Meie tänaseks vestluskaaslaseks on mees, kes pääses vaated teismelisena Eesti ühe populaarsema bändi kitarristiks. Mees, kes on asutanud olnud ninameheks bändile, mis võib öelda eestist ühena esimestest käis nuusutamas rahvusvahelise läbimurdehõngu. See mees on juhtinud mitmeid telesaateid muusikukarjääri kõrvalt. Nimekaim või tuntum neist võiks ehk olla seitse vaprat. Meil on väga hea meel tervitada stuudios ühtlasi ka oma kolleegi Mihkel raud. Tervist, tervist. Tervist. Jonaa Mihkel. Ajad on põnevad taas kord või seoses raamatu ilmumisega. Kuule muidugi, miks nad põnevad ei ole, jälle jälle võid ennast televiisoris vaadata, jälle võid endast natukene ajalehes lugeda. No sinu puhul tegelikult see ei ole ju mingi haruldus, sa oled kogu aeg praktiliselt olnud orbiidil võib-olla väikeste kõikumistega. Jah, seda küll, aga televiisorit vaatama ainult siis, kui ma sealt ise, kui mul on endale lootus sealt tänaste ise ennast näha Ad üldiselt vaata, vaata televiisorit väga harva. Ütle, kas nende pikkade intervjuude käigus, mida sa oled saanud viimastel päevadel jagada, on sul kuldse odramaitse jälle meelde tulnud. Kusjuures ei ole mitte nende intervjuude pärast eramule kuldse odra ma ütlesin, välja tulnud, vaid ikka aeg-ajalt tuleb tunnistada, mekkin ka alkoholivaba õlut vahest saunas käia ja ma pean tunnistama, et see maitseb palju paremini kui omaaegne kuldne oder. Et sellel on rohkem õlle maitset sellel tänapäevasel alkoholivabal õllel, kui toona oli kuldsele odral, aga ma saan aru, mida sa mõtled, ega ikka need käivad. Ja need hirmud ja need hõõvad vahest unenägudes mul külas. Aga nüüd viimased ööd, ma olen maganud nii pagana raskelt, sest päevad on tõesti kole-kole keerulised, et viimastel päevadel ma pean tunnistama, ma ei ole, ei ole ennast purjuspeaga unes näinud, aga aeg-ajalt tuleb, et aeg-ajalt tuleb ette ja ootan, kuradi kurat, et ma olen ju juba 18 aastat suutnud vastu pidada, et miks ma pidin nüüd murduma ja siis hommikul ärkad üleni higisena ja ohkab kergendatult. See ikkagi oli ainult uni. Kas see lõpp meile 190. aastal tegid asjaga tähendas seda, et sa koristasid ka kõikvõimalikud visuaalid ära, ma kujutan ette, et vanasti ikka ka õllepudelisilte kleebiti kuhugi ja ja oli ju tore koguda mingisuguseid Burke'i asju, kus sul taolist kommet oli või ei viitsinud. Me viisime purgid ära sellepärast või sisulised pudelid, sest nende eest sai, sai raha ja, ja seda rahasse, uusi mudeleid, kus oli kraam sees, et ma pean tunnistama, et mõned õlleetikette küll kusagil endale nagu ei kleepinud, sest need olid niikuinii kõik toad täis mitte küll nagu kaunistusena, vaid vaid lihtsalt vedelas neid tubade nurkades pudelite peal ja lahtirebituna ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Küsimus, mida ma mihkel küsimata ei saa jätta selle vastsündinud raamatu valguses, jällegi mees, kes on olnud orienteeruvalt neli aastat konstantselt mäluaugus saab sellise raamatu kokku panna, kuidas, milliste mälestuste põhjal? See on väga hea küsimus ja sellest on selle raamatu eessõnas ka võib-olla väga kaude juttu. Üks üks omaaegne psühhedeelia juhtfiguur ütles umbes midagi sellist, et kui siin nagu kuuekümnendatel aastatel, kui sa midagigi mäletad 60.-test aastatest, järelikult Sa ei saanud nagu siis reaalselt kohal olla. Kuuekümnendatel aastatel oli, see oli see üle maailma niisugune psühhedeelne mäluauk ja, ja ma usun, et, et see võib-olla natukene või mitte mitte natuke vaid päris oluliselt puudutab Eestis 1900 kaheksakümnendaid aastaid mäluaugule mäluaugul on selles mõttes vahe, et, et niukseid, lõplikus lõplikus pildi kasumisse jõudmine võtab natukene aega ja vaat sellest ajast, mis nii-öelda esimese pitsi tõstmisest kuni lõpliku lõpliku pildi eest ärakadumiseni. Vot see, seda, seda vahet ma ikka nagu mäletan, et tõsi on, et ilmselt toimus asju, mida ilmselt kohe toimuski asju, millest ma midagi ei mäleta. Aga nendest on rääkinud, mulle ei ole minu heasoovlikult sõbrad järgmise päeva hommikul, et mul oleks veel halvem kui mul, kui mul oli. Ja mõned asjad on ka nendesamade heasoovlike sõprade ja meenutuste baasil kirja pandud. Oled sa nüüd uuesti neid üle küsinud selle raamatu tarbeks? Ma mõtlesin energiast raamat kirjutama, hakkasin, et huvitav, kas ma hakkan tegelema niukse klassikalise riis sörtsiga, et kas ma lähen oma oma vanade kamraade juurde seltsimeeste sõprade juurde ja hakkan uurima, kas mul tekkis hirm ja mitte sellepärast, et tuleks juurde oioi? Oi eranud sa sellest küll kirjutanud, seda ma mingil juhul ei luba, ma ei kartnud niivõrd seda kurba, kartsin seda. Nemad mäletavad neid asju kuidagi vähem, lahedalt, kuidagi vähem huvitavalt, kuidagi vähem värvikalt kui mina mäletan. Ja, ja äkki ma alateadlikult hakkan iseendas kahtlemat, kurat äkki ikkagi ei olnud niimoodi, ehkki ma väga ei usu seda, aga ma pidin nagu eos välistama kõik niisugused riskid. Muidugi tahtsin kirjutada ju raamatut, mida on lugejal huvitav ja põnev lugeda, mitte mitte niisugust entsüklopeedilist informatsiooni pakkuvat kuiva teost, millised on ka hädasti vaja, millised on õnneks ka eesti keeles mitmed-mitmed ilmunud. Aga, aga ma ei saanud jah võtta seda riski, et et keegi, mu, mu meeletu nagu fantaasiat hakkab nagu maa peale või maale nagu lähemale kiskuma. On see raamat, mida tuleks lugeda käsikäes Anne Ermi popist rokini kahega, et saada nii-öelda entsüklopeediale värvi juurde. Aga miks mitte, see on hiilgav idee, kus natuke kirjutades muide sedasama Anne Ermi polkast rokini vaatasin Valter Oja popmuusikast on mul niikuinii kaanest kaaneni peas. Et absoluutselt, see on päris hea mõte lugeda neid teoseid paralleelselt või, või üksteise järel, et näiteks herm kõigepealt läbi lugeda ja siis minu oma otsa. Ta polariseeriv kindlasti seda pilti ja laiendab seda pilte ja ERMi ERMi raamatust me ikka aeg-ajalt ka siin on fakte kontrollimas, absoluutselt. Ütle Mihkel, kui palju sinu olekus on tavalises olekus, tavainimese olekus on sellist rokkstaaril kokkuminekut, praegu ma mõtlen, raamat on kirjutatud päris päris ropult. Need, kes ette võtavad ja kes sind ei tunne, vajub ilmselt karp lahti ja väike ehmatus, kui mitte enamat tabab kindlasti sinu tavapärases kõnepruugis. Kui me parasjagu intervjuud ei tee lepime kokku, on ka seda aeg-ajalt päris kõvasti sisse pandud korpuse siis kas see on mingi hoiak, kas seal mingi žargoon? Türa, ma ei oska sellele küsimusele võib-olla nagunii nagu lambist vastata, et küllap küllap ikkagi ropendamine on, on osa veel ka väga oluline väga, väga nagu põhimõtteline osa minust ja ta on minu meelest ka väga põhimõtteline ja oluline osa eesti keeles. Et me tihtilugu ja noh, muidugi väga põhjendatud on olukordi, kus saab ropendada ja olukordi, kus seda teha ei saa. Ja kui seda ei tohi, ei tohi teha ja kus ta ei ole nagu lahe teha, aga ta on ikkagi väga-väga oluline on minu meelest väga mahlakas ja väga nii-öelda ekspressiivne osa osa meie keelest ja sellest, kas me räägime meie roppude sõnade ja nii-öelda paras, ei ole küll väga suur, nii et me oleme sunnitud tihtilugu mingitele lühikestele roppude sõnadele panema mingisuguse sõna, et need roppe sõnu tekiks rohkem noh, näide, eks ole, vits Seavit me saame kohe uue, nii-öelda uue roppuse ja nii edasi, nii edasi, nii edasi ja me tegeleme sellega. Aga samas, kui seda seda ropendamist nagu lahedalt ja mahlakalt teha, siis minu meelest on, see on see erakordselt kena erakordselt Ilus muidugi jällegi omas kontekstis omas niisuguses keskkonnas ja ma olen, olen paras ropendada ja ma mõtlen üsna ropult Praegu tõmbaks ajas ikka oluliselt tahapoole sinna algusesse, kui kusagil Tallinnas. Seal Harju mäe kandis oli Kirjanike maja. Mis see üldse on, mismoodi saab üks kirjanike maja endale nime või olemuse, kuidas? Kuidas see saab niimoodi, et ehitatakse maja, kuhu siis kolitakse terve hulk kirjanikke ja, ja see maja selles maja ühes tiivas tegutseb Eesti NSV Toonane Kirjanike Liit, Eesti Kirjanike Liit tegutseb selles majas siiamaani, seal on ka ajakirja looming, toimetus oli ka siis. Seal on kirjandusega seotud institutsioonide ühes tiivas ja ülejäänud kahes tiivas. Nad elavad tuntud kirjanikud elavad koos, nii nagu on teistegi loomeliitudel, oli, oli nõu koguda ja nii-öelda omi Residence. See on mingi ülearu glamuurne majade osas küll suurepärase koha peal, Harju tänaval