Saatesse kõik puhuvad on külla tulnud Ilmar Raag, tere päevast. Tere päevast, Ilmar, kuidas teid praegu peaks tituleerima? Me räägime täna päris mitmetel teemadel kindlasti, aga hakkame pihta sellest klassiseriaalis, nii vist on tolle õige nimi. Režissöör, produtsent, tegija idee, autor. Jah, jäi küll, nüüd läks liiga palju. Krossiseriaaliga on kahtlemata see lugu, et ta olgu see sellest filmist, kus ma olin režissöör, aga sealt edasi on klassiseriaali väga palju autoreid. Ja noh, kõige õigema isegi ütelda niimoodi, et et põhiosa sellest, mis sealt tuleb, on välja mõeldud jällegi noorte inimeste poolt, kes möödunud suvel olid koos arutlesid, mõtlesid, mis teemad neid erutavad. Ma panin selle põhiliini paika ja mind sellel koosolekul isegi ei olnud. Selle meelega valitud, et sa ei hakkaks segama nii-öelda vanu ideid sisse tooma või päris meilegi. Ma olen ise välismaal samal ajal, aga igal juhul tulemuseks on see, et, et ma kindlasti ei saa öelda, et mina olen selle selle seriaali A ja O. Ma olen praegusel hetkel lavastanud ühe osa, aga juba järgmisi osasid teevad selle režissööri täna teised noored ja ma arvan, väga andekad tegijad. Kas mingis mõttes ka oma lapse ärakinkimine ei ole vä? Ei, see ei ole niimoodi, see on peaaegu samamoodi nagu see, kui Sass Henno oli nõus, et tema Taanist ma olin, siin, tehakse film. Ja sai ka väga hästi aru, et, et üldiselt on päris hea ja lahe, kui kirjanik ise ei kirjuta filmi stsenaariumit. Ehk et las seda teevad teised, sest ta ise tekib ikka see hirm, et äkki mingisugune osa minu ilusatesse sõnadest ilmaasjata võetakse välja, aga autor ja lugeja ei taju neid lauseid ja sõnu ühtemoodi. Seetõttu kui asi läheb töötluseks, siis parem on tegelikult juba, kui need töötlejad on järgmised inimesed. Kuidas sa, Ilmar, tunned ennast töötades noortele, kas sa tajud igapäevaselt vastutusekoormat kasvõi sellesama klassi pärast võidetud mille sa oled teinud? Siin mõned päevad tagasi, ma mäletan ühte uudist, kus kõneldi sellest, et noh, justkui nüüd oleks tulnud uudisena, et õhtused filmid, mida lapsed ja noored näevad, need mõjutavad nende sotsiaalelu ja käitumist igas plaanis. Kas sa igapäevaselt seda tööd tehes tajud enda õlgadel koormat või see on selline müüt ja legend, et professionaalne töö on ikkagi professionaalne töö? Ma absoluutselt tajun, aga, aga see asi on muidugi tunduvalt keerulisem, ta on keerulisem seetõttu, et nii-öelda kogu maailmas toimuvad koolitulistamiste peale siis üldjuhul kui on uuritud seda, mida kooli tulistada maha jätnud, kas internetis kusagil mujal, siis ega filme nende mõjutate seas väga ei mainita. Või teistpidi, kui me räägime vägivallast ja esitame küsimuse, kas vägivald koos muusikas, kus iganes on oluliselt mõjutanud inimeste käitumist siis pannes statistika ritta, me saame aru, et tegelik mõju on ikkagi ühiskonnas eneses see, millises olukorras inimesed asuvad suhestatuna, kas ühiskonda, oma naabritesse, oma lähedastesse ja näeme, et, et sel puhul jah, filmidel on teatud osa, aga see ta ei mõjuta, pigem on näiteks niimoodi öelda, et Ameerikas on selline meedia uurimiskeskus nagu Änbergis Kuulov, Communication kelle analüüsi usun mina ja sa ütleb seda, et, et see on see, mida vägivald, kuriteod uudistes ja filmides teevad ei ole mitte otsene matkimis see süst, vaid nad pigem tekitavad inimestele tunde, et nad, et me elame tõepoolest hirmsas maailmas. Aga võib-olla see on nii alateadlik, et sa nii-öelda oma ülemises teadvuses mõtled selle peale, et see on hirmus, on õudne, aga alateadvusesse mõjuvad nad sedapidi, et noh, nad tunduvad nagu normaalselt ja teised on nii käitunud, siis ehk on mul ka õigus. Nii käituda inimesi tuleb vaadata, mitte ühtse massina ja ma saan kurbusega haruga, et kui inimesed vaatasid klassi siis see, kuidas nad suhtlesid sellesse filmi toimuvasse seal oli vähemalt neli täiesti erinevat arusaama sellest, mis selles, mis selles filmis toimub ja see on selles suhtes täiesti loomulik, et kui me võtame suvalise asja kusagil riigis või ühiskonnas ja vaatame, kuidas inimesed sellesse suhtuvad siis ma arvan, et väga harva, tõesti imeharva on arvamusgrupi käes, enamus võtame kasvõi poliitika. Kui toimuvad valimised ja üks erakond võidab 30 protsenti häältest siis öeldakse, et see erakond on suur võitja, 30 