Väga hea meel on siin raadio kahe ruumides vastu võtta. Joel Friedrich Steinbergi, tere tulemast. Tere päevast. Joel, minu üllatuseks tulite raadiosse kaenlas, kiiver ei oleks oodanudki, justkui kui kaua siis selle ameti peal, et teid aitab edasi trikke või roller jah. Paar kuud ma selle suve olen, olen veetnud rolleri seltsis, on niisugune kiirem edasiliikumise võimalus ja sellele pole lube ka jäätis. Lihtsam variant. Lubasid teil ei ole, pole autoga pistmist kunagi sel viisil teinud? Ei? Olen autoga sõitnud küll, aga nendega on olnud niuksed, hoiatavad kogemused, et ma ilmselt ei tohigi endale autot üldse soetada. Et mõned inimesed ei ole justkui rooli Loodud või just nimelt ja ma arvestan sellega ja ei lähe potentsiaalseks kurjategijaks tänavale neljarattalisega. Kuidas kaherattalisega ennast tunnetega, ma arvan, et vähemalt plekk-karp mingil määral kaitseb seal sees olevaid inimesi, aga, aga rolleri puhul ma ei ole nii kindel, et see kaitse olemas on. Ma loodan, et, et mingi mingil kriitilisel hetkel võivad tiivad selga tulla ja siis ma saan lennata, aga muidugi plekk-karbis ei saa kuidagi välja, sealt peab sisalduma tema välja või midagi lõigata. Kuidas sügis 2008 saabub rahulikult, naudin, ilmasid ja tõesti, jah, miks peaks ilm minu rahu ja rõõmu häirima, siis ei saaks paljudel päevadel rõõmu tunda, kui kui ma ilma järgi elaksid. See muidugi on õige, aga, aga hommikul on ikkagi toredam tõusta ja ma arvan, kui päike paistab ning sära ja läheb silmades sedasi, et tundub, et täna üldse ei lähe valgekski, mis asi on päikesest, räägime? No aga räägime siis inimese sisemisest päikesest, mis peaks paistma inimesest endast välja ja valgustama ja rõõmustama teda ennastki. Seda on hea meel kuulda, et teil seal väike olemas on. Täna, kas see paistab ka natukene paistab, mulle tundub Me kutsusime teid siia kui Eesti üht tuntumat lauljat, viimaste aastakümnete käigus olete te koos ansamblitega ja ilma nendeta end nende eesti rahvale väga hästi tuttavaks teinud, aga võib-olla Joel, tahate midagi ise veel tiitlina endale juurde lisada, et meie, ütleme, laulja, kas me lepime sellega, et te olete täna siin laulja või, või tahate midagi veel juurde öelda, et kelleks me võiks teid kutsuda või pidada siin? No eks ma olen natukene heli loonud või laulukesi loonud, võib-olla on liig ütelda minu kohta helilooja aga nii nagu ma hiljuti kuulsin healt kolleegilt vanalt sõbralt Tõnismäel, et isegi tema ei nimeta ennast heliloojaks ja siis ma võtaksin temast nagu eeskuju, ega, ega pürgiks ka niisugusele kõrgemale lennule, et nimetaks ennast heliloojaks, aga et jah, laulu lugude sepitseja siis sellest piisab täiesti ja muidugi oma oma loomingu. Ja kuidas te nende aastate ja aastakümnete jooksul end eesti muusikas tundnud olete? Tõnis Mägi nimi lipsas siit juba korra läbi, ma saan aru, sõber võitluskaaslane, aga, aga selline üldine konkurents, et on seda nii pika aja jooksul lihtne taluda või harjub sellega ära või. Mina ei ole kunagi kogenud mitte mingisugust konkurentsi ja ma ei ole kunagi pürginud kellestki paremaks või, või mingisugusesse, võitlusesse või võistlusesse. Mul on see olnud rohkem niisugune isevoolutee, nii nagu nagu mu lauludki on sündinud. Ilma et ma oleks pidanud neid tegema, vaid need