asub siiamaani Harju tänav üks dollar seal tõepoolest ainult kas kirjanikud või Kirjanike Liidu funktsionäärid. Sina kasvasid seal üles ja praegu oled sattunud sinnakanti niimoodi selle pilguga, et, et sa ei saa rahulikult mööda minna ja minevik meelde ei tule. Mu ema elab siiamaani seal, käin tal külas aeg-ajalt ja siis ma siis ma selle koridore koridori, selle paraamanud treppe jälle väisanud. Elasin seal ka jälle üksvahe, et lasin natuke natuke liikusin ja minu elus olid suhteliselt keerulised ajada, siis vahepeatusega seal elasin pool aastat poole aasta tema juures ja siis ma elasin mingi aasta Londonis ja siis ta ka selle Eestis, nii et ma olen seal ikalisest väikeste vaheaegadega jälle nagu ka hiljem elanud. Selline koht, kuhu on ikka mõnus minna, mitte, et astud sisse trepikotta ja juba hakkab minevik variseb peale, sulle. Oioioi noh, selles mõttes, et, et väga-väga kenad inimesed elasid seal, siis elavad seal praegu ja mälestused tegelikult on suuremas osas ikkagi head. Et tõesti need neli aastat, millest, millest mu raamat räägib mitte nii ilusad ja mitte nii head, pigem vastupidi, võikad, aga no ma ikkagi elasin seal kolisime sinna 1971. aastal ja kogu minu lapsepõlv ja, ja kõik, kõik kõik jääb ikka sinnasamasse Harju tänava, Harju tänava majja ja suurem osa nendest mälestustest on ikka väga head. Kas see, et me täna räägime siin Mihkel Raua, kes on otsapidi muusik, tuleneb sellest majas sellest seltskonnast, kes oli plaadimägi kohe sealsamas kõrval on seal nagu mingit sellist sidet olemas. Ma arvan, et minust sai muusik hoolimata sellest majast, sellepärast et noh, kui sa elad, eks ole, ligi 30 korterit, on ainult kirjanikke ja inimesi, kes tegelevad kirjandusega selle edendamisega ja selle kuidagi elavad seda kirjanduse elu nii-öelda 24 tunnis, siis siis siis muusikut, eks ole, kõik tingimata eeldatud, sealt kasvab muusikat, kuulatakse uusi kirjana. Ja, ja, ja, ja plaanimägi tekkis tegelikult hiljem, kui ma sinna kolisin, ma isegi ei mäleta, mis aastal mina seal plaadi peal käima hakkasin kusagil 80.-te keskel moonud ja see tekkis sinna sinna mõnevõrra hiljem, aga sellest muidugi oli kasuvad logistilise tasu selle suurepärase koha peale seda sinna sinna mäkke oli, oli päris hea ronida ka siis kui su silme ees, kus, nagu surmapohmelli kirvased sa igal juhul verised ennast sinna ülesse, tõsi, lõpu otsesele, mitte plaatide järelavad, sinna tekkisid kotikaupmehed, kes väikese juurdehindlusega sul punane imesid, kes oli strateegiliselt kõige olulisem inimene tol perioodil sinu muusikuteele astumisel neid oli päris mitu. Esiteks mu isa kahtlemata, kes on küll tuntud kui kirjanik, kuid kes oli nooruses väga väga niisugune lubada potentsiaalne suure potentsiaaliga viiulimängija. Ta käis viiulitundides üks kuulsamaid tolleaegseid, siis eestiaegseid, viiuliõpetaja ütles talle isegi vahepeal tasuta tunda, sellepärast et ta nägi, kui, kui andekas viiulimängija võiksime rauast saada. Ja minu vanaisal ja vanavanematel ei olnud raha nende tundide eest maksta. Need isa ühelt poolt kindlasti, aga isa käisid külas ka vennad Toomase Tarmo Urb, kellel olid kaasas kitarride suupillid ja niisuguste ühist Rõõmsate orgiat. Bume lompide käigus, mida mu isa ikka aeg-ajalt korraldas niimoodi, võib-olla kuu aastas olid vennad normid ka väga tihedad külalised ja nad mängisid oma laule ja, ja mängisid ja laulsid ja Tomil oli suu vilja Tartsil oli väga kihvt kitarr. Et sealt järgmine mees oli muidugi Hendrik Sal-Saller, keda ma nägin televiisoris kaks takti Ta nimelises saates võib-olla 82. või kolmandal aastal, kus oli siis kaks Actetory, nagu bännidele tehti üks aasta seal teiste ansamblite hulgas esines ansambel generaator, emme, selline absoluutne ilmutus oma sellest ka raamatus väikene lõik, kuidas ma seda vaatan, jah, mis muud elu, mitte ainult minu, vaid ma arvan väga paljude inimeste jaoks pöördumatult muutus ja siis läheb ühe koolivenna, kes oli, oli minu väga-väga hea sõber, valdata Kangert, me saime kokku Hendrikuga ja meist said sisuliselt särk ja perse, ehk siis teiste sõnadega. Me liikusime kogu aeg koos, olime maailma kõige paremad sõbrad, oleme siiani, aga ta tema oli, oli minuga nagu muusika kujunemise ikka omasid täiesti täiesti mõõtmatu mõõtmatud jõudu ja, ja tema, tema osa oli ikka väga-väga oluline. Paljudel on klassikalist muusikaharidust minimaalselt, ehkki ehkki ma pean tunnistama oma oma kauge sugulase Peeter Volkonski uudsitusel, hakkasin ma alguses natukene klassikalist kitarri mängima tema ikkagi noh, ühest küljest küll väga niisuguse liberaalse ja, ja jumalakartmatu mehena siiski oli selle positsiooni esindajad, kõigepealt tuleb ikkagi klassikaline kitarr omandada ja siis seejärel hakalane roki mängima, aga no see klassikalise mäng jäi üsna üsna peenikeseks. Muusika, mind nagu väga ei katkestanud mingit kooporavad, võib-olla suudaksin siiamaani nagu akustilisele nailonkeeltega kitarril maha mängida, aga kolmehäälsed käigud juba oleksid minu jaoks. Ühest küljest keerulisest, teisest küljest ei kõlanud lahedad, palju lahedamad, kõlas mingi klint, mille sa võtad kitarriga, mis on juhet pidi võimuga, ragiseb ragiseb, et selles olid, on minu jaoks nagu palju rohkem sõnumite palju rohkem jõudu ja palju rohkem sexapile ja palju rohkem kõike seda, mis ma ise olla tahtsid. Need Klaskmis, noodikirja sa selles mõttes ei tunne. Jällegi väga minimaalselt, et eks ma käisin solfedžo tunnis Tallinna seitsmendas keskkoolis, Tiia-Ester Loit, me oli minu muusikaõpetaja, kes meile solfedžo pidi õpetama, õpetaski süsteem tõsi, oli vist küll joole, miimide, toorem iroona koolides, õpetajate, seda kuulsed joolemini, süsteemi, aga ma käisin ka muusika Klassis Veexus muusikaringis, mis oli Tallinna seitsmendas keskkoolis, õppisin plokkflööti ja ja olin kooli kõige parem plokkflöödimängija mingi aja jooksul. Nii et ei, ei ikka, et ma mingeid võiksid. Väga elementaarne, muidugi, ega ma nüüd ei ole niisugune mees, kes hakkab noodist mängima, kitarri mitte, aga ma nagu üldse aru saaks, millest noodid koosnevad, seda. Raamatusse ülearu palju tähelepanu pillimängu õppimisele pühendanud ei ole, aga, aga tegelikult sa ei saa ju olla nii, et võtadki pilli kätte oled bändis ja mängida, kõik juba sujub, see on kadestamisväärselt lihtne, kuidagi tundub, ma oleks võinud ju samamoodi teha, ometi nii ei läinud, et tegelikult sa ju ikkagi pidid. Ütleme ka ju see, aga see ei ole mingi niuke vastumeelne tegevusest, sa ikka väga tahad seda teha, see kõik tundub jube kihvt, jube lahe ongi väga-väga lahe osa elektrikitarri hakkata mängima. Carlos Santana kirjutas kunagi samasugusele küsimusele vastates, et kuidas selgitada mängimisega, paned silmad kinni, mängibki täpselt nii ongi, et ta tegelikult ongi nii lihtne see võtab, tõsi küll, aega kuule, sul tekivad mingid vilumuse või asjad, aga tegelikult kitarrimäng muidugi on väga keeruline instrument, aga samas Mul on üks selline pilguda on mõtteliselt viie minutiga, ma olen võimeline sulle õpetama juba mingisugused lood, mingi krae, Hiibi, mis pagan soli leerin black vest või seda, seda saab, ma võin sulle lõpetada kahe minutiga, sa suudad seda lugu juba mängida juba tunnetad, ohoo, ma juba oskan instrumente, ma juba natukene saan sellest instrumendist võitu ja ma olen natukene sellest instrumendist üle ja see annab sulle edasi jõudu ennast nii-öelda sellel raskel teel edasi pressida. Jaga mingi virtuoos ja ei ole, ma mängin kitarri suhtes talutavalt tänase päevani, aga mingi Riho Sibul? Ma muidugi ei ole, või, või Endel Jõgi, kes, kes on muidugi fantastilised kitarrimängijad. Kitarr oli kindel valik, siin ei olnud mingit teist võimalust ruumi. Trumm on muidugi ka lahe värke trummi, kange muusikat justkui tegelikult tahaksid olla trummarid, aga nad saavad aru, et naisi saavad ikkagi kidramehel, et siin tekib see niisugune juba esimene valik, et et, et ühest küljest nagu mängida, ilmselt ta trumme kõige lahedam, aga, aga teisest küljest see on ikkagi ka lahe, kui sa oled lava ääre peal ja, ja oma öelda mune keerutad ja kitarril ägedalt ja suurelt korderdad. Krattali trummar sai naise küll sai nii, mis mühiseb, aga Grapsi krapsoli Grapsi on lihtsalt mingi tavaline trumme tropp klõpsake ikka erakordselt karismaatiline ja erakordselt andekas. Kosmiliselt kihvt mees. Ja, ja ma saan täiesti