protsenti. Nüüd, kui me räägime klassi filmist ja küsima, et kui paljudele filmi vaatajatest see film oli vägivalla vastane siis ma julgen arvata, et laias laastus on see protsent umbes 70. Aga selle 70 sees on selliseid alajaotused, kus näiteks vanemad, jalahoidlikumad, vaatajad, nad vaatavad seda filmi. Neile tundub see vägivald seal. Kuule. Aga neil on hirm, et äkki keegi teine näeb seda teistmoodi. Võta, nad ütlevad, see film kutsub vägivallale, isegi kui nad ise enese jaoks tunnevad, et see vägivald, mida filmis näidatakse, on jube. Et ükskõik, mida me ei räägiks. Me võime mürki võtta, et ka praegu kuulajate seas on ma julgen mürki võtta selle peale, et vähemalt veerand inimestest, kes saavad sellest vestlusest täiesti teistmoodi aru, kui ma ise arvan, oma sõnu siin praegu seadvad. Ja ma ei suuda seda kontrollida. Nüüd küsimus selles, et kas ma tunnen vastutust selle eest, mis klass on teinud, see tekitab hirmu. Tunnistan tõsiselt, et see tekitab hirmu. On kaks asja. Esimene on see, et ma arvan, et kuna erinevad arusaamised tekivad nagunii, siis mul on teatud õigustust teha sellist filmi juhul kui neid, kes mõistavad koos klassiga vägivalla hukka on rohkem kui neid, kes arvavad, et see on lahe. Ja filmitegijate soov, olgu siin kord veel ära öeldud, oli ju vägivalda ikkagi halvustada. Absoluutselt noh, selles suhtes, et see film ju lõppkokkuvõttes filmib kujutab meile olukorda, kus võitjaid ei ole, see on nagu see tuumasõja militaar doktriin alates 50.-test aastatest, kus teatakse, et kui üks alustab tuumasõda, siis mõlemad kaotavad. Sest see on vastastikku kindlustatud häving. Ma ei tea, kas see on juhus või otsene tulemus klassist tingituna, et Eestis on saanud päris tugevaks teemaks õpilase ja õpilase vaheline suhe õpilase ja õpetaja vaheline tundub sulle ka, et see on kogunud hoogu juurde pärast klassi. Või on see ikkagi juhus ja ei puutu asjasse. Ei, seda ma ei julge nüüd kindlalt ütelda, et see on seotud klassifilmiga, sellepärast klassi film sattus sellesse hetkesse. Meil meiena naaberriigis Soomes toimus ju järjepanu kaks koolitulistamist ja ütleme ju niimoodi, et kui klassifilmiga ei oleks olnud siis meie kõik uudistesaated, ajalehed, internetiportaalid oleks nii ehk teisiti olnud, täis arutelu, miks Soomes niimoodi juhtus ja kus juhtus Soomes, miks ei või meil juhtuda? Ma usun, Ilmar, sa oled kas või seoses filmiga nendele asjadele ise väga palju mõelnud, kui me räägime jälle õpilaste ja õpetajate vahelisest suhtest. Mind väga huvitaks sinu subjektiivne arvamus küsimuses, kellel kui palju õigust Eestis peaks olema mingisugustes olukordade ees. Tundub, et võim hakkab vägisi minema käte õpilastele. Klassifilmiga Jötebori festivalil ja hiljem ka veel Stockholmi festivalil siis Rootsi õpetajad tulid rääkima just sellel samal teemal, et nad tunnevad selle kõik ära ka Rootsi koolidest aga ütlevad, et meil on mõnes mõttes asi veel hullem, et kui Eesti õpetajad küsisid, et miks õpetajad midagi ei tee siis Rootsi õpetajad ütlesid, et üldiselt meil on juba hirm midagi teha, sest me teame, et me saaksime kohe karistada seetõttu, et meie näeme neid probleeme juba täiesti, just nagu kõrvaltvaatajad. Nii et selles valguses minister Lukase näiteks ideed, koolijuhid võiksid olla ka nii-öelda politseinikud, karistusõigusega tundub Eestis üsna mõistlik olevat. Jah, kui me võrdleme politseisse kohe kuidagi halvasti, kui me mõtleme tagasi sellise mingisuguse traditsioone mahlsema koolipapa õigusele siiski otsustada, millised on koolis kehtivad reeglid siis, siis küll ma arvan tegelikult, et see, see nii-öelda vabaduse ja piiravate seaduste suhe on umbes selline, et, et üks koolidirektor võib siiski reeglid omaks koolis, samal ajal ei tohiks aga ükski laps jääda kooli vangiks. Et kui see maailm, mida see kool loob, muutub Talle surmavalt ahistvaks, siis, siis ta peaks saama kooli vahetada. Minu jaoks ei ole klassi film siiski mitte lugu sellest, mis koolis toimuvaid laiemas laastus ühiskonnas. Siis see vägivalda on kõige rohkem Nendes ühiskonnakihtides või nendes keskkondades, kus inimene ei saa valida oma suhtluspartnereid ja kes seda elukeskkonda. Sest vaata, kui me saame täiskasvanuks. Üldjuhul me ei otsi ju konflikte. On väga palju konflikte siis varem või hiljem me läheme minema lastel