on lihtsalt sündinud. Selles suhtes on mul siis olnud endal väga kerge, et ei ole niisugust võitlust minu elus olnud. Ilmselt natukene too nõukogude aeg vist mõne koha pealt leevendas ka seda, sest siis ju sellist ranget edetabelite arvet ei olnud, et tänapäeval loetakse iga loo samm üles ja alla ilusti ära fikseeritakse, küsitakse kommentaare, aga tol ajal just sellist pingeritta sättimist eriti ei olnud. No ikka oli, aga mitte just nii kraadi võrra kui praegu jah, aga olid edetabelit küll ja, ja ma olin, olin seal sageli ikka tipus. Hoolimata sellest, et teil õnnestus pahuksisse minna, ma ei tea, kui tõsiselt täpselt, aga võimudega mingid lood ju olid. Kui mitte just keelatud, siis ebasoovitavate nimekirjas vist kindlasti, jah. Jah, tol ajal tundus sena tõsisena aga tagantjärgi võtab muigele või, või on võib-olla isegi naeruväärne? No ega tollal siis ometigi artistil laulu loojal nagu olete, ei olnud sellist pinget peale, et kui te võtsite midagi teha või, või mingi looming sündisid, siis teie peas tekkisid ka mingil hetkel nii-öelda eeltsensuuri käärid või raamide totot, äkki ma ei või seda siiski niimoodi laulda või kirjutada, sest ma tean, et niikuinii hiljem seeläbi ei pruugi minna. Õnneks. Minul siukest kompleksi ja, ja ettevaatlikkust ei olnud, mis mind nii mõnelgi korral siis mulle põhjustas nagu tagasilööke, aga aga see tegigi vast elu huvitavamaks ja, ja minu kuulsuse hinnatavamaks, kuna keelati, siis keelatud asjad on mõlemad ja nii on, on see vanasti olnud ja on ka tänapäeval tänapäeval midagi eriti ei keelata, sellepärast ei olegi ka midagi, midagi niisugust väärtuslikku selles mõttes väärtuslikku keelatud vilja. Kuidas teie oma omalajal jala ukse vahele saite? Ma mõtlen just nüüd siis toda estraadimaailma või popmuusika maailma või? See oli, kui mitte ette määratud, siis juhuse värk, et sõbrad olid ka muusikaga tegelejad, mõni läks aga kuskile tööle, raadios töötas või kuna teadsid, et ma kodus laulan ja sõpradega või seltskonnas laulu üles võtta, need, siis see oli tähelepanu äratanud ja ja nõnda see esimene salvestuse proovist tuli ja ja nii ta läks, mis aasta see oli ja kus see toimus, see oli 70. aastal esimest korda ansambliga kooma. Hiljem oli kuskil 75. aastal, kui, kui siis ansambliga sai salvestatud mõned laulud ja, ja need läksid siis eetrisse 76. aastal. Ja sellest ajast saadik, siis nagu olen ma eetris kõlanud. Kuuendast. Aga enne veel, kui tolle koomaga asju tehtud. Kas oli mingi stiil ka, mida tahtsite teha või kedagi tegite natukene järgi või kellelgilt võtsite mingit matti, et vohh, et ma võiks ka niimoodi laulda, sedamoodi esineda. Jah, tol ajal oli, oli mulle nagu iidoliks eeskujuks oli Led Zeppelin ja ma matkasin seda üsna üsna hästi, nõnda et kui sõpradele-tuttavatele sai pärast seda salvestust lastud, siis imestate ainult, kuidas Led Zeppelin eesti keeles laulab. Et see niisugune tore lugu, aga muusik ka haridust teil on, kui palju? Absoluutselt ei ole. On see mingilgi määral olnud elu jooksul või muusikukarjääri jooksul takistuseks. Eks ta võib-olla nii palju on takistuseks olnud, et ma pole osanud ühtegi laulu kirja ise panna, et olen alati kasutanud kedagi, kes mu laulud kirja paneb. Nõukogude ajal oli ju vaja esitada Autorite ühingusse, siis