Mõned loomad on nii mõnusad, huvitavad, ilusad, kaunid ja ronivad sinu südamesse nii sügavale, et vat mitte ei saa piirduda ühe saateajaga. Nendest rääkides ja nii on lugu minuga ja varaanidega. Ma lubasin rääkida varan vaesiast, kes elas meil ja oh üle 20 aasta kindlasti Tallinna loomaaias. Kui ma tulin ülikoolist otse loomaaeda 72. aastal, Vasja oli nooruk, ta isegi noh, ei vastanud inimese mõõdus teis meelisusele nii-öelda tema vanus. Ta oli noorukene, aga õudsel tragi ja juba oli kohe selge, et ta on tark, heasoovlik, mõistlik ja minu meelest tal oli ka parajalt huumorimeelt. Talle õudselt meeldis inimestega suhelda, ta jalutas meil kõikjal jättalt, tahtis kätel istuda ja varanid on targad, noh, mõned teised sisalikud on ka muidugi mitte lausa puupead, kuid varaanid on kuidagi eriti huvitavad, nendel on tohutu varieeruv käitumine, nad on tohutu adaptiivsed. Nad ilmselt võtavad võimalustest, mida keskkond pakub, nendele võtavat valivad välja tõesti kõige sobivamaid. Nad oskavad hinnata olukordi lause ja viskas, sai kohe ilmselt aru inimestega olla sõber on mõnus, tore ja õudsalt kasulik. Kõik teevad Bay poputavad ja lubavad soojas kohas olla, annavad maitsvaid asju, süüa tal oli, aga kahjuks selgus, et kahjuks kuigi see meile esmalt õudsalt meeldis, selline akrobaat klik harrastus oma teravate küünistega kinni võttes ventilatsiooni augukestest, ta jalutas nii-öelda kätel jalgadel, varvastega kinni hoides ja, ja sammudes nii-öelda laes oma teraariumis ja sedasi liikudes ükskord tasakaalu on vaja hoida ja selleks on varaanil nii nagu paljudel teistel loomadel, ülivõimas, tugev, paindlik ja pikk saba. Ja vot selle sabaga vehkides ta säilitas ideaalselt tasakaalu, kuid ükskord vot sellise võimsa sabalöögiga nagu piitsalöögiga ta purustas soojenduslampi ja tilgake sulanud metalli kukkus talle selja peale. Me ravisime ta terveks, kuid paarikümne aasta pärast umbes just nimelt selle koha peal arenes tal kasvaja, mis ta tappis sel ajal, kui ta suri. Tema pea oli täiskasvanud meesterahva lava käe pikkune. Keel oli peaaegu poolteist sentimeetrit lai ja varaanidel, nii nagu madudel. Pikalt ja, ja, ja tõesti, põhjalikult hargnev keel. Ja kui me võtsime ta kaenla alt niiviisi kinni ja tõstsime ülesse noosis ninast põrandani seda varani, seda asjad oli peaaegu meeter 80 või isegi üle selle, võib-olla ta oli paks, soliidne, resoluutne, võimeline väga kiireteks liigutusteks ja ta oli hea loo juba uuel territooriumil, see tähendab veskimetsas oma terraariumi majas. Ta vähemalt kahel korral lahendas väga dramaatilisi olukordi, leidis ülesse ja ära süües kobra madusid, noored, kobra, maod paaril korral panid plehku, kuid selles majas Stellaažid, sellised riiulid olid üksteise peal, ruumi oli vähe, akvaariumi terraariumi väga palju. Nii et noortel kobradel seal oli suurepärased võimalused ennast peita, kuid mitte parani eest. Viskas, sõi neid ära. Ja nende peas muuseas, jättis põrandale nähtavale kohale. Oi rahu tema pika savalisele hingele küll ta oli mõnus loom.