koolis. Tihtipeale see võimalus puudub tajuvadene, seda ummikut, nad ei suuda seletada, kuhu nad on sattunud ja ja vaat selle vägivallaga aina edasi. Ja selle osaks selle vabaduse puudumise osaks on see ängistus, mis väljendub ka vägivallas. Aga nüüd mõtleme näiteks lugudele vanglast sama võtleme lugudele. Ühelt poolt sõjaväest sama, ma pean küll ütlema, et Eesti kaitseväes, nii palju kui ma olen sellega kokku puutunud, on asi suhteliselt mõnus. Võtame veel enam nii-öelda getod inimesed, kes, kellel ei ole raha või haridust, getost välja murda ja samas jälle vägivald on käes. Nii et see on nurka surutud inimeste, kes ei oska nurgast välja tulla. Tegelikult fenomen või probleem, jah, nii ma arvan jah. Kui me keerame kella umbes 40 50 aastat tagasi, räägin konkreetselt oma isast, mäletan sellist juttu, et kui koolis mingisuguse asjaga hakkama saadi võiks karistus olla igasugune, kasvõi näiteks kõikide juuste mahaajamine. Noh, edasi ma hakkasin fantaseerima koolipõlve tagasi mõeldes ikka tutistamise diajoonlauad vastu sõrmi ja nurka panemised ei olnud ka mingi eriline teema. Nüüd me oleme jõudnud punkti, kus kus õpilane võib juba õpetajana sisuliselt kohtusse kaevata, peaaegu seis on jõudnud selliseks. Miks see tendents selline on ja kuhu see välja jõuab. Kuhu ta välja jõuab, seda ma ei tea. Tendents on loomulikult selles, et et noh, need näited joonlauaga vastane või juuste mahaajamine mõnes mõttes, need on märgid jõuetusest sellest, kui õpetaja ei suuda enam sõnade või tsiviliseeritud meetoditega õpilast mõjutada, siis ta võtab sellised füüsilised vahendid kasutusele. Et hoida lihtsalt korda majas tollal toimisid. Ja just just, ega nagu hirm toimib suhteliselt hästi mäletame kogu nõukogude liit või Natsi-Saksamaa hirmu najal ega hirm on ta täiesti aktsepteeritav. Nojah, korra motivaator, aga miks ta siis niimoodi on, on see, et kui me vaatame kogu ühiskonna arengut, siis me näeme ju, et, et me pidevalt tahaksime inimestele anda rohkem vabadusi õigusi muuhulgas siis ka lastele ja noortele, rääkimata sellest, et meil on loomakaitseorganisatsioonid gei, lesbiliidud ja nii edasi. Igalühel tahetakse anda hindudele tavaliselt maksimaalselt palju vabadust ja iseküsimus on siis nüüd see, et kas kõik need, kellele vabadust antakse, oskab sellega midagi peale hakata. Ehk et missugusel hetkel nad hakkavad sellist suuremat või üldisemat ideed sellega torpedeerima. Mulle see meeldib, nagu üks näide, et koolis, kus mina käisin, see oli siis Saaremaal, praegune Kuressaare gümnaasium, omal ajal Kingissepa teine keskkool. See oli suhteliselt liberaalne kool. Ma sellist füüsilist vägivalda üldse olulist õpetajate vägivalda õpilaste peal sealt sellest koolist ei mäleta, küll ma käisin samal ajal judotrennis ja seal oli üks asi, mis mulle tegelikult hakkas meeldima, kuivõrd see asi, mida me õppisime, selline natukene idamaine võistlus, võitlus oli iseenesest lahe. Siis me aktsepteerime ka selle, need reeglid, mida see treener seal seadis, mille üheks osaks oli trenni alguses lõpus mediteerimine, kummardamine, aga ka näiteks asjad, et vales kohas rääkisid või valesti istusid. Siis sa selle peale muidugi tegid kätekõverdusi või muid väikseid karistusi ja iseenesest see nagu väga selgelt paika pandud distsipliin takkajärgi ma meenutan, et mitte, et ma oleks seda väga armastanud, aga ma täiesti austasin seda. Aga kui me räägime koolist, siis noh, te ei ole oluline, võib olla see, et õpilased armastaksid oma õpetajaid, küll aga austaksid ja see austus ei pea ise reeglina küll tuginema hirmule, vaid millelegi teatud määral. Ma arvan, et õpetajal võiksid ju ka koolidirektorid, võiksid olemas olla omas sunnimehhanismid. Aga, aga ma ütlen veel kord, et see osakaal, see on selline, mille puhul mina täna kindlasti ei oska öelda. Milline on õige tee. Kas selles mõttes on võti ikkagi õpetaja käes, et tema võimuses tema oskustes peitub võti, millega suhted paika panna, millega tekitada see vastastikune austus? Ma käisin paar nädalat tagasi vabariigi presidendiga korraldatud kärajatel Eestisse nagu sellel suurel koosolekul, kus teemaks oli haridus ja seal küsitleti erinevaid inimesi, kelle puhul arvati, et nad on Eesti ühiskonnas hästi läbi löönud, küsite nende koolitee kohta ja seda, mida nad on koolist saanud. Ja nad kõik