oli teise nimega seal hetkel meeldigi esitada Plaviir ja tekst kinnitamiseks ja siis oli vaja lasta noodistada, ühesõnaga aga pillimäng tuli, pillimäng tuli nagu iseenesest. Üks sõber oli varem pilli näppinud, temalt õppisin esimesed duurid ja siis niimoodi edenes ja arenes. Mis teie esimene suuremasse rahvasse läinud lugu oli, mida tõesti juba teati, mida seostati või mida märgati seoses seolstentseedi nimega? See on siis kooma ajast, kui kui sai lauldud laulu koleda pealkirjaga küll, et ma pesen oma hambaid verega, see ei olnud minu laulu siis tol ajal mina ei teinud laule ja mul ei ole niisuguseid veriseid lugu kunagi sündinud, aga eetris kõlanud, aga, aga muidu muidu nimede salvestused levisid ikka üle Eesti ja ei, see oli nii-öelda kõva lugu. Aga hiljem, kui mul endal hakkasid laulud sündima, minul endal sündisid niuksed, rahulikud laulud, nagu näiteks aeg kaob. No mis ei ole küll minu viisiga, kuid on minu tekst. Ja siis see aeg kaob ja kaob. Saavutas 76. aastal küll hea levi. Raadio kahes stuudios on Niall, Stenfeld, jätkame jutuajamist politseil toona 70.-te keskel, siis, kui laulud raadios kõlasid ja inimesed juba natukene teie nime teadsid, mingid eesmärgid ka muusikas olemas või, või sihid või mõte kuhu poole liikuda, et või tõesti käis asi nii, nagu korraks juba kirjeldasite, et läks nagu nii-öelda vooluga kaasa või omasoodu, et midagi polnud vaja kunstlikult kusagilt kaasa aidata ja ja noh, mis tuleb, see tuleb ja te ütlesite kõik ära. Nii oligi jah, väga rahulikult, et seda asja, aga see tähendab seda, et, et järelikult noh, nii-öelda majanduslikke muresid või probleeme kindlasti ei olnud. Tol ajal muusika tegemine juba aitas nii hästi elada, et ei olnud vaja. Ma ei tea, minna õhtul tehasest. Tegema midagi, noh, eks esimesena aastad muidugi oli see paralleelselt nii muusika tegemine kui siis tööl käimine millega tegelased ma olen õppinud mööblitisleriks, aga sellel alal töötanud suht vähe, aga mul õnnestus saada tööle suveniiride tehasesse või tsehhi salvus, niukene lihas nagu Salvo oli, mis oli muidugi plastmasstoodete tehas, aga aga mina valmistasin suveniiride tsehhis, kistukesin selliseid suveniiri laekaid ja kõik, mis tol ajal siis nende Aja jooksul olid valmistatud, olid, olid minu tehtud käsitöö, käsitöö ja põhimõtteliselt jah. Teil on tollest ajast mõni endal kodus alles ka ikka veel. Kuule, ma kogu vanu asju ja üldse ei ole kollektsionäär, võib-olla kellelgi on siis kellelgi kindlasti on, kindlasti on, neid oli sadu ja tuhandeid, mis siis sai tehtud, siis teate, kelle kätetöö on ja aga see ammendas ennast kiiresti või? Jah, ja ühesõnaga siis tuli see nagu kuulsus ja ja muusika tegemine hakkas ennast Acastlikud võtma ja ja siis ei saanud ju olla mitte ilma töökohata. Mul õnnestus siis niimoodi tööraamat tööle panna nagu fiktiivselt töötada ja, ja sain isegi palka, noh nüüd nimetatakse sponsorlus, eks, aga tol ajal oli see lihtsalt niisugune noh, vastutulek mõne asutuse juhi poolt. Mis asutus see oli, mis fiktiivne töökoht siis oli? See oli kohaliku tööstuse minister, seerium remondi- ja ehitusvalitsus ja mina olin seal siis niimoodi fiktiivselt tööl ja olin ühesõnaga ansambli juht ja sain tegeleda siis rahumeeli oma lusikaga. Aga kuidas tollal käis see nii-öelda