Reisipalavik anymore nakkusraadioeetris. Tere, kallid raadio, kahe kuulajad, taas on kätte jõudnud aeg audiorännakuks ja peale eksootilist Aafrikat püsime sel nädalal Euroopas ning võtame vaatluse alla Šveitsi meie tänaseks reisijuhiks. Din Lään, kes on Šveitsis kolme aastat elanud ja töötanud ning teab seal toimuvast nii mõndagi. TeleMartin, tere. Räägi meile, kuidas ja miks ta Šveitsi sattusid ja mida sa seal tegid? Šveitsi sattusin ma Eesti vabariigi palvel ja täpsemalt töötasin Eesti vabariigi alalises esinduses Genfis ehk saatkonnas ehk saatkonnas. Alalise esinduse ja saatkonna sisuline erinevus seisneb selles, et kui saatkond on riigi esindus mingisuguse teise riigi juures siis esindus esindab riiki organisatsioonide juures ja Genfis, mis asub siis Šveitsis paiknevad väga mitmed rahvusvahelised organisatsioonid. Genfis paikneb näiteks ÜRO Euroopa peakorter, Genfis paiknevad mitmed ÜRO allorganisatsioonid ja samuti ka näiteks maailma kaubandusorganisatsioon ja maailma kaubandusorganisatsioon. WTO oligi minul nii-öelda põhileib nende aastate jooksul. Millest sinu töö siis täpsemalt seisneb? Minu töö seisnes põhimõtteliselt selles, et ühest küljest tuli esindada WTO-s Eesti seisukohti ja teiseks anda teada Tallinnas töötavatele kolleegidele seda, mis nendes organisatsioonides parasjagu toimub ja millised on meeleolud ja millised on kõige uuemad uudised. Seda nii ametlikus kui ka mitteametlikus mõttes. Kas ka seltskonna hüüavad kõige paremini? Seltskonnauudised on diplomaatias alati väga olulised. Kui sa Šveitsi kolisid, olid seal mingid sellised uued omapärased asjad, millega sa pidid harjuma, mida sa poleks arvanud. Ütleme nii, et eks iga kord, kui inimene kolib mõnda mõnda teise riiki, siis on asju, mis on harjumatuid ja mis on nagu uued, aga aga midagi sellist väga šokeerivat mina küll ei kogenud, pigem ma kujutan ette, et inimene võib olla šokeeritud, kui ta kolib sellistesse kohtadesse nagu India või, või kuhugi tõeliselt või Aafrika või kasvõi Jaapanisse. Šveits on tavaline euroopalik, kus eestlane, kes on natukenegi ümbruskonnas ringi vaadanud ei tohiks nagu väga suurte üllatustega kokku puutuda. Positiivses mõttes kindlasti see, et kõik on hästi nagu korras ja Ornungiseks siis bussid, trollid, trammid saabuvad. Kui just mitte sekundi, siis pooleminutilise täpsusega suhteliselt puhas ümbruskond. Kõige suurem elamus, mis oli nagu teistmoodi, oli võib-olla ikkagi täiesti loodus, ehk siis Eesti on ju riik, mis on lame, lame ja Šveitsis on ju Euroopa kõige kõrgemad mäed praktiliselt. Nii et kogu see looduslik tagataust ja see selle looduseilu tegelikult oli see, mis, mis võib-olla kõige rohkem esimesel korral niisugust sügavat muljet, et kasvõi kui sa lennukiga maandud Genfi lennuväljale, siis mõlemale poole jäävad maastikud. Ühel pool on alpi mäestik ja teisel pool on juurad. Et võiks küll öelda, et, et mäed olid üks asi, mis kindlasti jättis päris sügava mulje, mis šveitsi eriliseks teeb? No ütleme nii, et võrreldes oma naabritega Šveits on mingil määral samamoodi samasuguses seisus nagu nagu Eesti, et tal on sellised suured naabrid. Eestil on küll üks Šveitsile on neid paraku isegi mitu. Et nii Prantsusmaa, Saksamaa kui ka Itaalia onju ikkagi suurriigis ja Šveitsis Nende kõrval kuidagi hakkama saama ja sellega seoses ma arvan, on šveitslaste kujunenud välja mingisugune väga iseloomulik ja selgesti äratuntav identiteet. Väga huvitav, kohe räägime seiklustest lähemalt, enne kuulame väikese muusikapala ja nagu ikka, kallid raadiokuulajad, on teretulnud teie kommentaarid reisipalaviku foorumisse. Raadio kahe kodukal aadressil www R2. Ee kaldkriips reisipalavik sinna muide teretulnud ka teie soovitused heade reisimist ja maailmas rändamist käsitlevate raamatute kohta. Nagu igas saates, sest kuulama ka täna erinevat šveitsi muusikat, Martin Hanson mõni Šveitsi lemmiklaul, mida sa tahaksid kuulajatele järgmiseks sisse juhatada? Kui nüüd ausalt sulle ütelda, siis küsimusele, mida ma ka enne saate algust natukene mõtlesime, et mis on Šveitsi muusika ja mis on see, mis Šveitsi sellisest muusikalisest pärandist mulle on meelde jäänud, siis ausalt öeldes ega väga lihtne sellele küsimusele vastata ei ole, nii et ma arvan, et seda võiks võib-olla võtta natukene huumoriga ja mängida Šveitsi sellist kuidas Ella, kui mitte vastuolulist, siis vähemalt mitte just kõikidele sviitlastele suurt naeratust näkku toovat artistinimega. Bobo. Kuigi Šveitsi ja Eestit seob üks muusikaline eksperiment, mis sai teoks mõned aastad tagasi Eurovisiooni ajal, kui Šveitsi esindas Eesti grupeering nimega Vanilla Ninja ja kui ma õieti mäletan, nende loo nimi oli kuul vaims. Olid teised samal ajal seal kui see laul Eurovisiooni karussellis möllas. Seal ei olnud aga küll, aga olen ma päris mitme inimesega sellest rääkinud ja mulle on jäänud mulje, et šveitslased suhtuvad Eurovisiooni sellise kuidas öelda terve irooniaga või sellise suhtumisega, et, et ma ei saaks öelda, et šveitslased Eurovisiooni nüüd väga tõsiselt võtaksid. Küll aga on mul meeles üks esimesi kordi Šveitsi läksin siis lennujaamas küsiti dokumenti, kui ma esitasin eesti passi, siis vaatas piirivalvur seda pass ja seejärel mulle otse, ütles Estoni. Väga tore, nii, aga kuulamegi siia otsa nüüd Vanilla Ninja loo kuul vaip. Me arvame teadvat, millised on itaallased, millised prantslased, ehk siis šveitslaste naabrid ja nüüd Martin on sul suurepärane võimalus maalida sõnadega raadiokuulajale pilt tüüpilisest, šveitslased. Tüüpilistest eestlastest rääkides on oluline teada seda, et see riik tegelikult koosneb kolmest ja kui päris täpne olla, siis isegi neljast keelerühmast ja ma arvan, et Šveitsi siseselt inimeste identiteet baseerubki üsna palju sellel keelel. Ehk siis on olemas prantsusekeelsed šveitslased, mis sa siis peamiselt Šveitsi läänepoolne osa ja kõik see piirkond, mis piirneb Prantsusmaaga ja mis on, lähen prantsuse kultuuriruumile pisut siis kõige suurem osa šveitlustest on saksakeelsed ehk siis keskŠveits põhja, Šveitsi aga natukene ida poolt osa. Ja kolmas grupp on itaaliakeelsed šveitslased, kes elavad siis lõunaosas tikino nimelises kantonis, mis on, mis piirneb Itaaliaga, on olemas tegelikult ka neljas grupp, ehk siis inimesed, kes räägivad niinimetatud rumanši, aga neid on väga vähe ja tegemist on siis Ida-Šveitsis nendes väga mägistes piirkondades elavate inimestega ja selle keele rääkijaid üsna vähe ma pakuks, et neid võib-olla kuskil