Kas Eesti meedia on kollane? Kas meid ümbritsev ajakirjandus teenib ainult kasumit või elab temas veel ka ühiskondlik valvekoer? Toimik number 100, meedia roiskumine, ülekuulajad Reimo Sildvee ja Urmas Vaino ülekuulamine alusta. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks Kopli Merit amet ajalehe Postimees peatoimetaja. Ülekuulatav number kaks. Juku Joel amet reklaamiagentuuri tankjuht. Joel Volkov kirjutasite möödunud aasta lõppedes vahetult enne uut aastat suurtemate lehtede peatoimetajatele kirja ja kurtsid oma muret, et Eesti meedia ei ole päris selline, nii nagu teie tahaks seda näha, liiga palju negatiivset, kolm kuud on möödas. Kuidas teile tundub, on, millal te olete oma kirjaga suutnud muuta, kas on näha mingit mingit märki, et kuskil asi on paremuse poole läinud, kas te lõpuks jälle loeta pealkirju ja pildi allkirju, sest ma mäletan, selles kirjas te ütlesite, et olete juba loobunud ka pealkirjadest ja pildiallkirjadest? Jah, sellest ajast on möödas tõesti mitu kuud. Ja peab ütlema, et ma pole kunagi lehti rohkem lugenud kui viimase kolme kuu jooksul. On muutunud üht-teist ja tegelikult on, on tore näha seda, et meedia on hakanud ütleme, meedia on nii universaalne, loll sõna, et kasutaks mingit muud sõna, võib-olla isegi nagu lehed pigem täpsemalt on hakanud kasutama nagu sihukest kirju mat semantikat ja on sisse toodud vähemalt püüdnud sisse tuua ka edulugusid. Räägitakse ka teemadel, mis ei ole võib-olla nagu noh, nii nii dramaatilised või üritatakse neid natukene analüütilisemalt käsitleda? Vaevalt et see nüüd mingisugune minu kirja teene oli, aga ma arvan, et lihtsalt on kõik inimesed tüdinevad aja jooksul sellest, kuidas nad kirjutavad ja muudavad oma stiili. Ja ma arvan, et lehed on muutnud oma stiili küll viimasena. Merit Kopli muutsite sellepärast, et Joel saatis kirja või, või, või andsite pärast korralduse kuidagi kätte, et teeme teisiti. Ma ise ei ole nii väga veendunud, et et muutunud on nüüd täpselt selle viimase kolme kuu jooksul, et Joeli kirja kindlasti kõik peatoimetajad lugesid. Selles mõttes oli see kiri hea, et see tegelikult võttis kokku ka selle, millest ju lehtedes ma usun, kõikides räägitakse, et ega Me ise ei olnud ju sugugi rahul sellega, et domineerib see negatiivne ja mehena oleme kogu aeg püüdnud ju leida seda päikesekiirt igasse päeva, et noh, oleks midagigi positiivset, et ega Meile endale sugugi ei meeldi, olla see sõnumitooja ja noh, kirjutada tõesti ainult halbadest asjadest paraku ümberringi. Eks ta eelmine aasta oli selline, et ega väga palju ei olnud. Kui nüüd nimetada ajakirjandust vahendajaks, siis ei olnud vahendada väga palju positiivset. Et kahjuks see nii oli, aga noh, eks ta, ühtepidi on ju meie roll tõesti kirjutada sellest, mis toimub teistpidi. Mina näen praegu eriti ka nõuandvat rolli analüüsivat rolli ette mõtlevat rolli. Aga samas tuleb tunnistada, et mitte kunagi varem ei ole ilmselt ka meediat rünnatud nii teravalt, kui seda tehakse praegusel ajal. Seda tehakse absoluutselt erinevatel tasanditel ükskõik millises riigis võimustruktuuriga vaata. No joone siis midagi tähendame, Jomel siis mingi võim või roll on, et kui me oleksime täiesti mõttetud, siis ei oleks nagu erilist mõtet ka meid rünnata, et. Noh, see ei ole märk sellest, et lihtsalt nii-öelda roiskumist liiga kõrgele tõusnud juba hakkab ninna lõpuks mitte küsimusele tähtsuses, vaid raiskamisest. No mina muidugi ei ole kunagi nõus teisele kolletamise jutuga, mis ajab mind täiesti marru ega roiskumist jutuga ammugi mitte, et mismoodi ta siis nüüd nii väga roiskub või, või noh, mis see näide oleks siis sellest, et ajakirjandus on roiskunud. Nimetatakse Kloogi meediaks väga erinevatel tasemetel ajakirjandust. See on tegelikult kunagi ma pole saanud paraton nende inimeste käest küsida, et toogu siis näide või öelgu, mis, mis see põhjus on, miks nad niimoodi ütlevad? Et mina küll hindan praegu Eesti ajakirjanduse taset päris heaks, et ma arvan, et me täidame oma rolli nii noh, mida inimesed praegu eelkõige vajavad, on just see lahti kirjutada, lahti mõtestada seda maailma selgitada neile, et selles suunas me ju kogu aeg tegutsema ja seda me teeme, et noh, millest siis nagu järeldada, et, et on Kloogi meedia ka sellest, et ma tea, lehtede onlain versioonides on võib-olla nupukesed päri siltonist. Noh, ma arvan, et lihtsalt meedia on muutunud, maailm on muutunud, kõik on ju palju kättesaadavam, kõik on, pilt on muutunud märksa avaramaks. Nimetada selle põhjal nüüd kogu ajakirjandust laagi meediaks või konkreetselt siis postimehest vist. Et noh, minu arust on see lihtsalt nõme ja jube hea on niimoodi lahmida, et mina nimetakski seda pigem lahmimiseks, et seal ei ole taga sellist põhjust. Kaljuste lahmida, miks te arvate, et see on kollane, mida näiteks kasvõi siis võttis ilusti kohe nii-öelda? Süüdistused omaksed, Postimees, Postimees kollast ajakirjandus teeb. Ei, ma ei võtnud seda omaks. OK, ei, ma ütlesin seda, et noh, et see, kui veebiväljaannetes on nupud meelelahutuslikud nuppudega see ei ole ju noh, ega meelelahutusele kollane, mis kollane ajakirjandus Eestis ei olegi kui lasteajakirjanduskollane ajakirjandus on see, mis ei põhine faktidel. Klassikaliselt Eestis ei olegi kollast ajakirjandust olemas. Nii teadmisi, vaadake mis on Inglismaa kollane ajakirjandus. Temaga ta treenib ja öeldakse, et vaadake, mis toimub inglise legi kunagi tegelikult ei vaata ja ja väga vahetult igapäevaselt nendes lugudes osa isa joon, mis, nagu see häda on, et ma saan nüüd küll aru, et nagu pealkirjad meeldivad ja pildi allkirjad ka juba ega see või ongi, kõik, on kõik väga hästi. Praegu. No number üks on see, et vaevalt, et mina nüüd esilahmina olen, nii et ma arvan, et pigem mina ja enda poolt olen kogu aeg tahtnud pakkuda võib-olla isegi peale sundinud sellist nii-öelda konstruktiivset, võib-olla dialoogi, eks, et see ei ole kindlasti lahmimine. Kindlasti ma ei arva, et et trükiajakirjandus tegeleb valdavalt lahvimisega, on, on spetsialiseerunud ajakirjandusala kroonika või õhtuleht, kelle funktsioon ongi nii-öelda tõestamata faktide baasil edasi anda mingisuguseid emotsioone, eks ju, et noh, et