muusikamänedžer bändi pool, kes organiseeris teleesinemisi salvestusi või olite ise kogu aeg see, kes pidi otsima neid võimalusi ja kohti. Mina ise ei ole kunagi mingi orbunny mees olnud ega sellega asjaga toime tulnud, aga, aga siis lihtsalt helistati ja kutsuti. Aga kui oli ansambel, ütleme näiteks vitamiin, siis seal oli konkreetselt üks isik, Jüri Mitt, kes, kes menetlusmendiga tegeles ja tema oli, oli ikka suurepärane sellel alal. Ja tollal teise ansambli tegemine, bändi tegemine piisavalt sisse ka tegelikult hästi võib öelda. Elas ära ja see tähendab kindlasti ka seda, et kuivõrd nägu ja nimi oli tuntud ja teada, siis ka poes natuke letialust kaupa, et ilmselt see aitas ka ära elada rohkem ja paremini kuiteistkümneni. See on kahtlemata ja ega seda ei pidanudki ise küsima, vaid kohe tuntud inimesele pakuti, kas te soovite seda või teist tollal tasust tuntud olla? See on tasunud seal, aga no ütleme praegusel ajal tasuta teistmoodi, kuidas kellelegi, mis, mis mõttes siis noh, see tuntus ütleme neid igasuguseid platsi jutte ja ja kuidas meedias kajastatakse kedagi, see on nüüd nüüdsel ajal küll sootuks teistsugune tol ajal sellist asja ei olnud võimalik kedagi poriga üle pilluti või lihtsalt ei olnud võimalik, noh, võidi, võidi rääkida rahvasuu, rääkida mida tahes, aga aga noh, meedia, meedia ei tohtinud endale niisugust asja lubada, et inimest solvata või, või mustata või maatasa lausa teha. No teil endal on küllaltki valusad kogemused, julgeme öelda selle sama asjaga seoses olemas. Kuidas teie nendest löökidest olete toibunud või, või kuidas te toime tulete selliste situatsioonidega? Rahulikult, kui teema üles tuleb, siis lööb küll korra niimoodi fekaali keema, aga üldiselt kui ei tunne ennast süüdi olevat, siis võõbata agu kuidas tahes, noh, ei, ei hakka külge enesele. Aga kuidas see inimestele mõjub, olete te märganud? Ma ei tea kaupluses käies näiteks altkulmu pilke või, või kuidas inimesed lähevad liinile nii-öelda selle materjaliga mida meedia pakub. Noh, et kui vanasti, eks ole, pakuti leti pealt või leti alt paremat kaupa leti peal, siis praegu võib-olla jäetakse näpuga, näitaks jah. Nii ta on, on, on, selles suhtes Eesti inimesed on, on täitsa reageerijad, et nad nad teevad välja. Väga teevad välja ja, ja reageerivad ikka halvale, aga kui head räägitakse, siis see see läheb nagu noh see kuulub nii, nagu, nagu nagu ei olegi nimetatav. Et see peabki olema, kui on midagi head, et seda, seda ei ole vaja üldse bussidega propageerida. Aga kui on jah, niuksed halbu asju, siis seda Kedwatakse, noh, see on tuluallikas, ütleme see on meediatuluallikas ja minu jaoks on meedia Eesti riigi kõige kõige hullem, sisevaenlane. Õhutab, õhutab inimestevahelist Niukest negatiivset suhtlemist ja üldse, kui kuulata Ta uudiseid, siis, siis kõige parem uudis on ikka halb uudis. Ja sellega sellega teenitakse seal tragöödia tegelikult. Ja ma olen saanud ühesõnaga väga väga paljusid ütleme, meediategelasi toita iseenda nimega. Selles suhtes olen ma õnnelik. Nii et mõnes mõttes tänuväärne materjal, eks ole, kahtlemata kahtlemata ja, ja mida rohkem ütleme soolasemat vürtsikamaid teemasid saab meedia pakkuda, seda paremini ta ju teenib, eks ole, tema rohkem tähelepanu tuleb. Aga noh, ega see mulle