peaaegu rääkisid üht ja sedasama asja. Seda, et kõige tähtsam asi, mida nad koolist said, ei olnud konkreetselt see aine, mida õpetajad neile õpetasid paid läbi oma sõprade mingisugune vaimsus. Ja ma mõtlesin seda isegi teistmoodi, et kui ma keskkooli lõpetasin, siis üks suuremaid paradoks oli see, et ma ei uskunud eriti sellesse midagi tehes pingutades suudaksin midagi saavutada küll, aga kui ma jõudsin ülikooli, siis siis ma esimest korda elus hakkasin. Täiesti on alati lihtsalt õppima, sellepärast et ma tahtsin mitte välja langeda ülikoolist ja ma õppisin koos oma kaaslastega nagu hull. Ja siis takkajärgi ma mõtlesin, et kõige tähtsam asi, mis hariduse puhul siis oli, oli ühel hetkel see teadmine, mida sa tahad saada. Ja see oli see, mida ma tegelikult keskkoolist olin saanud pärast keskkooli ma teadsin, et ma, Ma tahan oma valitud erialal ülikooli lõpetada, mis annab mulle võimaluse töötada mulle meeldival huvitaval ametis vaid mulle meeldivas huvitavas ametis. Ja see viis mind läbi üliülikoolist. Nüüd tulen tagasi keskkooli juurde. Jah, ma arvan, et on oluline küll, et ma seen erinevatest ainetest algteadmised. Ja kõige-kõige olulisem oli see, et see keskkond, kus ma koolis olin, andis mulle väikseid vihjeid, mida ma elu edasisest elust tahaksin. Astuks Ilmar kooli ruumidest välja, mis sa arvad, kui tähtis roll on kanda kas siis tahtlikult või tahtmatult avaliku elu tegelasteks saanud inimestel noorte kujunemises? Need, keda ajakirjandus, keda meedia presenteerib on nad tähtsad selles osas noorte jaoks või see on lihtsalt selline vaht, mis tuleb ja läheb, et kas nad kuhugi poole kedagi kallutavad. Ma arvan, et see on tähtis, see on paraku Külde. Alates liis asist, lõpetades proua Evelin Ilvesega. Absoluutselt selles ei ole mul küll mingisugust kahtlust, ma usun ühte asja meedial on mingisugune mõju, aga see ei ole absoluutne. Küll on aga absoluutne mõju sellel, mida sa sõbrad räägivad, kurat, loevad, vaatavad meediast samamoodi kui sina ja siis hakatakse omavahel arutama. Ja just sellest arutelust sünnivad need väärtused. Ja siis me võtame, arutatakse üks igasuguseid asju, kellega käib naabritüdruk ja ka seda ja mis toimub Ameerika popmuusikas ning lõpuks ka seda, mida Liis Lass on kusagil ütelnud. Sel puhul ma arvan, et nende sõprade omavahelistes vestlustes sünnivad noore inimese tegelikult väärtust, väärtushinnangud. Ei, ma arvan küll, et, et isegi omal ajal teadsin mõningaid nii-öelda rollimudeleid, kelle järgi hakkasin Ennast kujundama. Seetõttu jäi mul jah, mul ei ole siin mingit kahtlust, et kes need muidu olid. Need olid suuresti mõned filmid või teatritegelased, sellepärast et keskkoolis olin ma tunduvalt enam kultuurimeelsem inimene kui, kui praegu praegu olen lihtsalt kodanik. Aga jah, need olid mõned filmirežissöörid. Seleta Ilmar mehhanismi, mis on toonud avaliku elu tegelaseks just need inimesed, kes meil praegu need on. Ma viitan just pigem neiu lassi suunas olevaid inimesi. Kuidas nad on saanud sellisteks persoonideks ja kellele seda vaja on, õigupoolest. Ma arvan, et see, mis on meediaga juhtunud tänu internetile eelkõige on see, et kui varem oli meedias ainult see, mida targad inimesed arvasid, et on tark tekst, mida peab sel puhul rääkima, siis nüüd, kus peaaegu igaüks võib toota meedia sisu läbi interneti, nüüdo, see on see, mida meedia pakub võrdne tavalise kuulujutu või tavalise sõpradevahelise vestlusega. Ja nüüd mõtleme seda, et millest poisid omavahel räägivad või mehed saunas õlut juues räägivad nad muuhulgas räägivad ikka kurioosseid lugusid sellest imelikust vennast, kes seal teises linnas tegi seda või sellest imelikust naisest, kes ütles. Ja see täidab vestlusi siis, kui parajasti ei ole vaja maailma parandada. Ma arvan, et kuivõrd see meedia on küllastunud nagu tõsistest teemadest, siis muuhulgas neid kurioossusi väga pakutakse. Nedi peaaegu ei mõjuta meie igapäevaseid elu elu otsuseid, aga, aga nad nagunii-öelda toimivad ses suhtes. Põhjus on see, et kuna meedia on küllastunud siis kuna need meedia üha rohkem selle sellele jutule, mida mehed räägivad saunas või naised, palun väga ja see jääbki nii. Ma usun küll, et siin ei tule mingisugust muutust. Muutus tuleb näiteks sel hetkel, kui riiki saabuks oluline kriis. Kujutame ette, et meie testis on