Tere, mina olen Lauri Vahtre ja te kuulate uunikumi. Lauri Vahtre on ajaloolane ja poliitik, kes seisab isamaaliste vaadete eest. Ilmselt just ka seetõttu on ta olnud kaasatud mitmesse projekti, kus vaja tutvustada või jäädvustada Eesti vabariigi ajalugu. Üks suuremaid seesuguseid projekte on draamasari tuulepealne maa. Neile aga paljastab Lauri Vahtre nüüd ajaloolise tõe selle kohta, milline on tema vana hea lemmiklaule. Vastus on muidugi samasugune nagu vist enamikul, et ega seda ühte ju ei ole. Ja kui ühte nimetatud, siis kohe hakkab kahju sellest teisest jälle ja siis jälle kolmandast nimetamata jäi siis Boris kõveri, sa heidad mulle ette Pabruudust. Seda viimast laulu teatakse võib-olla mõnevõrra vähem. Selle laulis väga hästi sisse. Peterkopi hiljem taipasin, vahel kostis ka raadiost, aga, aga ta on vapustavalt hea laul vapustavalt heade sõnadega ja väga heas esituses, nii et seda ma kuuleks kyll teinegi kord veel. Mina olin õige väike, kui tema tuli. Ei mäletagi, kes esitas koos Kalmer Tennosaar või keegi teine ja seda on oma nagu praktiliselt ei mäletanud hakad, temalt tuli teine elu kui Peeter Kopwillem Taleedis, ma oletan, umbes paarkümmend aastat tagasi, kui mõned kopillemi nooregopiline plaadid siin väga suure menuga levisid. Umbes oli taasiseseisvumise aastatel, seal oli teisigi väga häid lugusid, oma lugusid, aga üks neist oli jah, see laul, mis väga sügava mulje jättis. Aga kuna ma olen ise melomaan, mul puudub praktiliselt nagu muusikapark kodus, see on lihtsalt juhtunud. Nii, ma olen olnud väga suur muusika kuulda ja mõnel teisel perioodil elus. Siis ma ei ole teda endale hankinud, aga, aga ma tahan selle vea eksport parandada. Tänase uunikumi viisi autoriks Kõrver ning sõnad on kirjutanud Kert helbemäe, esitajaks Peeter Kopwillem. Mõne sõnaga neist lähemalt Peeter Kopwillem on Kanadas elav kitarrist ja laulja, kes jätkab pere traditsioone, sest tema isagi Olav kop, Villem oli tuntud laulja ning muusik Peterkop Villemi kodueesti. Kuulsuse kõrgaeg jääb laulva revolutsiooniaegsesse Eestisse, mida ta külastas oma bändiga, et teha väike turnee. Sõnade autor Gert helbemäe sündis 10. novembril 1913. aastal Tallinnas. Ta õppis Tallinna prantsuse lütseumis pärast kooli lõpetamist asuda tööle vaba maa reporterina. Koos kirjutas ka ilukirjanduslikke palasid. Ta töötas ajalehtede roheline postia uudisleht juures. Ajateenistuses viibides kirjutas ta kuuldemängu lumikellukest sünd, mille saatis ka Eesti ringhäälingule. Ma olen kirjutanud umbes 30 kuuldemängu riigi ringhäälingu kuuldemängude võistlusel. Aastal 1939 sai helbe kaks auhinda. Maria viiul võitis ja Augusta Carolina oli kolmas. Helbemäe hakkas Eesti ringhäälingu juures vabakutselisena tööle. Nõukogude okupatsiooni ajal oli ta ringhäälingus heliplaatide kontsertide koostaja, saksa okupatsiooni ajal töötas raadio kirjandusosakonnas. Hiljem põgenes ta perekonnaga Saksamaale, kust siirdus aastal 47 edasi Inglismaale ja oli alates aastast 1960 ajalehe Eesti hääl toimetaja. Boris Kõrver oli eesti helilooja, kes tudeeris Tallinna konservatooriumis Noorma raudkaitseklassis. Hiljem õppis ta eraviisiliselt Artur Lemba käe all klaverit. Aastatel 1937 kuni 1940 õppis Tartu Ülikoolis majandust. 1950. aastal lõpetas ta Tallinna riiklikus konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassi. Teise maailmasõja rajal sõdis Nõukogude armees. Hiljem osales Jaroslavlis Eesti kunstiansamblites mänginud andaga orkestrites kuldne seitse ning Tallinna noortemaja orkestrist. Kõrver töötas ka Tallinna muusikakoolis pedagoogina ning ta on olnud heliloojate liidu juhataja.