muidugi minu mainele ja tööle ei ole hästi mõjunud. Aga miks sa Joel niimoodi läinud on, kas tõesti ajakirjanikud reaalselt mõtlevadki asju välja? Mina võin küll kinnitada, et mõtlevadki ega, ega otseselt mitte ajakirjanikud ei pruugi mõelda, vaid on selliseid provok, vaatorid või intrigant, kes lasevad mingisuguse linnu lendu ja siis siis kõik näitavad näpuga. Vaadake, mis lendab, eks ole. Niimoodi ta läheb nagu lumepall hakkab minema ja ma olen jälginud või noh, paratamatult näinud seda, seda lumepalli pöörlemiskuidas, ta suureneb ja suureneb. Ja ma ma ootan kannatlikult, millal ta vastu mingisugust bar Määri puruks ja sodiks lendab. Sest muud võimalust ei ole, lihtsalt, et kaua võib. Aga jumal tänatud, mul on jätkunud kannatust ja rahulikku meelt kogu selle tralli juures ja ma ütleksin, et et ega minu käest Pole paljud paljukeski küsitud ja kui on küsitud, siis, siis on minu sõnad pööratud ikka vastavalt sobivaks sellele teemale et õli tulle juurde valada sinna ja kunagi. Me ei ole vaadatud seda inimest, kes räägib ja keegi pole tulnud selle peale, et et rääkija ju enamasti räägid ikka iseendast. Nii on väga hea maskeerida ennast, kui, kui näidata kellegi peale näpuga. Vaata, see on varas või saab vaata et mis, mis tema teed. Aga igale inimesele jääb silma see, mis teda ennast puudutab, kõige rohkem ja et seda siis väljendada või avaldada, ta näitabki teise peale. Iseendast, aga ta selle lumepalli alla või, või sinna vahele jääda ei karda, sest mitte alati õiglasi ei võidutsema. Ma ei, ei ootagi mingit õiglust, absoluutselt, see on, see on võimatu et siin maailmas mingisugust õiglust jalule saada, ainult et noh, et inimesed peaksid ise vaatama iseendale elu ja tegevust ja pöörama rohkem tähelepanu iseenda asjadele ja probleemidele, mitte tegelema teiste asjadega. Mis antud juhul, nagu, nagu pole ka üldse minu asi, millest, millest räägitakse niimoodi on välja kujunenud lihtsalt ühest ühest jamast, aga mis mul seal Itaalias juhtus, sellest on siis väljakujunenud nüüd niisugune asi, et ma olen mingi monstrum, olgu ma siis kellelegi meelisse monstrum, aga vaadaku see rääkija iseennast, miks talle meeldib sellel teemal rääkida? Eesti meedias ja Eestis kehtivad paraku see, et kui sind üks kordan, vargaks tembeldatud, ükskõik kui alusetult või alusega, siis oled sa varas. Elu lõpuni. Tundub niimoodi, jah, tundub küll nii, mõttetu on minna kohtusse või hakata mingisuguseid õigusi või asju nõudma, kõik on raha peale üles ehitatud ja minna endale õigust ostma. See ei tule kõne allagi, minu puhul vähemalt külmit. Kui palju Joel on seesama teema ja meedia käitumine ja tagasiside või sellised kõlakad seganud reaalselt teie tööd? Lauljana on selle tõttu näiteks esinenud. Ja mis on ära jäänud või, ja palju-palju ja kui on pandud juba juba esinemised ette kinni ja siis jälle lahvatab, lahvatab meedias mingisugune paise seal, siis, siis öeldakse kohe konkreetselt ära, vabandage, et me ei saa praegu kasutad viisakalt, öeldakse ära, mida sinna teha, sest see on meedia. Ei noh. See on teatud teatud osa meediaäri kasutada mind sellisena. Tavaliselt on meie stuudios läheme muusika juurde tagasi, räägime ansamblist vitamiin ja võtame võrdluseks kohe ka selle bändi, kellega koos nii-öelda Joel, seda