mõnekümne 1000 ringis. Aga riik teeb päris suuri pingutusi, et seda keelt elus hoida ja nendes piirkondades võimalik inimestel saada romanšikeelset haridust ja On olemas romansikeelseid, raadiojaamu ja nii edasi, nii et nad püüavad seda kultuuri hoida küll, aga noh. Ta on selline, ütleme, unikaalne ja huvitav, aga mulle näib üha rohkem, et tegemist on pigem sellise muuseumi eksponvandiga kui, kui elujõulise keelega. Aga tulles tagasi šveitslaste identiteedi juurde, siis noh, ma arvan, et šveitslased kipuvad ennast sageli defineerima, niiet nad vastanduvad oma naabritele, et et saksa keelt rääkiv šveitslane ei ole kindlasti mitte sakslane ja prantsuse keelt rääkiv šveitslane ei suhtu sellesse eriti positiivselt, kui teda prantslasega nimetatakse. Et eestlased, neil on mingil määral samasugused kompleksid nagu eestlastele, et nad peavad ennast selliseks väikeseks rahvaks, kes nagu suurt midagi mõjutada midagi maailmas ei suuda ja peab seetõttu seda enam kokku hoidma. Et selline, ütleme enesedistsipliin hästi suur korraarmastus, petantlikult seadusest näpuga järgeajamine, ehk siis petantlik seaduste täitmine mis võib aeg-ajalt viia päris grotesksed tulemusteni. Kell 10 õhtul, kui on näiteks majas välja kuulutatud, et peab olema öörahu siis 10, null viis võidakse vabalt juba sulle politsei kutsuda, kui näiteks telefon heliseb liiga kõvasti, muusika mängib või, või vaatad telekat ja on isegi juhtunud seda, et on toimunud näiteks mingisugune sünnipäevapidu või üritus, kuhu inimene on kutsunud oma šveistlastest naabrid, kes on siis täpselt kell punkt 10 ära läinud. 10 minutit hiljem oma endistele nii-öelda võõrustajatele politsei kutsunud öeldes pärast täiesti naeratusega näol, et, et aga see on ju teie enda hüvanguks. Ja päris huvitav, et siit hakkab vaikselt ilmnema, mis on see šveitslase kiiks? Jah? Julgeksin küll, pakkuda šveitslased, teil on väikesed kiiksud aga need kiiksud ei ole kindlasti mitte midagi väga negatiivset, vaid see on miski, mis neid nagu selgelt eristab nende suhtes naabritest. Lott tunnevad suhteliselt suurt uhkust oma neutraliteedi üle, nad tunnevad üsna suurt uhkust selle üle, et riigil läheb ikkagi päris hästi. Tegemist on ju ikkagi ühe jõukama stabiilsema riigiga, kes on suutnud vältida suuri sõdu ja on seetõttu saavutanud nii mõndagi, võiks öelda. Ja Šveitsis on ju ka praegu üsnagi populaarsed sellised poliitilised parteid, kes kes suhtuvad immigratsiooni küsimustesse väga konservatiivselt. Võib öelda, et Šveitsi kodakondsuse magamine on välismaalastele, kes on seal elanud väga kaua, väga-väga keeruline. Nii et nad on suhteliselt nagu kaitsepositsioonil oma riigi ja oma oma elanikkonna suhtes. Milline šveitslaste huumorimeel? Ma arvan, et šveitslased. Ühte huumorimeel on midagi sellist, millest saavad aru kõige paremini šveitslased ise. Ehk siis Ma ei peaks võib-olla Sv eestlasi maailma kõige selliseks kõige lõbusamalt nalja viskavaks rahvaks. Aga kindlasti ei ole tegemist mingisuguste kuivikutega. Üks asi, mis mulle Šveitsis tundus, on see, et šveitslased on suhteliselt kodune rahvas et kui korraldatakse pidusid või või üritusi, siis kutsutakse pigem sõpru enda juurde külla, selle asemel, et minna kuhugi välja. Et kui liikuda ringi kõrtsides ja baarides, siis kohtab seal rohkem välismaalasi kui kohalikke. Et nad on suhteliselt kokkuhoidvad inimesed ja välismaalastega läbivad nii palju, kui see just parasjagu vajalik on. Ma arvan, et siin on võib-olla mingisuguseid ühiseid jooni eestlastega, kes ka võtavad võõraid suhteliselt aeglaselt omaks. Kas šveitslaste mentaliteet erineb ka vastavalt sellele miskeelses osas nad elavad? Ja ma arvan, et see on üsnagi erinev, kui sa võrdled nüüd näiteks prantsusekeelseid, šveistlasi saksakeelsete või itaalia, keeldudes vaidlustega. Ma ütleksin niimoodi, et prantsusekeelsed šveitslased on avatumad. Nad on energilisem, et nad on sellised rohkem, võib-olla üle voolavamaks entusiasmiga suhtuvad igasugustesse olukordadesse, samal ajal kui saksakeelsed šveitslased on võrdlemisi konservatiivsed, tagasihoidlikumad ja, ja võib-olla nende seaduste reeglite järgimisest veelgi pidantsemad, kui seda on prantsusekeelsed šveitslased. Itaaliakeelsed šveitslased sarnanevad üha rohkem itaallastele ehk siis kõik see joviaalsus ja lai joon, mis on iseloomulik Itaaliale. Seda võib näha ka itaaliakeelses Šveitsis. Küll aga ei saa öelda, et itaaliakeelsed šveitslased oleksid itaallased nendes ikkagi midagi sellist igišveitsiliku ehk siis pisut väikekodanliku reegleid järgivat ja sellist töökat. Ilmselt erinevalt itaallastest on nad ka väga täpsed ja seda, kas šveitslane ei hiline kunagi. Nad on üsnagi täpselt, et kohtumistele tullakse õigeks ajaks. No peetakse halvaks tooniks, kui sa hilined, mis eriti Genfi-suguses linnas, mis on tõeline rahvaste paabel, on, tekitab sageli vääritimõistmisi, kuna mõnedes kultuurides ei olegi normaalne jõuda kohtumisele täpselt õigeks ajaks, vaid kui inimene hilineb pool tundi, siis on see täiesti andeksantav. Šveitslased vaatavad sellele natuke viltu. Šveitsi puhul ei ole ilmselt kellelegi väga uudiseks see, et tegu on üsnagi militaarse maaga. Tegu on maaga, kus kõigile meestele kehtib kohustuslik sõjaväe kohustus, millele lisaks käivad kõik Šveitsi mehed regulaarselt kordusõppustel ning enamus neist omab kodus ka lahingrelva ja laskemoona. Ja siit tuleb ja üks selline huvitav fakt, et kui me räägime šveitslaste seas kõige levinumatest hobidest siis number üks hobi on loomulikult suusatamine, mäesuusatamine siis suvel vastavalt matkamine ja sellele järgneb laskesport. Ehk siis väga palju lasketiire ja inimesed käivad harrastavad märkilaskmist. Nii üllatav kui see ka ei ole, arvestades eriti seda, et Šveits ei ole mereriik, on seal palju järvi, too on üsnagi levinud, on purjetamine, ehk siis nende järve järvekeste kaldal on, on, on väga palju kaisid ja need on suvisel ajal tihedalt purjekaid täis ja üks kõige kuulsam šveitslaste purjetamis saavutus on ilmselt jah nimega lingi, mis on võitnud mitmeid nimekaid rega ette maailmas ja mille üles šveitslased tunnevad loomulikult rinde paisatavate uhkust. Kas keskmine šveitslane on rikas? Jah, seda võib küll öelda, et Šveitsi keskmine elatustase on märkimisväärselt kõrgem kui enamustes teistes maailma riikides. Palgad on kõrged, hinnatase on muidugi ka kõrge, aga ei ole midagi enneolematut. Müüt sellest, et Šveitsis on kõik nii kallis, ei ole alati tõsi. Kallid on teenused, näiteks