Te kuulate Raadio kahte saada kõik puhuvad on palunud endale külaliseks Evelin Ilvese, Evelin, tere tulemast. Rõõm kohtuda. Tere. Evelin, kui ta uksest sisse astusite, siis ausalt öeldes tegite meid natukene relvituks, öeldes, et te väga ei taha kuulda prouatamist, mis sunnib mind sissejuhatuseks küsima, et kuidas me teid peaksime kutsuma või teie poole pöörduma on kasvatatud just nimelt, et presidendiproua tiitlit siis esimene leedi ja võib-olla sinna midagi veel juurde, kuidas me peaksime kutsuma teid? No, mul on nimi nimepidi nii nagu no kõik eestlased omavahel suhtlevad, et mükstaks mingisuguseid muid liideseid kasutama, et Eesti ei ole seisuslikku ühiskond. Prouad ja härrad märgivad reaalselt seisusi, see ei ole meile omane. President presidendi abikaasa ei ole mingi kõrgem seisus, vaid nad on täpselt samasugused inimesed nagu, nagu kõik teised. Ja minu isiklik kiiks. Sealjuures on veel see, et kui, kui mind pro vaadatakse, siis mul on endal tunne, et mind üritatakse kastistada. Mindi, üritatakse raamida, mingisugusesse raami toppida, mis on, mis asetseb kellelgi peas, et ma olen inimene nagu teisedki ja, ja kui me lasta kellelegi ootustele, siis ei vasta. Nii oleme me kõik ju. Nii et küllap olete siis enda jaoks lahti mõelnud ja enda jaoks ka ära seletanud selle liini sina, teie, millest ka siin mõni aeg tagasi ju räägiti ja oli see ettepanek, et näiteks Rootsi eeskujul või mõne muu teise riigikeele eeskujul peaksime täietamisegi arvamust. See oli nüüd üks üks teema, mille peale üks ajakirjanik oli tohutult solvunud, et ta küsis kadriorust minu arvamus selle teema kohta ja siis meie pressiosakonda otsustas, et see ei ole piisavalt tõsine küsimus, et peaks reageerima. Ja siis siis ta oli, oli solvunud. Ma arvan endiselt, et see ei ole mingi tõsine teema, et et inimesed võiksid omavahel suhelda nii nagu neil tunne on, et, et kui me nüüd mõtleme, et millal kasutada sõna teie, siis teisendatakse siis, kui suhtlemine formaalne. Ehk et kui sa ikkagi tunned, et sul on inimesega kontakt, et siis ei ole vaja öelda teie isegi esimesel kohtumisel mitte ühe inimesega saad kontakti ja teise inimesega ei saa, et see on nagu minu meelest väga selgelt sisetunde küsimus. Loomulikult kui on, kui on mingeid ametlikud kohtumised, et siis siis sinna juurde käib ehk mingid rituaalid, muuhulgas ka teietamine. Nii et tänases intervjuus võib teile öelda sina või jääme teie juurde. No me jälle tuttavaks saanud, ma teid kumbagi ei tunne, nii et te võite vabalt inte heietada, võib-olla me jõuame lõpuks sinatame isendit. Selge see, alustame siis vähemalt teiega. Evelyn kui keeruline on ühel inimesel konkreetselt teie puhul siis astuda sellesse ametisse ehk ehk esindada Eesti vabariiki presidendi kõrval eetikatest Me siin ääri-veeri hakkasime rääkima, kas selle ametiga kaasneb palju taolisi juhtnööre reegleid, mis esimeses järjekorras kiiresti tuleb selgeks teha, et mitte kusagil. Vääratada ja muide siis ajakirjanike kriitikute hambusse sattuda. Need on kaks erinevat asja, et kas tegelikult vääratad või teed õieti ja kas sa satud kellelegi hambusse. Et need ei ole üldsegi omavahel seotud. See kriitika, mida, mida tehakse, on Eestis vähemasti väga vähe sisuline ja ta isegi ei kritiseerita õigeid asju. Ma võin seda täie kindlusega praegu väita, olles olnud kaks ja pool aastat suhteliselt tihti kuskil rituaalide keskel, kus tõepoolest on hetki, kus käitumine on väga reglementeeritud. Alaet on inimesi, kellele sa ei tohi anda esimesena kätt, on inimesi, keda sa ei tohi esimesena kõnetada, on inimesi, kellele sa üldse ei tohi kätt anda. Ja nii edasi ja nii edasi, on värve, mida teatud kultuurides kanda, või on sööke, mida teatud inimestele pakkuda ei tohi. Et on, on selliseid asju on päris palju. Lisaks see, et kas mingis situatsioonis kantakse peaga, et kas peab kandma kindaid, kas kindlad võetakse ära, kui sa annad kätt ja nii edasi ja nii edasi. Aga iga inimene, kes sellesse situatsiooni satub, tal on ümber siiski nõuandjad, kelle, kelle töö on anda õiget nõu. Nii