Reisipalavik anymore nakkusraadioeetris. Tere, kallid raadiokuulajad, loodetavasti on teil virtuaalsed seljakotid pakitud ja vaim järjekordseks audiorännakuks valmis, sest kohe stardib reisipalavik, mina olen Ingrit Peeki meie tänaseks reisijuhiks on rännumees Karl Käsnapuu, kelle juhendusel läheme teisele poole ja asume avastama Mehhikot. Tere, Karl. Või oleks vist paslik öelda Hola Karl Olof? Enne kui me läheme selle juurde, et kuidas me ikka sa sattusid, mida sa seal tegid ja nägid, tahakski teada, kuidas Mehhiko üldsegi keelega hakkama saada. Et ilmselt seal vist inglise keelega väga palju teha ei ole. No ikka natuke on, mina ei osanud esialgu absoluutselt üldse hispaania keelt ja kõige huvitav on muidugi kohe Mehhikosse bussiga üle piiri sõita siis piirivalvurid kuidagi mind ja minu sõpra hakkasid päris pikalt üle kuulama, aga ausalt öeldes ei osanud nendega muud moodi rääkida, naerdes kehani naerdes ja kehakeeles ja, ja algul nad olid isegi tiba pahased meie peale, lõpuks naersime kõik koos andsid meile isegi maksimummaja maal viibimiseks pool aastat. Räägi raadiokuulajale, mida sa Mehhikos tegid, kuidas sa sinna sattusid? Sattusin juhuslikult olime sõbraga, rändasime hoopis Kesk-Ameerikas. Aga ükspäev ta käis hotellist ära, tuli tagasi, oli ostnud bussipiletid Mehhikos. Siis kuna me juba nii hästi elasime, tegin ise tahtsime, siis läksin taga ka see bussi peale, üks õhtu jõudsime Mehhikosse. Ei olnud üldse plaanis sinna minna, ei teadnud, kuhu seal minna. Täiesti juhuslik sattumine. Kus kandis ta seal enamuse aja veetsite? Lõuna-Mehhikos ja kõige enamus ajast Chapas osariigis mis on kõige lõunapoolsem osa tegelikult vana Guatemala osa, aga sihuke kõige väiksem ja kõige vaesem osariik, kus elab palju vaeseid, indiaanlasi, valgete arvates vaeseid, sest neid võib-olla ei huvitagi see raha väga elavat rõõmsalt oma keskkonnas. Mägikülades. Aga mis mehhiko juures sind nii eriti võlus, et kohe nii pikaks ajaks sinna otsasid jääda. Kogu see keskkond võlus niimoodi, et pole varem sellist tunnet tundnud, lihtsalt, kui me jõudsime Mehhikosse sõitsime esimesel ööl piirilinnast bussiga juhuslikku linna, siis väsinuna magama minnes juba kuidagi oli siuke rea rahulik tunne, öösel ei olnud mingisugust ohtlikku tunnete, kuidas öelda, kuidas paljudes Kesk-Ameerika riikides on, kuidas paljud reisiraamatut hoiatavad igale poole liikumise kohta, siis seal oli kuidagi lihtne olla. Järgmine hommik ärgates oli kõige ilusam atmosfäär, mida seal Kesk-Ameerikas kogenud olen, mida ise Mehhikost ei oodanud, sest just teised Guatemala ja Nicaragua võib-olla niisugused huvitavad maad ja Mehhiko selline suur maa, et võib-olla ei tahtnudki sinna minna, aga üllatas oma keskkonnaga rohkemgi oleks arvata osanud. Kesk-Ameerikas on põhiliselt olnud ka troopikas, ehk siis aladel, kus on aastaringselt kuume, olla Mehhikos jõudes esimene linn, kuhu ma sattusin, oli hoopis mägedes. Nii et esimesel hommikul seal ärgates värske õhk ja kogu see puhas olme võlus peale kogu aeg sügisest kümblemist täielikult ära, et et tuli sihuke tunne, kui olin viimane aasta aega tagasi käinud mägedes psimaalajatest, siis tuli samasugune emotsioon, et jube vägev on olla. Kuidagi on siin hea puhas õhk, lõbusad inimesed. Hotellis hommikul ärkasin kõigepealt sellele, et väljast sõitis valjuhääldit, ega auto mööda, kes pakkus puhast vett et tuli nii valjusti selt talv häälditest tekitas läbi une sama emotsiooni, nagu olid moslemit laulnud Himaalajad hommikul kell viis ja siis tuli järgmine auto ja selle valjuhäältest pakuti apelsin. Ja siis tuli järgmine auto ja seal pakuti gaasi. Kõik tegigi meele rõõmsaks inimeste heatahtlikkus, kui sa nendega sama keeltki räägi, nende naeratavad näod ja, ja nende vastuvõtlikkus võõral maal selle kohta, aga ega seal palju nagu valgeid või lääne turisti liikunud taguma. Algul sattusin, et põhimõtteliselt nende ilus suhtumine võluski. Kui esialgu rääkisin mehhiklase täiesti