hiilgavalt aru, mida naised temas nägid. Sinu elu, esimene bänd, mida sa pead isebändiks oli, mis mesilased bändid tegelikult tekkisid, tekkisid paberi peal selles mõttes, et oleks ju esimesi esimene esimene bänd moodustada kandis nimepäev. See oli esimene inglisekeelne sõna, mida ma teadsin, jah, olen seda kuskil lasteaia lasteaiast tõenäoselt omandanud, selle lihtne sõna kirjutada hääldada tähendab Scotti muide hiljem vastu mingi viis, kuus aastat tagasi vaatasin, guugeldasin internetis ja selline bänd on täiesti olemas, nagu ta tänapäeval täiesti tegutseda ja nii edasi, aga see oli minu esimene bänd ja ma arvan aastal olla mingisugune 73, neli, et ma olin ikka mõneaastane. Ja ma joonistan ansamblite pääk, plaadikest ja nii edasi, mingeid lugusid muidugi olnud reis liikmed peale minu ka, aga vähemalt plaadikestad olemas. Aga siis tulid kooli ajal sellised ansamblid nagu Robers. Mis siis koosnes minu klassikaaslastest skilli Virkal, üks neist, rock hotelli basskitarristi Heigo Mirka tütar, kellega mul olid väga lähedased suhted, tõsi küll, sellist platoonilist laadi olime ikka väga-väga noored siis viiendas või kuuendas klassis ja kellest ma väga lugu pidasin ja keda ma väga armastasin, kellest ma väga lugu pean, armastan siiamaani. Auris Rätsep oli seal tuntud festivali korraldaja ja seal oli veel seal lähedasega meie klassikaaslast ansambel ja lase mängis niuksed toonaste popraadiohittide kavereid, nagu vaatasin, suur lilleaed, ma mäletan, oleks meie ägedamaid hitte, sellepärast et seal olid natuke nagu niisugused kahemõttelised sõnad vini. Sinu ülesanne seal bändis Salitel ta ninamees, liider. Ikka muidugi, ma olen vähestes bändides, kus ma ei olnud liider, Singer Vinger oli esimene bänd, kus ma ei olnud nagu kõva mees. Ja siiamaani ei ole, mina olen vist basskitarrimängija, kui ma õigesti mäletan, mängisin vist tekib passi selles bändis ja laulsin, äkki oli niimoodi jah? Ja see laul, mis värk selles mõttes on sul ka tulnud kohe nii-öelda? Saame kaaluda Sundjatega tähendab veel huvitaval kombel hakkavad bände moodustuse. Laulja osatähtsus on nagu tundub, jõle sekundaarne, tahavad olla nagu pillimehed, kõigil kõik tahavad ja Yolavad instrumente ja kõigil on mingi instrumendi fetish. Et keegi ei taha lihtsalt seista mikrofoni taga ja tal ei olegi nagu oma instrumente peale tema hääle. Et see, et laulja on kõva mees, see nagu informatsioon jõuab sinuni alles aastaid hiljem. Ja ühesõnaga, aga mõte on kase laulmisoskus sinu jaoks on see, on see tulnud lihtsalt või oled sa pidanud harjutama õppima, võtnud tunde? Tegelikult on nii, et ega ma ei oska laulda, ma pean viisi ja sellel on suur suur vahe, et mul jah, kusagil 90.-te aastate keskel õnnestus terve suur hulk inimesi nagu ära petetud jätta neile mulje, et ma olen mingi laulumees tegelikult mitte, et ma olen ikkagi lihtsalt viisi pidav kitarrimängija ja täpselt nii ongi, et ei, ei, ma ei ole mingeid tunde võtnud, ehkki kunagi, Jaak Joala soovitus on, aga käisin. Käisin ühe hääleseade juures, aga see kõik tundus minu jaoks nii pagana keeruline hingamise ümbermõtestamine ja mingisugune diafragma kaapereerimine, see kõik läks minu jaoks nii pagana keeruliseks. Ma loobusin üsna kiiresti. Esimene bänd, millega sa pärast kooli silma paistsid, oli, mis? Tegelikult kooli aja loba Singer Vingeris ma läksin ikkagi 86. aastal ja siis magasin kümnendas klassis, nii et viimased kaks keskkooli klassi ma ikkagi olin juba Eesti ühe kõige kõvema ansambli kitarrimängija. Miks oli nendel meestel, kes sinust siiski suhteliselt vanemad olid, vaja teismelist koolipoissi enda bändi? Oleme ausad, ma olin tollel ajal ikka päris paljulubav kitarrimängija, hea kitarrist oli päris hea kitarrist sel ajal jah, tuleb tunnistada. Kuula teinekord ka selle aja kontekstis, jumala pärast, et et muidugi ma mingi Andres Põldroo või ma ei olnud mingi endale jõgi või ain Varts, Riho Sibul, aga nendel kõigil juba olid omad bändid ja Singer Vinger poodusete turist. Vabandus pooldus. Ühe ühe poole järgi tekkis vanem õde ja teises pooles Singer Vingeris. Neil üks kitarrimägi oli puudu sellepärast et võlamingisse oleks vanema õega. Ja kuivõrd me, Roald, aga sisu ma vist natuke tundsime, olime juba natukene koos koos viina joonud ja muusikast rääkinud ja, ja ma ikka jah, tõepoolest sellel ajal olid nagu, ütleme nagu suhteliselt täitsa okei kitarrimängija või ütleme isegi päris hea. Siis ta kutsus mind Singer Vinger tisse. Kas olid 10. klassi poiss olid juba suurte meestega viina joonud seal ikka tõesti varane. Alguses sa oled kergesti mõjutatav inimene, väga kergesti mõjutatav inimene siiamaani selle võib osaliselt sõprade või sinu ümber liikunud inimeste kraesse veeretada, et sa selle jama sisse sattusid. Ühest küljest külma kraesse veeretamine võib-olla natukene pretensioonikas väljend, et ma ei taha süüdistada Roald herr laud sele sademeid, kutsus Singer Vingeris ja vaatame siis sa minuga tegid road, et see ei ole õiglane. Ma teadsin ilmselt ikka väga hästi, kuhu ma lähen ja tegelikult tegelikult ma olin sellest nii-öelda rock n rolli müürist või sellest sellest, millesse ma kohe-kohe olen nagu sisenema, Sonio juba varem kuulnud ja viina joonud ju enne ka, et see ei ole päris nii, ma hakkasin 86. kümnendas klassis olles õlut jooma ei olnud, eks me olime vanema poistega poistega lahendanud ja niimoodi, aga samas tõepoolest, et kui ma oleksin liitunud mõne kristliku kogudusega kümnendas klassis, siis tõenäoliselt oleksin olnud teistsuguseks. Kui kojameest ei oleks sinu ümber virvendanud, oleks see, muutub midagi oja, mul oleks olnud üks väga hea oluline sõber vähem, kes mind küll vaatamata on, ma usun, eks ole üsna niisugusele vägeval elustiilile mind ikka väga hoidis ja kaitses mind ka väga rasketel hetkedel ohtude eest, et millega ma lihtsalt ise ei olnud suuteline toime tulema. Näiteks mingid suvalised vanamehed, kes astusid lihtsalt avatud kortrust sisse, kukkusid enda taskutesse kukesupipakke minu köögikapist toppima, et ta lihtsalt lõi välja korterist, kui erinev on tänasel päeval Singer Vingeri kontserdile sõit? Paarikümne aasta tagusest EKA on väga erinev, et mehed on ju vanemaks. Tänud. Eks mõned väiksed purgid õlut ju tõepoolest ikka veel nagu võetakse kaasa ja bensiinijaamas tehakse ju ikka peatus, enne kui mängule minnakse. Aga seda tõstetakse kaks kasti viina kusagile, pass bussipõrandale ja hakatakse juba Tallinna lennujaamas neid nii-öelda 200 grammistele konksudega hävitamas. Seda muidugi ei ole juba aastaid. Olles lugenud raamatut ja hakkasin umbes ette kujutama, siis kuidas need kontserdid käisid ja mõtlesin, et palju, mina olen Singer Vingerit näinud ja, ja noh, kindlasti on nad olnud aastatel 90 pluss, eks ole, vanuse arvesse mõtlesin, et, et nüüd on hea võimalus küsida, et ütle mulle, et kas ma olen nii-öelda päris Singer Vingerist ilma jäänud. Kurb tunnistada aga ilmselt oled ja et loom mängime samamoodi, aga me oleme ikkagi juba vanad mehed ja mei. Mina oleme suhteliselt noor, ma olen kõige noorem Singer Vingeri liige. Roald IRL au sai möödunud pühapäeval ju 50 vabandust, laupäeval sai ju 50 aastaseks juba ja, ja meil on bändis veel vanemadki vanemadki liikmeid. Et ühest küljest muidugi, et see, mida sa praegu Singer Vingeri kontserdile tulles või üheksakümnendatel aastatel Singer Vingeri kontserdil käisid ja nägin tõenäoliselt ikkagi, kuigi noh, midagi muud anda on küll needsamad lood ja needsamad mehed ja aga need mehed on muutunud, need mehed on suure osaga oma üsna enese hävituslikust ja destruktiivset minevikust tuvastajat ja ja loomulikult see muusika, kuidas seda muusikat mängitakse, ükskõik seal Singer Vinger või mõni puubänd ikkagi väga-väga palju sõltub sellest, missugust elu inimene praegusel hetkel elab ja milline ta on, millele ta mõtleb ja ma arvan küll õige, Singer Vinger oli ikka jah, kusagil nad need kaheksakümnendat 86 kuni mingisugune 80 seitse-kaheksa. Miks sa otsustasid Singer Vingeris minna, ütleme kutse tuli Salid, piisavalt hea pillimees, et minna, aga sinu muu taust viitas selgelt raiumale liinile, Singer Vinger selle kõrval on ikka, vaatad süldibänd. Nii ja naa, noh selles mõttes, et ega, ega black metal või mingisugune paganat Effmädal see värk ei olnud veel tol ajal nii oluline ja minu jaoks said oluliseks hoopis hoopis hiljem. Et ei olnud Singer Vinger straaverite toonases kontekstis nii väga midagi. Võib-olla tõesti olid niuksed vähe Kerblased või, või midagi taolist, aga mul ikkagi õnnestus hakata mängima tõelises päris professionaalses bändis, milles. Ma tahtsin ju tegelikult mängida, minu suurimaks lapsepõlve unistuseks oli mängida ansamblis nimega Ruja. See oli minu niisugune lapsepõlve absoluutne paleus ja, ja see, mis nemad tegid, oli niuke absoluut, et totaalne siht silme ees või millises nendest ridadest ükskõik et minu jaoks ei olnud vahet. Raha on igal juhul väga kihvt oli, oli muidugi mulle endale on kõige rohkem meeldis Kappeli Nõgisto aegne Ruja. Rannapi ojad olid väga kihvtid, nii esimene kui see 80.