ole mingit uinakut. Ta kütib kogu aeg ja kaheksa-üheksa kuud järjest, terve kooslus saab tükikese kaupa, osa tema saagist ja ka karupojad, kellel õnnestub ellu jääda, kelle emad on nii tublid, et nendel õnnestus poegi kasvatada? No ütleme kuskil 70 80 kilosteks. Selliseid isased jääkarud reeglina.