arstiabi, igasugused kontserdipiletid nii edasi, samal ajal kui tehnikakaubad, autod, niisugused asjad on, on sageli isegi odavamalt. Kuna Šveitsi maksusüsteem on võrdlemisi konkurentsivõimeline, ütleme siis nii. Maksusüsteemidele võime muidugi veel hiljem tagasi tulla. Lisaks on Šveitsis väga kallid toidukaubad ja üks asi veel võib-olla mis, mis puudutab eriti neid eestlasi, kes elavad maal, on see, et nad on väga uhked oma põllumajandusele. Šveits põllumajandus on muidugi maailma üks tugevamini subsideeritud põllumajandusi ent sellegipoolest šveitslane ostab poest ikkagi tingimata Šveitsis toodetud näiteks lihatooteid ja nii edasi. Ja see oma oma brändi või oma margi nagu truudus on täiesti silmaga näha. Üks asi, mis mulle on kogu aeg tundunud, on see, et šveitslased on oma suhtelise jõukuse juures jäänud tagasihoidlikuks. Ja mõned mu tuttavad, kes on külas käinud, ongi välja toonud selle, et teil sõidetakse nii tavaliste autodega et võib-olla šveitslane paigutab oma oma rikkust võib-olla mujale, ta pigem sõidab väiksena ja mitte nii uue autoga, aga selle eest on, tal võib olla soetatud mingisuguseid juveele või kellasid mis on ka muidugi Šveitsile täiesti iseloomulik kaup. Nii et sellist nagu väljapaistvat uhkust ja toretsemist on võrdlemisi vähe. Alati leidub inimesi, kes seda teevad, aga see ei ole šveitlasele iseloomulik joon. Et sellise pillav toretseva eluga paistavad silma rohkem välismaalast. Reisipalavik rändab Martin läänega Šveitsis ja selles kaunis väikeriigis avastamismaterjalid küll, aga võib-olla alustame ülevaadet Šveitsi põnevamatest paikadest ja vaatamisväärsustest, pealinnast, Bernist. Kui me ennem rääkisime inimestest ja jõudsime järeldusele, et prantsusekeelsed šveitslased on väga erinevad saksakeelsetest ja need omakorda itaalia keelt siis ma arvan, et see kehtib ka linnade kohta. Kui me võtame berni, mis on siis Šveitsi pealinn, aga sellegipoolest ei ole ta suuruselt mitte esimene ega ka mitte teine linn siis tegu on sellise väikse armsa saksapärase linnaga, mida läbib jõgi, kus on mitmeid toredaid kohvikuid, restorane, armas väike vanalinn. Ja loomulikult paiknevad seal siis kõik Šveitsi riigiasutused, Bernist mitte väga kaugel asub berne Rooberland mäestiku piirkond, mis on üks Šveitsi tuntumaid suusatamise matkapiirkondi, kus on tõesti hingematvalt kauneid mäetippe võimalik vallutada või neid lihtsalt orgudest vaadata. Sealhulgas ka ja selline nägi nagu Jung Frau, mille tipu lähedusse on võimalik sõita ka raudteega. Prantsusekeelses Šveitsi üks kõige suurem linn on Kent. Ehk siis kohalikus keeles Schenev kus asub ka Šveitsi üks kahest suurest rahvusvahelisest lennujaamast. Ja arvatavasti on Genska üks neid linnukuu Eestit saabuv turist esimesena maandub. Teine võimalus on siis muidugi tüüris aga Genfon selles mõttes pisut erinev ülejäänud Šveitsi linnades, et kuna tegemist on väga rahvusvahelise linnaga tegemist on linnaga, kus võib julgelt öelda, et ligi kolmandik elanikkonnast on välismaalased. On inimesed, kes ei ole Genfis elanud kogu oma elu ja kes on seal võib-olla saabunud vaid mõneks aastaks. Inimesed, kes töötavad rahvusvaheliste organisatsioonides, diplomaadid mitmete suurte rahvusvahelist ettevõtete peakorterid on hilisemas või kaugemas minevikus Genfi kolinud ja seetõttu ongi infil väga selline rahvusvaheline, ma isegi ütleksin, kosmopoliitne õhustik. Ja olen kuulnud šveitslase isegi ütlemas, et Ken ei olegi tegelikult päris Šveits. Väga paljud Šveitsi kellatootjad asuvad Genfis ja kui vaadata Šveitsi kellade sihverplaate, siis tihtipeale võib sealt leida kirjadeni. Genfis tasuks kindlasti käia patexi libi kellamuuseumis, kus on võimalik näha siis praktiliselt kõike, mis puudutab Šveitsi Kellija nende tootmist tegemist. Ning kui üks Šveitsile väga omane nähtus ja asi on juust siis endale õnnestus käia Krieeri tuntud juustuvalmistajate piirkonnas samuti kohas, kus näidatakse turistidele juustutegemise protsessi algusest kuni siis valmis juhtuni ja seda valmis juust on võimalik loomulikult pärast ka degusteerida. Genfi järve lähedal on selline koht nagu peks kus on võimalik külastada soolakaevandust siis küll väga sügava mulje seetõttu, et sind viiakse teisiti nende vaponettidega maa alla kus on siis suured koopad, kus ta teda soola siis kaevandasid, võimalik sõita maa-aluse rongiga ja no see on üldse selline väga selline. Meenutab pisut Tolkieni maailma pöialpoisse ja päkapikke, kes mägedes elanikele. Nii et see on ka kindlasti koht, mis tasuks nagu võib-olla väisamist. Kui sealt edasi liikuda, siis Genfi järve kaldal on veel üks imekaunis linn nimega Lozan kus asub ka üks üsna oluline organisatsioon, nimelt seal asub rahvusvahelise olümpiakomitee peakorter. Aga ka Lozan on linn, kus ilmselt oleks kõigil huvitav mitmedd mõned päevad viibida. Kalosanis on imeilus järve äärne piirkond koos jahtide, kohvikute ja jalutamise Promenaadidega. Lausanne'ist edasi Genfi järve kaldale jääb piirkond, mida nimetatakse Šveitsi reageeraks. Ehk siis piirkond, kus teineteise kõrval on pisikeses linnakeses kus kõigis on võimalik suvisel ajal suurepäraselt aega veeta, jalutada, süüa, juua ja nautida imekauneid vaateid mägedele ja järvele. Šveitsi Riviera piirkond lõpeb sellise linnaga nagu Montree kus toimub igal aastal juulikuus väga kuulus džässifestival, mis kutsub kokku igal suvel kuulsaid artiste ja see on muutunud aastatega üha suuremaks, nii et seal ei ole mitte ainult džässmuusikat, vaid mängitakse väga erinevaid stiile. Selle festivali puhul on muidugi oluline piletid õigel ajal ära osta, sellepärast et heade artistide piletid müüakse väga kiiresti. Häbi küll, aga on alati võimalik osaleda tasuta kontserditel, tänava kontsertidel ja nii edasi. Nii et ka need, kes piletit eelmüügist ei ole saanud, ei peaks kartma, võid, võiksid julgelt kohale minna, tegevust jätkub seal kahe nädala jooksul kõigile. Montrös on muuseas, asub ka järve kaldal Freddie Mercury kuju kuna Queeni laulja veetis oma elu viimased kuud just nimelt seal. Kui me nüüd liigume edasi saksakeelsesse Šveitsi, siis noh, minu isiklikuks absoluutseks lemmikuks on selline linn nagu luts, erand. Kas sealt on ka pärit kuulsad lutserni idud õlut seal muud ei olegi. Lutserni kohta võiks samuti öelda, et tegu on väikse hubase saksa linnaga kus on samuti oma vanalinnaosa, kus on linnamüür, meenutab isegi Tallinna, mõnikord näeb enam võimalik jalutamas käia. Luther asub sarve otsas, nii et, et seal on võimalik