-te aastate niinimetatud pop-Ruja aja ja selle pop-Ruja fänn võib-olla olen tegelikult kõigepealt ja kuumalasele kurioosse kombel, muide Urmas Alender kutsus mind ojasse aastaid hiljem, aga siis mõtlesin eitavalt. Singer Vinger oli absoluutselt õige asi õiges kohas, õigel hetkel see pidigi niimoodi minema ja loomulikult kuraalses mulle ütled, et nüüd on vaja tulla bändi mängima, siis on siin nagu pikka juttu, et see oli ikkagi samm pärisellu main, 10. klassi poiss ja mul oli võimalus minna mängima Eesti kõige vingemat bändi Singer Vinger osisust nagu tekkimas turistid on justkui nagu ära lõppenud, aga, aga noh, ma sain mängida ikkagi Rein Joasooga, kes oli, oli Eesti parim trummar siis ja kes on eesti, panin trumme Raekoja ja need olid ikkagi kõvad mehed. Praegu on jube moodne, sõnas gene. Kuidas sind genesse vastu võeti? Sa olid märgatavalt noorem nii oma bändi kui teistest muusikutest, eks. Ma ise vähemalt arvasin, et seal ma olen kõva kidramees, on väga oluline, aga, aga see skeene millega, mida täna öeldakse, et see oli ikkagi natuke teistsugune, ma kahtlustan, et näete, siuksed hierarhilised jaotused muidugi eksisteerisid. Võib-olla ei olnud nii nagu nii nagu täpselt välja joonistunud, et ja ega ma selle peale ausalt öeldes Singer Vingeris mängib mängima minnes ei mõelnud. Arvasin tõesti, et ma olen hea kitarrimängija ja ma arvasin, et mets enne selle bändi, sellepärast mind sinna bändi kutsuti ja täpselt nii oligi. Ja loomulikult arvasin ma, et õige rokkar paneb tina õnneks harasest, aga kõik ülejäänud Singer Vingeri liikmed ja nii ta läks. Raamatust kirjeldustest meenutustest jääb mulje, et see oli valdav muusikute seas taoline elust-olust. Aga kui ma küsin täpselt, vastas poolusest mõnesid nimesid, oskad sa öelda, kes käisid tolle aja kontekstis ringi nagu pühakud, kes naisi ei vaadanud, kes keeldusid igasugusest alkoholist ja suutsid hoolimata sellest olla staarid. Aga eestirokist tegijad Rein Rannap väidavad ansambel Ruja selline. Vähemalt 80.-te aastate alguses, nii et ilmselt Rein Rannap tuleb mulle esimesena meelde, kui otsida saab vastaspoolt, nii et nii-öelda ilma ennast hävitamata on võimalik ka ikkagi olla väga kõva tegija. Veel kedagi tuleb sulle meelde pühakute poole pealt just korralikke inimesi. Muidugi ei, ma ei mäleta, et Kare Kauks oleks näiteks raba käinud, ringitati viltu või, või muidugi loomulikult ta eriti olete ka, ega naised, naised üldiselt õnneks jäid sellest sellest võib-olla kõige julmemad, sest nii palju eemale, et noh, neil olid omad omad tõekspidamised ja ilmselt noh, naised küll on alkoholismile või alkoholile, selles mõttes ma tean nagu nõrgemad, et on nagu võimalik, kiiremini areneda, alkohoolikuks aga, aga ei, toonased toonased eesti naislauljad ma küll ei tea või ei mäleta, et nad oleksid kuidagi väga nagu armutult Pummeldanud. Kui välismaal rock n roll, elustiil noh, sellega kaasnes, ütleme vikatimehe suhteliselt halastamatu töö ilmselt tänu narkootikumidele, mis Eestisse ei jõudnud. Kas see oli pääsetee või tuleb sul meelde mõni selline kainestav hetk läbi kellelegi lahkumise siit ilmast? Siit lahkus inimesi seoses alkoholivaba ja see oleks võinud kainestunud, kahjuks mitte oleks pidanud, aga ei, et surmahirmu seal siis niimoodi töö käigus ei tekkinud, tekkis mul siis, kui ma ikka taga silmitsi seisin. Ilmselt enne ei teki, vähemalt nii noores eas. Kuidas tollane publik selle vastu võttis, et need, kes lavale olid, olid noh, ma ilmselt võib olla väga palju ka liialdan konstantselt kõik täis, eks ole. Et oli see tollane standard ja inimesed leppisid sellega ja, ja selline siis oligi too rokkmuusika. Mulle tundus, et ka publik oli täis konstantselt. Võib-olla oli see nii-öelda alkohoolikust kitarrimängija, jalkohoolikutest, pillimeeste nii-öelda niuke hale eneseõigustus sellele, et me peame laval täis olema, aga me olime täiesti veendunud public, palju kainem saalis ei ole. Mulle tundub, et terve suur osa inimestest oli sellel hallil tumedal nõukogude ajal lohkus kujust võtta täis vähemalt niukses kergelt alkoholiga kergendatud meeleolud. Vähemalt see niisugune illusioon või niisugune kujutluspilt võis, võis nagu vabalt tekkida bussiaknast Johmas peaga välja vaadates ja taevas oli väga madalal, oli väga pime ja vihma 100. ja nii edasi, et mis sa seal ikka tegid, eks ole, Singer Vingeri hiti paraadi hulgas minu teada ei ole ühtegi, sinu lugu on, kusjuures kui sul Hitada tingimata on, aga, aga me mängime seda lugu siiamaani. Laulab kaasa võib seda väiksema, kellest on muide tehtud isegi kaver suhteliselt hiljaaegu selle laulu nimi on vastandite ühtsus ja võitlussuurune elu saladus. Suurendajal, keemia vajadusel lugu on Volmeri tekst, minu muusika. Vabandan ignorantsuse, keegi ei tea seda loomulikult, miks peakski teadma jaoks kõik arvavad ka Singer Vingeri. Kõik laulud on kirjutanud, Hardi Volmer ei ole roa türlav on enamike Singer Vingeri laulu muusika autor ja ka tekstidega, nii et väga paljud neist näiteks Angeles silmuneps. Villu Kangur. Kuri tekst, miks sinu panus selle bändi loomingusse nii väike on olnud, kas sa ei viitsinud, sai leidnud inspiratsiooni, sa ei olnud suuteline midagi tegema teatud perioodil või sa hoidsid meelega kõike hilisemaks ajaks, sest sulle tundus ühel või teisel põhjusel, et see ei sobi sellesse bändi. Ei olnud nii, et ma oleksin midagi hoidnud, et mul oleks olnud mingisuguseid hiilgavaid, ideid oma Singer Vingeriga ei jaga. Ma ei tea, mul ei olnud seda laulukirjutamise laulukirjutamise. Ma ei olnud kunagi mõelnud selle peale, ma võiks ise laule kirjutada, muidugi olid seda teinud oma mingite varasemate bändidega metallist, siis ma olin kõvasti kirjutanud lugusid ja Colemis olin ma kirjutanud kõvasti lugude, seega on minu jaoks nagu mingi uus asi, lugude kirjutamine, aga kummalisel kombel Singer Vingeriga. Ma ei tea, justkui oli, oli mingi vaikne kokkulepe, mulle näis, et selle loo või selle bändi muusika teeb road Ürlo ja seda ja seda ei tee keegi teine eff haavolviku lugu teadagi mis on väga hea lugu pidanud, aga siiamaani joaga mängima ja teised on ka panustanud. Ja noh, muidugi Volmer on kirjutanud ju surematut lugusid ära, ära jahtu, näiteks on otsast lõpuni tema lugu täiesti täiesti fantastiline lugu ja kihvt lugu, mida on siiamaani kihvt mängida, kihvt kuulata. Aga jah, kuidagi ei olnud mul nagu Sookust ja ei ole mul soovi Roald IRL au nii-öelda tööpõllule väga ronida, järsku mul üks lugu tuli, siis me tegime selle kenasti ära ilusti ära ja mulle tundus, et, et lugu võeti küll vastu rohkem niisugusest solidaarsusest, et hea küll, et noh, ei saa poissi solvata, teeme siis tema loo ära, aga ei, me oleme salvestanud seal isegi vist mingi minu meelest küll plaadi peale ja ja Tartu Popi ja Roki Instituut minu meelest õige sellest mõned aastad tagasi hiilgava kaver versioone. Korraks puudutasid nimesid metallist ja golem. Kui need juba mängu tulid, siis millist rolli need sinu sinu teel etendanud on? Need olulised bändid? Oja kahtlemata olema ikka päris minu esimene bänd, päris minu vend, kus mina olin, lae hoovus, mina keelasin, käskisin pupoosine laskmine, et see oli oli, oli väga-väga oluline panud metalle, Eesti kutsuti mind ka seal, ma sain sõpradeks paljude või mitmete meestega, kes on minu elus siiamaani tähtsad ja muidugi mängisime seda muusika, mis me tahtsime mängida ja need olid meie enda lood ja selles mõttes väga, väga tähtsad on väga olulised bändid, seal oli veel üks põnev vahe projeks, mida me tegime meil nimeli SNG Street fighting, gäng, kus mõned metalisti mehed, et mina ja siis veel mingisugused mehed, kes mentaliteedis otseselt ei mänginud. Käisime