juhuslikult ja polnud mingit plaan, et kaua seal olla, siis esimesed päevad ühes teatud linnas võlusid nii ära, et otsustasin, et siin võiks nüüd natuke aega elada, et jube teha keskkond ja otsiks endale korteri hotelli asemel, et et eks siia elama jäädagi. Nii ma vaikselt selle otsimisega alguses tegingi. Kui ma algul hakkasin otsima internetist ja kohalikest kuulutustest, et kust võiks leida endale elamist linna, siis ühel päeval sattusin lihtsalt ühte galeriis dokfilmi esitlusele, kus oli väga palju ulmeliselt huvitavaid tegelasi kohal ja ja kuna see dokfilmi esitlus oli pandud kella kuueks, et see algab, siis läksin sinna kohale, aga nendel läks selle asjaajamisega nii palju aega, et lõpus kell 11 hakati filmi vaatama. Aga kogu selle aja jooksul sai tutvutud kõigi nende inimestega ja ülejärgmine päev elasin sama galerii omaniku majast, et elupaik luges väga palju. Mehhiko siis ilmselt läheb kell väga suurt rolli inimeste elus ei mängi, et ma oletan, et seal on aeg ka üsna paindlik. Jah, olen Hispaanias varem käinud, et kui seal kogu aeg kiputi, kordame seda lauset maniana, mania nagu midagi tegema peab, siis Mehhikos oma kohalike inimeste käest pärast õppisin, et kui nad avasid seal uut äripoodi, istume sama laua taga, nad räägivad, et nüüd peab selle äri kähku avama, et teeme nüüd need asjad kiiresti ära. Omavahel teatatakse, jajah, teeme jah kiiresti ära, et proovime vähemalt ülejärgmine nädal selle sildi ukse peale saada. Kõlab kõik väga selliselt elu nautlevalt ja üsna vabalt, et ilmselt nad liigse stressiga seal ei maadle. Nende, eriti järgmisesse päeva ei vaata jah, et põhimõtteliselt on siin ja praegu, aga seal Lõuna-Mehhikosse tuleb väga palju nendest majja indiaanlastest, kes seal elavad ja kelle ise meeldib seda kutsuda, nii et nende jumalaks on see, et siin ja praegu, et nad lihtsalt ei arvuta asju ette, palju elavad tänases ja nii on, neil toimib. Jah, elaminehetkes ja praeguses momendis on midagi, mida lääne inimene kõikvõimalike kursuste eneseabiõpikute abil nüüd üritab ka selgeks õppida. Kes muidugi juba ei valda seda kunsti, aga mehhiklastest räägime peagi lähemalt, nagu kombeks, kuulame tänases saates palju Mehhiko muusikat, nii uuemat kui vanu klassikuid. Siinkohal tänusõnad Aimar Ventsel-ile raadio kahe saatest etnokonservid, kes reisib alavikulisi mehhiko muusikapaladega varustasid ja muidugi Karlile, kes neid ka kaasa siis tänase saate playlisti panen pärast reisipalaviku foorumisse raadio kahe kodukal, nii et kel lähem huvi saates kõlanud laulude vastu, saab seda uurida aadressilt www. R2-d kaldkriips, reisipalavik ja sinna muidugi oodatud kõik teie kommentaarid, mõtted, arvamused, jah, mida iganes Teil parasjagu mulle öelda on. Karl, on sul mõni mehhiko lemmiklugu, mida sa tahaksid raadiokuulajale tutvustada? Olla kuidagi emotsiooniliselt hakkas meeldima üks mehhiko naisterahvas Laasa dessela, kes on küll seotud kuidagi USAga ka USA-s on ta ka rohkem mehhiklaste poolt austatud. Tema lugu Ell des Jerto. Kuidagi iseloomustab seda Lõuna-Mehhiko kanti, kus ma elasin päris mõnusalt nea rütmiga lugu. Viskame nüüd pilgu peale mõnedele Mehhiko kohta käivatele faktidele. Mehhiko Ühendriigid on riik Põhja-Ameerikas, mis piirneb põhjast Ameerika Ühendriike rikkidega, kagust, Guatemala Beliisega, läänest vaikse ookeaniga ning idast Mehhiko lahe ja Kariibi merega. Tegemist on kõige põhjapoolsema ning suuruselt kolmanda Ladina-Ameerika riigiga. Mehhikot läbib põhjast lõunasse kaks peamist mäestikku. Sierra madre oriental Tierra, Aadria oktidental ristipidi, transMexican vulkaanivöö ehk Sierra Nevada ja lõunas Sierra madredel surra. Mehhikos on võrratud rannad, vihmametsad põhjaosas laiuv võimast Sonora kõrb. Äärmiselt rikkalik ja mitmekesine mehhiko floora ja fauna. Seal elab üle 200000 erineva liigi. Rahvusloom on näiteks jaaguar ühe koma üheksal miljonil ruutkilomeetril. Laiva Mehhiko pealinn on maailma üks suurim linn Mexico