saada seda tiraaži täis nii ja lahutada lugeja meelt. Aga mis puudutab suuremaid päevalehti ja suuremaid nädalalehte, siis ma arvan, et kindlasti ei ole nende taotlus ka kunagi olnud kollastumine, nad on lihtsalt erineva iseloomuga ja, ja kuna Eestis on ainult kaks päevalehte sisuliselt ja kuna Eestis on kaks nädalalehte sisuliselt nädalalehed kuuluvad tegelikult Ühte gruppi päevalehed erinevasse, siis on selge, et üks üritab teisest kogu aeg eristuda ja, ja Postimees selge see kui suurema tiraaži omanik on võtnud rohkem nii-öelda meelelahutusliku asja käsitleda kui võib-olla päevalehti võib-olla isegi õigesti teinud. Kurat seda teab. Aga, aga mis ma arvan, on see, et täna on trükimeedia suhteliselt nagu halvas seisus. Mitte selles mõttes, et tal midagi nagu otseselt nagu ideoloogiliselt viga oleks, aga probleem on pealetungiva Onliniga ja ma arvan, et päevalehed on palju sügavam probleem tegelikult, et päevalehed on väga tugevad nii-öelda informatsiooni andjad, kuna nad suudavad seda sisu tekitada päris hästi ja, ja neil on väga pikk traditsioon sellega ja väga efektiivselt suhteliselt kvaliteetselt. Siis nad on enda külge loonud need online nii-öelda väljaanded, mis tahavad seda sisu palju tihemini ja see lööb tegelikult heiteedi alla jagu võtta. Teiselt poolt teiselt poolt selle, palju siis sellest onlainist tulu tuleb siis minu meelest Postimehe kontsernis 114 protsenti oma reklaamituludest ainult online'is, samas onlain prevaleerib üle paberlehe ja tõmbab paberlehe mainet hullu hullumoodi alla, sellepärast et noh, seal sees on niisugused asjad nagu alaelu 24 ja noh, kõik see põimimine, eks ju, mis seal toimub ja lugeja ei saa tegelikult sisuliselt aru, mis asi on Postimehes. Ja see on tegelikult väga tõsine probleem. Noh, Eesti meediamaastikul tervikuna. Ma vaatasin, reedel oli üks erakordselt huvitav küsitlus postimehest, kui me nüüd räägime väga konkreetselt Ameerika vastata meile kohe oli väga huvitav küsitlus Postimehes selle kohta, kas ja kuidas inimesed tõmbavad internetist alla erinevat nii-öelda kraami. Ja kassa tõmbab, teine küsimus ja seal oli vastatud ühel hetkel reedel, kes päevam, oli vastatud, nii et et jah, tõmban ehk teisisõnu seal oli viidatud sellele, et see on tavaline koht, kus inimene tegelikult on harjunud varastama. See, seal see kuritegu ei ole justkui kuritegu, mis, mis tavalises elus noh, keegi ei tule selle peale, et ta võiks bännata ära kuskilt mingi filmi või või rebida ära mingi plaadi kuskilt poest, aga üle 50 protsendi oli neid, kes möönis, et jah, muidugi ikka. Paraku. Toodate sellist keskkonda, kus kohas vargad, lurjused, pätid. Oh, ei, me toodame ikka uudistekeskkond, et ma tegelikult tahaks nagu Joelile üldse mitte vastu vaielda, vaid tegelikult temaga nõus olla on ikkagi paljuski kui ma olen rääkinud, küsinud, et noh, et mis siis nagu noh, Postimehes ma tea, meeldib ei meeldi siis sageli räägitakse tegelikult hoopis onlainist, et ega inimesed ei tee vahet paberil ja veebil ja sageli need kritiseerijad ongi see, need, kes loevad ainult veebiet. Noh, ma ei tea, kas sa, kas on otseselt probleem, ma võib-olla noh, võib-olla võivadki inimesed natuke harjuda sellega, et noh, maailm muutub ja kogunenud, kõik keskkonnad muutuvad. Aga noh, meie enda mõte on siiski selles, et onlainis oleks tõesti Eesti kõige kiiremad, kõige rohkem uudiseid ja paberleht, siis oleks selles mõttes siukseid taustad avaja ja analüüsija rollis, et noh, meie enda filosoofias on, eksju küsimus on selles, kas lugeja sellest nüüd aru saavad, eksju, järelikult ei saa. Jah, nojaa, praktika läänes vahest isegi näitab, et vastupidi töötab mõnikord paremini, kus leht on niisugune noh, pealkirja ja pildikogumit põhimõtteliselt ja siis veebis sa lähed, vaatad nii-öelda sisu, filmi sinna otsa või mingeid analüüsi, noh, mida sa lehest ei viitsiks lugeda. Et ma ei teagi, kumba pidi see õige on, aga, aga tegelikult see on kuvandi probleem. Tegelikult ikkagi on probleem, et, et see onlain-keskkond ei eristu niivõrd palju paberlehest, et sa saaksid aru, et need on kaks erinevat asja. Et nad lähevad segama. Ja paberlehe puhul saab aru, et see on esimene lehekülg, siin on tähtsad uudised. Siin on kellegi anekdoodid, mingi koomiksi, ma saan aru, et see on, see on see, mida me tavaliselt ei loe. No just ja, ja teine pool on see, et lihtsalt needsamad uudised, mis on lehes online'is täpselt identsed, et nad ei ole ei lühematega pikemad, et et sul ei olegi vahet, kas sa loed sisuliselt paberlehte või onlain-lehtedelt sama info kätte ja lõpptulemusena jookseb sinna otsa veel igavene hunnik, seda noh, sõna otseses mõttes ka vahest paska, eks ju, kõikide lehtede puhul mida tegelikult nagu keegi iseenesest noh, endast lugupidav inimene ei peaks raiskama, eks, et et noh, need, mis seal statistika, allid riigiametitest, eks enamuses klikitakse ja loetakse, et ju neil on aega ja neil on võimalik seda paska lugeda. Järelikult nagu meie riiki produtseerib seda. Meil ka vaja loomulikult, et inimestel on ju noh, tegelikult ju inimesed loevad ja kõige loetavamad asjad, järelikult inimesed millegipärast vajavad tembeldada nagu tervet Eesti rahvast, et nemad sellepärast on kuidagi kõlbmatud või noh mis iganes. Roman Merit Kopli kas võib öelda niimoodi, et kui me ütleme, et lugeja ei oska eristada seda, mis on sisu ja teha vahetus, algab ajakirjandus ja, ja kus algab nii-öelda meedia, eks ju. Vastandades neid kahte, natukene on tegelikult probleem ka selles, et ka tegijad ise ajavad segi need asjad ja ei suuda neid asju eristada. Poes, ütleme leiba ja saia ühte kilekotti pakita, aga teie ometigi seda teete, et kõik on segamini, leib, sai sepik. Ei ole enam nii segamini midagi, ma arvan, tegijad saavad aru küll. No pagar saab aru loomulikult, millist saiade küpsetage, küsimus on selles, kas see inimene lõpuks sööma hakkab, kui ta poest selle kilekotti või pakki ostavad, kas ta saab selle, mis ta tegelikult on tahtnud saada. Ma ei saa tegelikult praegu selles mõttes küsimusest aru, et noh, isenesest onlain loomulikult pidevalt edastab uudiseid, mis siin aru saada on, eksju, paberlehte peab nüüd uudised lahti mõtestama. Inimene, kes