minulgi. Ja ma tunnistan, et kõik on ikkagi alati väga täpselt läbi mõeldud, nii see, kas ma kannan kuskil kübara, et võin, ma seda ei kanna siis on ju päris kummaline pärast jälle kuskilt ajalehest lugeda, et et kuidas sellised isehakanud eksperdid ja targad ütlevad, et oi, see kõik oli nii vale ja kole. Aga see kõik on tegelikult alati väga täpselt läbi palutud, see on alati ka ka külale külastatava või külastava riigi protokolliga läbi arutatud, tihtipeale ka kuni värvi toonideni välja. Nii et seal ei ole väga palju isetegevust. See jätab mulle mulje natuke nagu raamistuses elamisest, et kui me siin mõni aeg tagasi just sellest raamidest rääkisime, siis ka teie, kui te sinna ametisse saite või noh, seda ei saa vist nii-öelda, et sattusin, sattusin pigem just ja sattusite siis, kas, kas te võistlete ette kujutada, et see kõik on nii raamistatud? See kõik on nii tõesti millimeetri või värvitooni pinnal kirja pandud või oli teie jaoks mingil hetkel ka nii-öelda peaga vastu seina jooksmist, et kuulge, aga niivõrd päriselus ei tehta, et miks järsku meil nüüd on selline eriti peenetiketireegel. Ei ja ei ole, ma teadsin küll ja ega neid raamistusi ei ole ju nii palju, et need on ainult teatud kohtumiste juures või teatud teatud tasemel visiitide juures. Enamus elu on täitsa normaalne ja ma arvan, et võib igaüks endale oma elu seeski ise kujundada, et see on suur müüt, et ta, et sa pead, et sa pead kuidagi elama nii nagu üks, teine või kolmas inimene ootab. Nii ja naa, et nei. Pealegi. Teks inglise kuningannaga, kes kes on üks maailma kõige võimsamaid monarh, kellega suhtlemine on väga reglementeeritud. Ma olin temaga juba enne kohtunud, kui, kui mu abikaasa presidendiks sai ka mitmete teiste riigipeadega, et ma olen küllaltki selge ettekujutus olemas, et kuidas ametlikud kohtumised käivad ja see ei üllata mind, need võib-olla mõned väiksed nüansid, et kui tehakse riikliku pidulikku õhtusööki, et siis näiteks lilleseaded pannakse laudadele võõrustava, baaririiete toonides ja, ja igasuguseid sellised väiksed nüansid olid mulle teadmata, aga need on võluvad. Aga küsimus, mis vahele segas, on see teie jaoks ikid, amet ja töö. Jah, on see elukutse, kus on tööpäevad ja kus on puhkepäevad? Need on kaks erinevat küsimust. Loomulikult on see töö, sest Ma küll selle eest palka ei saa, aga mul on Brida kohustusi, mida ma pean, pean täitma. Kui nüüd öelda vastata teisele küsimusele, siis ei ole tööpäevad ja puhkepäevad ei ole ka reglementeeritud tööaegu. Et on päevi ja neid on päris palju, kaasa arvatud näiteks nagu tänane, mis algas kell pool kaheksa aja lõpeb tõenäoliselt pool 12. On reede, mis algab ka kell seitse ja ma jõuan õhtuks härmale, ma arvan, et kella 10-ks ja laupäev ei ole seekord jälle vaba. Nii et ma aeg-ajalt kirjutan omale märkmeid üles oma emotsioone, kogemusi, arvamusi, et siis siis ma ükskord huvi pärast kirjutasin, siis oli järjestikust, viies laupäev, kus tuli üles tõusta kell kuus ja minna kuhugile, siis ma kirjutasin üles ühe laupäeva lihtsalt, et kus ma siis teel Tartust Tallinnasse sõitsin härmale, selleks, et oma last kaks tundi näha ja ta pärast tänas mind kolm-neli päeva järjest. MS oli suurepärane idee, sa tulid ja tegid mulle lõunasööki. Nii et seal ikkagi piisav suur koorem Ei koorem ei ole, aga koormus on küll suur. Ja et kõik küsivad meie käest ka, et Ooed, kas te suvel ikka saite mingit vaba aega, et siis siis meil oli kevadel ja suvel niimoodi üks visiit teise järel nii meiega visiidid välja kui vastu võtta. Esimene juuli oli esimene päev, kus me pidanud kuhugile minema ja siis seda aega oli täpselt 10 päeva ja siis läks jälle lahti. Kui palju nende visiitide puhul te saate ise kaasa rääkida, et milline teie programm hakkab näiteks välismaal välja nägema või milline on siis kui võtate vastu teist riigipead tema abikaasaga koos teie programm siin Eestis. Mina olen siin nüüd teinud ühe väikse muudatuse võrreldes sellega, kuidas varem oli, et muidu tavapäraselt on need niimoodi olnud, et et näiteks, kui visiit läheb