sõda, jah või OK, vaatame midagi palju lihtsamat selle pronksimässu ajal vaatame kas seal nädala jooksul, mis oli nendest pronksiöödest kuni üheksanda maini. Päris huvitav oleks vaadata, kui palju selle aja jooksul ajalehed tsiteerisid Liisassi. Sel hetkel see ei olnud teema. Sel hetkel olid nii palju muud ja olulised küsimused. Ajakirjandus sarnanes tõepoolest sellisele ajakirjandusele, kus analüüsiti, tehti ennustusi kogu ühiskonna tuleviku suhtes ja nii edasi. Ehk et sõja ajal me oleme nõus loobuma magustatud just, peaasi, et me saaksime kõhu täis. Jah, absoluutselt, ja, ja siis, kui neid suuri probleeme ei ole, siis me siis ei olegi probleeme, siis tegeleme tiga Tehiaga. Tõsi, noh, kui me korraks, ma tulen tagasi selle eeskujude juurde, see huvitav asi juhtus klassi filminäitlejatega, see väheke tuleneb nende noorte inimeste isiklik elu väärtustest ja eelistustest aga minu jaoks oli selles filmis selgelt kangelaseks või noh, ta on peategelaseks Kaspar ehk et poiss, kes otsustab Joosepit ehk klassikiusatud kaitsta. Nüüd noored mehed, kes mängisid Joosepit ja kassarit, on iseenesest väga tõsiste huvidega ja nemad hea meelega üldse ei anna intervjuusid ja veel vähem siis sellisele kahtlasemalt sorti kollasele meediale. Iseenesest väga tubli noormees, Lauri pedaja ja kes on, ma usun küll täitsa geniaalne näitleja ja tegelikult hingeline noormees avaliku elu 100 on veidi teistsugused. Ja nüüd pärast seda, kui ta osales tantsud tähtedega saates näen ma internetis, et on noori, selliseid 13 ja 14 aastasi, kes ütlevad, et vaata, kuidas sa said selle filmi peategelaseks mis mind nagu natukene veidi hämmastas, tõsi ta, mõtlen, ta on hea näitleja ja tal oli kandev roll. Aga filmi autorite jaoks ei olnud see tegelane kindlasti peategelane ja Lauri ise ei ole selles üldse mitte süüdi. Küsimus on siis selles, kuidas me need kõige nooremad teismelised teda odavad ja just läbi selle kollasema meedia kantud rollimudeli. Siis ma tahtsin küsida, on see, et kui me räägime uuesti nendest nii-öelda magustatud tegelastest või, või ütleme siis mannavahu klimbikestest, keda me armastame süüa, kui parasjagu sõda ei ole, et äkki äkki me ei lähe tegelikult seda vaja üldse, vaid see on selline. Me elame nii-öelda maatriksi filmisüsteemis, kus meediaärimehed lihtsalt tekitavad meis tunde, et meil, meil peab olema vajadus nende järgi, et peame neid uudiseid klikkima. Tegelikult seda ei oleks vaja, vaid see on nii-öelda sama asi, et tuuakse turule lihtsalt mingi uus toode, mida väga tugevalt on lansseeritud, mida aga tugevalt on turundatud ja lõpuks meil ongi tekkinud see tunne, et noh, me teamegi seda tarbima vaid seal taga, et seal on väga loomulik, noh nii nagu me leiba-saia söömas Sul on muidugi täiesti õigus, aga sellel on lihtsalt see teine pool, et meediaärimehed inimese käitumist selles valguses, et tänapäeva inimene naljalt ei kujuta ette oma elu ilma mobiiltelefoni ja internetita Eestis mis tähendab seda, et meile meeldib olla sellises virtsus kohases kontaktis kogu maailm, aga see ongi osa meie elust. Ja, aga nagu ma ütlesin, need jutud lõunas on muutunud osaks sellest maailmast. Mida me saaksime rääkida ju ka ilma selleta, et me teaksime absoluutselt jah, seda, mis Bulgaaria linnas. Loomulikult me saaksime ilma nende juttude jutu deta hakkama, lihtsalt kuna tehnika pakub meile võimalusi seda rääkida veidi suuremas mastaabis, siis siis me seda ja tänu meediaärimeestele ka teeme metsa inimese psühholoogia, sellise väikese nõrga koha ärakasutamine. No see on nagu jogurti leiutamine selles suhtes, et me, inimkond elas aastatuhanded ilma jogurtit. Ja loomulikult me saaksime hakkama. Aga kui see juba olemas on, siis keegi tahab ja selle pealt ka raha teenida. Kuidas sa sõnastaksid tänasel päeval, Ilmar, mis müüb? Ma arvan, et müüb ikka sama asi, mis aastatuhandeid käisin alles hiljuti Pariisis ja mäletan, et et kunagi loetud raamatutest, et Pariisis oli piirkond, mida kutsuti kuritegude pulber või need kriminaalbulvar, seal kus olid teatreid, kus lavastati peamiselt kuritegudel põhinevaid näidendeid ja need näidendid olid alguses enamasti umbes nagu krimiuudistest, et linna siks joomingu käigus Joosep, kes oli 35 aastane, lõi maha oma sõbra Andrei, kes oli 24 aastane ja sellest tehakse siis näidend endale