ilmselt nagu minu ellu tuli ses mõttes, et ma sain piisavalt vanaks, et hakata muusikast midagi taipama. Juba vahet tegema, mis mulle meeldib, mis ei meeldi. Tol ajal oli näiteks eriti kuum laul, tassike teed, viimane tassike teed kaks bändi, mida nad teie jaoks tähendanud on võib-olla nii ei ole õiglane küsida kuuma nagu tähtsam olnud või kumb on nagu teie jaoks sellist olulisemat rolli mänginud või, või olnud suurema märgi tähendusega? Minu jaoks on kõik olnud ühe ühe märgiga ja nad on mulle olnud suureks kaheks ja abiliseks minu loomingu realiseerus keerimisel, sest üksi ma poleks, oleks selle asjaga nagu toime tulnudki, üksi oleksin jäänud nagu iseennast kitarril saatma, aga aga kolleegid olid kõik enamasti palju andekamad selles suhtes, et nad koostöös tulise Arranžeering ja igaüks pani siis oma ande osa sinna laulu sisse. Ühesõnaga mina ainult selle seemne andsin ja kõik, mis vili sinna ümber tuli, siis see oli nagu kollektiivne tulemus. Ma hindan ja austan kõiki neid, neid kollektiive ja kõiki muusikuid, kes minu elus on tegevad olnud. Täna teie ümber ei ole sellist kindlat püsivat bändis ei ole paraku jah. Viimati mängisin väikese koosseisuga niukse triona. Seitse aastat tagasi. Kas te võite seda ilmselt öelda ka, et mingi periood teie muusikakarjääris on olnud selline, kus te tunnete, et olite tõesti oma nii-öelda elu või karjääri tipul ja noh, mõnes mõttes võib-olla mõnel sügise suhedal ja sügaval õhtul te mõtlete, et oh, oleks ka praegu nii Ei, mul ei ole kunagi mingisugust nihukest tippu tunnet või seisundit olnud, ma olen kogu aeg iseendas olnud nagu stabiilselt, ühel ühel kõrgusel ei ole mul tulnud mingisugust kuulsuse upsakust või, või isekust ega, aga ega selliseid tõusus ja mõõnas ja kus ma, kus ma tunneksin ennast õnne tipus ja, või siis kus ma tunneksin ennast mingisuguses sügavikus olevat. Tõesti ka siis, kui kogu eestimaa laulab kaasa tiigrikutsut näiteks või mägramaja ka. Aitäh no tõesti ei ole, tõesti, ei ole. Ma olen selles suhtes väga stabiilne, võib-olla hingeliselt jah, mõjutab kuidagi niimoodi, aga see, see ei tõsta mind seitsmendasse taevasse, kui kui kõik laulavad tiigrikuts. Kui palju on teil olnud kokkupuuteid nende kurikuulsate Venemaa avarustega ja reisidega sotsmaadesse ja tuli seda ette? Minimaalselt, ma olen ühe korra käinud Ukrainas, Ukraina pealinnas Kiievis tol ajal 1980 olümpia-aastal see oli galakontsert, kus ma ansambliga doktor Friedrich esinesin. Ja minu kõige suurem publik oli ühtlasi ka seal, seal oli siis 25 30000 pealtvaatajat staadionikontsert. Inimesed, kes kuulasid eestikeelseid laule. Jah, ja mind kuulutati seal välja, kui rahvusvaheliste preemiatena laureaat, siis oli tavaks niimoodi panna tiitlit külge, aga see ajas mind väga naerma, kuna mind ei olnud isegi isegi lahe lastud, rääkimata kuskile kaugemale välismaale. Aga noh, niisugune tiitel pandi külge. Eks, eks praegusele mujalgi tehakse ju, ei tea kellest tehakse superstaar, aga oli ka tol ajal nihukeste puhvrite tegemine, aga omal omal rahva hulgas ma olin tuntud, aga ma sealt mingisugust mingisugust nihukest kuulsust ei otsinudki. Kui palju teie laulutekstides tegelikult oli probleeme sisse peidetud? Sedasama kurikuulus mägramaja on ta siis tegelikult ka kurikuulus lugu? Minu