välja, meie lähme külastame mõnda teist riiki, et siis kooskõlastatakse see, see riik, mida külastatakse, see riik pakub välja. Presidendil on alati mingid kohtumised, mida, mida meie riik soovib saada. Vastuvõttev riik pakub, mida nemad tahaksid, missuguseid kohtumisi ja, ja siis abikaasa puhul tavapäraselt käib nii et et siis arutatakse, kust ta käib kaasas, kus ta ei peaks käima kaasas ja siis pakutakse sellele ajale midagi. Ja loomulikult küsitakse, et mis on siis näiteks minu puhul, mis on minu huvid, mis on minu huvialad. Ja siis tavapäraselt on see mingi kultuuriprogramm, viiakse kuhugi muuseumisse. Või ka kui, kui sa tead ise konkreetselt öelda. Et ma näiteks teadsin, et ma tahan Barcelonas minna Picasso muuseumisse, siis sinna ma läksin. Et, aga nüüd nüüd ma, me proovisime visiidil Inglismaale, et kas see töötab, kui ma ütlen, et ma tahan ka omad kohtumised. Ma tahan minna sotsiaalministeeriumisse ja saada kokku nende inimestega, kes tegelevad laste rasvumisevastase programmiga. Et ma tahan saada kui nende inimestega, kes kes korraldavad spordielu Inglismaal ja olümpiamänge London 2012 jäin siis äraootavale seisukohale ja kõik kohtumised lepiti kokku ja ma käisin ja, ja nad olid mõnevõrra niimoodi üllatunud, sest kunagi ei olnud seda juhtunud, et mis asja üks kleidiga tahaks saada. Aga oli hästi huvitav ja kasulik. See on uus diilest diplomaatiasse. Ei, ma ei tea, need vähemasti presidendi abikaasa puhul suhteliselt uus, aga toimib. On teil teiste presidentide abikaasade seas kedagi seesugust, kellelt inspiratsiooni saate või keda vaadates tema tegevust jälgite pidevalt vaadates tunneb, et noh, te ise tahaks tahaks olla ka midagi sarnast samamoodi käituda, samasuguseid, näiteks eeskuju anda või midagi teha. Ei et sest kõik inimesed on ju nii erinevad, mul ei ole mitte kunagi olnud see selles mõttes ees kujunesid iidoleid, mul on inimesi, keda, kes mind huvitavad, kelle tegemisi ma huviga jälgin. Keda ma imetlen, aga mitte seda, et ma tahaks ise samasugune olla. Nimetate näiteks siis? Ma jälgin näiteks huviga ja tõsi, tihtipeale imetlusega Sandrat, gruusia, presidendi abikaasat, tal on väga, väga raske minu meelest ja ta tuleb nii hiilgavalt toime oma elu ja tööga ja ta suudab kõige selle suure segaduse keskel, mis seal on ja siiski ka veel oma isiklikku initsiatiivi rakendada ja välja mõelda, asju, teha asju, luua asju, et ta on tõesti minu jaoks imetlusväärne ja muidugi alati ju sa jälgid neid, keda sa tunned, et me oleme temaga head tuttavad ja ja eks me siis ühtteist jälgima ja üksteisele vahel kirjutama ja. Kuulsate naiste tähtsate naiste elulugusid loeta. Ma olen lugenud läbi pool Hillary Clintoni raamatut. Ausalt öeldes, seal oli nii palju sellist, mida ma teadsin. Et ta jäi mul jah, kuidagi pooleli. Ta jäi pooleli juba kaks aastat tagasi. Olen lugenud, et ma olen mingi periood olnud elus, kas mind huvitasid kunstnike elulood? Ja siis ma lugesin küll tookord lugesin vist kokku ligi 30 siis niipalju kui oli saada. Joonistus välja mingi periood, mingi kindel. Et sellest Impressionistide prantsuse intressionisti perioodist oli, oli hästi palju neid lugusid ja ja et nende raamatute lugemisel mul täiesti tekkis Pariisist ja sellest elukeskkonnast nii selge oma nägemus. Ja ma teadsin umbes, kus nad kõik elavad. Nii et kui ma Pariisi läksin, et siis mul oli esimene asi, kohe käik, mund paatrile on ja nendesse piirkondadesse Ta, et vaadata, et kuidas see nagu tegelikult on, sest see fiiling oli nagunii tõeline. Üle õue sinna Kadrioru väliskunstimuuseumisse ka aeg-ajalt ikka jõuate või kumusse. Mõlemasse päris tihti, et ma olen käinud erinevate kroonitud peadega, presidentide abikaasadega, kumusse, alati saadetakse meid ja need on. Meil on väga head naaberlikud suhted, pilte vaatavad KUMUs vaatamegi pilte. Seal ei ole ainult nii-öelda nagu võileivad ja klaasid. Kui võileiba, kui meie käime, me käime pilte vaatamas, et me käime tava tavaliselt seal on ju nii palju erinevad, et me käime, vaatame seda, mis tavaliselt külalisele võiks