saab sealt onlainis infotulv on ju metsik, eks ju, noh mis inimene saab. Paberleht on siis see, mis tema jaoks siiski ära selekteerib. Mis on oluline, seletab sealt lahti, mõtestab kõike seda, mida see inimene seal suures infomaailmas teada on saanud. Mulle tundub, et see muudatus ongi äkki selles, et kui vanasti öeldi, et trükimust kannatab nagu kõike, siis sa tegelikult ei kannatanud, aga, aga meedia ehk siis nii-öelda selle interneti elektroonilise väljundi puhul on see sõna saanud tõepoolest tõelise tähenduseta kannatabki, kõike. Noh, võib-olla võib ka nii öelda tõesti, onlainis on ju kõike, ma ei räägi praegu üldse nagu noh, Postimehe onlain saidist, aga noh, tõepoolest kannatab kõike jah, ja on lõputu mahuga ka veel takkapihta. No kas see on kuidagi isevoolu teed läinud küsimus või on siin taga tegelikult tootja ärihuvi, et need asjad on sassis, kuidas teile tundub? Ma arvan, et selle peale ei ole väga palju mõeldud. Ma arvan, et sellega ei ole tööd tehtud. Et on pandud testi mingisugune koduleht. Mingisugunegi baseerub mingil platvormi, mida on katsetatud, mis on mõnel juhul imporditud, mõnel juhul siin välja töötatud, sisuliselt vahet ei ole, aga, aga ma arvan, et ideoloogiliselt ei ole seda nagu väga sügavalt kaalutud, et siis ma mäletan neid On ei ole nagu äri, see ei ole nagu sellepärast meelega me ju tehtud, nii et selles mõttes. Sinu küsimusele vastates jah, et saan isevoolu teed niimoodi läinud ilmtingimata sellepärast et alguses kaaluti seda ju päris tõsiselt, ma mäletan seda, kui Päevaleht panime kommentaariumid kinni, näiteks nõudis registreerumist ja siis Postimehe eraldus lihtsalt eristuvuse mõttes, et inimesed loeksid rohkem postimehest, kuna kommentaare loetakse, siis jättis enda nii öelda staadiumid lahti, eks ja noh, Päevaleht pidi jälle tagasi kuigi lahti tegema ja, ja noh, Delfi tegi selle selle nii-öelda sodi-pudimaailma nagu veel eriti hullult lahti oma oma kõik võimalik kommentaariumid peldikuseintega, et et selles mõttes on ta väga suures osas isevoolu teed läinud ja tegelikult nüüd tagantjärgi võttes, et, et kas seda on võimalik koristada või kuidagi korda teha, siis see, see on kindlasti väga-väga raske, sellepärast et, et asi, mis alguses alguses ei ole nagu reeglid kehtestanud nagu internet tervikuna on tegelikult suhteliselt reegliteta ala. Et need reeglid alati tekivadki isevoolu teed, kui nad üldse tekivad, et ei ole seal ei politseid ega maksuametitega mitte midagi, eks, kuigi ta on nagu tohutu riik virtuaalne riik, eks et samamoodi on ju lehtedega, et nad on ka pisikesed riigid siis ja, ja noh, tänu nendele kommentaariumitele elab see onlain niikuinii oma nihukest, elu aga, aga on lehti, kus sellega on vaeva nähtud ja kus on sellega tööd tehtud ja ja noh, maailma mastaabis, kus tõesti üritatakse väga selgelt vahet teha, sest et selge on see, et onlain meedia on noh, kasvab ja ta on väga tore meedi, aga noh, ta ei kasva kindlasti nagu protsendiliseks, ta tuleb lihtsalt kõigele muule meediale juurde ja ta ei hakka kunagi prevaleerima selle nii-öelda füüsilise maailmaülest, et ükstaskõik, kuidas me fantaseeriksime tegelikult füüsiline maailm on meie kõigi jaoks ikkagi nagu A ja O sünnime siia füüsiliselt ja suremus on füüsiliselt, elame siin füüsiliselt. Et selles mõttes. Ma arvan, et et lehed, kes toituvad reklaamist, peaksid nagu väga selgelt endale aru saama sellest, et et see füüsiline reklaam on väga, väga oluline, see onlain-võib-olla ei olegi nii oluline asi nagu bussida. Et noh, kindlasti on juurutatud need tehnoloogiad, et nüüd on tegelikult aegsed atra seadma hakata nagu päris tõsiselt ma arvan, et no see on, see on nagu see on nagu tegelikult päris suur suur teemade rägastik ja päris lainega meedia teadvuse teema, eksju, et vaevalt et siin raadiosaates suudame seda nagu lõpuni lahata. Lehed on katsetanud ju noh, see on kõik nii uus ja tegelikult väga lühikese aja jooksul on ju katsetatud erinevaid variante, et ja noh, mina väidan seda, et kui võrrelda nüüd kas või paari aasta taguse ajaga siis onlain, meedia kvaliteet on ikkagi märksa parem. Et noh, selles mõttes, et sinna on investeeritud ja noh, sinna ei lähe ikkagi päris suvalised asjad, et see asi on palju korrastatum, kui ta oli veel tõesti paari aasta eest. Aga selle vastu ei vaidleks asi kuidagi, on omamoodi paanika ja, ja see on isevoolu teed, mida, mida mööda. Tegelikult ei ole selles mõttes, et tähendab vaidlen küll vastu et kohati jah, selles mõttes 100 protsenti ei saa öelda, et kõik on väga läbimõeldud, süsteemne nii-öelda, aga et noh, tegelikult oleme, me ju ise jälgime seda, et onlainis, eks paberit, eks ju, näiteks et noh, tegelikult need paberi, ma arvan, kõige lähemas tulevikus ei saa paberil kõiki paberi lugusi lugeda onlainis. Selles mõttes me ikkagi nagu noh, loome mingit süsteemi ja oleme iseenda jaoks läbi mõelnud ja muidugi vaielnud ka selle sama probleemi üle, noh Online, paber, et inimesed, tee vahet, aga. Me oleme ise lõpuks leidnud, et me tahamegi olla suur infoallikas nimega Postimees ja ei ole vahet, on see paber või veeb, et see kõik peab olema kvaliteedid. Mul on väga konkreetne küsimus teile, just, mis teile tundub. Mis on juhtunud vabariigi presidendiga, kes ei jäta nii-öelda võimalust kasutamata, et, et sarjata meediat on, see on see isada. Noh, siin Ma püüan ennast kontrollida, et mitte väga väga halvasti öelda, aga minu arust on see selliseid ründamised ja sellised kibestunud ja õelad väljaütlemised lihtsalt kohatud. Tegemist on Eesti presidendiga, see on Eesti ajakirjandus kui ta nagu tõmbab paralleele ja heidab Eesti ajakirjandusele pidevalt ette, et vaadake, et välisajakirjandus, mismoodi nemad teevad ja kui palju neil on korrespondenti ja küll on maailmasõja ajalehte ja miks meie omad sellised ei ole, siis andku endale aru, kus ta elab, kui vähe on meil inimesi, millised on meie võimalused? Me ei saa iialgi olla nagu New York Times, Washington Post, sest me lihtsalt ei ole selleks raha, meil on nii vähe lugejaid, nii vähe inimesi, et loote siit mingit maailmataset. See on lihtsalt võimatu. Ja noh, mulle küll tundub, et president kohati ei loe paberlehte, mida