Mõtle, kallis hing, mida sa teed, kui sul korraga sünnib mitusada last ja sina sealjuures ei olegi kala. Ja tõepoolest juhtub ka sedasi imetajate maailmas arvatavasti mitte ainult Tasmaania kukkur kuradil, arvatavasti mõnedel teistel kukkurloomadel sünnib neid praktiliselt embrio kesi. Sina emakene ei tohi neid puutuda ka mitte, nad lähevad kohe lõhki. Nad on nii õrnad. Ainus võimalus lasta nendel minna kukru sisse. Nii-öelda ronima ema kukru sisse, mis avaneb saba alla nagu kõikidel kukkurloomadel, välja arvatud kängurud kängurlased kängurud teatavasti hüppavad ja isegi puude otsas elavad puu kängurud hüppavad samuti okste peal. Nii et lähtekohaselt terve selle sugukonna esivanemate mass, nii palju, kui neid oli. Kõik olid just nimelt hüppajad, loomad, järelikult kukkur ei tohi avaneda ema saba alla ehk ema kehast väljapoole ja tahapoole. Ema hüppaks lihtsalt laste pealt. Nii et teistel kukkurloomadel tõepoolest kukkur avaneb tahapoole, saba alla ja vot sinna siis ronivad ja, ja sõiduuid võidusõidu, kõik need väikesed embrüod reeglina kaks või kolm Juua libudeni, kõik ülejäänud kaovad ära, kuivavad ära ilmselt. Nii et looduslik valik muidugi töötab, muidugi toimib liigisiseselt praktiliselt pidevalt, ei alati liigi piires, ütleme nii, aga evolutsianistikaga me praegu enam ei tegele, vaid vaatame, kuidas see väga, väga väga karismaatiline loom, kellest on tehtud kui hirmsast ägedast, agressiivsest, ülitugevast, võimsast, parajalt kurjast. Igatahes väga-väga ohtlikus loomas hästi palju näiteks multifilme. Ei ole vist mingit kahtlust. Seesama kukkurkuradi, kel on väga võimsad lõuad, tugevad hambad, selline jässakas robustne kehaehitus on ilmselt garaibese. Seal. Tema ökosüsteemis elab päris pädev kiskja kiire ja väga osav. Kuid Tasmaania kukkurkurat tõepoolest otsib räimed ja see on väga haruldane toit ja tal on lapsi toita ja tal on neid kasvatada ja nad piinavad ema poolsurnuks iga päev, püüdes temaga teha absoluutselt kõiki asju, mida ühel loomal elus teha tuleb, mängides katsetades. Nad õpivad ja ema on ülikannatlik, see on väga armas loom, jubeda häälega. Tunnistan üles. Tõepoolest, hääl on lausa kole. Ja kui ta teeb oma punase suu valgete hammastega hästi pärani lahti ja hakkab karjuma sellise krigisema häälega ja pealegi veel silmad, tal mustad peas põlevad lausa okei, inimene kohe formeerib, moodustab endale arvamuse sellest loomast kui jube, tugevast, väga ohtlikus ja mis on kõige tähtsam kurjast, kurjast, kurjast sõbrad, loomad ei ole ei kurjad ega head. Nad ei saa olla sooloogiliselt pahelised, loomad on loomad, nad on definitsiooni kohaselt süütud. Kuri, paha, võib-olla ainult see, kellel võib. Sanitaarnii nagu seda häälid ja kui Jotid loomulikult ka rotid. Aga nendest kõikidest mõni teine kord