huvi pakkuda. Keeraks kella Evelin natukene tagasi ja, ja mind väga huvitaks, millest teie lapsepõlves mõtlesite, sest vaevalt et ühe tüdruku unistuste hulka kuulub presidendiprouaks või või sellesse ametisse jõudmine selleks sattumine, mis neid huvitas, näiteks põhikooli- ja gümnaasiumiastmes. No ma tegin päris palju sporti, iluvõimleja, kõik 11 aastat ja selle peale läks mul päris palju aega ja ülejäänud aeg kulus, mul põhiliselt kulus lugemisele, ma tohutult palju lugesime, on isal, oli palju raamatuid ja isa oli meil selline raamatukoi hüüdnimega persoon ja ja minul oli aselugemise pisik, et et me tavaliselt õega kohtusime hommikul kuskil kella viieni rajal köögiukse peal, sest meil oli kaks tuba, meie õega elasime ühes toas. Ja siis mina lugesin kuskil kella nelja poole viieni, läksin magama ja siis tema tuli hommikul vastu, et õppida, et kuna tema oli selline hommikuinimene ja mina olin ööinimene. Ja siis siis ma ütlesingi niimoodi ette, et ma vahepeal lugesin läbi näiteks kõik Sola raamatut järjest disain, mingi pildi. Siis ma lugesin Foyfangerite järjest kõik, mis oli ma alustasingi sellega, et vist see seiklusjutte maalt ja merelt kuskilt pealt 10 või mis ma olin. Ja siis ma lugesin ka nagu järjest kõik, et näiteks keskkooli lõpukirjandi ma kirjutasin eesti uuema kirjanduse kriitika ja ma lugesin läbi, ma arvan, see oli poolteist meetrit, oli neid raamatuid umbes et mul oli isegi WCs oli üks hunnik ja siis ma lihtsalt kogu aeg lugesin, et mul oli kotis igast järjekorrad, olid tookord siis poodides ja igal pool ma kogu aeg lugesin neid ja siis siis mul. Ma mäletan õudselt hästi seda feelingut, et mul on selline tunne, et see uuema aja Eesti kirjandus, no mis oli siis kaheksakümnendad, eks. Et see on vaimselt tasakaalutu. Ma kirjutasin oma lõpukirjandi 16 lehekülge. Kes kõige tugevama kriitikanoole sai? Ei, ma ei kritiseerinud üldsegi kedagi personaalselt need olid ju seal ei olnud päris palju, niiet et oleks olnud ühte autorit palju seal oli lihtsalt palju autoreid ja palju raamatuid. See, kuidas maailma nähti, tundus mulle kuidagi nihilistlik. Aga see oli ka selline aeg, kui me praegu tagasi vaatame. Kui palju mõjutas raamatute huvi ja huvivõimlemise vastu muid tegemisi koolis olite hea õpilane? Jah, muidugi üks klassi parimaid loomulikult. Matemaatika, keemia, füüsika, kõik see tuli lugemisega kaasa. Ja loomulikult matemaatika oli üks mu lemmikaineid. Need raamatud. Olles arstiteaduskonnas teinud viis keemia eksamit kõik erinevat sorti keemia. Keemia ei olnud lemmikaine koolis, aga ülikoolis see on jälle puhtalt keemiast tekkinud keemiaeksamite tegemisest tekkinud tunne, kui, kui ma viienda ära tegin seal eest anorgaaniline keemia. Ja siis mul oli selline tunne, et oo, ma suudan terve inimese ilmselt valemites üles. Täna on see teadmine säilinud, aeg-ajalt. Vaata veel vanu õpikuid, hoiate ennast siis kursis asjadega? Jah, ühe või teise sellise huvitavama üheni valemit ma ikka suudan kirja panna ja ma arvan, et see, mida, mida sellisest selliseid aineid noh, niisuguse tasemega õppides annavad, nad annavad arusaamise asjadest. Et sul ei ole vaja meelde jätta mingisuguseid valemeid ja detaile, vaid sul on vaja mõista protsesse. No kui me tänasel päeval räägime sellest, mis koolis toimub, siis ma ei tea, kas see on ajakirjanike sensatsioonijanu või ongi olukord nii hull, et peamiselt jõuab meediasse koolivägivald ja sellega seonduv Ma arvan, et see on jah, kajastamine. Et tegelikult on ikkagi toredad koolis ikkagi alles kõikjale kadunud. Kindlasti mu ema töötab koolis, teeb lastele iga päev süsti seal ja, ja loomulikult on, on palju muutunud, eks, et ja aga enam-vähem kõik koolid on ikkagi hästi positiivsed kohad. Tuleb ette. Aga näiteks internetiajastul olete te nõus, et need ajad, kui ka WCs raamatute hunnik vedelas on pöördumatult möödas nooruse jaoks? Ei ole nõus, seda on kogu aeg ähvardatud, et kui kui jälle mingi uus meedium tuleb, et siis kõik vanad kuhugile surevad, mina ei usu, et raamatut kuhugile ära surevad. Eks ma arvutist