ei saa asjadest tegelikult päris niimoodi aru, nagu nad on. Põhimõtteliselt oli ju kaks aastat ja mitte enam tagasi siis kui president valiti, just ajakirjandus, see, kes temast presidendid tegid. Kas president Ilves ei saanud aru siis või ei saa aru praegu? Ei, mina oska tema tegelikult vastata, aga aga minu arust niisugune ajakirjanduse pidev tümitamine eriti veel noh, ka olukorras kus noh, paberlehed ju, noh, majandusraskuste tõttu testi eksinud, päriselt vaaguvad hinge on võib-olla nagu liiga palju öeldud, aga noh, kõigil on raske, eks ju, maailmas lähevad suured lehed kinni kõik võitlevad ellujäämise nimel, kõik püüavad teha parimat ja siis pidevalt niimoodi tümitada ja näkku sülitada. Ei ole kohane ja kui öelda, et noh näiteks siis kunagi varem on õhtulehe kohta, et et noh, see ei kõlba kuhugi, siis noh, et pole üldse ajakirjandus ja mis, mis iganes siis tegelikult noh, arvestada, et ikkagi 200000 eestlast loeb seda. Noh, see on ju samamoodi nende inimeste täielik hukka mõista, et ta on kõigi eestlaste president ja peaks ka niimoodi käituma. Kas Eestis on ajakirjandusel liiga palju võimu? Ajakirjandusel on vaieldamatult väga palju võimu väga palju võimu just trükiajakirjanduse sest ja ajakirjandus on kõige paremini välja arenenud ajakirjandus Eestis, tal on kõige pikem traditsioon ja eestlase iseloomule omaselt oma oma omistatakse nii-öelda kirjutavale meediale palju rohkem niisugust sisulist tähelepanu kui võib-olla tele televõi või, või ka kahjuks raadiole, eks ju. Aga aga trükiajakirjandusel on väga palju võimu ja läbi oma kanalite ka, sest et kui kuulata hommikul raadiot ja uudiseid või mida iganes, siis seal tihtipeale reserveeritakse just trükiajakirjandust, mis tuleb läbi online siis nendeni. Ehk siis see võim on suur ja ma satöörid kindlasti sinnapoole, et kas kasutatakse seda võimu kuidagi ära nagu pahatahtlikult, ma ei usu seda. Ma arvan, et ajakirjandus on suhteliselt eetiline, Eestis küll, aga mis on minu arvates lugejana nagu probleem on tihtipeale pinnapealsus, et osade asjadega lihtsalt ei jõuta sügaval võite minna, kuna ei ole aega. Ja kuna võib-olla ei ole ka liiga otstarbekas, sest et noh, asjad on kõik ümmargused. Kui sa lõpuks hakkad uurima mingite jamade tagamaid, sa saad aru, et ongi jama. Et see ongi loogiline, et seal intriigi nagu polegi. Et see intriig säiliks, ongi tihtipeale ealiselt pinna pealt puudutada, hüpata nagu järgmise asja peale edasi, aga aga mõnikord tehakse seda vastutustundeliselt, mõnikord jällegi mitte. Et see oli jälle nii-öelda case by case ja ma arvan, et see on, millega peatoimetajad nagu tihtipeale võitlevad ja on nagu põlvini mudas kogu aeg, et noh ühest otsast nagu õmbled kokku, teisest otsast jälle käriseb, et noh, uusi inimesi tuleb peale, uued tegijad tulevad peale ja nad ei tea sellest eetikast suurt midagi. Ega ega sellest nii-öelda Päcroundist, et ma kuulasin just ühest konkureerivast raadiokanalist eile saadet, kus minu vana hea tuttava Kodanik Pullerits Eesti ajakirjandusdoktriini autor minu arvates suures osas rääkis väga kenasti sellest kostüümipallist ja sellest, kuidas tegelikult, et ajakirjandus peaks vältima kriitikat kostüümipallide üle. Et ma ei oodanud temalt sellist mõtteavaldust, et tavaliselt on ta ikka niisugune, kes lahutab neegreid ja ja, ja võtab jõhkralt sõna igasugustel teemadel, mis üldiselt on populaarne, Karvased omab sihukseid nagu vastupidiseid arvamusi, siis seekord ta küll jah, omaski nagu vastupidist arvamust, et kõik teised ajakirjanikud ei olnud temaga nõus, aga aga mina olen temaga jälle väga nõus, et et ajakirjandus tihtipeale võib-olla nagu läheb liigal libedale teele või just trükiajakirjandus, et noh, kus on võimalik pilti juurde panna ilusti ja ja hakata nagu esile tõstma asju, mis võib-olla selles kontekstis ei olegi kõige olulisemalt nagu kleidid, presidendi vastuvõttu oleks. Olulisem, on see, kes seal sees on, mitte nii-öelda see, mis tal seljas on. Siis meedia ei kasuta ära oma mõjuvõimu ja jõudu õige asja tegemiseks rakendatakse küll seda jõudu, aga vales kohas vales suunas just just ja noh, tegelikult seesama paradoks on ju see, mis annab ohjeldamatule PR-firmade armeele nagu leiba. On see nii-öelda otsa suunamine, et, et see, et see võim rakenduks õigesti, on ju, et kui tegelikult noh, press võtaks kätte ja analüüsiks kõiki asju, kui tal oleks tõesti nii palju tegijaid ja nii palju aega analüüsida kõiki asju, siis tegelikult ei oleks vaja mingisuguseid avalikkussuhete konsultante kuhugi igale poole vahele, sest et siiski kirjanik õigeid küsimusi, õige asi, tuleks välja, et noh, siin on nagu, see ongi kahe otsaga asi, et võib-olla on just testis jälle õudsalt hea, et ajakirjandus on pinnapealne ja kasutab oma seda seda võimuna natuke laperdamalt. Merit möödunud nädalal, teie olite küll üsna terav selle mõtte suhtes, et, et presidendi ballil nii-öelda kleitide näppimine ajakirjanduse poolt ära keelata. Kuidagi paik, mis sõnastus. See oli suur, aga mõeldud mõeldud. Meie tsensuuri ikkagi selles kontekstis, et kui nüüd oletame, et ETV teeb sealt ülekande ja edasi keelatakse teistel väljaannetel neid pilte kasutamiseks mõeldud sedasi tsensuuri, nii et tegelikult natuke kaks ise asja, et ma ütleks, et mina isiklikult taunin väga seda kleitide arvustamist. Mulle tõepoolest ei meeldi, see on valus vaadata, inimesed tulevad, kõik on vaeva näinud ja siis keegi tuleb ja sõimab, eks ju, noh, täiesti lagunenud meie kommentaatorid paraku on, et Lilvete sõnadega ja kohati ropendada, sest minu arust on see haige. No ainult kommentaatorit asi ei olegi enam tõika, et jõuab ikka nii-öelda kirjasõna ja ka internetiväljaandes nii-öelda ajakirjaniku poolt kirja pandud küll teise kellelegi tsitaat hetkel küsitud ja, ja jälle on olemas koht, kust paarsada klikki kukub. Et pigem on vist tegemist noh, kui lehtedes noh, selles mõttes, et Postimehes Päevalehes päris nihukesi, noh paberlehes kindlasti niukesi hinnangulisi selliseid hinnanguid ei ole, seal on pigem ma ei tea, mingi moedisainer ütleb, et vot nii ja naa ja nad on pigem soovituslikku laadi kui kui see, et ämber peas, eks ju, ja noh, et seda ma seda meelt ma olen