ühe mehe täpselt Mart harjaku sauel asuvas suvilas, põhiliselt magnetofonid üles, hakkasime jälgima. Ja salvestasime mingisugune kaheksa või üheksa lugu, mille nii-öelda ambitsioon olis olla esimene katse mingisugusele eestile pläkvides, medal teel. Ja need on mul siiamaani alles, mina laulsin muide nii, et see oli minu jaoks logol. Metalistis laulis Urmas Bootnak kus eeskuju tuli kaheks. Me kuulasime tänumit venomale, tol ajal esimene vähe nagu jõhkram, Garmin pandialeme, album, hall oli, oli küll. Kiitsitasime selle üle, et nad saatana märke, mis, mis kurat. Aga aga musa like, võimas värk ikka värk oli ikka tõsine ja ma arvan, et venomale jah, see bänd. Väga sellise muusikaga ju nii-öelda ametlikule kontserdile ilmselt ei oleks saanud ju minna, see oli ikka nii-öelda selgelt andekroundust värk. Arvata võib jah, noh, ega me ei tea, ega ei tea, me ei proovinud, aga see oli puhas niukesed nii-öelda stuudio projekte, läheks stuudiost seda tehtud kellegi suvilas kahe lintmagnetofon magnetofoniga, et aga jah, põhimõtteliselt puhas stuudio. Mis värk Mihkelson sol bändi nimedega, sellest raamatust jääb ka mulje, et sulle meeldida või, või sinu jaoks piisavalt nutikas bändi nimi leida on ikka kuratlikult raske ülesanne, et mis see sinu loogika on, mida sa näed, mille alusel peaks bänd nime saama, et ta sulle. No see on ikka munatunne puhas korraga bändi nimel, Marci on või agrofon omas kojas. No tule taevas appi. Sa ei saa tõsiselt suhtuda. Feisson valesti omas kojas, mis omas ansambel omas kojas esitab mingeid rahvale, kolleegahes võiks olla omas kojas, aga kui sinu sinu repertuaari kõige vingem lugu veres ette ja sa oled niuke väga-väga tõsiseneks, omamoodi, isegi võib-olla niukse semis atanistliku imidži bändi, siis sa paned omas kojas, noh, taevas taevas, et see ei ole ju bändi nimi. Vähemalt nii arvasin ma siis, ja noh, täiesti hämmastav, kui palju eesti muusika ajaloos täiesti stabiilsete nimedega bände täiesti jaburate nimedega bände, mis ei ole ränni nimed, mis on näha, kuidas inimesed on istunud võõrsõnade leksikoni taga ja vaadanud nendele, otsinud sealt bänd inimesest, et nende enda fantaasia ei ole olnud nagu piisavalt, siis ongi kõik need pagana rentaablus bändi nimetanud. Olen Babach, ester, Loone kuulas, teine teema muidugi vähem on ju juudi mütoloogias see pagana junn, kelle, kelle savist sihuke kärakas on absoluutne hevi metal, kusjuures on, on olemas ka veel teine ansambel nagu golem, mis kusagil kaheksakümnendatel ja ka hevi metal-bänd, mis vist kuskil ma, ma võin eksida äkki Saksamaal, aga kuskil läänes tegutseb võimalikult siiamaani hevi metal ansambel, golem ehki minu oma oli muidugi enne 83. aastal. See on kurat, no see täis mädalverk, golem, pahna, kuula ise, kõlab niimoodi, et see on nagu tunnis Peep, eks ole. 10 korda lahedam, mis asi, mis, mis veel metallist. Metallist metal bändile nagu valatud peagi. Need bändi nimi ja selle fantaasiarikkus näitab ära, kui fantaasiarikas bänd Absoluutselt selles olema küll täiesti veendunud nimi on vältimatu, no natuke ikka on küll, et Kablaadikest on ju väga oluline bändi puhul, et sa võid ikka vähemalt tol ajal sa võisid ju vinüülplaadi teha, sellele võimalikult fantaasiavaese kesta, konstrueerida? No see ei olnud ju ei olnud ju lahe, aga kui sul niuke kihvt plaadikest ja sul on lahe, Kiss, eks ole nende pagana sakiliste nii-öelda mitmetähenduslike ess tähtedega ja sul on mingid neli Niukest vinged neoonvärvilist, Larfi vahib sulle vastu ja kuskilt põlevad mingeid vajadus, see on võimas või rull juba ainuüksi plaadi kestabelama laseb püksid täis ja see oli nii vinge, et loomulikult, ja kus sa siis vanad sinna kõrvale Ervin Lillepea tont teab kelle plaadi, eks ole, noh, see need ei ole võrreldavad omavahel. Mihkel aasta oli 90, kui sa kaineks said. Kuidas sa suutsid lavale minna koos samas vanas vaimus, jätkanud kolleegidega? Tõesti, meil tekkis väike paus ja mitte sellepärast kaineks saanud, aga üldse kuidagi Singer Vingeri tegemistes tekkis väikene paus sellel ajal. Ja ma hakkasin tegema mingeid omi projekte, sellest tuli meister Lorenz. Jaa, Singer Vingeri kambaka, ma võin aastaga eksida, aga ma arvan, see juhtus ikkagi pigem kusagil 90.-te aastate. No mitte päris keskel, aga kusagil seal 94 äkki või ma võin eksida jumala pärast. Et oli väikene niukene paus Singer Vingeri tegemistes, aga siis jah, ilmus mingi uus Singer Vingeri plaadi tuli see nagu uus tulemine ja laulud muutusid jälle populaarseks, laulmutasid jälle aktuaalseks ja süleminek jah, kuidagi minust täiesti sõltumatutel põhjustel oli üsna nagu pehme ja üsna nagu nagu lahe olise maandumine. Kas selle vahepealse pausiga said teised mehed ka jalad maa peale tagasi? Vaat ma ei tea, kas nüüd täpselt selle ajaga, aga küllap natukene küll, jah, võib täitsa nii, võib täitsa nii oletada, et võis, võis kõigi jaoks olla see niisugune vajalik kerge hingetõmbed. Niikuinii, eks ole, ka riigis toimusid suured muudatused, olukord muutus totaalselt teised, kui teil ei olnud ilmselt inimesed väga paljuga võitlesid oma puhtalt majandusliku Jaa, absoluutselt, absoluutselt, ma usun ka, et sellest ajast üldse on joomine Eestis, ma usun, vähemalt ma arvan, radikaalselt vähenenud, ehkki, nagu valik on olemas. Ja vanasti selleks, et saada pudelit viina, sa pidid teinekord ikkagi läbima täieliku kolgata tee ja ma mäletan neid väga rasked hommikupoolikul, mis algasid vanemate elutoas telefonil väriseva käega erinevate Tallinna toidupoodide numbreid valides ja küsida, kas teil on õlut, seevastu sellele ei ole, ei ole, ei ole, ei ole, sest sa läksid ikkagi kuskile Vilniuse voodi, voorused kohale on ikkagi oli et see, et see kättesaadavus oli niivõrd keeruline, aga, aga noh, seda nagu seda nagu rõõmsamad asusid sama kraami hävitama, kus nädala lõpuks kätte saanud. Jumal on kõik poes olemasolev James minu osta, okei, noh, seal mingi kell kaheksa või ma ei tea, mis keelsem lõpetatakse, müümine terad ja 10-st 10 10-st enam sa, no mõni mõis, noh, ostad siis kell üheksa oma kastiviin ära, ei ole probleeme. Ma usun sinu käest tol perioodil küsiti ka korduvalt, kas või lähedaste poolt, miks, mida, kuidas sa käitusid tol hetkel, kuidas sa reageerisid? Sellele, kas sa ei mõtle niisuguste asjade peale, kui sa ennast hävitada ja see ei ole nii ja vot sellepärast, et mulle tundub, et minu sotsiaalne staatus nõuab seda. Ma olen analüüsinud seda situatsiooni. Ma olen jõudnud, et ainuke jõudnud järeldada, ainukene mõeldav printsiip ja terve mõistuse juurde on ennast täis, ma ei mõelnud ja niimoodi ma lihtsalt panin tina ja, ja kogu lugu endast endiselt koduuksest sisse, no aga miks ei oleks, meil on laskunud, oleks uksest sisse vastu, poleks asi ju tunduvalt hullemaks olnud, eskaleeruda mu vanemad olid taevas halastavad terve mõistusega inimesed, muidugi lasti dialastiga kalkardest sõbrad sisse, ehkki nemad oleks tõenäolised tunud ukse taha jätta. Mul on erakordselt tolerantsed ja kummastavalt mõistlikud vanemad, nii et pralle käis ka samal ajal kui vanemad kodus olid. Üldiselt üsna harva, siiski tuleb tunnistada, nii palju mus ikkagi mingisugust au ja häbitunnet oli, et kui vanemad olid kodus, panime tina, kas kojamehe või mätta või kellegi kolmanda juures või õues. Varblase kohvik võis ju talvel mitte töötada, aga pingid olid ometi olemas, seal saiu istuda, lumi oli võimalik ringi pealt maha lükata. Ja noh, võib-olla esimesed viis minutit oli külm, aga edasi läks juba päris mõnusaks. On sul kunagi tekkinud huvi saada kuskilt nõukogude miilitsaarhiividest teada, palju sinu kohta on, on andmeid, sissekandeid, paberilehti, kuskil toimibki. Vahel sellega on niisugune kraalsusele kohta peatüki, et neid sissekandeid oleks seal vist umbes kaks, aga miilitsa Pauliks kutsutav sõber ehk siis toonane miilitsanäär, kellele Gunnar Grapsi hea sõber likvideeris neid pabereid paari konjaki eest, nii et ma usun, et tollases tollases failides ei ole mitte midagi vähemalt vähemalt niipalju kui miilitsapausi. Kas kooli kuidagi jõudis see teema, kas nad teadsid, milline seal nii-öelda tegelikult oled ja kas selles osas püüti kuidagi sind distsiplineerida? Ütleme nii, et asi läks väga hulluks ja selles mõttes, et noh, et niuksed, nädalaid kestvad tsüklid kooli ajal ei olnud, kooliajal kestis võib-olla paar-kolm päeva, ütleme reedel, reedel läks