Tere, mina olen Reet Aus ja te kuulate uunikumi. Reet Aus on moekunstnik, kellele ökotemaatika ja materjalide taaskasutus on väga südamelähedased teemad. Muuseas Reet on esimene eesti disainer, kes valiti osalema mainekale Londoni moenädalale, mis 2009. aastal keskendus keskkonnasäästlikum ja disainile. Kohe saame teada, kas ka Reeda muusikavalikut iseloomustavad rohelised ideed. Kui ma nüüd aus olen, siis ma ütlen nii, et ma kuulan muusikat üldse viimasel ajal väga-väga vähesest ka nii palju ja ma suhtlen inimestega oma töö tõttu nii kohutavalt palju, et kui ma, kui on sellised hetked, tavaliselt inimesed muusikat kuulavad Mageeraga piini sellel õhtul näitasin oma tütrele, vaatasime Youtube'ist näiteks JMKE paar videot tutvustasid oma üheksaaastasele tütrele eesti punki mille peale ta lõpuks nentis, et see on ikka päris lahe, et kui võtta näiteks minu niuke kujunemis ja muusika, mille taustal ma olen sirgunud ja mis mulle miskit vaenlane, mis mind siiamaani saatnud, on vaieldamatult nagu meie Eesti punklooming, et kui võtta JMKE-s ükskõik missugune lugu, mis, mis läheb, vajas võib-olla 15 aastat tagasi, siis see ongi see lugu. Mul on väga raske niimoodi tuua mingi spetsiaalselt lugu välja, sellepärast et pigem ikkagi olen kogu aeg, noh, kui me räägime sellest ansamblist, siis nagu niisugust tervikloomingut vaadanud või kuulanud, et lugu loo kaupa ei oska eristada või ma niimoodi emotsioon alaseid sidemeid mul erinevate lugudega küll väga ei ole, noh, rääkida sellest, et oi, selle elu saatel juhtus see või too, et mul nagu selliseid emotsionaalseid sidemeid ei, ei ole eriti muusikaga. Läheb korda ja see vist korda, seda Kuulat jälle minu poolest võiks olla ja näiteks mõtleme JMKE peale ära situ mu hinge või mõni muu niuksem, poeetilisem lugu. Mulle tol hetkel tundus ja tundub ka siiamaani, et Eesti selleaegne poeesia just nimelt väljenduspunk, luulased rätta, etem loomingust, siis minu jaoks on ikka olnud selline pigem muusikalises vormis. Imekaunis luule räägib suurtest asjadest lihtsate sõnadega, et eks see siis on kuidagi minu olemusega hästi kokku kõlanud, eks ma olen siis ise samasuguseid kujundeid võib-olla otsinud või leidnud või näinud või. Ja see muusikaline vorm on alati istunud. Tänane uunikum Eesti tuntuima punkansambli JMKE laul ära situ mu hinge ilmus 1996. aasta juulis, kui ansambel andis välja korranumbrilt neljanda kauamängiva jäneste invasioon. Samuti peeti sellel aastal JMKE kümnendat sünnipäevabändi üks looja, laulja ning tänase uunikumi autor Villu Tamme räägib nüüd meile lähemalt laulu saamisloost. No kuidas ikka tuleb, kuskilt keegi annab mingisuguse mingi kõrgem võim annab, mingid sõnad paneb pähe või mingeid viisid ja siis et nädala esitada, eks olnudki, ilmselt niimoodi, et, et mingil hetkel hakkasid kõik need rahvamassid närvidele käima, kes otsustasid meie kodu kasuks, kui oli vaja kuskil ära lahendada mingisugune kogus pudeleid. Et lihtsalt tegin siukse loo, mõtlesin, et siis saab neist lahti. Ega jäi vähemaks küll, aga mitte tänu sellele loole, vaid, vaid lihtsalt tänu sellele. Lasksin, tähendab sisse? Jah, noh, ikka kuidas sünnivad umbes nii, et tuleb mingi asi nagu pähe ja siis ma ja siis ma proovin selle nagu kuidagi kitarripalu kuskil maha mängida või, või kasvõi arvutisse toksida kuulata, aga noh peas. Mul on muidugi palju lahedam muusika kui see, mis päriselt välja tuleb, sest nagu seda muusikast kuulmist ei ole sellest, mis peas nagu tekib, seda ei suuda nagu kuidagi kirabilt järgi mängida ja siis nad tulevad niisugused noh, enam-vähem midagi sinnapoole, eks ole, võib-olla kuidagi nii peaks olema minu kurk, kuigi me tegelikult ei ole nagu niisugune, et igaüks paneb näitama, oskab, et põhimõtteliselt monoloog ülesehituselt ikka nagu kujutlus, nagu juba juba enne seda olemas, kui me hakkame proovi tegema või põhimõtteliselt nagu kõik nagu enamvähem paigas. Väga palju ausalt öelda proovis niimoodi juurde ei panegi oled sa nagu naistele väga meeldis see lugu, mis on ilmselt loomulik, on naised vaesekese kõige suuremad kannatajad, eks ole, kui kogu aeg käib mingi mehed panevad tina oma sõpradena õhtust õhtusse. Ma tean nagu palju naisterahvad on öelnud, et oh vot need on head sõnad. Aga ühtegi meesterahvast, kes oleks ütelnud viimasel ajal oleme, ma ei mäletagi, mitu ost tagasi mängisime, jäeti ta lugusid, on nii kuradi Paldjatega kõik ju ei jaksa mängida, nagu mingid lood kinnistuvad kontserdi kavas, mõned jälle jäävad nagu väljas, et kuidas kunagi, eks, eks üllatused võivad ka kunagi tagasi.