ei ole pikki tekste üldse mugav lugeda. Teiseks arvutiga voodis olla on ka suhteliselt ebamugav raamatuga palju mõnusam. Ja kolmandaks raamatud pakuvad nii välja, nad pakuvad eriti. Ma mäletan lapsepõlvest, et nad pakuvad sulle sulle kui lapsele, kes siiski ei saa väga palju otsustada. Minu tütar ütles mulle nelja aastaselt. Et emme, sina saad kõik teha nii, nagu sina tahad. Aga mina pean tegema nii, nagu sina ütled. Et mõtle, mul on palju keerulisem. Ja mul on see väga selgelt siiamaani, mul on kogu aeg meeles, et see on tõesti probleem ju, eks. Ja raamat on see, mis annab sulle, annab näiteks lapsele totaalse vabaduse, ta läheb sellesse maailma ja seal keegi ei ütle talle, kuidas asjad on, see on puhtalt tema mõttemaailma küsimus. Rääkimata sellest, et kui palju raamatud avardavad nii sinu maailmapilti, sinu teadmisi, sinu arusaamist kui lihtsalt keelt. Et ma ise olen lugenud elu aega hästi palju luulet. Ja, ja et meeles, nii et kui ma kohtan selliseid inimesi, kes kaan luuletusi armastanud, et siis see on üks kõige suuremaid naudinguid, on see, et kui sa suudad ennast väljendada viskad kolm või neli luulerida, et keegi inimene vastab. Et see on viimati toomas Walkmaniga, pildistasime stiiri jaoks pilte ja siis meil täiesti seal olid kõik inimesed olid sellised, kes suutsid luuletusi tsiteerida. Et fantastiline, pluss näiteks kui ma lugesin Gailit, Gailit oli ühel perioodil minu lemmikkirjanikke eesti kirjandusest. Ma tundsin, kuidas emakeel hakkas, tuli minu kõnekeelde, tal on väga pikad laused, ta õnneks pool lätlane. Tal on väga spetsiifiline lauseehitus. Stiil, see tuli mulle üle. Et raamatut mõjutavad meid hästi palju. Kas teie loete, Kadri ei ole raamatuid ette või on see pööras ajagraafiku tõttu see inimene, keegi teine. Loomulikult, meie, mitte kunagi ei loe keegi, keegi teine, me loeme üksteise järel, et üks päev loen, mina teine päev loe pissi ja siis, kui kumbki meist ei saa, siis kadrikeel on kõik kontrolli all, ütles, et näed, issi luges mulle nüüd kolm päeva järjest, nüüd pead sina lugema kolm päeva järjest. Graafikul liidult põhjus ja et ei lähe ükski õhtu ilmanamatute magama. On emana selles ametis raske olla. Ma mõtlen seda, et ei ole ju aega ja võimalust tütre eest hoolitseda nii palju, kui, kui tahaks. Ma arvan, et ühelgi emal ei ole kes käib tööl või teeb midagi, kes ei ole lihtsalt kodus, ei ole nii palju aega oma lapse või laste eest hoolitseda, kui ta tahaks. Sest see on temaga olemine, suhtlemine, toimetamine on nii fantastiline, et, et alati tahaks rohkem. Ja ma arvan, et emana ei ole raske, sest kõik on alati korraldatav. Aga lapsel on raske. Kui emme-issi on kusagil visiidil? Jah, et kui me oleme nii palju ära pluss siis see, et et isegi kui sa oled kohal, füüsiliselt oled sa tihtipeale vaimselt ära, et sa mõtled mingeid asju, et sa pead planeerima ja ma kirjutan tihtipeale kas siis enda jaoks või ma kirjutan mõne väljaande jaoks, et siis ma käin vahest nädal aega ringi ja mõtlen ühte mõtet siis laps saab aru, kas sa oled seal tema juures või sa võid kuskile ära oma mõtetes. Pluss siis see, et kui sa sa tead, et sa lähed kuu aja pärast kuhugile ja see on mingi vastutusega, kas ükskõik, kas konverentsil esinemine, visiit või mis iganes, et siis sa ikkagi mõtled. Ja tihtipeale selle peale. Mina võtan kõiki asju nii põhjalikult ette, et ma minu jaoks on hästi oluline, et kõik, mida me kingime, kohad, mida me külastame, et see kõik oleks tehtud selle külalise jaoks kõige paremas võtmes, et tihtipeale läheb ka näiteks selle peale, et välja mõelda, mida kinkida Hispaania kuningannale, kui ta meile külla tuleb. Selle peale võib minna viis sekundit ja selle peale võib minna 500 tundi. Evelin, miks on läinud nii, et kui te lõpetasite Tartu Ülikooli arstiteaduskonna on edasine elu pakkunud teile pigem kõike muud kui erialane töö. Fantastiline. Ma ei oska seda hinnata, seda teate, teie kas on fantastiline või mitte, aga aga kas see on jälle selline juhuste rida, mis kuidagi kujuneb nii et te olete puutunud kokku hoopis