lahti ja pühapäeva õhtuks kuidagi pidime seda, kui allkirjad saama. Et see kõige hullem asi läks ikkagi lahti 87. aasta suvest, ütleme tegelikult isegi juba kevadest skool hakkas läbi saama, koolis me ikkagi kuidagi ka vanakooli ma ikkagi suutsin lõpetada, kuigi puhastan siiamaani unes, et ma ei ole tegelikult keskkooli lõpetanud ja mul on veel üks klass käimata. Üks huvitavamaid hetki selles raamatus meenutuste reas on see, kui 188. aasta levimuusikapäevadel ärkasid momendil, kui kogu ülejäänud Eesti muusikakaader, kes suutis jalgade peal sellist oli ühiselt laval laulmas Eesti jaoks olulisi lugusid. Sa püüdsid sinna ka pääseda või ronida lavale. Ma läksin, ma jamas on, et märkasin, hambad laiali, jäsemed laiali, kusagil seal Tähtvere lauluväljaku, siis nagu lavatagusest tsoonis puude vahel jooksmist. Pull see on, et noh, tavaliselt lava taga kogu aeg liikus nagu inimesi, aga lavatagune oli täiesti tühi. Mis kuradi jama see on, et ilmselt on läbi ära sõitnud, minna lihtsalt siia vedelema. Ja siis ma läksin, jõlkusin Vaarse sinna lavale, vähemalt mul on mingi laulmine, käib, keegi laulab, et jube hea on olla uhke mingi värk ja siis ma läksin Läksin kõrval trepist üles, seal mingit turvat ei olnud, midagi ei olnud, vaatan, pom minu ees on terve Tartu Tähtvere laulu, oleks sul on, ma ei tea, tuhanded ja tuhanded sinimustvalged, lipud lehvivad, lava paksult inimesi täis. Mattiisen, vähi nagu Gustav Ernesaks kätega, kõik laulavad midagi. Ja siis siis ma vaatasin, et midagi on, on, on väga imelik, kui vürtsi ennast näpistada, võimalik, et nad võib-olla magan, aga ei, ma ikkagi maganud, ma olin muidugi niukses purjuse pohmellis olemise vahepeal ja kuidagi niimoodi ma seda asja siis nägin sealt. Aga aga see oli täiesti kummastav ja täiesti enneolematu, vaatame sinimustvalget lippu muidugi oli varem levitatud, aga mitte nii suurtes kogustes ja mitte nii võimsalt, kui seal Tartu levimuusikapäevadel. Sellise vabaduse lauliku mingit väikest ordenit sa endale revääri külge panna ei saa, sellepärast et sa laval olles ei ole seda ideaali ainult taga, et Eestit vabaks laulma. Ei ole jah, seda ma tõesti tõesti häbi ja südametunnistuse piinadega tunnistama. On tõesti häbi selle pärast, kui tollal lihtsalt olukord on selline, et kas tuleb või ei tule või tea, sest niikuinii kõik oli selline. Vaata, ma olen tegelenud väga suur huviline ja kõige kõige selle joomise aurumise vahepeal läks asi väga korda ja ma kuulasin loomeliitude tundi, kui ma sellel hetkel sattusin raadio juures on nagu enam-vähem mõistuse juures oleva kuulasime seda väga suure huviga ja, ja loomulikult oleks mul olnud tore ka teistega koos neid laule olla ka, ütleme siis, ma olin ikkagi väga marginaalne suhteliselt tundmatu kuju inimeste jaoks ja, ja paljude kaasmuusikud peaksidki ilmsetatud tingimata Singer Vinger kidramees. Et minu, minu nagu noh, olulisus oli, oli praktiliselt olematu, et nad said selle Eesti vabaks ka ilma minuta lauldud. Hüva tagasi 90.-tesse aastatesse. Mister Lorenz alguses, Merry Christmas, mister Lorenz sai kokku, mis, mis eesmärgiga või mis sinu taotlus oli seda bändi kokku panna. No ei olnud jälle mingisugust pragmaatiliselt või kuidagi väga täpselt mõistlikult sõnastatud taotlust, oli lihtsalt suur soov teha muusikat, et siis ma ikkagi olin see inimene, kes arvas, et ennast väljendada on võimalik ainult laule kirjutada seal neid lauldes. Ja ma väga tahtsin teha muusikat ja mul olid mingid laulud, mis ma olin kirjutanud ja, ja niimoodi ta läks, seltskond, kuidas selle kokkupanek käis sinna juurde, see alguses käis läbi sõber Märten Krossi, kes, kes elas minuga koos kirjanike aastal, olid mingid tuttavaid pillimehi ja niimoodi niimoodi bänd kokku komplekteeriti. Nagu oli, kui sa tagantjärgi vaatad sinu ümber lihtne seda seltskonda kokku ajada, et inimesed võtsid sinu ettepaneku lihtsalt vastu, et tundusid, tundus usaldusväärne mees, et selle mehe ümber annad bändi teha. Kusjuures ei olnud, siis on väga hea küsimus, ma olen hiljem kuulnud, et näiteks meister Donbassimees Toivo Nilsson ehk nädala pikk oli ikka väga tõsiselt kaalunud, kas ta, kas ta viitsib selle lakke grantsiga nagu koos jaurata, et, et see ilmselt ei ole nagu väga tulus tulus projekt, et ei olnud mul mingit usaldusväärsust, tuleb tunnistada, seda oli piinlik ja raske hiljem kuulda. Ma olin siis muidugi juba klaar, kui me bänd hakkasime tegema, aga ega. Kui palju sul nii-öelda ei olnud? Mul ei olnud straktilist üldse. Aga siiski, mehed tulid. Lähed toilaadsed, taimi, fentronkaine. Kummale küll, ja niimoodi ta läks. Kas tol hetkel oli sinus veel usku sellisesse välismaale mineku mentaliteeti, sest mister Lorenz mingil määral seda ikkagi proovis, mis tähendab, et, et sa sisimas kusagil tundsid, et, et see võib-olla siiski tee. Absoluutselt olen sügavalt veendunud selles, see oli, see oli, see oli minulegi täielik ideaal, et okei, Ruiasse mindi, kutsuti, eks ole. Et miks ma siis ei võiks oma järgmist järgmist nii-öelda eesmärki, miks, miks ei peaks see täituma absoluutselt, minu, minu nägemus tollal oli ikkagi see, et minust saab puus, Maida David Bowie. Päris tõsiselt, ilma naljata ma küll nagu, nagu mõtlesin sinna juurde vahetatud eesmärgid peavadki olema suured, et noh, et kui sa, kui sa, ma ei tea. Unistad sellest, et sa saad Eesti meistriks, sa saad tõenäoliselt Harju maakonna meistriks, aga kui sa mõtled, et sa saad maailmameistriks ehk õnnestub sul siis Eesti meistriks saada ja, ja nii ta oli, et ma kujutasin ette, minust saab uus David Bowie ja sai Mihkel raud, mis kokkuvõttes ei ole paha tulemus, tegelikult ei ole. Ikka pettuse muidugi muidugi peatusime oli sinu jaoks. Konkreetne hetk, mis näitas ära, et, et sa oled elanud illusioonides või oli see selline protsessi käigus tulnud. Emotsioonid hetke oli mitmeid ühks, hetk oli see, kui ma lugesin ajalehest, et Maarja-Liis Ilusa müünud Jaapanist 100000 plaati, siis ma saan aru, et kaks nädalat magalad, sa ei ole võimalik. Et kuidas tema, tema suutis ja mina ei suutnud, ma olin kohutavalt Kawe Vanilla Ninja tegema oma kangelasteod, siis ma olin juba selle mõttega õnneks harjunud ja mulle endale ainult hea meel ja tagantjärgi muga loomulik Maarides ilusale hea meel. Ja teine hetk oli see, kui me mängisime koos Kleer Spirs teiega toonase Vaiko Epliku ansambliga oli kontsert, kus nemad soojendasid meritsi, meie olime peaesinejate siia peale Epliku bändi mängimist läks kolmveerand rahvast minema. Siis mul oli selge, et, et aeg on pillid kotti panna. Aga räägi edu ajast, räägi tippajast. Ei, ma leppaeg oli võimas, muidugi rock summer, pealavad, särgid, värgid, tuhanded inimesed, kõik töötas. See oli 95 ja swing või just see oli vast kõige kõvem hetk meister Lorenzo ajas või, või eluloos. Aga välismaal tippaeg palju, palju reaalselt seda nii-öelda välismaiste edu üldse olnud. Swing mööduvast mõni 1000, ma arvan, Saksamaal Saksa mõtetes mõistetav, täiesti olematu kogus, nii et esialgu mingist elu raadium muidugi mängisid natuke mingeid lugusid, aga jälle väga-väga vähe. Nii et kogu minu elu on mõõdetav mingisuguse mingisuguse, mis ta siis võis olla toonases vääringus mingi mingisugune 8000 Deutsche marka või esimesed kaks, mis ta loose plaat on salvestatud Eestis ainus viimane, kolmas seitsmes pen vistega kehvemistele oranzi plaat selle Me salvestasime Ameeriks Ameerikasse minnes oli ameeriklanna, Venus oli meil taaskord kootides lubadusi plaari hakkama seal plaadifirmadele müüma. Mehed rääkisid, on nagu üks asi, käib kuskilt Ida-Euroopast, leitaks selle kari mingeid vista ja mingeid suuri rooliga mehi, kellel on natukene potentsiaali natukene talente, nähakse nendega plaat ja sinna ta jääb. Kes need olid, kes, kes seda nii-öelda jutusele ajasite ise olite, need mehed käskisid eks ole, ja aga keegi rääkima. Klased, eriti California, ameeriklased on väga suure niisuguse udupruugiga või kõnepruugiga inimesed, kes räägivad, tunnevad kõiki, et nad neil on kohutavalt sidemeid. Sellest võivad teile kõik rääkida, kas Californias Hedvig Hanson, sest alates lõpetades lõpetades ma ei tea kellega, et, et ei ole probleemi leida Elley tänaval mees, kes on teinud plaate koos Steve Winwoodi või madonna, aga või, või kes on miksinud mingid David Bowie, mingeid singleid või tantsuvisioon iga mees Los Angeleses on mingid vennaga koos