purjetada. Avanevad jällegi linna taustal suurepärased vaated ümbritsevatele mägedele ja tegu on väga kauni kohaga, kus peatuda näiteks üheks õhtuks süüa kõht ilusti täis ja jalutada järve kaldal minna lihtsalt magama. Kui me nüüd jõuame Šveitsi suurimasse linnalt Zürichisse, mis on siis saksakeelse Šveitsi pealinn, siis on tegemist linnaga, mis minu arvates kõige rohkem sarnaneb metropolile. Kuigi noh, eks üle kogu Šveitsi ehk lehvib väike väikekodanluse õng. Katab korralikkuse kirme ja väikekodanlikus minek. Zürich on kindlasti ka Šveitsi majanduskeskus. Seal on tasuvad kindlasti olulisemad pangad olulisemalt suuremad ettevõtted, Zürichi ümbrus on üsnagi tihedalt täis erinevaid tööstusobjekte. Šveitsi majanduse süda ilmselt tuksub Zürichis. Samuti võib öelda, et Zürichi ööelu on ehk kõige aktiivsem ja seal on palju noori inimesi pidevalt midagi toimub. Nagu sai öeldud, Zürich on Šveitsi suurim lennujaam ja punkt, kust inimesed Šveitsi saabuvad. Türgist põhja poole asub Reini jõe peal Euroopa suurim kosk. Kus siis vesi langeb? Te mäletan 23 meetri kõrguselt ja vaatepilt on üsnagi lummav. Selle kose võimsus muidugi sõltub aastaajast, nii et arvatavasti hiliskevadel on ta saavutanud oma võimsuse maksimumi ja siis on see elamus kindlasti kõige suurem. Aga ka muudel aastaaegadel tasub sinna kindlasti minna. Kas Šveitsi suguses korralikus riigis esineb mõnes linnas ka sellist nähtust nagu getod? Ma ei ütleks, et nüüd otseselt getosid oleks, kindlasti on piirkondi, kus on võib-olla rohkem immigrante, kus on võib-olla elatustase madalam aga üldiselt ma julgeks öelda, et Šveitsis julgeb inimene ikkagi ka jala tänaval käia, vaatamata ta sellest, kus ta täpselt on. Nii öösel kui päeval. Turvalisuse seisukohast on, on Šveits üsnagi eeskujulik. Jah, kui keelikus on vist neile üsna selline oluline asi, mille poole nad püüdlevad igal rindel. Kuigi kohalikud kipuvad alati kritiseerima ja ütlema seda, et ajad pole enam need, mis vanasti olid. Ja Šveits pole enam see, mis ta vanasti oli. Aga väidetavalt on ka see üks šveitslane olemise väga oluline komponent ehk et see, et kui inimene šveitsi suhtes ülikriitiline samas välismaalastele seda privileegi ei pakuta kriitika riigi suhtes on ikkagi tema kodanike pärusmaaks, vähemalt Šveitsis on seni Aga millised olid need vanad head Šveitsi ajad? Poeomanik võis rahulikult poe ukse lahti jätta ja minna koju lõunat sööma ja tagasi tulles pleti taha naasta. Küll aga on, tuleb mulle meelde, kui me nüüd räägime aususest ja turvalisusest, siis praegusel hetkel on võimalik näiteks mööda maanteed sõites sõita mööda mingisugustest viljapuuaedadest, kus on väljas silt, et tulge sisse kõige oma soovitavad ja meelepärased viljad ja raha jätke siis mingisugusesse purki. Ja noh, on siis mingi orienteeruv hind või tükihind jäetud ka kõrvale, et inimene teaks, kui palju ta panema peab sinna mingisugust kontrolli, ega arvepidamist seal ei jaa, farmer tuleb siis võib-olla paari päeva tagant korjab selle purgi sisu omale ära. Kui just läbi sõitev idaeurooplane ei ole seda emmere korjama Head raadio kahe kuuleb kätte on jõudnud reisipalaviku kööginurk Šveitsi kööki mõjutanud kindlasti ka naaberriigid ehk Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia oma tuntud ja hinnatud köökidega. Ja muidugi on Šveits kuulus oma juustude ja šokolaadi poolest. Milline on traditsiooniline šveitsi köök? Ma julgeks öelda, et šveitsi köögi sellised põhilised iseloomulikud jooned ongi lihtsus talupoeglikust ja maalähedus. See ei pruugi sugugi mitte olla alati halb asi. Tuntumat Šveitsist pärit toidud on loomulikult juusturoog fondüüd ehk siis sulatatud juustusegu, kuhu on siis lisatud võib olla vabalt pisut valget veini ja pisut vürtse, mida siis süüakse kas saiakesega või ka eestlasele väga omaselt näiteks keedetud kartuliga. Samuti on väga populaarne juusturoog raclet, mis samuti nagu fon tüügi on selline toit, mida sa pead iseendale laua peal valmis tegema. Ehk siis laua peale tuuakse väike ahi. Inimesele on käes väike labidas, kuhu peale ta paneb siis juustuviilu sinna juurde näiteks mingisuguseid pärlsibulaid või lihatükke. Lükkasin ahjuse juust sulab kenasti ära ja siis saab seda pärast sealt pealt süüa. Saksa ja prantsusekeelselt Šveitsi, nagu erinevust ei iseloomusta võib-olla kõige paremini selline toitu röstida. Risti ise ei ole tegelikult midagi muud kui kartuli sibulavorm. Aga olles tüüpiline saksakeelse Šveitsi roog, siis prantsuse ja saksakeelse Šveitsi vahelist piiri või nende mõttelist joont nimetatakse ka rästi vööks. Ehk siis piirkond, kus ühel pool eksis saksakeelsel poolel on peamiseks kõhutäiteks või tavaliseks toiduks rösti. Ja prantsuse poole peal kohtab seda toitu harvad. Üks asi, mis Šveitsis kindlasti silma hakkab, on kohalik vein. Ja kui mujal maailmas šveitsi vein poest mind väga naljalt ei leia, siis siis šveitslased ise on oma veinide üle väga uhked ja no mis seal salata, valdavas enamuses joovad ka oma veinid ise ära, nii et eksport on väiksem kui võib-olla mõnes teises ja paremini tuntud veini tootvas riigis aga olevate suur veinispetsialist võib öelda, et et valged veinid on täiesti heal tasemel. Punaste puhul on võib-olla tihtipeale vedamise küsimus, kas satub midagi tõeliselt huvitavat või mitte. Näiteks Genfi ümbruses ja ka mujal Šveitsis on väga sageli võimalik sõita autoga mööda maanteed, kus nii vasakule kui paremale mäekülgede peale jäävad veiniistandused ja on väga mõnus mõnikord sõita mõnesse istandusse sisse kus on alati võimalik veeni degusteerida. Soovi korral midagi osta kaasa ja niisama veinitootjatega maast ja ilmast juttu puhuda. Väga rikkalik on ju šveitsi juustuvalik ja nad hindavad ka juustu Emmendal happen, seller ja ma arvan, neid nimetusi on seal veel küllaga. Ja. Kõik, mis puudutab juustu Šveits lastele kindlasti väga südamelähedane teema. Et kui eestlasele on võib-olla Šveitsi juust seostub kõige esmaselt suurte aukudega, siis ka see, mis aukude ümber jääb, on märkimisväärselt hea. Et kõik juustusõbrad leiavad kindlasti Šveitsis midagi endale meelepärast. Millised su enda lemmikjuustud on? Minu meelest Krieeri piirkonna juustud on päris päris maitsvad, eriti need, mis on kauem seisnud ja seetõttu omandanud eriti tugeva aroomi. Šveits on tuntud ja hinnatud šokolaadi-maa, et šveitsi šokolaadid imbuvad vaikselt üle maailma kõikjale šokolaadi lettidesse. Jah, kindlasti šokolaad on Šveitsi üks tuntumaid ekspordiartikleid ja asja läbi mille või