Tere, minu nimi on Anto Raukas ja te kuulate uunikumi. Akadeemik Anto Raukas on mees, kes omal ajal on patsi löönud ja sinasõprust joonud paljude Nõukogude Liidu kosmonautide. Ka tänasel päeval on ta enesepühaks ülesandeks võtnud viia Eesti üle tuumaenergeetikale. Samal ajal kui tulevikus terendab Eesti oma väike tuumajaam, räägime meiega härra Akadeemikuga hoopis muusikast. No minut on küsitud näiteks, et mis on minu lemmikraamat ja ma vastan selle peale pahva šveik. Ja eks seal on ka palju põhjendusi ja kui küsitakse, et milline on siis näiteks ei minu lemmiklaul või, või üldse lemmikmuusika, mis ma vastaksin selle peale, et mul on alati väga mõjunud Heli Lääts lauldud laulu, et ei me ette tea, mis elu meil tuua võib. Sellepärast, et peale aastate laps pole näinud inimeste surma, olen näinud palju laipu olen olnud ka rasketes olukordades kaugmatkadel, kus oli vähe lootust eluga tagasi tulla ja nii kosutada on kuulda sellist ilusat, rõõmsat, rõõmsat laulupisik jäi, sisendab optimismi, sellepärast et kui inimene kaotab optimismi raskes olukorras, siis ta ongi pääsmatult kadunud. Arvan, et, et see meeldib ka paljudele teistele eestimaalastele, sellepärast et kui me vaatame näiteks ka laulja Georg Otsa esituses ja ikkagi on nii, need on aegumatud eesti kultuuris. Heli Lääts, Nõukogude Eesti estraadi esimene daam, veetlev ja väärikas, kes alustas oma lauljakarjääri 1900 viiekümnendatel aastatel, kui spordi ja muusikahuviline neiu tuli pealinna laulmist õppima. 1960. aastal lõpetas ta konservatooriumi, saades esimese eesti lauljana estraadi laulja kvalifikatsiooni. Ent juba kooliajal sai temast konkurentsitu estraadilavade valitsejanna. Heli Lääts on esinenud ja salvestanud palju koos legendaarse Emil Laansoo ansambli ja Eesti raadio estraadiorkestriga ning on olnud ka pikaajaline filharmoonia solist. Palusime Heli Lääts meenutada ise laulu, ei me ette tea, mille originaalpealkiri on, kes rahasse raha jõudmist tema repertuaari. No lugu on tegelikult minu repertuaaris olnud üsna üsna üsna üsna kaua esimesi lugusid üldse, mis Eesti raadiosse nagu ülipopulaarseks sai, see oli vist, kui ma ei eksi kuskil 56-l ja seitsmenda aasta aastavahetusel ja pärast seda, kui kui Aleksander Rjabovi kaudu jõudis see laul minuni ja me lindistasime selle tema ansambliga ning, ning siis ta läkski nagu kulutuli Eesti rahva hulka ja sellest ajast peale see laul on minu repertuaaris püsinud kuni minu viimaste kontserdid. Nii et ta on olnud soovikontsertidest, on rahva nõudmisel rahvas teda lõbuga kaasa laulnud. Ta on läbi paljude nii tele kui raadiosaadet läinud ka üle 50 aasta juba kõvasti. Nii et üks selliseid kõige sümboolsemaid laule võib-olla oma sisult, kui nii võiks öelda. Ja muidugi selle lauluga. Laulma, mitte tol ajal, kui loosid, loosimängud olid moes, nõuka ajal hakkasid teda laulma, mitte ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, vaid ütlesid ei me ette tea, kas volga või sulepea, mille sa võid võita loosiga, nii et rahvas tegi omamoodi selle laulu nagu ümber. Aga noh, ta on tõesti väga sümboolne laul selles mõttes, et ega me ju ei teagi, et millegi eluvaid üllatada võib ja ja viimasel ajal ma laulsin teda, mitte nüüd, kus mul endal lapsed on, vaid laulsin, kus meil lapselapsed on. Nii et vaadake, kui kaua üks laul vastu pidada eesti rahva ja, ja noh, tegelikult kogu maailma meeles ja keeles, sest tegelikult see laul on ju pärit turisti repertuaarist ja Rocky filmist meest, kes teadis liiga palju. Ta jõudis tõesti väga kiiresti, sest tol ajal oli ju meie muusikatur kõrv raadio küljes kinni ja ja need lood kirjutati raadiost üles ja niimoodi nad läksid ka meie meie rahva hulka, nii et kõik niisugused toredamad ja populaarsemad lood, need jõudsid üsna ruttu meie rahva hulka. Enamiku minut tõlketekstidest on Heldur Karmo sulest tulnud ja ta on tõesti üks fantastiline fantastiline sooja olnud nende tekstide suhtes, sellepärast ta ei ole iialgi ükskõikselt suhtunud, ta isegi oskas niimoodi need testid tõlkida, et rõhud ja täishäälikute kombinatsioon ja kõik see läks nagu ühte originaaliga ja selle tõttu oli neid tõlkeid väga kerge ja hea laulda.