Tere, mina olen Lea Liitmaa ja teie kuulate uunikumi. Lea Liitmaa on Tallinnas sündinud tüdruk, kellel nelja aastaselt sai lemmik mänguasjaks klaver. Olles kolm aastat klaverit klimberdades kodurahu rikkunud, sai Lea endale uue mänguasja, viiuli ja sealt edasi ka kõiki ülejäänud pillid, mille mängimise järele isu tekkis. Rõõmsamaks sõbraks peatajaga siiani oma esimest mänguasja klaverit ning kohe saame teada, mis on Lea vaieldamatu lemmiklaul. Üks minu lemmikbändidest on alati olnud ansambel apelsin. Ansambel apelsini on tegelikult jube palju häid lugusid. Aga ma mäletan, et üks lugu, mida laulis Ivo Linna, mille pealkiri on aeg, ei peatu. Ma mäletan, et Ivo Linnast testis kord saade ja siis näidati loo videot ja video oli vist tehtud kuskil Pirita purjespordikeskuse, sest siis Ivo Linna laulab seal. Ega seal eriti palju midagi ei, olen vist tehtigi selliseid videoid eriti palju, midagi ei toimunud. Aga lihtsalt laulja vidinat pisut liigutama. Ja siis selle video lõpus peaaegu lõpus. Ivo Linna naeratab esimest korda selle ideaalse. Ja ma arvasin meeletult Ivo Linna, kui ma nägin stereo naeratust, aga vot kuna mul ei olnud tollel videomakis, ma kahjuks ei saanud seda peale võtta, muidu ma oleks seda vaadanud ja vaadanudki vaadanud. See oli nii armas mälestus. Tänase uunikumi sõnad kuuluvad ott Arthurile ning viis Tõnu Aarele. Viimane neist räägib nüüd asjast lähemalt. Lugu pealkirjaga aeg ei peatu, hakkas sündima juba 73. aastal. Ma olen palju mänginud restoranides koos džässmuusikutega ja seegi on minu ellu jätnud sellise omamoodi jälje. Nii et sealt kujunema ja siis aastal 74 75 kuni 75 oli Siberis sõjaväes, siis võttis juba sellise kuju, nagu ta praegu umbes all tulles sõjalist välja aastal 75 või tulid ansamblisse Ivo Linna. Ma ka oma loominguga ja alusest, mul oli plaanis sellest bossanawa kuna just moodi hakkasid tulema diskorütmid ja meie insener Enn Laidre paljud teisedki soovitasid, et mis me teeme, korraliku disko. No sellest, mis siin ikka tegime sellise otsuse ja tore on see, et Jaan orderiga siis Laari tänava Jaani korteris köögis panime paika kõik viiulipartiid ja mängis üksi need raadiomajas siis sisse neli eraldi viiulit ja siis vot niimoodi see lugu valmis saigi. Muidugi kasutasime seal, meil oli õnne, me saime igasugused juba efektipedaale, kasutasime neid ka, see oli oma aja kohta päris uutmoodi saun, essiiv. Millal, noh, lõppfaasis puid juurde ja niuksed, see alguse käik ja et need on nagu siis kollektiivse vaeva saanud kogu sellise kuju, ega siis igaüks on osalenud selle loo tegemisest lõppfaasis. Ma pean silma humal riiki, kes bassipartii mängis sellise ja, ja metena orkestreerinud. Kollektiivne looming. Ott Arder oli juba sel ajal võiks öelda meie ansambli sõnademeister, temale me siis ehitasime selle valmis, tema pole. Aga siis ma mäletasin purjed ja see oli seoses selle olümpia, aga noh, see oli Eesti televisioonis, et mingi konkreetne saade ja siis andi loob, mängime markeeriti, nii ta oli, sellel ajal tehti saateid hologramm mängima ja kõik markeerisid ja see oli kus asja juurde ja eriti kahju muidugi. Ooperit, mis on kadunud siiamaani ja omal ajal oli veel Eesti televisioonis oli lindipõud, nii et kahju on sellest, et kuna ei olnud, siis tõmmati saade siis sealt üle helistati, mingi uus asi peale samas kohutavalt vaeva nähtud. Karpina režissöör tuleb siis andku teada või kellelegi sellest saatest koopiagasse sellel Glehni lossis me tegime, me armastame ooperit, selline saade. Nii palju eesti videoajaloost.