läksid seda vaatama. Aga kui me nüüd mõtleme, et olid terved tänav, kus oli palju neid teatreid, mis neid tükke lavastasid ja inglased käisid neid vaatamas, siis ma arvan, et jah paraku seks ja vägivald müüb. Aga küsimus ei ole siis ju mitte selles, et seks ja vägivald müüb, vaid et, et see on, see on asi, mis inimolemust huvitab nii Froidistlikul viisil. Ühest küljest, kui jätame kõrvale, mis, mida tehakse kunstis siis ja mõtleme, mis meid igapäevases elus kõige enam üles ärgitab siis kahtlemata üks teema on soojätkamine või, või siis lihtsal kujuliseks ja teine pool on see, et me oleme pidevalt oma julgeoleku pärast hirmul ja eks meedia seda sel viisil kajastab, see on nii-öelda ürghirmude veidi tsiviliseeritud variant meedias. Nüüd variant või küsimus, et kas me, kas me inimestena ei ole midagi rohkem kui need omad või ürginimesed, keda seks ja vägivald pidevalt ärevuses hoidsid siis vastused on küll, aga kui me võtame niinimetatud väärtkirjanduse või väärtfilmid siis väga tihti nad käsitlevad neid samu probleeme. Aga tunduvalt keerukama kujul. Ses suhtes ma nüüd see vägivald ei ole sellisel juhul mitte lihtsalt füüsiline, ta võib olla ka vaimne, aga aga see ei tähenda, filmid tegelevad ainult praktiliselt teemadega. No ma isegi ei kujuta ette, milline on see abstraktne teema, mis täielikult välistab sellise kuriteo või vägivalla teema näiteks või armastus, mis me, mida mingil viisil kaudselt ikkagi seostatakse seksiga on ütleme kui 19. sajandil sellises kirjanduses kujutate ette, et kõik peab olema väga kombekas, siis sellest hoolimata, kui seal oli romaan, kus esimesel 50-l leheküljel noormees kõnnib mööda tänavat, mille kolmanda korruse aknal istub imekaunis naine siis meile tundub, et jah, see on väga ilus ja romantiline, 50. leheküljel nad vahetavad esimese pilgu igal leheküljel nartsiss söandavad 11 kõnetada ja me saame tegelikult kõik aru, et nad mõlemad mitte lihtsalt platooriliselt 11 ei armasta. Aga nad varjatud hetkedel oma peas mõtlevad juba veel palju. Ligemale 200. lehekülje peal lähevad nad teie pealt sina peale. Just 250. leheküljel tuleb välja, et nad on tegelikult õde ja vend. Seksi ei tule need, kes otseselt kuuendat köidet, et seal äkki tuleb siis, eks siis kahjuks pettuma. Ma ei ole küll statistikat täpselt pidanud, aga aga võsareporter tegi ligi 300000 inimeseni see reitingu viimati ma ei tea, kas te saate reiting kunagi on kõrgem olnud, aga fakt on see, et viimaste aegade osas on ta küll kõrgeid kõige kõrgem olnud. On pigem selline juhus või, või tõesti hakkab toimima see, et mida rohkem tekib töötuid, inimesi koondatakse. Majanduslikult läheb meil kehvemini, vähemalt räägitakse, et asjad halvenevad, ma ei tea, kuidas reaalselt inimeste elusid ja kui suuri hulki juba mõjutab. Kas tõesti on nii, et kui olukord üldine olukord ühiskonnas muutub stressirohkemaks, siis selline liin televisioonis aitab inimesel paremini hakkama saada? Sa näed elu enda ümber ja mõtled, et johhai tee, mul ei olegi kõige hullem, vaata, mis riigid sealt vastu vaatavad, sama asi nagu vaadatakse, ütleme, politseisaateid. Ma ei ole kindel, kas see aitab inimestel paremini hakkama saada. Ma nimetan taolist ajakirjandust, nii nagu ka näiteks SL õhtulehte vannidesse lihtsalt õhtulehte sotsiaalBurnuks, mille sisu on see, et vaatajate huvile erutusel mängitakse, pakkudes neile probleemi ennast harva siis reaalseid lahendusi, ütleme, kui me võsareporteri saadet vaatama, siis ma arvan, et Võsa-Peeter on kahtlemata väga karismaatiline ekraani esineja, seal ei ole mingit kahtlust. Ajakirjanduslikult on need lood tihtipeale väga puudulikud või ühte auku või et noh, ütleme need sotsiaaltöötajad või inimesed, kes igapäevaselt tegelevad probleemidega, ütlevad, no ei ole võimalik lihtsalt nii, nii, nii piiratud silmaklappidega seda probleemi vaadata, seal on alati mingisugune teine. Jah, stiil on parema olla või valamu tulla lihtsalt. Ja ja siis küsima, et mis on nagu pornograafia, sisupornograafia sisu on ka see, et me ju Lähme suguakti, aga meile seletata, mis tunded nendel tegelastel seda tehes on või kui palju on seal armastusel osa pärast või enne seda konkreetset akti. Ja üks reegel on see, et kaasaegne ajakirjandus elab konfliktist ja väga tihti ta ikkagi süvendab konflikti. See inimene, kes