muude asjadega kui meditsiin või. Ma arvan, et seal on nii juhused, kui mu enda valitud rikud, loomulikult ka ma ei saa ju öelda, et mul ei oleks olnud võimalust meditsiinis töötada, see oli selline aeg, kus aastal 93, kui ma lõpetasin ülikooli. Ma olen seda sellest nii palju rääkinud inglise keeles, kõik küsivad minu käest alati välis välismaalased, nad on enne minu Siivi läbi lugenud ja öelnud, et miks sa oled arst, miks ei tööta arstina. Ja siis ma võiksin ka sujuvalt siin kohe pidada pikema inglise keelsel sellel teemal, aga aga see aeg oli lihtsalt, et niivõrd kees. Mäletan seda tunnet aga selgelt. Ma tahtsin midagi ühiskonna jaoks teha ja ma tahtsin, tahtsin teha midagi, mis, mida mida ei olnud üldse olemas selles eelmises ühiskonnas, kust me tulime ja ja nii saigi minust üks esimesi turundusspetsialiste, sest turumajandust meil ju ei olnud praegu nii naljakas selle peale mõelda, et ma läksin majandusjuhtide instituuti tööle ja hakkasin õppima siis marketingi seal ja ja, ja kõik, millega seal see oli, rahvusvahelise juhtimise osakonda, millest see ettevõte alguse sai. Ja et kuidas kõigepealt seal tegeldi turumajanduse adapteerimisega Eesti oludele. Kõlab kummaliselt lõbus. Kui lähedal te olite näiteks ajakirjanikuks saamisele, kuivõrd te olete meediasse väga otseselt puutunud? No ma ei tea, et sõltub sellest ju ajakirjaniku definitsioonist, et ma olen Ühel hetkel olnud ühe ajakirja peatoimetaja. Ma arvan, et sellel hetkel ma täitsa olingi ajakirjanik ja siis sellel ajal, kui ma elasin lapsega taluvus, siis ma kirjutasin nagu regulaarselt, ma kirjutasin regulaarselt kodu, kalde ajakirja ja kirjutasin Postimehes Päevalehe arvamuskülgedel, nii et noh, ma ei tea, kas see on ajakirjanik või ei ole ajakirjanik. Kirjutamine tuleb muidu lihtsalt. Kirjutamine tuleb lihtsalt jah, et see on üks minu. See on, mul on täitsa vajadus kohe kirjutada mulle mulle mulle meeldib ennast kirjalikult väljendada. Tähendab see, et kõneb, mida te näiteks viimati, mida ma nägin isadepäeval ette kannataja on 100 protsenti teie oma. Ja ütleme nii, et 95 et on siiski olukordi, kus vahest on nii, et on lihtsalt on nii mitu asja järjest ja kutsutakse kuhugile, kuhu sa tahad minna, aga sul ei ole lihtsalt aega nagunii sisse minna sellesse teemasse, et et öelda midagi mina ja kui te olete tähele pannud või, või jälginud või, või teil on silma jäänud, mida ma ütlen, siis minu stiil on see, et ma tahan öelda alati midagi isiklikku, et seda, mida ma olen ise läbi tunnetanud ja ma tahan öelda neile inimestele, kes kuulavad, et see on alati ma ei lähe mingi suvalist rääkima kuhugile. Ja kui ma seda tunnet ei teki, võimu, seda teadmist ei ole, siis ma loomulikult palun abi. Abilised on olemas. Te kirjutate, eks ole, avalikke kõnesid, teadustöö tekste, akadeemilist teksti, mida veel midagi ka siis päris loomingut, proosat, luulet, luuletusi ei kirjuta. Kas Kadrioru kastamente kohin siis ometi ei anna nii palju inspiratsiooni, et võiks kirjutada? Ei, see on lihtsalt žanri küsimus. Luule on, on väga eriline žanr minu meelest ja ma väga armastan luulet ja see on minu meelest tohutu anne panna ühte, kahte või kolme sõnasse midagi nii palju, nagu luuletuses on, et mulle seda palun. Aga mingeid muid proosatekste, aga siiski sellist ilukirjandusliku või mitte tarbeteksti. Ei, ma ei, võib-olla ma kunagi kirjutan. Mul ei ole olnud aega selleks, sellepärast et ma otsustasin, et ma selle presidentuuri ajal Ma kirjutan ülesse seda, mis seal sees ja ümber toimub. Näis, mis sellega ma hiljem peale hakkan, kas see jääb mulle või me tahame seda kellegagi jagada? Mis tähendavad need päevikud, eks ole, kirjandusmuuseumisse? Ei seo päevik päevikut, ei ole ma kunagi kirjutanud. Ma kirjuta kunagi endale. Ma kirjutan tegelikult alati nii, et ma. Mul on vaja ikkagi suhtlemispartnerit. Et olgu see siis ühiskond või mõni inimene või. See on ikkagi nagu tekst, mis on jagamiseks mõeldud. Veel president tuurist rääkides, kas sellesse ametisse asudes enda jaoks seadsite mingi eesmärgi, et teil on