töötanud, tunneb teda väga hästi ja tal on väga palju sidemeid plaadifirmadest. Kuidas teie selle sideme saite nende kätte, et siis nad leidsid meid ise ja kuidagi niimoodi läks, aga see on tore jällegi elada, mingisuguses illusioonis on ka tegelikult täitsa vahva tunne, kuna see ühel hetkel lihtsalt puruneb, aga noh, ikkagi mingi paar-kolm aastat elasime selles tundmused meest ikka kohe kohe kohe ikkagi saatke Ameerika rokkraadio uued uued kangelased. Ma olen kuulnud teooriat, et, et ühel bändil on väga raske püsida nii-öelda edu laines populaarsuse laines järjest kauem kui seitse aastat. Kas sul selle koha pealt on mingi teooria olemas, kuidas spiraal liigub ühe bändi jaoks ja ja on võimalik olla konstantselt aastakümneid populaarseid Muidugi on võimalik olla David Bowie, palun väga noh, tal on valud, mõned nõrgemad perioodil, aga noh, see on pigem erand kui reegel. Singer Vinger, palun väga. Võib-olla enam suuruses võime ja sa kapatsiteet ei ole sama või kaheksakümnendatel aastatel, aga Singer Vinger, uskuge, vei mängib siiamaani peaaegu igal nädalavahetusel. Et me ei tee seda küll nagunii nähtavalt, et meie, mai tea, suured turnee, plakatid ei kaunista kõigi Tallinna ja muude Eesti linnade nii-öelda neid pagana plakati vitriine ja peaväljakuid just täpselt, aga me mängime, mängime kogu aeg ja, ja inimese koos palju inimestele läheb korda see muusika, mida me teeme ja paneme nad kained lavaline. Noh, ühest küljest jah, see ei ole päris see, Singer Vinger, aga, aga, aga uskuge mind, et tegelikult see uus Singer Vinger on, on nagu mõnusam kogemus. On sul ühel hetkel olnud raske taluda, seda ka, et näed, selline bänd töötab hoolimata ajast ja riigikorrast, teine bänd, mis oli ühel hetkel küll väga lühikest perioodi, aga väga kõva ammendas sõjaks. Kas kiiremini, eks ole rohkem niuke arusaamine või ära anda nagu mingi rahu tegemine, koos illusioonidega puruneb see, seda illusiooni kehastanud bänd ja inimesed küsivad eilegi veel, küsis keegi. Kuule, millal meestele hooradega uue plaadi idee ei ole, põhjust ei ole, ei ole põhjust mängida, et see, see bänd kehastas minu jaoks mingisugust illusiooni, mingisuguseid püüdlusi, mille mittetoitumisega teinud meile mittetäitumise, aga ma olen teinud rohu. Nii on nii, oli nii, on väga hea. Ja ma olen aru saanud, et minu tegelik bänd, ehkki minu nii-öelda muusikaline osa selles bändis on praktiliselt olematu ikkagi Singer Vinger, et see on see ühine vereringele väga-väga head sõbra, mütoloogiliste loolase liigutega halvastaks läbi saanud. Aga me oleme ikka pagana head sõbrad, oleme nii kokku kasvanud, seal on tore seltskond, kellega koos käia mängimas ja kellega on koos tore mängida. Muidugi need lood on samad, 20 aastat tüütu, tuleb tunnistada, mängida neid samu massi kommunikatsioone ja kalkareid ja midagi sides, kihvtid lood kui nüüd tõenäoliselt muidugi korra aastas kuulata. Aga neid kogu aeg mängida on muidugi üsna painav ja, ja üsna raske, aga samas ikkagi kompenseerib selle too koosolemine ja kooskäimine see, et inimestele see asi korda läheb. Ma just tahtsingi tuua, võrdles sisse Singer Vinger, on mõnes mõttes nagu räim tomatis, sa tead, ta on kindla kvaliteediga teeta lahtise, saad selle hea asi sealt kätte, aga kas teil endal sees nii-öelda muusikutena võib-olla tahaksid areneda midagi uut proovida ei teki, sellist tülpimust. Eks ta ikka tekib ja see on väga õige võrdlus, räim tomatis on täiesti õige, aga me oleme ju ka proovinud Singer Vinger, teinud ka mõned uued lood, kedagi huvitanud kõik täitsa tore lugu, aga kuulge, äkki äkki mängida ikka ei ole seda sirts oli sire sexapil. Et aga inimesi väga ei huvita need uued lood ja ma saan aru, miks neid ei huvita. Loomulikult Singer Vinger on nähtus, nii-öelda omad, seda nähtust defineerivad, vot need 15 või 16 lugu pidama, iga kord mängime, inimesed ei tule sinna kuulama mingit uut proge-rocki või mingeid uusi, mingeid metsikuid muusikalisi katsetusi. Me oleme sellega leppinud, fraad, ÜRO on oma uus muusikaline väljend, tegelikult on see juba ammu olnud Freudi stiil, eks ole, värskelt on, on, on tollane plaat ilmunud, Reinul on omad asjad, Sulvik tegeleb oma asjadega, minul on siin omad väiksed muusikalised projektid kuskil susisemas, nii et, et me saame Singer Vinger kõrvalt ikkagi ka oma nii-öelda nii-öelda uue otsingut rahuldada. Aga me ei pea seda tegema. Singer Vingeri nime all. Et muusik sinus on ikkagi veel elus, selles mõttes. Absoluutselt absoluutselt, sa oled öelnud, et, et sinu meelest igal inimesel on nähtud ette teatud kogus alkoholi, mis tuleb siis ära tarbida. Kas muusikas, heliloojale, laulukirjutajale on ette nähtud ka mingi hulk laule või, või see on piiramatu, siiski, et, et ei saa ühel hetkel tühjaks. Tõnis Mägi rääkis mulle hiljuti ühes teleintervjuus, et ta tegelikult nagu püüame helistada, helid on ikkagi olemas ja tal on mingi tunda, teda ei ole, püüame kinni. Et see pole tunduv alguses hästi keeruline konstruktsioon, aga ilmselt nii ta on, et, et ma arvan, et see hulk ei ole piiratud, et ma arvan, et nii nagu inimesi sünnib maailmasse juurde juba selle aja jooksul, mis me oleme sündinud, arvutage ise välja sekundis, pidi nendest neli tükki sündima. Ja üks vist sureb niimoodi oli niisamamoodi, sünnib uusi ideid, sünnib uusi inimkäike inimlugusid ja ei ole, kõik on ka nagu kuidagi kuidagi helides vormistatavade sõnastatavad. Ma arvan, laulude hulk ei ole piiratud või ütleme, pigem niimodi helide hulk ei ole piiratud. Sest et noote on tõepoolest kaheksa, need on kõik juba igatepidi nagu kombineeritud pandud, nii pandud naa. Aga ma arvan, et see, kuidas seda tehakse, kuidas see kombineerimine käib, need võimalused ei ole piiratud, et, et need on üsna piiritud ja, ja kogu see helide virvarr ja uued helid tulevad peale ja ma arvan, et see jätkub veel jätkub veel sadu aastaid. No ma arvan, et sa oled muusikuna ja teisest küljest muusika armastava inimesena olnud oma valikutes tõekspidamistes üsna konkreetne ja kompromissitu vend. Ajal kui sa asusid saadet seitse vaprat juhtima, kas see oli sinu jaoks kompress või teisest küljest, mis pilguga sa vaatasid seda, mis eesti muusikas toimus, sa said väga lähedalt ju pead esimese inimesena olla tunnistajaks kogu sellele kraamile, mida peale järjest söödeti. Sest seitse vaprat oli vaieldamatult väljund, mida tuli tol hetkel 90.-te esimesel mispoolest seal keskel kasutada. Kui sa tahtsid olla kaardil Selles raport oli väga populaarne telesaade kahel põhjusel, esiteks selle põhjusel, et tema niisugune telepilt oli kaunis, igav, kaunis konservatiivne ja seetõttu ta suhteliselt kergesti Need on väga paljudele televaatajatele, oli vanema generatsiooni inimestele mõistetav ja oli, oli uue generatsiooni inimestele arusaadavad, elasid selleni teatava igavesele saate nii-öelda võib-olla niisugust visuaalses presentatsioonis üle, aga samas samas ikkagi nägid nagu muusikat, teine väga, väga oluline detail või komponent, mis selle saate populaarseks muutusi ja mille eemaldades saadame populaarsuse kiiresti. Kaotus oli see, et kõik võisid tulla. Ei olnud nii, et ainult tuukristart, terminaator, tor, Smilers, ainult nagu head bändid võisid käia, ei, kõik bändid võisid tulla, kõik bändid said eetrisse ja see oli tore, oli lustakas, see oli naljakas, oli mõnikord väga positiivselt üllatav, enamasti nagu negatiivses mõttes jahmatav. Aga see oli see, mis selle saate huvitavaks, põnevaks ja vaatavasti. Sa nägid igasuguseid imelikke formatsioone, sa nägid igasuguseid imelikke muusikuid ja see oli meelelahutuslik ja, ja samas oli informatiivne, see kõneles ikkagi absoluutses selgelt, ka sellest, missugune on ühiskond üldse meie ümber, kui te kuulate, praegu, olid 90.-te aastate bände ning ultrameedia ja mis seal olid teeristiks mingeid täiesti, kui kus need okeid seal oli palju palju kurioosseid tegelasi. Aivar Palumäärale mingi bänd, porno, Kunil, millega ta, kes mäletab, seda bändi nimi oli ja siis sa tegelikult kuuladesse tegelikult nagu nagu taju ja sulle meenub ka tegelikult kogu see ülejäänud elu, mis 90.