loeb ajalehte, ei pruugi teada, et väga tihti kaks inimestel on sattunud seal vastastikku poriga 11 loopima siis see konflikt on tekitatud muuhulgas ajakirjaniku poolt, kes küsib ühelt ühte asja ja seejärel läheb teise juurde. Kuule, et see Peeter arvas, et sa ei ole kõige targem ise loll läheb, kuuleb, ajakirjanik võtab tsitaadi, ta on ise loll, läheb tagasi esimese mehe juurde. Kuule, sealse Ants ütles, et sa oled ise loll, mis saate ja nii saamegi konflikti ja me need kaks inimest, kes seda loevad, ei saa aru, kuidas nad üksteise järsku nii võõraks muutusid, kuidas nad niimoodi sõimlema hakkasid. Kusjuures reegel on see ajakirjanduses, et niipea, kui sa hakkad kedagi mustama, võid kindel olla, et sinu enda mainega kannatab. Ei ole võimalik, et sa ise tehes musta kampaaniat, jääd puhtaks poisiks, see on nagu absoluutselt välistatud purjekat loopima siis käsi jäetuslike poriseks 100 protsenti kindel. Ja sel puhul mina ütlen, et meedia üldjuhul ikkagi viitab konfliktidele kaasa, ega ta nii väga ei summuta, kui me ütleme, me rääkisime äsja vägivallast ja see on see ja klassist ja see on see asi, mida ma tegelikult kardan või mille puhul ma möönan, et ma ei tea, kas on võimalik üldse näidata meedias midagi, mida mida ma vihkan või mida ma ei salli. Aga sama asi on nende sotsiaalsete probleemidega, et et tegelikult inimesed vaatavad neid ja nad tunnevad, kuidas ängistus nende sees kasvab. Ei oleks tark sellistel puhkudel meediat kuidagi suukorvistada, mingeid rangemaid reegleid mingil kujul, kas siis riikliku või enesetsensuuri rakendada. See ei ole hea, ta ei ole hea selles suhtes, et me usume et meie demokraatlik sõnavabadusele, väljendusvabadusele baseeruv riik on vaba just nimelt seetõttu, et me võime öelda enam-vähem mida tahes, senikaua, kuni ta otseselt konkreetse kodanikuvabadust ei riiva. Kui meedias poriloopimise konflikti tekitamisele, siis siin on vastuolu. Ei, siin on vastuolu, aga nüüd on nagu küsimus selles, et otsustame, okei, me saame aru, palju meediat tegelikult töötab meie ühise heaolu huvi vastu. Me hakkame seda piirama ja nüüd on siis see suur küsimus, miks ei ole tehtud, et me ei tea ja kui kaugele me oma piiramises võime minna ilma et äkki see sõnavabadus ära ei kaoks, ehk teletasakaalupunkti ja ei tea, kus ta asub, just siin ongi see probleem ühes, kes me ütleme, et okei, me arvame, kui meedia kutsub kassa internetikommentaarides konkreetselt üles vägivallaaktile vihkamisele siis on see taunitav. Sest Ma olin, ähvardus on sama, mis nagu otsene füüsiline ähvardus. Ent teisest küljest on siin ja seal proovitud seda meediat tsenseerida. Ja tulemuseks on tegelikult sõnavabaduse kadu. Tulemuseks on, on see, et tekib täiesti paralleelne suhtlemine, ütleme, tuletame meelde, mida ja selle raadiokuulajate vanemad võivad kindlasti rohkelt mäletada, see on siis nõukogude aegne ajakirjandus mis oli väga tsenseeritud, ei kuritegevust, ei sotsiaalset konflikti seal ei kajastatud ja mister küsimuse, et kas selle läbi oli ühiskond kuidagi parem. Tegelikult needsamad jutud siiski liikusid inimeste omavahel, inimesed lugesid ajakirjandust ridade vahelt, aga selge oli see, et suured selliseid ühiskonda puudutavad ideed ei saanud läbi ajakirjanduse rahva tahet väljendada. Ja see on seal, on suur paradoks, et omamoodi ütleme, et, et pornograafia on hind, mida me maksame sõnavabaduse eest. Ainukene nagu lahendus või vastus sellele on see, et senikaua, kuni meedias, nii nii-öelda rumala ajakirjanduse kõrval on võimalik avaldada ka vastutustundliku maid tekste senikaua kuni sa iga inimene suudab ise käituda vastutustundlikult või või produtseerida neidsamu tarku tekste, senikaua on meil võimalus Sa ütled senikaua, mis viited rendile, et ühel hetkel see vastutustundlik või tark ajakirjandus hääbub, kaob ära. Nii palju, et. Ta istub kindlasti Downiubanishistunud, aga ma arvan, et ta ei kao ära sellepärast et tihtipeale ma arvan, et see käib käsikäes haridusega aga mitte ainult et need, need inimesed, kes elavad sellises sõpruskonnas, kus on veidi teistsugusemad huvid või noh, kus kus ei tegeleta ainult läbi meedia üksteise vihkamisega. Et ega neid väga ei viitsi ka seda kollasemad meediat tarbida. Selles suhtes ütleme jah, ma tean, et see on vähemus, no ütleme, öeldakse, et On üks kümme-viisteist