mille kaudu Šveitsi pole, maailmas teatakse. Loomulikult on selliseid, selliseid suuremate tootjad nagu näiteks lind Misson kindlasti leidnud oma koha kõikide maailma kaupluste lettidel ja inimeste kodudes. Küll aga on ka selliseid väiksemaid šokolaadivabrikuid, mida Šveitsi mööda ringi sõites on võimalik kohata ja kus tehakse ka väga unikaalset ja sugugi mitte võib-olla väga tuntud šokolaadi. Nii et ka maiasmokkade on kindlasti Šveits oht, mis suudab pakkuda nii mõndagi. Muuseas, kui me räägime fon tööst, siis fondüüd ei pruugi alati olla mitte juustust tehtud, vaid tuntud on ka šokolaadi fondüüga, kus sulašokolaadi sisse võimalik kasta. Milliseid magustoite šveitslased veel peale sokolaadi armastavad? Kindlasti niisugused prantsusepärased magustoidud nagu Kembrilee või tiramisu on ka Šveitsis väga populaarsed ja tavaliselt söögikohtade menüüdes olemas. Ja noh, eks seegi võib olla erineb kantonid ja prantsusekeelses Šveitsis on võib-olla teisiti kui mujal aga igasugused sarvesaiakesed kvassantid on alati hommikusöögilaual inimestel. Nii et see on ka osakene, sellest riist samuti pikk, sai kõva koorikuga, pikk sai, mis asi, mida kindlasti hakkab inimene igatsema, kui seda järsku ära võtta? Tundub, et rääkida omast kogemusest, kõik sai alla, kusjuures tead, mis see pikk sai, mida siin müüakse, on pehme, saad aru, tal ei ole seda koorikut. Ja näiteks fondüüd söömiseks on see koorikuga sai ikkagi oluliselt etem. Üks kentsakas asi, mis mulle alguses väga palju nalja tegi, oli šveitslaste poolt leiutatud jook nimega Rivella mis nende endi väitel on Šveitsi vastus Coca-Cola-le. Ehk siis tegemist on tavalise gaseeritud joogiga, mis vähemalt nagu veel kord, ma ütlesin, šveitslaste enda väitel pidi olema ülitervislik, kuna sisaldab piimhappebaktereid ja mida iganes. Looduslik, kuhu nii et inimene, kes seda joob, elab vähemalt 100 aastaseks. Aga. Ja ma loodan, seal viibimise jooksul pikendasid oma elu ohtra Rivella joomisega vähemalt viie kuni 10 aasta võrra. Just nimelt, igatahes šveitslaste endi seas on see joobega menukas. Kuigi minu hinnangul on tegemist kõige tavalisemad limpsiga Šveitsis, on endiselt levinud ka selline mõnus kohvikukultuur. Jah, kohviku tuur on üsnagi levinud ja üks asi, mis mulle väga meeldib ja mis minu meelest, mida võiks Eestis oluliselt rohkem olla, on sellised omaniku enda poolt peetavat kohvikut, kus omanik on ise kogu aeg kohal, tervitab sind ukse peal, valab sulle tassi kohvi, pakub sulle hommikul sarasaiakest ja, ja kogu see atmosfäär ja õhkkond on kuidagi väga selline kodune ja sõbralik. Et loomulikult on olemas ka need igasugused keti taala Starbak ja nii edasi. Aga no ise ma eelistaksin küll selliseid väiksemaid ja kodusemaid kohti. Kas šveitslased käivad palju väljas söömas? Kui vaadata seda, et restoranides neljapäevast laupäevani õhtusöögi aja kinni panemine on hädavajalik siis võiks öelda küll, et käiakse palju kuigi taaskord mulle kuidagi tundunud, et välismaalased on rohkem need inimesed, kes käivad õhtuti väljas söömas. Šveitslased tihtipeale ikkagi jäävad koju ja teevad ise, aga restoranide maastik on üsnagi kiiremini. Reisipalavik maailmarännakud raadioeetris. Rändame Martin Lääne juhendamisel Šveitsis, mis on tuntud kui väga neutraalne riik. Ta ei kuulu Euroopa liitu ega NATOsse. Ka mõlemad maailmasõjad läksid Šveitsist üsna rahulikult mööda. Kuidas nad selle neutraalsuse saavutanud on ja kuidas nad seda hoiavad? Mulle on jäänud küll selline mulje, et neutraliteet on küsimus, mille üle Šveitsis nagu väga palju ei vaielda. Et see on olnud Šveits olemise, šveitslane olemise üks alustalasid, kuigi võib öelda seda, et prantsuse keelne Šveits on mõnevõrra liberaalsema euromeelsem ehk siis prantsuse keelt rääkivad šveitslased võib-olla näeksid üsna meelsasti Šveitsi kui just mitte Euroopa Liidu liikmena, siis vähemalt võib-olla lähemalt lõimununa kuigi sisuliselt võime öelda, et Šveits ei ole Euroopa Liidust väga erinev. Nad teevad, Šveits teevad väga tihedat koostööd ja erinevused ei ole kuigi suured. Mis puudutab aga Šveitsi sellises globaalses kontekstis, siis ma arvan, et neutraalse riigina on neil kindlasti oma nišš täita ja nad teevad seda üsnagi edukalt. Šveits on ka tegelikult poliitilise ülesehituse poolest võrdlemisi unikaalne riike, kuna tegemist on konfiguratsiooniga, mis tähendab, et föderaalne riik või see, mida me teame Šveitsi nime all koosneb tegelikult 26-st kantonist. Ehk siis meie mõistes maakonnast. Kuid Eesti maakondadest erinevad Šveitsi kantonid selle poolest, et nad on oluliselt iseseisvamad. Igal kantonid on oma parlamendilt. Kanter võib päris suures ulatuses määrata iseenda seadusandlust. Ja näiteks ka maksusüsteem on kantonite erinev mis praktikas tähendab seda, et inimesed, kellel on keskmisest väga palju suurem sissetulek, kes soovivad näiteks Šveitsi elama asuda nendel on võimalik sisuliselt valida, millises kantonist ja elada soovib ja valida endale sobiv maksusüsteem. Ja kõigele lisaks on võimalik nende kantoni ametivõimudega nendes küsimustes ka läbirääkimisi pidada, ehk siis miski ei ole kivisse raiutud. Ja võimaluse korral on võimalik neid reegleid alati painutada, nii et väga paljud maailmakuulsad tegelased on ennast vähemalt formaalselt Šveitsi elama sättinud. Genfi läheduses võib kohata näiteks Phil Collins, Sid Michael Schumacher, rit šheer elab ka Genfi järve läheduses ja nii edasi, nii et oma liberaalse maksusüsteemiga on ta kindlasti näiteks paljudele inimestele, kes oma varal väga täpselt silma peal hoiavad. Šveitsi üks omapärasid on veel ka niinimetatud otsedemokraatia, mis tähendab siis seda, et väga paljud otsused tehakse referendumite kaudu. Mis omakorda tähendab siis seda, et inimestel on võimalik ühiskondlikke protsessides väga otseselt kaasa rääkida. Tegelikult on ka iga Šveitsi kodanikul õigus ise referendumit alustada, selleks peab ta vaid saama kokku piisava hulga allkirju, mis ei ole sugugi kuigi suur. Ja sellele järgnebki rahvahääletus ja rahvahääletusi on Šveitsis peetud kõige erinevamates asjade üle. Noh, alates loomulikult sellistest väga suurtest ja olulistest küsimustest nagu näiteks ÜRO liikmelisus või kodakondsusküsimused aga lõpetades ka väga pisikeste asjadena. Ma mäletan, et vist lutserni kantonis oli rahvahääletus küsimuses, kas mingisugune vana ajalooline laev rataslaev, mis sõitis järve peal, peaks oma tegevuse lõpetama või peaks tema ikkagi ära remontima. Ja rahvahääletuse otsustasid seda