Raadiopastor Kivisildniku jutlused, 28. köide lugesin just saare metsa intervjuud Briti muusikuga. Muusik töötab kollektiivis fool. Lugesin veel kord ja tegin järelduse, et targad inimesed ei peaks intervjuusid andma. Milleks, kellele on seda nüüd tarvis? Vaevalt, et fooli keegi peale vaimse eliidi kuulab, saati siis loeb või aru saab. Varem või hiljem pööravad targad inimesed jutu selle peale, mis raamatuid nad loevad. Intervjueerija valab veel omakorda õli tulle, rõhutades seda, kui palju keegi loeb. Nii ei peaks tegema. Lollid ei loe üldse mitte midagi ja kui siis Potterit või Justi neile valmistab koogali mainimine vaimset piina. See on kohutav, nagu hõõruks keegi taimetoitlusele kaaviari nina alla. Korraldaks vangilaagritara ääres piknikku. Küüditatud, vahivad läbi traadi ja vesistavat suud. Sina kannad barbeküül minna, muudkui hõgid, juhad, lihakäntsakad valitud veiniga alla. Kalev Keskküla teema. Teine läbiv teema, mis tarkade tegelaste intervjuusid punase niidina läbi õmbleb on see, kui loll asi on televisioon. Antud juhul mõnitati BBCd võrdselt Ameerika näitlejatega. Nõus. Globaliseerumine on teinud oma töö ja lipsuga projektijuhid, ei lase Monty Pythonit enam mitte kunagi juhtuda ega millelgi taolisel kvaliteedil, ühesõnaga kui veidi abstraheerida, räägib Smitty intervjuu planeedi vaimse keskkonna mandumisest. Selged kirjandus langeb ja telekas tõuseb, ühesõnaga kõik läheb vaikselt allavoolu, ainult loomastumine kogub jõudu ja poolehoidjaid. Müügita on mõnus, sport on lahe ja olümpiamedal on püham kui inimelu. Isegi tiibeti tapatalgud kahvatuvad silmapiiril therendava olümpiapronksi kõrval. See kõik on nii ilmselge, et seda üle korrata peaks olema lausa piinlik. Pealegi kordame oma jutu seinale Hiina müürile ostukärule Vändrabelile Laine jänesele ja Rein Veidemann neile. Kui mõtlema hakata, ei ole taoline käitumine mõistusepärane. Terve inimene ei räägi ometi ostukäruga juttu. Palju huvitavam on arutleda teemal, miks on googel parem kui BBC või Hollywood. Miks lehelood, nürimeelsed ja bestsellerite biilsed? Juhtusin lugema just ühte ülevaatlikku teost Põhja-Ameerika indiaanlaste religioonist. Raamat on huvitav, nii võõraste kultuuride kui enda oma mõistmiseks autor keegi ooke hult krants ei avasta küll Ameerikat, aga erinevate hõimude pärimuse asjus teeta täiesti loogilisi järeldusi. Miks erinevad põhjapoolsete jahtimisest, elatuvate hõimude ja lõunapoolsete põlluharijate kombed, uskumused, legendid, isegi muinasjutud just sellepärast erinevadki, et jahimehe elu on erinev põllumehe argipäevast. Jahimeeste loodia kombed räägivad loomadest, isiklikust vaprusest, ühesõnaga kõigest sellest, mida jahimehel on tarvis. Põllumeeste lood räägivad maaemast ja vihmast ühesõnaga sellest, mida on vaja maisi kasvamiseks. Indiaani mütoloogia on väga huvitav. Esimesena pistab pähe Hasso Krulli tõlgitud triksteri juttude valik Loomingu raamatukogus. Paneme selle kõrvale suvalise baltisaksa või skandinaavia autori raamatu, milliseid samuti omal ajal Loomingu raamatukogus virnade viisi ilmus. Vahe on mäekõrgune. Veelgi suurem kuristikaga haigutav legendide kollase ajakirjanduse vahel. Ka suvaline luulekogu, mis räägib puises keeles olemise õndsusest või praekartulite õgimisest ei kannata võrdlust rahvalaulude, klassikalise kirjanduse ega indiaani muinasjuttudega. Miks see küll nii on? Ikka sellepärast, et kontoriinimeste fondi kerjuste ja raha roobitsejate kirjandus on küündimatu Tom, kui jahimeeste põllumeeste oma piisani küttimiseks on vaja väljapaistvat isiklikku vaprust põlluharimiseks, töökust ja tarkust. Kontoris konutamine eelda mitte mingeid võimeid, eri annavadki tooni küündimatuid tüübid. Kui sinu igapäevane elu ei nõua sult kehalist pingutust, vaimset tasakaalu, elukogemust ega isegi tervet talupojamõistust. Mis kirjandust sinult siis tahta saab? Sealt tulebki ainult telemöla, ajalehe ila ja bestsellerite dementsus, sellepärast et linnaelu teeb inimesest häda. Garad mandub ka vaimne keskkond. Asi läheb järjest hullemaks, sest kunagi, kui linnaelu oli alles uus asi ja kontorirotid ei olnud veel oma vaimset tühisust paberile pannud kehtis mõõdu andvana kas põlluharijate või jahimeeste kultuur. Religioonis leiame mõlema mõtteviisi jälgi veel tänapäeval. Nüüd on aga kogu vaimuilm maetud parasiitide tühikargajad küündimatu eneseväljenduse alla. Ja normaalsust pole isegi raamatust lugeda. Perversne ühiskond ei suuda luua normaalset kultuuri. Keegi mäletab veel Nõukogude okupatsioonirezhiimi vaimseid tooteid. Jälk. Paraku ei suuda ka pangaorjad ning sopp luua väärtuslikumat vaimset keskkonda kui kolhoosnikud või poliittrukid. Sellest hoolimata ei näe ma probleemi. Kui inimesed on rahul halva ja eesmärgitu eluga siis ei tohiks neid häiridega rämpsskulptuur. Söögu oma sporti. Aju dominandiga, vähemus sülitab jalgpalli EM-ile läheb laupäeval rabarockile fooli kuulama.