protsenti ühiskonnast. Aga tihtipeale see 10 15 protsenti on ka see osa ühiskonnast, kes kes jällegi paradoks või mitte, määrab ka seda, kuhu see riik areneb. Keskmine osa ärieliidis poliitika viidis kultuurieliidist ei ole sinisilmne õhtulehe tarbija ja noh, ma ei ütle, et nad on kõike head ja eetilised inimesed, kaugel sellest. Aga ma lihtsalt ütlen, et paralleelselt selle sõnavabadusega elavad nad peaaegu täiesti teistsuguses meediamaailmas. Või võtame teismelised, noored 13 14 aastased, ega nemad ei ole ka õhtulehe suured tarbijad? Nemad elavad tegelikult täiesti teistsuguses maailmas. Nii et lõpuks tuleb ikkagi see, mis inimene sa oled, et sul on vabadus antud valida. Ja ma arvan, et kõige enam loeb see, kuidas, kuidas sa ise mõjutada oma sõpru mida, mida nemad loevad. Meediakoha pealt selleks küsimus, kas, kas lõpuks võib see nii-öelda kollane pool meediast sotsiaalpornopool meediast muutuda juba puhtalt fiktsiooniks, ilma et me saaksime aru, et tegemist on juba fitsiooniga, et noh, mingil hetkel mulle tundub küll, et praegu juba käime selle noatera või selle raja peal, kus kus ühel pool on fiktsioon, mis tundub nii tõepärane, et kogu selle suure maasikavahu sees me enam ei taju, et, et kas see, mida me sealt kollaselt poolelt saame, on, on tõelisus või. On välja mõeldud? Ma usun küll, ega inimestel tõepoolest ei ole vahet, kas kas see on tõelisus välja. Person ema või mitte, tegelikult see meie elu ei muuda, ainult annab meile. Ei, ei muuda ja tegelikult aeg-ajalt on ju olnud ka ajakirjanik, kes on neid asju välja mõelnud, mis oli siis nüüd, 15 10 aastat tagasi oli meil ajaleht Post kus ajakirjas, kui ei häbenenud seda, et nad aeg-ajalt mõtlesid välja hirmsaid lugusid Eesti Vabariigist hirmsaid kuritegusid, mida iial ei sooritatud, aga kuna keegi nagunii ei uurinud, siis ei olnud ju vahet. Ja see ongi noh, võib-olla selle nii-öelda sotsiaal porno porno defineerivaktsiooneks. Et senikaua kuni ei ole vahet, kas asi tegelikult juhtus või mitte, senikaua on tegemist pornoga. Sel hetkel arvad, et see sinu konkreetse elu mõjutab siis sa soovid, et see lugu oleks tõeline, sest sa selle põhjal kujundad oma jätkuvat käitumist. Aga, aga ma usun küll, et sellise eksperimendi võiks isegi läbi viia, et. Näiteks tekitada täiesti portaali ala elu 23, kus kõik uudised, ai siis see ei ole hea. Selles suhtes, et me peame uskuma, et on võimalus, et see on, on päris ehk näiteks praeguse elu 24 raames või õhtulehe raames võiks võtta üks tapma mänedžer, kes on seni meieni toonud mitmed üheaastased poptähed võiks ette võtta ka lihtsalt ühe sellise avaliku elu ikooni tekitamise, kes võiks olla täiesti virtuaalne tegelane või ütleme, et ta käib näiteks Itaalias pildistab ühte inimest erinevates poosides jagu piltide varutoe, siis ta tuleb Eestisse ja, ja hakkab selle inimese najal sündmusi tekitama. Ja täiesti on võimalik, et sellega saadakse suhteliselt pikalt. See on ka ühe põneva filmi stsenaarium ei tee, mulle, tundub kuidas seda kõrvalt jälgida. Ja ma usun küll küll täiesti teistmoodi, aga ma toon ühe näite. Mis sellesse fiktsiooni puutub. Koos Renee Vilbre, Jaak Lõhmusega tegime omal ajal filmi uudistesaadetes riik kaks hooaega see käis, tundus, et päris hästi läks, siis läksin mina Ameerikasse õppima ja tekkis küsimus, et noh, kas saade saab nüüd läbi, nemad tahtsid edasi teha ja siis natukene analüüsides me saime aru, et, et me saame aasta jagu sündmusi enam-vähem ette. Mis tähendab seda, et kuna kaugete vaatajate jaoks need on uudised meile mitte, siis me võime ju need uudised ette ära teha. Ja siis meil oli selline stuudiosessioon, kus mina sellise saatejuhina, kes tegi saatelõikudele sisse-väljajuhatusi lugesin enam-vähem aasta jagu uudistele, siis need sisse-välja juhatused ette ära. Lisaks siis veel selliseid üldsõnalisi sissejuhatusi, et umbes et nüüd on aga Eesti kinoelus alanud täiesti uus järk, sest me kõik oleme vastamisi fenomeniga. Mis tähendab ükskõik mida. Mul on väga, tuligi uudise lugu ja siis niimoodi oligi, et me tegime ta ära, mina läksin Ameerikasse ja terve aasta jagu toimis siin saade, kus ma iga päev esinesin. Vabandust, iga nädal. Fiktsioon on võimalik, seda on proovitud ja tehtud. Tore meie külaliseks oli Ilmar Raag, aitäh tulemast. Oli meeldiv. Tänan kutsumast.