vaja midagi saavutada, midagi muuta et oleks ka mingi tulem olemas. Ja ma seadsin omale selle eesmärgi, et et ma pean, pean leidma mingi teema, mis on minu meelest oluline ja millest on vaja rääkida ja Ma räägin südamest ja hingega ja ma leidsin selle ja see on tervis ja seal tervise juures. Sport loomulikult tervise ümber käib veel. Või on rida teisi olulisi komponente, näiteks toitumine. Et kokkamine on üks minu suur kirg. Aga et sellest ma ei ole rääkinud palju, et see ei ole niisugune minu eriala, see on pigem hobi, et kuigi ma olen pakutud nii kokaraamatu kirjutamist kui kokasaate tegemist, et aga, aga see ei, see ei ole see, et ma kokan rõõmuga oma kodus sama külalistele oma sõpradele ja kuigi tervislikust toitumisest võiks Kaare rääkida, sest ma olen kogu aeg selle vastu huvi tundnud ja ja lugenud selle kohta ja ja ise praktiseerinud ka või, või omal nahal ära proovinud, kuidas üks või teine asi toimib ja nüüd, kui tervisest rääkida, siis, siis ma tegelikult aasta aega kaalusin seda, et mis on, kui, kui võtta nüüd üks inimene, kes ütleme, et võtame keskealise inimese kes on vormist väljas nagu pooled inimesed ikkagi on juba selles eas, et ja kes ei ole võib-olla regulaarselt sporti teinud. Võib-olla ei ole kunagi teinud, kes ei ole mõelnud, mida ta sööb, millal ta sööb. Ja kellel on hakanud tekkima ka esimesed niuksed tervisehädad, et millest alustada. Et kui me vaatame seda, et mis meie, mida meedia räägib et siis, siis tegelikult arstid ütlevad, et et tänu sellele, et meedias on nii palju dieete nii palju retsepte, nii palju tablette mis kõik mõjuvad magneedina, et ja see kõik on niivõrd ebausutav, ehk et seitsme päevaga ei saa keegi seitse kilo maha võtta. Loomulikult kui ta ei ole paastulaagris ja ja ei läbi mingeid spetsiaalseid programme aga normaalsel kujul ja et ja kuu ajaga ei saa vormi, mis tee mis tahad, et, et need retseptid valetavad, mida välja pakutakse, et siis see tekitabki inimestes täiesti tülgastus. Aga et kui ja et, et kui lihtsalt inimlikul tasandil, millest peaks alustama selleks, et ta n enda hea enesetunde eesmärgil ennast vormi ajada, siis mina olen jõudnud selleni, et tuleb liigutada, millest alustada, dieet on nagu teine samm, dieet selles mõttes, et mida sa sööd. Kas pole Evelin irooniline või isegi kurb, et et heategu ei jää karistamata, te võtsite selle tervise ja sportimise teema väga südameasjaks ning mingil kummalisel moel on osad selle kallal nokkima hakanud ette heitma mingeid asju. Täielik jama, et mõnevõrra mind muidugi üllatab see, sest sport on selline asi, mis on nii positiivne asi seal nagu läbinisti positiivne ja hea asi. Ja arenenud maailmas on see kõikjale jõudnud, kui oluline on, on liigutamine siis kui keegi ütleb, et mulle, et ma olen Ede või käin maratonirajal eputamas, siis ta ütleja saab olla tõesti ainult selline inimene, kes mitte kunagi ei ole mitte midagi teinud, sellepärast et vastasel juhul ta teaks, et maratonirajal ei käida eputama, ei ole võimalik, on 1000 kordan lihtsamaid asju, lihtsamaid situatsioone, kus eputada ja meil on, meil on neid eputajaid siin ju väga palju, kes, kes ainult eputamisega leiva teenivadki sport kindlasti ei ole mingi eputamise asi, et ja tervisesport on, lihtsalt ongi tervisesport, seda tehaksegi tervise pärast ja mina ei karda neid. Ma ise nimetan neid valve kurjamite, eks et mitte, need ei ole koerad, ühiskonna valve kurjamid. Ma olen vaadanud, et igal inimesel Eestis, kes midagi üritab teha mingit liini ajada, siis talle tekib kohe üks või kaks või kolm valve kurjamid, kes alati üritavad hammustada igal võimalikul juhul. Mul on kaaned juba olemas ja teha, no mis siis ikka teha, et ei tekita, et ma lihtsalt, ma olen nii veendunud, et see on nii õige asi mida ajada, ja see on nii vajalik, see on, ma olen selle läbi mõelnud ja läbi tunnetanud, see on kõige tähtsam asi selleks, et eesti rahvas püsima jääks. Ma kaldun arvama, et mulle vähemalt on mulje jäänud, et inimestel on teinekord väga tähtis olla samal võistlusel rulluiskudega. Kas Evelin