küll, et et midagi nagu võiks teha, et et lõpeks inimestele haiget tegemine. Ma ütleks nii. Aga teine asi, teine teema on hoopis see, et noh kuidas ikkagi saab esileedi meil siis midagi keelata või noh, et see on, tegemist on riikliku pühaga, et noh kuidas ma saan aru, et presidendi kantselei tuleb välja mingi ettepanekuga või, aga noh see pole ju mingi erapidu, eks ju, et neid võib härmal pidada või kus iganes. Iga pühapäev, eks ju. Aga et noh, tegemist on vabariigi sünnipäevaga, kuidas saab nagu presidendi abikaasa otsustada, et vot ma luban sinna ainult ühe telekanali vea ühe fotograafi, et noh minu arust on küsimus nagu selles ja noh, lõppude lõpuks piiramine ei aita mitte midagi, see muudab olukorra ennustani tragikoomiliseks, mis siin toimuma hakkab? Aga samast avaldas selle arvamusrubriigis, et noh, ma arvan, et ta võib arvata ja ma arvan, et, Ja ta oli otsust, see oli tegelikult kindlas kõneviisis ja see oli nii, et oleme otsustanud ja Toomas Sildam kinnitas, et jah, nii on, et. Aga ma arvan, et keegi pidi selle teema nagu üles võtma ka, et see on olnud alates sellest, kui kunagisel haridusministril oma sinimustvalge litrilisi alussärgiga seal igaüks on see, et pärast seda on tegelikult nagu kogu see teema nii-öelda nagu tulnudki esile, et oli vaja nagu tõugete nüüd on võib-olla vaheliselt tagasi tõugata ja mina küll ei süüdista presidendiproua okei, võib-olla nagu läheb vahest segamini see, et kas ma olen nüüd kodanik või olema presidendiprouaga, miks aga aga mingis mõttes. Ma arvan, et tänased ajad natuke vajavad kõvemat kätt nagu igas kontekstis. Aga tegelikult ma ütleks just, et see aeg on nagu selles mõttes on ta nagu hiljaks jäänud, et tegelikult see huvi oli tänavu võrreldes varasemate aastatega, on väga väike, mäletate, 2005 tehti lausa eriväljaandeid, kus olid noh, järgmine päev kõik, ilmusid kõik pildid, eks ju. Et praegu noh, tegelikult see huvi kadus, meil isegi, ma vaatasin onlainis, kadus ta õige kiiresti teest ära. Kivi tahtnud hinnata ja see noh selles mõttes natuke niuke lahtisest uksest sisse. Kuidas seda seletatakse huvi järsku ühel hetkel oli nii suur ja nüüd nii väikene. Ma ei tea, inimestel on Joosis muud muredest. Ma arvan, et õhtuleht oli see, kes panin talle paugu ära. Seal oli ikka päris kohe. Seal vist jah, aga noh, üldiselt ma just, et noh, varem on ka Postimehe veebis on see huvi hästi suur on tänavu ei olnud. Kui palju, vahetades natukene teemat, kui palju Postimehes monitoorib päeva jooksul lugude klikkimise arvu ja teeb selle najal järgmise päevalehte. Ei tee selles mõttes, et noh, me, meil on ju kogu aeg need andmed olemas, et mis lood on noh, kõige loetavamad, kõige kommenteeritumad, seda muidugi ja kui me näeme, et noh, see ütleme, et mingisugune sündis kolme reaga vasikas, et see tan onlainis loetavad, ega me sellepärast seda lehte ei pane. Küll, aga me teeme järeldusi, noh, kui on mingid majandusteemad, mis tõusevad ja hakkavad tulema hästi palju kommentaare, me näeme inimesi, see teema huvitab siis me võtame kas mingi muu aspekti alt lehes ette või siis noh, vastavalt arvamustoimetus tellib selle kohta arvamuslugusid, et noh, seda meie vaatame küll, et kui mingi asi läheb inimestele korda, et siis seda me ka võtame, paberlehes kajastada, aga aga puhtalt nüüd paneme selle loo lehte selle põhjal, et see on hästi loetavad, et seda mitte, aga, aga noh, lugejad, huvi tegelikult nende majanduslugude vastu on hästi suur, et praeguses olukorras eriti, et ja sealt kommentaare lugedes tegelikult saab ju ideid ja noh, võimalus edasi minna. Nii et praegu te põhimõtteliselt lükkate ümber selle teooria, väite või soovitused jätke klikimata, siis lehm muutub paremaks, sest see levib internetis üsna hoogsalt, et ärge klikkige saastumi. Kuidas see oli, ei, see, see, sellele võid klikkige rahulikult või ärge klikkige, see paberlehte küll niimoodi ei muuda. Eiei. Ja teie jaoks ei ole loomulikult oluline see, kui paljudel Londonis klikke tuleb, mitte mingilgi määral ka mittemajanduslikult. No selles mõttes klikk, klikk on üldse tegelikult vale sõna, ehk loetavus on noh, see muidugi selles mõttes, et mida rohkem on meil lugejaid, seda parem on meil ju argument reklaamiandjate juures, et need on omavahel loomulikult seotud. Te tahate öelda, et teie toimetuses ei ole mitte kunagi olemas olnud ka sellist filtrit, mille kaudu ta lood jõuavad ükskõik kas siis lehte või onlaini, mis kaaluks, kui edukas see oleks nii-öelda meie majanduslikus mõttes see lugu, et kas see müüb hästi. Ei ole sellist asja anud. Ei filtrit, ma isegi ei kujuta ette, mismoodi. No selles mõttes filtrit seal nii-öelda mitte küll kirjanikega mehhanism, süsteem, kokkulepe, vaikiv või kirjeldus. Ei ole Ivaikivatega kirjaliku, pealegi Postimees on selles mõttes, et see võib, võiks kehtida õhtulehe puhul, jah. Aga Postimees on ju, ma ei tea, 96 protsenti tellitav ajalehti, et meil ei ole üldse selles mõttes oluline, et meil esiküljel on mingisugune asi, mis on hästi müüb, et me noh, selles mõttes meil nagu ei pea müüma. No siin on tabloidi ja kvaliteetlehe vahe muidugi, et ma usun, et see õhtulehes võiks täiesti niimoodi toimuda. Ja see oleks ju täiesti loogiline, aga no meil meil ei ole seda lihtsalt mingit mõtet. Joel Volkov, reklaamifirmaomanikel on muidugi sihukest juttu kuulata väga ei taha, tema tahaks küllap klikitaks rohkem ja neid bännereid tabaks lugeja hiir, seda ikka sagedamini. Sagedamini. Noh, nii ja naa, sõltub eesmärgist, et ega reklaami ja ainult nagu massi pärast ei tehta, reklaamib juba tänapäeval tehakse aina rohkem ja rohkem sihitult, et et võib-olla mingil leheküljel käibki 10 kutti, keda kõiki ongi täpselt vaja kätte saada ja Postimees ei olegi nagu abiks on jah või või delfi. No ma saan aru, et põhimõtteliselt võiks see, mis on oletanud, et Eestis on nagu see klikimeedia, et need inimesed on kõigest valesti aru saanud. Jahud sooja ja, ja kõik see kõik see on läinud nagu hoopis teise. Noh, ei. Hõbe. Kannan selles mõttes lugejaskonna suurus on ju noh, loomulikult tähtis on ju ka paberlehel tähtis on kõigil selles mõttes, et selles mõttes ei ole valesti aru saanud, et loomulikult me tahame, et meie