tegemine on sealjuures väga minimaalne, nimelt laulu tekst on poetess Helvi Jürisson-ilt ja, ja viis on Ameerika kantrilauljat Johnny kärsilt ja kuna olen Johni, kes ka meeldis ja meeldib praegugi, ma kuulasin teda ja siis mulle üks laul jäi väga meelde ja meeldis mulle nimelt männinud black ja kui mulle kätte sattus juhuslikult Se Helvi Jürisson i tekst mägramaja siis ühel korral, kui ma seda mängin, Blacki kuulasin, hakkasin ma spontaanselt seda, seda mägramaja nagu juurde lugema, laulma ja avastasin, et läheb üks ühele, läheb täpselt kokku selle viisiga. Ja ainult siis muutsin ühe minevikuvormi, selles tekstis muutsin olevikuvormiks ja nõnda see laulsid, kokku sai, seal ei olnud taamat. No minul isiklikult ei olnud. Ma ei olnud poliitiliselt niimoodi arenenudki üldse, et ma oskasin niimoodi seda sealt välja lugeda. Aga kui see, kui see laul siis hakkas kõlama avalikult siis ainult seda sealt välja loetigi, kuna see tekst oli ära korjatud. Ajakiri, kus tekst ilmus, see oli lasteajakiri pioneer või täheke emba-kumba, see korjati ära ja siis teatud organid tunnistasid selle riigivastaseks või midagi sellist, aga mina ei teadnud sellest midagi. Ikkagi ma, ma olin, olin nii-nii rumal kõigepealt või täiesti täiesti valgel, ehk et ma, ma ei osanud niukseid asju mõelda. Ja kui mul siis tagasilöögid hakkasid tulema, et kui ma seda laulu esitasin näiteks tuli tuli ühel esinemisel tuli, tuli mees juurde kahe laulu vahele, ütles, et kuule kas sa ei tea, et seda laulu ei tohi laulda? No see mind väga imestus ja ma lihtsalt nagu irvitasid ta üle, et mis jutt see on, mitu korda siis kutsuti mind vastavasse kohta välja niinimetatud KGB-s. Aga ma ei osanud karta, sest noh, et minu, minu mõtted ei olnud need, mida selle laulu juurde mõeldi. Öeldi, et seltsimees stentselt, mis teil selle mägramaja Ja, ja noh, eks ma siis niimoodi lapsikult nemad ära seletasin ka, et noh et minul ei ole selle mõtlemisega midagi pistmist, mida teie mõtlete ja mina laulan, kui looduse ja loomateemalist laulu lihtsalt jäädi rahule. Noh kuivõrd aga noh, ega, ega Siberisse ei saadetud seal kinni kuskile ei pandud ja lasti lahti kui ullike või ma ei tea, mis nad, mis nad minust mõtlesid, maitsed. Kas tiigrikutsu lugu on see, mida te kindlalt oma karjääri jooksul kõige rohkem esitanud olete või mõni reaalne konkurent ka? Kindlalt see ja selle sünnitasin ka niimoodi, et puutusin kokku esimest korda aasta horoskoop idega ja, ja lugenud, et mina olen tiigritähtkujust, siis siis sündiski niisugune laul ja sinna on ka niuksed tõeterad sisse pandud. Ja mida enamasti inimesed ära ei mõista, on see hea või halb. No ma ütleksin, et kellel kõrvad on kuulda, kuulevad ja mõistavad. Ega saagi kõiki panna ühtemoodi mõtlema ja mõistma. Ja ega see pole mingi traagika, et nad kõik ei saa asjast aru nii nagu, nagu ma olen mõelnud, kas teile täna ka uusi lugusid sünnib? Minu laulud ilmselt on kõik valmis ja ma veel niipalju kui soovitakse neid kuulda, esitan neid. Ma arvan, et, et mu laulud on üsna osa, laulud on üsna tulevikku ulatuvad vähemalt oma oma sisu või mõtte poolest. Ja ega nad, ega nad päris ära ei kustu vist ka peale mind. Meie külaliseks oli Joel Friedrich Stein Felt. Joel, aitäh tulemast. Me soovime ilusat sügise jätku teile.