-te aastate valitsuse niisugune teatav, niisugune mõnes mõttes mõnus anarhia või niukene, igasuguse regulatsiooni puudumine ja uute reeglite tekkimine ja see niisugune vahepeal niisugune niisugune tume ala või, või niisugune eikellegimaa või niisugune niisugune veider ajaline tsoon, kus võis juhtuda ükskõik mida. Bensiinijaamas võidi sind maha lasta ja televiisoris võiti näidata ansambleid, ultra, meid. See oli üks periood eesti muusikas, kus üks saade ja üks televisioon võis suureks mängida, ükskõik kelle. Kas sa täna oleks võimalik? Raskem oluliselt raskem sellepärast et inimestel on televiisori kõrvale tekkinud. Esiteks veel teisi televiisoreid. Ei ole, ainult ETV on, on, on veel ter vulkaan, kanal kaks ja TV3, need on veel kõik need pagana taevakanaleid, ühesõnaga võimaluse kohutavad, aga mitte ainult on internet, on raadiot, raadio tuleb muidugi siis ka, kuigi tuli vähem kui praegu. Valikuvõimalused on niivõrd kohutavalt suured, et selleks, et sa nagu oma oma mingit teadet inimesteni viia, sa pead nägema tunduvalt rohkem vaeva, näiteks sedasama minu praegusel raamatukogumäele väga kavalalt selle teema nüüd siia sisse põimib täpselt sama pull, et 79. või 85. aastal oleks piisanud sellest ainsast intervjuust. Oleks pidanud rohkem nagu põdema, aga praegu mul on ikkagi vaja võimalikult palju käia igal pool, et, et see, et sa teada sellest raamatust inimesteni jõuaks. Täpselt samamoodi oli muusikaga selleks bändi kuulsaks ta Singer Vinger tekki video laulule, mida ma näen, mida Reet Oja näitas ühe korra oma hommikutelevisioonis. Pumm bänd oli kaardil, bänd mängis pool aastat järjest ilma mingi raadio toeta, aima, mingi televisiooni toeta, nii lihtne oligi. Kuidas sai sinust ajakirjanik, raud? Väga juhuslikult sõber Koit Raudsepp, kellega, kellega me koos mis seal salata, ikka jälle viina jõime. Kutsus mind ühel päeval raadiosse ja tema tegi rokkraadiot tema kaudu sain tuttavaks, tegelikult sain küll teistpidi tuttavaks naabreldaariga, kes kuidagi korraldas mulle siin üha rokkraadiosessiooni vikerraadios ja niimoodi täis ma hakkasin raadiost tegema ja ja siis ma hakkasin kuskil midagi kirjutama ja niimoodi ta kuidagi kujunes. Ja siin ta on vastu võetud ja jumal tänatud, on, jättes alkoholi mõju kõrvale, oled sa nõus, et kahe tuhandendad, see dekaad, kus me praegu oleme, on märgatavalt igavam, kui oli dekaad kakskümmendas. Aga ma olen küll nõus ja siis oli rohi rohelisem ka. Aga ma ei taha jumala pärast idealiseerida nõukogude okupatsioon ja see oli kohutav aeglasel võigas aega kõigile inimestele, kes praegu hädaldavad, räägivad mingist majandussurutisest, ma ikka soovitan tõsiselt mõelda selle peale, missugune on elu 20 aastat tagasi, see oli täiesti kohutav. Aga teisest küljest oli ta tunduvalt huvitavam, mis sinu jaoks eesti muuseas gene praegu põnevaks muudaks, mis peaks juhtuma, siin juhtub praegu kogu aeg vahetpidamata olnud eesti puhas, kena, erakordselt põnev. Ma arvan, et ta on väga põnev, on tunduvalt põnevam, kui ta oli üheksakümnendatel aastatel muidugi igavam kui kaheksakümnendatel või seitsmekümnendatel, aga oluliselt põnevam kui üheksakümnendatel. Mind ei häiri see kommertsialiseeritud, et kõik tuleb nii-öelda kaubastada. Aga ei ole nii enam, mulle tundub mulle tundub, et ei ole nii, näiteks huum, sedasama Hannaline Uusma bänd ei ole ju väga kaubanduslik, kogu see kraam, aga väga kihvt on väga võimas või Eplik, no mis kaubanduslik, mida kaubandusliku Vaiko Epliku temas on ürgne talent täiesti täiesti pöörane, täiesti täiesti nagu ürgkadedaks tegev Anne ja aitab sellest. Kuidas sina vaatad kuulsatele eestlastele, välismaal just nõukogude ajal Anne Veski, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Gunnar Graps, apelsin. No siis tundub kõik reeturid, välja arvatud Tõnis Mägi, Gunnar Graps, kes olid lahedad mehed. Aga Veski ja Joala olid reeturid, eks ole, aga ei, aga tagantjärele mõeldes oli ikkagi ikkagi jällegi see ei ole, see on puhas. Hannes on puhas, niisugune bankina läbi seina surumise vajadus, tunne, ambitsioon, kõik need asjad, mida ma jumaldan nagu popstaari ambitsioonidega inimese juures. Ja selles mõttes Veski, Joala, apelsini kõik, väga võimsad tegijad. Aga ise oled sa kunagi oma ideaale seadus, eks ole tahtnud ka olla üle Nõukogude liidu staar. Kudeliidus Tarmele kunagi tahtnud olla, pean tunnistama, kasvasin ajal, mil Nõukogude Liit ei olnud väga nagu hip, väga šikk mõiste Nõukogude Liit oleks suhteliselt nõme koht. Jäi mul ei olnud soovi Nõukogude Liidust haarada. Aga see, et kraps seal olid mägi oli. Grapsi mägrad Eestis ka tegija ja kraps mägi tegid seda, head musa selles oligi asi. Veski ja Joala võib-olla nii hea musa ei teinud, aga, aga nende väärtus nüüd tagantjärgi vaadatuna hoopis milleski muus. Võtame meie jutuajamise kokku raamatuteemadega veel mõned küsimused sellest liinist kribeldavad. Kuidas sa suutsid raamatu tarvis ta? Seda oma kahekõne Peetrusega väga raske küsimus, väga raske küsimus, ma arvan, et mis puudutab Peetrusega kahekõnet ja kahekõnet kõigi teiste tegelastega selles raamatus ma ei saa päris sajaprotsendiliselt väita, et need dialoogid toimusid just nimelt täpselt selles sõnastuses. Kahekõne püha Peetrusega tõenäoliselt ei toimunudki niisugust Meile tavapärasest arusaadavad nii-öelda verbaalseid tehnikaid kasutades, et me liigutame oma suud ja lausume sõnu ja, ja me kuulame, mida Püha Peetrus meile räägib. See viimane kohtumine püha Peetrusega Mihkel Muti korteris on Ekite Liivne nägemus. Aga, aga ma usun, et, et ega ma sellepärast temaga vähem ei kohtunud. Kas tema oli sinodelleeriumide peategelane ja ainus tegelane või oli seal igavene hunnik, seal oli tore seltskond vanu inimesi, kes mind ründasid tubade nurkadest ja seal oli van Heile nimele kitarrimängijast plakati peataks maha ronima ja neid selle oli teisigi, keda sa silmanurgast nägid. Kas seda raamatut kirjutades panid enda jaoks paika mingi lati, millest allapoole sa ei, sa ei lähe, et sa midagi jätad välja mingi teatud sidemed, suhted tegevuse, jätad sa välja kindlasti, mis need olid? Võib-olla kui ma tahtsin tallijates sulle praegu siin rääkima, hakkan Raivo vähemalt, et kui tegevus ei toimunud avalikus ruumis, avalik ruumi selles raamatus minu jaoks on ka, võis olla ka kellegi kodu, kus seal juhuslikke inimesi ehk kui selle osaga ei olnud seotud juhuslikke inimesi. Kui see oli ikkagi seotud ühe head ja, ja teise inimese väga omavahelise asjaga, ükskõik kas see siis oli mingisugune abielurikkumine või, või, või tahtis keegi endalt elu võtta, siis need ei ole Dagendamis. Raamatusse jõudsid. Oled sa nüüd, kui see raamat on väljas olnud? Noh, väga väikest aega, eks ole, ilmselt seltskond, kes seda lugeda on juba jõudnud, on, ei ole ka teab mis suur, aga siiski oled saanud tagasisidet ka, mis on negatiivne, ütleb, et Mihkel, miks sa nii kirjutasid, miks sa must oled seda või teistmoodi kirjutanud ja mulje jätnud? Ainult ainuke inimene, kes selle küsimuse mul on esitanud, olen, ma olen ma ise. Ja vastad endale, kuidas, et oled sa endaga õiglaselt käitunud, ma arvan küll. Kas sina oskad välja tuua kõige skandaalsem koha selles raamatus, ma pean kiirustama ette ütlen enda jaoks oli mõnes mõttes šokeeriv. Üks valge kaabuga tegelane, teisel pool hotellid õhukest seina koos pisikeste poistega ja šokeeriv sellepärast, et, et apelleerides, et keegi pole isiklikult oma silmaga kunagi näinud. Kuulujutte võib-olla ei maksa väga tõsiselt võtta. Aga see raamat Ta kinnitab, et, et need ei ole ikka päris kuulujutud, kas midagi võrreldavat sinu enda jaoks on seal ka? Kirjutada see on nagu tingimata kedagi šokeerida või mingisugust kohtu mõistet mängida või, või mida iganes. Ja seetõttu me ei Reaga valge laia äärde, kas täitsa on kaabu mehe kohta tegelikult mitte midagi muud kui seda, et seda on laia valgeäärse kaabuga mees. Aga muidugi on seal kohti, mis sellised valusad lugeda ja, ja mis on, on keerulised mõista ja, aga ma olin ikkagi täiesti veendunud selles, et aega kuidagi sordiini all kirjeldada, lihtsalt seda on juba tehtud ja seda ei ole enam mõtet, saad kuuekümnendat teist korda teha. Aga sa oled siiski teatava sellise varjutusega, sest et me saame küll aru, me kujutame ette seda meest, kaabu aga nime ei ütle, see on poliitiline korrektsus, on lihtsalt see, et sa ei taha, et sind kaevatakse kuskile. Ei, ma lihtsalt tundsin, et vot selle peatüki puhul ma pean tegema niimoodi Jääb lugejatele avastada, kellest me rääkisime, kuidas Mihkel selle mälestuse kirja on pannud. Meil oli hea meel sind siin stuudios küsitleda, aitäh tulemast ja suudame kosmost jõuda, aitäh.