lugusid loetakse nii paberlehes kui onlainis ja loomulikult on see meie jaoks ka reklaami müümisel argument. Et, aga noh, selles mõttes, et noh, nii on need nagu Kas igapäevapäeva hetke peale nii-öelda planeeritud, et oleks üks ikkagi väga hea pealkirja kirjutaja ka kas pealkirju kirjutatakse online toimetuses eraldi loost käib nii-öelda toimetaja spetsiaalselt. Täna on, selles mõttes on lehekülje toimetaja, kes need kõigepealt paneb ikkagi autor pealkirja Janno lehekülje toimetaja vaatab üle, aga selge on see, et onlainis on, pealkiri on märksa olulisem roll loomulikult on. Kuigi noh, minu arust ei tohiks ka pabereid selle selles osas nagu minna seda teed, et ega see pealkiri on vähetähtis, igal pool on ta tähtis, aga onlainis ilmselt. Nojaa, aga mis ma tahtsin öelda, on see, et, et ega see tegelikult lehe klikimine ja reklaami klikimine omavahel tegelikult väga korrelatsioonis ei ole ka, nii, et kui reklaam on ikka igavene nigel, siis kliki sinna peale küll mitte keegi, et noh, reklaam peab olema, ise ka seemis klikke tekitab noh, kindlasti käib ju suurte päevalehtede või portaalide pealt läbi päris palju inimesi päevas ja, ja kui suur reklaam silma ei paista, siis, et noh, see ei ole sellest tuhkagi kasu. Et siin on see loovus või kreatiivsust ka, et, et noh, tegelikult noh, mina olen enda jaoks nagu nagu lehetegemise, kuigi ma lehte idee ja ilmselt ei taha kunagi teha ka niimoodi lahti mõtestanud, et leht koosneb nagu kahest poolusest, et üks on see idealistlik ideaalpool, milleks on siis toimetus, kes tahab luua nii-öelda uudist, kes tahab informatsiooni jagada ja seda edastada, kelle missioon ongi see. Ja teine pool on reklaamiosakond, eks kes siis tahab sellest nii-öelda kasu lõigata, et need inimesed, kes siis on nii-öelda pühendunud oma tööle ja sisu loomisele piltide loomisel, et nende nii-öelda sellest asjast ka kasu oleks rahaliselt, et siis nemad üritavad seda maha müüa. Ja need asjad siis, kui on olnud väga tugev majanduskasv, on läinud sassi omavahel natukene ehk siis ütleme, see kasumit tootlus on olnud väga suur ja tegelikult on ju meedia teeninud korralikku kasumit tegelikult viimastel aastatel üha kasvavat kasumit tänavalt tänase langus ongi selles kontekstis nagu väga raske on ju. Et, et aga et reklaamiosakond tegelikult või reklaamimüügi siseosakond, kes siis lehte neid suurepäraseid pindu vahendab või müüb, siis nende surve on ilmselt olnud erinevatel aegadel erinev ja ja võib-olla võib-olla nagu see klikijutt on nagu pärit sellest nii-öelda tipp nii öelda mulli kõige, kõige kõige suuremast ajast, et täna kindlasti need uuringud, igasugused EMORi DNS-i uuringud, mis tulevad, ei oma nii suurt tähtsust enam tegelikult ja tänaseks päevaks ütleme see kliki kontekst islamimaailmas nii väga oluline enam ei ole, et võib-olla oli olulisem siin kaks aastat tagasi astu tagasi. Ja siis oli tõesti nagu see, et siis loeti seda klikki ja värki, et noh, et kuna meedia läks aina kallimaks kogu aeg, siis sa pidid tegelikult meedia lõpuks klient, kes ostab seda meediat kusagilt arvestab sellega, et mitu nii-öelda potentsiaalselt nii-öelda nägijate reklaamil on, et see raha kuidagigi ennast ära õigustaks täna On selge see, et et need suurusjärgud ja toimimise on hoopis teistsugused, nii et täna on olulisem idee ehk et ajaleht ütleme ei ole enam nii, nagu ta seal nii-öelda majanduse kõrgajal oli toode, müüdav toode, nüüd ajaleht on tagasi ajaleheks läinud just, ja, ja see on see nii-öelda hästi valus üleminek sinna nagu tagasi, et sa oled olnud nii-öelda kommertssiukse laeva ninas kõige nii-öelda juhtivam see Titanicu ots on ja kus mees käed lahti ajab ta kindlasti mõelda. Tänaseks oled sa jällegi lihtsalt nagu reporter, onju, et seal on nagu päris päris radikaalne vahe on nendel asjadel minu arvates noh, kõrvalt vaadates, et et sellega on väga raske harjuda, sest et noh, ütleme neid vanu gurusid, kes nõukogude ajal tegid mingeid tohutuid analüütilisi küll kallutatud artikleid, aga siiski tegid aga nagu häid, eks ju, ja kui edasi oli võimalik lugeda ikka mitu päeva, sest et noh, seal oli ikka lugeda, noh, seal oli. Ja noh, testide noortelt täpselt sama moodi, et kõik oli, see oli ajakirjanduslikud väga kõrgel tasemel, sest et Eesti ajakirjanduse eristus üldil üldiselt Nõukogude musta ajakirjandusest selle poolest, et ta oli nagu ta ei olnud nagu nii ütleme silmaklapp. Et ta üritas ikkagi nagu tuua mingeid lääne vaatenurki, asju põimida sisse, et see oli tõesti väga tasemel ajakirjandus, nagu nendes oludes, mis oli aga tänaseks noh, nüüd tuleb uuesti need nipid jälle nagu selgeks õppida, see on väga raske ja eriti mingisugusel 22 vastasel nolgil, kes tuleb kurat võtaks, sealt koolist on ju tegelikult teeb kirjavigu ja ei oska ta ei oskagi nagu lineaarselt mõelda, et ta mõtlebki digitaalselt, ta mõtleb nagu erinevaid asju korraga ja ta ei suuda väljendada seda ühte läbivat ideed, mis tal selle asja kirjutamiseks teeb tööd, aga mitte nagu ei ei loo noh, et see on väga raske, ülemine, teine asi ilmselt kogu selles süsteemis, mis jätkuvalt on, mis ma väidan, et ei ole mitte nii-öelda majandustrenniga kaasas käiv, on ju see, et korporatsioonide sees mis on konverkeerunud kokku tulnud, erinevad lehed, ütleme telekanalid kõik ühe korporatsiooni liikmed hakkavad nii-öelda rist turundama 11, et me noh, mingil hetkel näiteks võisime vabalt öelda, ma usun, et võime siiamaani ja öelda, et õhtuleht, või, või siis lähtume minevikus räägime, oli praktiliselt teleehtakse, said lugeda õhtulehes seda, mis eelmine õhtu televiisoris oli, nii et televiisori raha võisid vabalt ära jätta ja selle lükata õhtulehe tellimist Nad on praegu umbes samamoodi. Aga kas, kas see ei ole nagu probleem, et, et me teeme nagu noh, toodame sisu, mitte millaski, inimesed on seda juba näinud. No ma ei tahaks selles mõttes, igal lehel on oma nišš, et ma ei tahaks selle noh, siin nagu õhtulehte lahkama hakata, et noh, joon lugejatel ka sellist lehte vaja, et aga noh, mis puudutab siin sellest, mis sa mainisid, Joel ajakirjanik, et tegelikult heade ajakirjanike puudus on Eestis minu meelest Eesti ajakirjandus kõige suurem probleem. Et kui me