vaeva tuleb ilmtingimata remontidega, sõidab siiamaani siis kui ma õieti mäletan, toimus referendum küsimuses, milliseid koeri tohib mingisuguses kantonis pidada. Ja referendum kutsuti ellu pärast seda, kui õnnetul kombel oli üks pulderi Järvist väikest last purenud. Nii et ma julgeks öelda, et šveitslaste hulgas on väga kõrgelt arenenud niisugune nagu kodanikualgatuse tunnetus, ehk siis šveitslane nagu teadvustab seda, et ta saab oma lähemas ümbruskonnas nii mõndagi muuta. Ja kui talle miski ei meeldi. Ta tõstab kisa ja hakkab korraldama samuti ka näiteks suitsetamine restoranides ja baarides on kantonite erinev, mõnes võib ju mõnes ei või. Nii et see näitab seda, et see riik koosneb tegelikult pisikestest riigikestest kellel on väga suur valikuvabadus oma elu korraldamisel. Ja šveitslaste endi jaoks on see väga oluline ja nad ei, ei kujutaks oma riiki teistmoodi ette. Šveitsi puhul on üks huvitav asi see, et viimastes šveitsi kantonitest said naised valimisõiguse alles 1990.-te aastate alguses. Šveitsi riik on kujunenud ju läänemaailmaedukuse sümboliks igast tõsiseltvõetavast. Hollywoodi filmid hoitakse raha alati kindlates Šveitsi pankades, riik on korras ja inimesed on rikkad. Kas see on tõesti nii? Kõik ei ole kunagi õnnelikud, rahul, eks see on juba inimloomus selline, aga kindlasti inimeste üldine heaolu ja rahulolu on on võrdlemisi võrdlemisi suur ja kui ma ennem ütlesin, et noh, mul on jäänud nagu mulje, et olles küll suhteliselt jõukaid ja heal järjel armastatakse ikkagi lihtsust ja tavalist elu, nii et ma ei ütleks, et keskmine šveitslane ei ole kindlasti mingisugune priiskaja, vaid on pigem väikekodanlik, pereinimene. Jätkame oma ringreisi mööda Šveitsi. Inimesed, kes otsivad sellist, ütleme, metsikumat, loodust ja natukene tahavad minna kaugemale tsivilisatsioonist, siis nendel on kindlasti mõttekas sõita Ida Šveitsi näiteks Graubundeni kantonis, mis on Šveitsi kõige suurem. Ent kus samasedab pindala ja kohta kõige vähem inimesi. Et tegemist on üpris mägise ja metsaga kaetud kandiga, kus on võimalik rohkelt matkata, loodusesse sukelduda. Samas paikneb ka kroobundeni kantonis paar kuulsat suusakuurorti näiteks Sankt Moritz või Davos mis on tuntud ka selle poolest, et igal talvel toimub seal majandusfoorum mil koht, mis on muudel aegadel vaid pisike küla, transformeerub suureks rahvusvaheliseks poliitika ja majanduselu keskuseks ja selle täidavad riigipead, ajakirjanikud ja mitmesuguseid läbirääkimised. Šveitsiga on tihedalt seotud ka üks väga pisike riik mis asub Šveitsi ja Austria vahel. Nimelt tegemist on Liechtensteini ka, kuhu uudishimulik inimene võib ka sisse põigata, sisse põigata just nimelt sellepärast, et kui hetkeks mõtted mujale lähevad mööda kiirteed sõites, siis võib lihtsasti neist lihtsalt läbi sõita, et seda täiesti märkamata. Lichtenstein-is on võimalik huvilistel endale väikese tasu eest tempel passi saada, mis kinnitab, et inimene selles riigis käinud. Samuti on võimalik osta postmarke ja kõike muud lihtnesdeni sümboolikat mis võib mõnedele huvi pakkuda. Lichtensteini puhul on võib-olla lisaks nende pangandusele huvitav fakt on ka see, et Liechtensteini üks suuremaid tööstusharusid on valehambad ilusa naeratuse maha jah, täpselt nii. Aga tõesti, ülepaariga päeva sellele väikesele maalapile pühenduda eeldab juba väga suurt pühendumust. Kui me nüüd liiguksime lõuna poole, siis me jõuaksime minu hinnangul ka üht ühte kõige maalilisemasse ja ilusamasse Šveitsi ossa ehk siis itaaliakeelsesse kantonisse, mille nimi anti Chino. Kitšinasse sõitminegi pole nii lihtne, sellepärast et seda fantonit eraldavad luudest šveitsi osadest üsnagi kõrged mäeahelikud. Ja autoga sinna minekul on tegelikult kaks võimalust. Üks võimalus on minna läbi tunneli mis kindlasti omaette elamus, sellepärast et tunnel on üsna pikk, ta on, ma õieti mäletan siis kuskil 19 kilomeetrit, mis on jällegi Šveitsi inseneride kui see selge märk. Ent tunnelist läbi sõites ei saa võib-olla nii suurt elamust kui siis, kui mitte minna mägedest läbivaid minna neist üle. Ehk siis sõita üle mäegurude, mis eriti mootorispordisõpradele annab kindlasti uskumatu ja unustamatu elamuse seetõttu, et sõit nendel mägiteedel, mis on ideaalselt korras, väga hea, asfalt, väga hea teemärgistus. Ent kurvid on väga järsud ja tõusud ja langused samuti. Tõesti autosõpradele pakub see kindlasti nii mõndagi. Aga kui ollakse nendest mägedest üle sõitnud, siis on minu meelest täiesti võimalik tunda niisugust vahemerelise singust ja, ja kliima on Chino kantoni salati mõne kraadi võrra soojem kui mujal Šveitsis. Nii et ja ta on igatpidi ideaalne kant, et siis puhkuse veetmiseks kasvõi näiteks Kadi Chino kantonis nagu enamustes muudes Šveitsi paikades võib leida imekauneid, järvi. Suuremad nendest on laagomadiore, modiore järv, Lugano jäävad Chino kantoni suuremad linnad, Locarno ja Lugano on samuti imekaunid väiksed mägilinnad, mille külastamine tasub ennast kindlasti ära. Nii et puhkuse veetmise ja enesehästi tundmise paikadena võiks seda kanti soovitada täiesti soojalt. Šveitsist lahutamatud on ilmselt Šveitsi mäed. Ja loomulikult kõige kõrgemad mäed ja kõige kaunimad vaated peituvad Alpides. Ja kuigi Lääne-Euroopa kõige kõrgem tipp ehk Mont Blanc asub tegelikult Prantsusmaal ei asuda Šveitsi piirist sugugi mitte kaugel. Ent sellegipoolest jätkas Šveitsi territooriumile väga kõrgeid tippe ja üheks võib-olla kõige tuntumaks neist on materhorn. Ehk siis mägi, mis oma sellise terava püramiidi tipuga on leidnud kindlasti kohani mõnegi postkaardi ja plaadi ümbrise peal. Materjornile avaneb kõige kaunim vaade sellisest toredast külakesest nagu tsermat. Sermati küla on omapärane ikka veel selle poolest, et see on täiesti out vaba piirkond. Et need, kes soovivad sinna sõita, peavad auto jätma umbes 10 kilomeetri kaugusele parklasse ja sealt edasi sõitma rongiga. Ja tsermati külas endas sees. Sermati külas sees ei ole praktiliselt sõidukit vajagi, kõik kohad on ligipääsetavad täiesti jalgsi. Ja noh, kogu selle küla kohta võikski öelda, et see on üks suur hotell. Praktiliselt igas majas paikneb mingisugune majutusasutus. Loomulikult tipphooaeg, Sermatison talvel selle linnakese või küla põhiline turg ja põhiline tegevus keerleb ümber suusatamisel. Sermatan muuseas, omapärane selle poolest, et seal on võimalik suusatada aastaringselt. Ka juulis võib inimene minna panna suusad alla ja suusatada mööda liustik. Kuidas seal praegu liustikega