Ilves, mina ei tea, seda, raja peal ei ole tunda, inimesed uitavad mööda, ütlevad, et kes. Ma võin. Ma tahtsingi, pigem situatsioon on selline ja seda, seda on raske mööda saada, seda. Küll täheldanud, et et Tartus rulluisumaratonil oli see aasta, oli, oli lõbus, et oli mitu meest, kes ei lasknud mööda raja peal, vaatasid üle õla ja ma ei tea, kas nad nägid, et olen just mina, aga et, et see oli vähemalt naisterahvas ja siis olid jalad, käisid külje peale ja küünarnukid kõik, et, et ta lihtsalt nagu au pärast ei lase mööda. Et seda on küll, aga noh, tuleb. Kas. Rulluisutamisega ta nii et süües kasvab iso Tahaks ka, rohkem ikka paremini ikka on jah, siiani on olnud. Muudkui kasvab, jah. Aga ma ei tegele ainult rulluisutamisega, et et ma teen mitut asja. Nii et need suusarajad Kadrioru pargis, mida ma sealt läbi jalutades on märganud, on siis teie tehtud. Ei ole. Ei meil ma suusatan suusatamisega tegelema, põhiliselt Lõuna-Eestis mäest alla ei meil. Näiteks Abja Abja vallavalitsus ostis eelmine aasta lausa need suusaradade masina, nii et seal on kooli juures valgustatud suusarajad ja sealt murdmaasuusatamise oma lõbuks. See on rohkem jah, selline niisama lihtsalt rõõmu pärast nagu tegelikult ülejäänud sporti ma teen ka ju rõõmu pärast, mitte sportlike saavutuste pärast. Üks huvi, millest me teie puhul veel rääkinud ei ole, me kõiki loomulikult ei hakka üles lugema, inimesed vaatavad teetseevee otsa ja näevad ise, millega ta tegelenud olete, aga, aga üks viimaseid uudiseid, mis puudutab kleidi disaini, kui tõsine see asi teie puhul on, et olite tõesti teie kleit ja sealt hakkab veel tulema ja, ja inimesed saavadki poes käia ja osta presidendiproua, vabandust. Disainitud kleit. See oli absoluutselt 100 protsenti minu kleit. Ma kunagi tahtsin, tahtsin päriselt moekunstnikuks saada, see oli mul palju suurem saav, kui saada arstiks. Ma ei läinud õnneks, ei olnud piisavalt andekas. Aga ma alati ütlen kõikidele, et ma olengi sihuke tubli käsitööline. Et mulle meeldib teha kätega, mulle meeldib. Ma olen kujundanud kõik oma need majad või korterid, kas me oleme elanud? Mulle meeldib sisekujundus, mulle meeldib kokkamine, mulle meeldib õmblemine. Umbes 12 aastasest saadik õmblesin endale kõik riided ise, välja arvatud koolivorm ja see kestis kuskil 21 22 aastane, ülikoolis sõpradele ka kaasa arvatud. Ma tegin ka oma poiss-sõbrale kaks ülikonda, õmblesin ka mantlid, ülikonnad, ma käisin veel viis aastat tagasi oma ülikooli ajal õmmeldud kostüümiga ja keegi ei saanud aru, et et see on lihtsalt sellise käsitöölise tehtud. Et on võimalik ja kusjuures ma ei õppinud seda kuskil, et ma alustasin Burda lõigetest ja siis hakkasin nende baasilt ise lõikeid konstrueerima, et disainisin ise ja konstrueerisin ise lõikasin välja, õmblesin kõik valmis, et ja tihtipeale ma mäletan seda tunnet, kui oleks teadnud, et see nii keeruline on, poleks ette võtnud, et ma võtsin aeg-ajalt ka hästi keerulisi aplikatsioon tehnikaid ja igasuguseid asju, et mulle meeldis ja siiamaani meeldib. Ja noh, ei ole olnud eriti palju aega, et nüüd ma mõtlesin, et ma võtan ette, et ma õmblen härmale söögituppa, uued kardinad, et üle hulga aja võiks öelda ei või keegi ei tule minu majja midagi kujundama. Aasta lõpp on lähenemas. Jõuluvana tuleb teie koju. Muidugi, mida kiituseks oodata? Ausalt öeldes ma ei tea, et see, me oleme nüüd viimased paar aastat lapsega põhjalikult sellel teemal arutanud, et asjad ei ole tähtsad ja siis me üritame, üritame ka siin selles suunas ise liikuda, et me ei peaks nii tohutult olema mingites asjades kinni ja mina ausalt öeldes ma ei tea, mida ma tahaks, et palju olulisem on, on kui mõni asi on, on mingi mingi emotsioon või mingi Reisma ehk suur reisimees ja matkamatkaedu. Ma ei ole jõuluvanale tõepoolest del kirjutanud. No päkapikud veel ei käi, ka advendil on mõni päev aega, nüüd jõuate. Jah, mulle meeldib ise kingitusi teha sellega, et mida, mida oma sõpradele kinkida, sellega ma tegelen laadi jõulude kontekstis juba suvest saadik. Aitäh tulemast. Võtke heaks.