räägime noh, siin onlainist paberist, siis tegelikult Online uudised saab tõesti kirjutada nii, et sa tuled noh selles mõttes koolipingist ja hakkad tegema. Aga ausalt öeldes, kui nüüd paberlehe tulevikku vaadata, siis tõesti see tulevik saab olla ainult see, et on vähem pealiskaudsest, mida sa mainisid, on rohkem süvitsi minekut, analüüsi ja vot selleks peab olema juba mingi elukogemus, allikad, kontaktid, et ja see võtab aega ja võt. Paraku on nii, et need head ajakirjanikud, kui nad on jõudnud teatud ikka, siis nad väsivad ajakirjandust ära lähevad üldse minema. Et mina näen selles ja peale kuskilt ei kasva, et see on minu arust üks suur probleem, miks neid ei kasva? Ma ei tea. Noh, selles mõttes ma olen paljude noortega ju rääkinud ja ja nad ütlevad, et see töö on liiga stressirikas, neile ei meeldi see, et esiteks juba see, et onlainis veebis sind kritiseeritakse, ehk siis ükskõik, mis sa kirjutad, kommentaatorid ütlevad, et loll, paks kole mis kõik sa oled, eks ju. Et ja noh, ülemus kritiseerib siis lugejad veel tööaeg on eksi lõpmatu, nad ei taha seda tööd ja palk ei ole ka enam selline, et nüüd kunagi olid ajad, mil tõesti ajakirjanike palgad olid üle mõistuse suured, sest praegu nad pigem jäävad ju noh, sinna keskmise kanti, et noh, pole nagu mitte midagi nihukest. Eriti paberajakirjandus teles on veel, et sa näitad ennast paberajakirjanik, sa võid puhtide seal 20 aastat ja keegi ei pane sind tähele, eks ju. Et see ei ole selliseid inimesi, kes tahaksid ja oskaksid väga head ajakirjandust teha. Jah, aga no loogika ütleb see selles, et kui, kui noored istutaksegi internetti lastakse tal rahulikult teha vigu ega siis sealt nagu väga heaks ajagi. Ega selles mõttes, ega tal ei lastagi teha, et ka onlainis on ju tegelikult tööl üha paremaid ajakirjanikud, et algusaegadel oli tõepoolest nii, et, et onlain ajakirjanikuks ei tahetud üldse tulla. Nüüd on see onlain, ajakirjaniku amet märksa populaarsem ja noh, kindlasti on seal juba töö, palju häid ajakirjanikke, aga pigem on nad siiski sellised, kes tahavad teha hästi palju kiireid uudiseid, mitte analüüsida. Noh, see polegi nende roll, et noh, Onlen praegu ei ole veel selline, kuigi ma väidan, et ma ei tea, viie aasta pärast võid olla täiesti ka kvaliteetajakirjandus onlainis. Ja sellepärast, et onlain ajakirjandus ei ole veel kvaliteetajakirjandus, tehaksegi allahindlus ajakirjanike võtmisel. Praegu ei ole ka paljuski kvaliteetne, aga noh, seal on kiired uudised, eks kiiret kiire, see on hoopis teine töö, eks ju, et kas sa toodad kiirelt uudiseid paned naksti üles või siis ikkagi võtad aega ja hakkad analüüsima, et seda nagu noh, see pole praegu online'i roll, et see on ikkagi paberiroll, on see, et. Ja sellepärast võib teha aeg-ajalt kvaliteedis allahindlust. Mismoodi nad idee kvaliteedis allenduse uudis ongi ju uudis ja kiire uudisega, see on samamoodi kvaliteetne, aga lihtsalt teine asi, kui analüüs. No minu meelest on online meedia kindlasti see koht, kus on nii-öelda see konvergentsikohti, kus saab kokku linkida kõik uudised selle asja kohta üle maailma video liita tekstiga. Ja Google Mapsi iga ja veel ma ei tea, millega sa saad nagu tekitada tegelikult täieliku ülevaate, kas või Saksamaa Laskmine või tulistamine, mis oli, on ju et ma imestan, et keegi teinud seda nii-öelda täiuslikku ülevaadet sellest asjast, mida oleks internetis üli ülilihtne olnud teha noh, pool tundi ja sul on koos Google Mapsi paika pandud, kus see kool asub, on ju pildid sellest kohast mingisugused CNNi, ma ei tea, pildi väljavõtte teha süsteemid, et internet on see koht, täna seda nii ei tehta, et sealt tuleks eristuvus või noh, see on nagu üks nendest nagu ideedest, mida tegelikult võib-olla suuremat lõhet kusagil mujal kasutavad rohkem. Aga tegelikult see teema on meil väga tehniliseks läinud, esin, et, et minu meelest on teine väga suur ja väga jõhker teema, mis ei ole üldse seotud riiklikidega millegiga, on Eesti ühiskonna nagu siuksest õhu õhukesesusest tulenev asjaolu, et poliitika ronib meediasse nii räigelt sisse igapäevaselt, et et see on üks asi, mis lugejaid hirmsasti kurnab ja mis tegelikult on meie selle tänase nii-öelda depressiooni üks väga suuri põhjuseid ka, et kui me võtame kust kohast hakkasse mentaalne depressioon pihta, mis täna on nii-öelda oma tipu saavutanud, eks ju. Et noh, see on suures osas ka psühholoogiline, on alates aprillikuust, kui teemaks tuli riigieelarve lõdvendamine või nii-öelda kokku tõmbama. Noh, tegelikult oli see ikkagi aasta, veel varem hakkas pihta siis kui olid, olid Eestis nii-öelda pronksiööd ja, ja mis oli, kus oli see poliitiline nii-öelda pressing inimestel ikkagi väga suur. Jah, no ma ei, ma ei usu, et, et sellel hetkel mingisugune nagu langustrend oli, pigem oli see just nagu tõusutrendi. Ja noh, see poliitika mõju, aga ma mõtlen nagu poliitika mõju meediale kasvab pidevalt ja täna noh kuna reklaam on kaerakukkundani poliitikalehes ja teistpidi inimesed loevad tänu sellele üha vähem lehti ja üha vähem nagu usaldavad igasuguseid institutsioone, kaasa arvatud nagu trükkimine Kas sa väidad, et ma ei saanud selles mõttes nagu täpselt aru, et sa väidad, et liiga palju on lugusid poliitikast, poliitikutest? Ühel või teisel moel poliitikasse? No siin ei ole lihtne, seletuspoliitika on ju väga hea allikamaterjal, sest tema on alati nõus rääkima, sest ta saab siis oma seisukohti tutvustada. See on nagu ajakirjanduse laiskuse küsimus ka ühtepidi, et ajakirjanikud tahavad lugu saada, helistata pigem poliitikule hakkab otsima seda õiget tädi Maalit üles. Noh, eesmärk on ikka otsida seda maaliti seda inimest, keda see poliitiku otsus otsus puudutab, aga noh, ja ega need poliitikud alati nii kerge saak muidugi ei ole ka need, kelle neil probleem neid vaja on, siis on üldiselt ei ole kerge saak. Kui nad endale kampaaniat teevad, nad ülikerge saak ja minu meelest praegu käib. Makama elame. Et ajal, eks ole, meil on valimised praktiliselt. Meil on huvitav mõte, kuidas mõte tundub, et ajakirjandus On keskendunud liiga ühele teemale, liiga fokusseeritult käsitletakse päevast päeva ainult seda, mis toimub poliitikas ja tegelikult ei