lood on? Globaalse soojenemise, taamal? Šveitsi liustikel võib inimene tegelikult kõige rohkem ja kõige täpsemini tabada seda, et et globaalne soojenemine on miski, mis on üpriski reaalne ja mida on võimalik sõna otseses mõttes käega katsuda. Ja kui rääkida kohalikega, siis näitavad nad tihtipeale käega mingisuguste kiviste nõlvade peale ja ütlevad, et nende lapsepõlves ja nende nooruses kattis seda liustik, mis siis koosnes jääst ja lumest aastaringselt. Nüüdseks on need kadunud, suuremad liustikud on loomulikult endiselt alles, ent üsnagi märgatavalt taandunud ja muutunud oluliselt väiksemaks. Ja näha on, et see protsess nähtavasti pöördumatu Etelt ilmselt lähemate aastakümnete jooksul enamus liustikke siiski kaob. Tulles tagasi veel Alpide juurde, siis millised on need? Peamised lahedamad Suusaparadiisid seal. Šveitsi mägede puhul on võib-olla natuke julgustuseks võiks öelda seda, et sinna matkama minnes pea inimene ilmtingimata olema kogenud mägironija ja täiesti probleemivabalt võivad endale sobiva matkaraja leida ka pensionär Need olid inimesed, kes pole kunagi sporti teinud või kes soovivad lihtsalt natukene jalutada. Et on olemas, matkaradasid väga erinevatele raskusastmetele alates tõesti tasemest, kus rajale mineja peab olema varustatud köite ja, ja, ja kõige selle juurde kuuluvaga tavaliselt ka professionaalse giidiga. Kuni siis tõesti tavaliste jalutuskäiguradadel, nii kus on võimalik teha lihtsalt pooletunnine tiir. Kuna ise ma elasin Genfis, siis meie käisime peamiselt suusatamas prantsuse poole peal. Kuna Genfis šamuniis viiva maantee äärde jää võib julgelt öelda, et ligi kümmekond väga head suusakuurorti siis hinnatase on Prantsusmaal loomulikult natukene soodsam, nii et nii mõnedki inimesed eelistasid neid. Ent Šveitsi kuurortides on kindlasti paljud inimesed palju kuulnud ja ka käinud, nendes tuntumad loomulikult sellised kohad nagu, nagu sang Moorits vullaaks krindel vald. Ka suusanõlvu on igale maitsele ja igaleoskustasemele, nii et ei peaks keegi reisi sellepärast ära jätma, et ei ole varem suusatanud. Ise panin muidugi tähele seda, et šveitsi kuurortides on tihtipeale varustus olla parema kvaliteediga või, või seda uuendatakse sagedamini. Et need kuurordid, mis jäävad Prantsusmaa poolele, on tihtipeale pisut lagunenud. Aga suusaentusiast ei tohiks heidutada, sest ja nad on võrdselt kaunid igal pool. Juura mäestik on nüüd mõnevõrra madalam kui seda on Alpitan ka palju vanem mäestik. Ma ise ei ole geoloogiaga, aga mulle teadaolevalt ka juura ajastu nimetus on just tulnud nendest samadest mägedest. Aga juura mägedes on päris mitmeid muutmas radasid. Nii et ka see ala ei ole eestlastele võõras. Et eestlased, kes sinna kanti satuvad, tahavad natukene koduseid elamusi, koduseid aegu meenutada, siis on võimalik ka murdmaasuusatamise juura mägedes võib leida muuseas väga häid seemneid. Enne saadet mainisid mulle, et Šveitsis on tõeliselt mõnus kliima. Võiks öelda, et kliima ei ole ebamugavalt palav ega ka mitte ebamugavalt märg ega niiske. Nii et ma arvan, et külastamiseks kõlbab praktiliselt iga aastaaeg. Loomulikult tulenevalt mägedest ja, ja kõikidest seesugustest omapäradest langeb turismi tipphoo kas siis talvisele suusahooajale või siis suvisele matkaja muidu puhkus hooajale. Aga jah, võib julgelt öelda, et suhteliselt et ei ole aega, kus peaks nagu šveitsi minemist vältima. Kas seitse on loodussõbralik loodushoidev, loodus kaitseb riik? Šveitslased ise tunnevad väga suurt uhkust selle üle, et nad on maailmas keskkonnakaitse osas nagu tõelised pioneerid. Ja igasuguste keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutamine on seal üsnagi populaarne ja seetõttu võib tõesti tõdeda, et oma loodust hoitakse ja, ja selle nautimine on tõeline rõõm. Kas seitse siis on ka mingeid toredaid loodusparke? Šveitsis on tegelikult üks ametlikke suur looduspark, mis asubki seal Ida-Šveitsis gloobundeni kantanis, mille nimi üllatus-üllatus, ongi Šveitsi rahvuspark. Mis erineb siis muust loodusest selle poolest, et seal on põhimõtteliselt ei ole lubatud matkaradadelt eriti kõrvale liikuda ei ole lubatud seal marju korjata ja lõket teha. Elusloodust on nagu üsna palju näha, näiteks kui me käisime niisugusel päevasel matkatiirul, siis ühel hetkel umbes vaatasime kuskil kivi tagant paistsid niisugused suured meetri kõrgused kõverad sarved välja. Mingi kits oli sinna ja ennast ära peitnud. Samuti on väga sageli võib kokku puutuda loomakestega, kelle eestikeelne nimi minu meelest on ümiseja. Mis on siis sellised, ütleme, keskmise väikese koera suurused elukad, kes üsna julgelt patseerivad ringi alpi aasadel ja kaevavad oma pisikesi urge ja on väga uudishimulikud, kas nad ümisevad ka reaalselt? Ma ei ole kuulnud neid mingisuguseid meloodiaid simisemas, aga aga selline nimi on neile pandud. Jah. Kui me nüüd liigume edasi Šveitsi kultuuri poole, siis ma oletan, et ilmselt on ka siin tunda tugevalt naabrite mõjutusi ehk siis saksa prantsuse itaalia iseärasusi, aga mille üle šveitslased ise oma kultuuris eriti uhkust tunnevad? Šveitslased nagu väike rahvas ikka, on kõikide oma kuulsust lõiganud poegade tütarde üle kindlasti väga uhked. Kindlasti üks asi, mille üle šveitslased on väga uhked, on nende teadustegevus. Näiteks Nobeli preemiaid on elaniku kohta Šveits vist kõige rohkem maailmas. Et tehakse päris aktiivselt tõsist teadust ja selle tulemused on, on ka suhteliselt käega katsuda. Viimasel ajal võib-olla kõige rohkem sellised kõmu tekitanud teadusprojekt on kontsern ehk siis Euroopa tuumauuringute keskus, mis on Šveitsi-Prantsuse piiri peal rajanud oma laboratooriumi, mis kujutab endast siis maa-alust tunnelit üle 20 kilomeetri pikka tunnelit, kuhu nad on Lääne-Euroopa riikide ühise pingutusega osakeste kiirendi mis on kindlasti Šveitsi toonud väga palju teadlasi ja inimeste, kellega on õnnestunud rääkida, kes seal töötavad, ütlevad, et kui sa oled tuumafüüsik, kui sa oled osakestefüüsik, siis siis see on see koht, kus, kus töötada, sellepärast et kusagil mujal maailmas nii kõrgel tasemel just nimelt seda valdkonda ei arendata. Ja mis sellest kõigest lõpuks saab, eks paistab ilmselt musta auku, kui maailm ei kuku ja ja maailma lõppu ei tule. Aga kindlasti saab Šveits olema jätkuvalt seoses tserniga ja maailmateadlaste huviorbiidis. Enne selle CERNi tunneli nagu lõpliku käikulaskmist toimusidki lahtiste uste päevad, kus linnarahval oli võimalik seal käia ja Nonii õnnestus mulgi sinna alla