tehta seda ju ka alati mitte nii-öelda kõige pikemas tekstis ei arutata nii-öelda tuleviku üle, vaid vaadatakse nii-öelda minevikku, ollakse mingites probleemsetes küsimustes ja noh, nii-öelda valudes vaevles. Aga minu arust selles mõttes, praegu on ta nagu niuke noh, olukorrast lähtuv või noh, just see eelarve ümber käin tegelikult see ju puudutab inimesi, eks ju, ja noh, kuna need vaidlused olid nagu, olid siis noh, minu arust oli see suhteliselt põnev ja kõigele kordamine vette. Iseenesest on huvitav selline selles mõttes nihuke, kõrvalvaataja pilk või ütlus, et noh, endale tundus kohati, et pähe et oleks võinud võib-olla pikemalt ja põhjalikumalt isegi vahel asja käsitleda. Palju keegi jõudis mingisugused komme ära süüa, sest et ma saan aru, et te läksite nii põhjalikuks, lugesite kokku palju komme. Aga näe, järelikult siis lugesin, aga järelikult kui endal on tunne, et on vähe ja teistel on tunne, et on palju, siis järelikult on nagu nuppe palju, aga sisu vähe. Et ma arvan, et seda sisu oleks võinud kindlasti olla rohkem nagu terve selle aja vältel, et et, et huvitav on see, et siis kui noh, ütleme kuluaarides või mingeid äriinimesed ja pangad, turundusspetsialistid ja kõik, kes juba nagu rääkisid ammuilma sellest, et noh, mis on selle, IMF-i mõju võiks olla meie ühiskonnale, kui ta tuleb sisse, hakkab midagi tegema, poliitikud, kraaksusid sellel teemal, eks ju, siis ajakirjandus alles kuu aega hiljem või veel hiljem otsustas hakata seda nii-öelda lahti mõtestama, senikaua lasti nii-öelda lugejal paanitseda mingisugune kolmetäheline kombinatsioon, kes teeb meile kuidagimoodi halba või võib ka kuidagimoodi teha, mis ta siis on siis siis minu meelest vot ajakirjandusel on see roll, et ta peaks võtma ja lahti mõtestama, mis asi see lõpuks seda tehti. Ta ta peaks nagu seda kuidagi nii-öelda seletama inimestele, et need asjad saad aru, et mingisugune KGB on see asi ja IMF on see asi ja noh, et, et inimesed saaksid aru, millest üldises nivood nii-öelda nagu juttu käib, sest et ega need tähekombinatsioonid või, või mis on devalvatsioon või deflatsioon, et seda on ka nüüd õnneks nagu lõpuks lahti seletatud, aga pool aastat me elasime selles teadmises, et nagu see on mingi kohutav asi, mingi T-tähega sõna, et hästi paljud tekib sellest nii-öelda pingeid Eestis üle, sest keegi ei taha olla ebaedukas, kõik tahad edukad olla ja kui keegi ütleb mingisuguse salapärase sõna siis ja kui sa sellest aru ei saa, siis sa oled ju ebaedukas ja siis hakka kartma seda. Raputada tuhka, vähenemaid. Ja ei, mul selles mõttes ei tule sa nii konkreetselt meelde see IMFi asi, aga kui see nii oli, siis jah, muidugi. Lõpetuseks räägime sellest, millest ma alguses ka nagu mõnevõrra tõukusime, milles ikkagi tekib see, et eestlased ja ma ei usu, et ainult need, kes kes nii-öelda suplevad kuidagi top top väljas vaid, vaid ka need, kes loevad tõesti ajalehti, arvavad, et Eesti meedia on kollane. No nii nagu ma alguses ütlesin, et kuna sellega nõus ei ole ja ma ei saa aru, mida, mida nad sellega öelda tahavad siis ma mul ei olegi nagu siin midagi kommenteerida, et minu noh, minu arust ta ei ole kollane. Minu arust on meil päris tubli ajakirjandust. Ma istusin just hästi paljudes nendes ajakirjandusžüriid eelmise aasta lugude žüriides ja minu arust oli eelmine aasta selle koha pealt väga tugev, et noh, niivõrd palju häid lugusid ma ei oska nagu siin minek, kaaseid. Ehk et ta ei ole kollane võrdluses Inglismaaga, see on umbes samamoodi nagu võrreldavate õiget nälga tunda alles siis, kui sa oled aafrika, nälgib. Ei, aga ta ise, siis mis asi on kollane või mis teeb aja ajalehes kollase ajalehe, vot ma tahaks kohe teada. No seesama asi, et kui ma loen eelarve Tõnu puhul palju süüakse ära komme ja mis komme süüakse ja, ja ma ei loe seda, et mis asi on IMF, seisan devalveerimine. See on imine, oli nii. Eino oli nii ühte kui teist ja noh, selles mõttes, et et kui nüüd öelda, et, et kirjutamine sellest, kuidas eelarve kärpeid tehti või mis olukorras tehti, et see on kollane ei ole sõbrad, kollane seen. Kollane on see, mida kollaseks peetakse üldiselt või mis on nagu selles mõttes nagu selle selles ühiskonnas kehtib norm. Et meil on hakatud kollaseks nimetama, seda valdavalt siis konkureerivate Postimehe konkureerivate gruppide poolt ilmselt on ju no see on ka propaganda, eks et on hakatud nimetama siukest nagu pinnapealsemad või pildikesksemalt lähenemist, eks noh, just seesama, et mitu kommi, niuke kleit. Et tegelikult jah, ütleme nagu mingi Morning Stari kontekstis noh, see ei ole nagu mitte midagi, kus räägitakse, järjekordsele ufod antasid. Absoluutselt jama aetakse. Nii et selles mõttes ei ole kollane, aga aga kindlasti noh, traditsiooniliselt kollane on ju meelelahutus nii-öelda segmendi kajastamine või noh, see, et milline, milline rinnapartii täna mingisugusel staaril või milline kas tal on aluspüksid jalas, ei ole, et see noh, see on nagu see asi, millal, mida mõeldakse, kui kollasel tänu online'i, nii-öelda suurele kiirele kasvule on see tegelikult nagu väga tugevalt sisse murdnud kindlasti. Noh, aga see on online'is valdavalt, et kui sa paberlehega vaata, võtad mida juhtub iga päev üha vähem kahjuks tänu online'i pealetungile, siis seal seda nagunii palju ei ole, tõesti mõned lehetegijad ise siiamaani ja ka siit tänasest nagu keskuste elust on läbi käinud, on see nimetavad leheks tegelikult paberlehte, mitte naljad. Ehk siis paberleht on see, mis on see koht, kus on võrdlusmomendid ja kus on see ideoloogia, kus on kogu see asi, et mingis mõttes on see kihvt asi vaadata, on ju samas natukene kurb, et nii oluline meediakanal nagu online on tegelikult ikkagi nagu sekundaarne, et ta peaks hoopis teises kohas olema, peaks hoopis teistmoodi funktsioneerima öelda, peaks olema tegelikult nagu võrdväärne asi selle nii-öelda paberlehega siis oleks nagu mängureeglid õiged. Nagu paberileht, kui kaua aega areneda, Postimees, eks ju, üle 150 aasta vana onlain on nii noor veel, et mina ütleks, et andkem aega. 150 aasta pärast räägivad. Ma arvan. Ülekuulamise toimik number 100 meedia roiskumine, toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.