tunnelisse sõita ja kuulata giidi selgitusi, mis siis tegelikult toimus ja kuidas see aparatuur on üles ehitatud ja mis seal salata, olemata füüsik, tundus see asi ikkagi väga võimas ja tippteadus tekitab aukartust. Eks sellest oskavad rääkida kindlasti paremini füüsikud, aga idee on vist selles, et nad kiirendavad prootoneid ja lasevad neil seejärel omavahel kokku põrgata ja uurivad, mis sellise kokkupõrke tagajärjel toimuda saab. Uurivad, millised osakesed sellisel puhul tekivad ja mis protsessid aset leiavad. Aga arvatavasti täpsemaid uudiseid kuuleme lähemate aastate jooksul meedia vahendusel. Nagu ma ennem ütlesin, mis võib-olla Šveitsi jaoks on sellest seenest veidi rohkem kasu olnud, on see et Šveitsi on tänu sellele kokku tulnud üle maailma selle valdkonna juhtiv teadlaskond kes võib-olla panustavad ka Šveitsi kui sellise arengusse. Lisaks sellele, et nad töötavad selles trennis Kui need teadvuse juurest minna edasi Šveitsi traditsioonilisemad kultuuri poole, ehk siis viskaks pilgud folgirindele, kust mulle meenuvad küll esimesena joodeldamine, alpi pasu, akordion, alpipasun ja. Püksid ja sulega kübar on kindlasti miski, mis on kogu sellele regioonile selline stereotüüpne mitte ainult Šveitsile, vaid ilmselt ka Tiroolile ja Lõuna-Saksamaale. Aga Šveitsi puhul võib öelda, et kindlasti selles saksakeelses osas eriti maapiirkondades, puudutatakse alpipasunat. Inimesed käivadki nahkpükstega, aga reaalses elus taandub tihtipeale ikkagi turistidele lõbuks šõu tegemisele. Aga küll, aga ma peaks ütlema, et šveitslased on väga suured muusikasõbrad ja kui vaadata näiteks soojal ajal suvisel ajal hiliskevadest varasügiseni Šveitsis ringi, siis võib öelda, et praktiliselt igal linnal või väiksemal asulal on mingisugune festival olgu see siis džässifestival, olgu see siis teatrifestival, ooperifestival, mis iganes. Nii et mööda seda riiki ringi sõites võib praktiliselt igal nädalavahetusel leida mõne kultuuriürituse. Samuti üks asi, mis tegelikult on väga unikaalne ja väärib märkimist, on sellises väikses linnas nagu martini ja mis asub läänes Šveitsis praktiliselt mägede vahel ja mis paarkümmend aastat tagasi oli vaid pisikene mägiküla. Sellesse linna on ühe perekonna initsiatiivil loodud suur kunstikeskus kus on pidevalt esindatud maailma tippkunsti rändnäitused, mis peatuvad seal tavaliselt neljaks viieks kuuks. Olgu see siis Picasso, võimatis või mõni muu tuntud kunstnik. Ja lisaks toimuvad erinevad, et töötoad ja üritused kunstnikele, kus nad saavad omavahel kogemusi vahetada ja ideid ja inspiratsiooni leida. Nii arvan, et see on hea näide sellest, kuidas täiesti väiksest ja võiks isegi öelda, et igavast külast on saanud rahvusvahelise mainega kunstikeskus. Igal aastal toimub sellises kohas nagu shatoodi töö suur kuumaõhupallide festival. Mis siis tähendab seda, et mitme päeva jooksul on see org, kus näiteks, kus see festival toimub, praktiliselt selle, see organ täis kuumaõhupalle, kõige erinevamates kujudes ja värvitoonides ja ka möödaminejatel on võimalik pärast mõningase raha maksmist õhupalliga sõitma minna. Ja muuseas, kuulus seikleja Steve fosset, kes nüüdseks on vist meie hulgast lahkunud, alustas oma õhupalliga tehtud ümber maailma reisi just nimelt Shatava tööst. Aga noh, see on korra aastas talvisel ajal ja tuleb jälgida reklaami, et millal see festival igal aastal toimub. Aga kui just seal inimene sinna satub, siis on see küll väga muljetavaldav ja huvitav kogemus. Kui me räägime kirjandusest ja filosoofiast, siis Šveits on tegelikult prantslase valgustusajastu mõttes üks suhteliselt oluline kant. Genfi linnas näiteks elas selline härrasmees nagu urus, no kes kirjutas Genfis viibides ka põhiosa oma oma töödest. Religioonist rääkides on prantsuse keeles Šveits ja ka jälle eriti just eriti just Genf Calvinismi reformeeritud kirikukeskus. Noh, võhikule hakkab see silma võib-olla kõige rohkem selle poolest, et kui sa lähed suurde kirikusse sisse, siis praktiliselt puuduvad igasugused nikerdused, pildid, et mis iganes ilustused, ainukene keskne objekt on siis suur piibliraamat. Ja praktiliselt ongi kõik. Nii et selline hästi askeetlik ja tagasihoidlik üldmulje jääb nendest Calvinistlikest ja noh, ühesõnaga reformeeritud kirikust. Genfi ooperiteater on tegelikult üsna aktiivse ja Mitmekesise mängukavaga ja seal on päris palju toimub klassikalise muusika kontsert erinevaid. Nii et ka klassikalise muusikamaastik on üsnagi kirev ja arvatavasti pakub kõikidele klassikalise muusika sõpradele midagi ja on olemas mitu päris suurt ja võimast kontserdisaali. Seda nii Genfis kui Zürichis, kus toimub üsna palju rahvusvahelise mainega budistide ja muusikute kontserte. Ilmselt asjaolu, et, et Šveits on mägine, riik jätab ka oma jälje sportlastele ehk siis üsnagi tublid šveitslased olnud mäesuusatamises samuti jalgrattasõidust. Ja möödunud suvel toimusid ju Šveitsis ja Austrias ühiselt korraldatud Euroopa meistrivõistlused jalgpallis mis naelutas kindlasti kogu Euroopa telerite ette ja võib-olla tutvustas seda seda maad ka inimestele, kes ei ole seni sinna veel sattunud. Head raadiokuulajad, suu, šokolaadi, juustu täis võime tänase reisi Šveitsi lugeda lõpusirgel olevaks. Selle suurepärase seikluse juht oli Martin Lään partin, mis ta kuulajatele lõpetuseks ütleksid. Ma arvan, et Šveits on piisavalt unikaalne ja teistmoodi koht ja ta on suhteliselt Euroopa südames ja seetõttu meelega üsna kättesaadav. Sinna sõitmine ei ole sugugi keeruline. Aga oma erilisuse siia oma sellises pisut kestes kiiksudes on ta piisavalt huvitav koht, et sinna tulla. Ja kindlasti mitte ei peaks inimene kartma seda, et Šveitsis on kõik kohutavalt kallis sest see asi pole sugugi nii hull. Ja pealegi Šveits, piisavalt keskne koht Euroopas, et kõik muud suurlinnad ja kaunid kohad on saldavaid kiiviski ausalt. Neile, kes suusamõnusid on seni nautinud Kuutsemäel või võib-olla Soomes Rootsis ei ole kunagi liiga hilja tulla tõeliste mägede otsa. Aitäh Martin selle fantastilise rännaku eest imekaunisse Šveitsi, kus kõik on korras ja aitäh teile, kallid raadiokuulajad, et meiega sellel järjekordsel toredal seiklusel osalesite teie arvamused, mõtted teretulnud raadio kahe kodulehel asuvasse reisipalaviku foorumisse aadressil www R2. Ee kaldkriips reisib palavik. Mina olen Ingrid Peek ja te kuulasite saadet Reisipalavik. Meie järgmine kohtumine ootab meid ees juba nädala pärast. Seniks aga nautige head šokolaadi ja mõnusat muusikat.