City, kus koos eeslinnade elanikega elab ligi 20 miljonit inimest. Suurimad linnad on veel quada lahara Monterey Buebla tuntud turistimekad. Angan, kuul hakkab Pulko Jackie Nizza ohaka Edi Huana. Mehhiko koosneb 31-st osariigist. Rahaühikuks on peeso riigikeeleks hispaania keel. Esimeste inimasustuse jäljed ulatuvad Mehhikos juba 20000 aasta taha. Tuhandeid aastaid tagasi asusid sealsetel aladel iidsed võimsad asteekide ja maiade tsivilisatsioonid, kelle järglased moodustavad tänasest Mehhiko rahvastikust umbes kolmandiku. Hispaania vallutajad jõudsid Mehhikosse 1519 300 aastat hiljem, et väljaiseseisvus, mille tagajärjel puhkes sõda 1821. aastal saavutati lõplik iseseisvus ja sai alguse esimene Mehhiko impeerium. Samal sajandil sõdis Mehhiko Ameerika Ühendriikidega, elas läbi liberaalsed reformid ehkla reforma. Seejärel okupeeris riigi Prantsusmaa ja järgnes paariaastane. Teine Mehhiko impeerium. Vabariik taastati 1867. aastal. Porfiriaato aegadel arenes võimsalt Mehhiko majandus, kultuur ja teadus. Sama jõudsalt kasvas aga ka ebavõrdsus ja poliit hilised repressioonid. 1910. aastal algas Mehhiko revolutsioon ja kodusõda. 1929. aastal loodud revolutsiooniline partei PRi võimutses riigis aastakümneid, muutudes autoritaarseks. 94. aastal alustas vastupanu Zapatista armee, mis võitleb tänaseni suhteliselt vägivallatult globaliseerumise ja neoliberalismi vastu. Peale võimsaid õitsengu. Aastaid tabas kaheksakümnendatel Mehhikot majanduskriis, mis viis majanduse kokku kohtumiseni 94. aastal. Sellest aga taastati üsna kiiresti. Täna on Mehhiko peamised ekspordiartiklid toornafta, arvutitehnika, autod ja telekommunikatsioonivahendid. Üha olulisemaks sissetuleku allikaks on kujunemas ka turism. Pika ajalooga ja rikkalik on ka Mehhiko kultuuripilt. Maiade iidse kultuuri jälgi leiab tänapäevalgi, näiteks on käsitöös endiselt kasutusel tuhandeid aastaid vanu mustreid. Mehhikos on Ladina-Ameerika suurim muusikatööstus. Laialt on levinud traditsioonilised muusikastiilid marjatši, pandaanortennioranžera koriidos ning aktiivne elu käib ka moodsa roki ja popirindel, kus tuntuimad nimed on Taali alluismi, Kell ja Paulina Rubio ning mainimist väärt on kindlasti Nobeli preemia laureaat. Helilooja oktaavi hüppas. Mehhiko kino hiilgeajad jäävad eelmise sajandi 40.-tesse 50.-tesse kui filmimaailma teadvusse tekkisid selliste filmimeistrite ja näitlejate nimed nagu Emilio Fernandez, Mario Moreno, Saara Garfia, Dolorestel, Rio Pedro infante ja paljud teised. Tänapäeval on enim teatud sellised Mehhiko režissöörid nagu Luis Puniuell, Guillermo del Toro, Alejandro Gonzalez in ritu ning näitlejad, kael, Garfia, Bernal ja Salma Hayek. Menufilmid ja sinu ema ka paabel ja paani. Labürint on kuulsad üle kogu maailma. Kujutava kunstihuvilistele on kindlasti tuntud rahvusvaheliselt väga kuulus Spriidakalo ja ka Diego Rivera. Mehhiko rahvussport on Charreaada ehk rodeo. Populaarsed on ka jalgpallihärjavõitlus, ühel korral Mehhikos toimunud olümpiamängud ja kahel korral jalgpalli maailmameistrivõistlused. Märkimisväärne on ka Mehhiko teadus. Näiteks leiutas Mehhiko teadlane Louis Miramon, rasestumisvastased tabletid ja Manuel mundrakon. Esimese automaatrelva Nobeli preemia on võitnud keemik Mario Molina ja viimastel aastatel on tähelepanu all olnud suur teadusprojekt hiigelteleskoop, Laarich, millimeeter. Mehhiko uurimisretkel asume esimesena maiustama mehinglastega kes on kuumad ja kirglikud või millised nad täpselt ongi. Karl. Minule tundub, et seal, kõige Chapas osariigis, kõige lõunapoolsema osariigis on nad ise ka mõjutatud väga palju kohalikest Maia indiaanlastest, et populatsiooni koha pealt väga suurt erinevust ei olegi, et palju neid mehhiklasi Maiasid on, aga aga just see maiade maru rahulik elustiil mõjutan neid kohalikke mehhiklasi ka. Seesama ühes päevas elamine ja seesama rahulikus, et see, mis tule, et sellega tegelenud kunagi muretse, ette tulla võib midagi muud. Hannet rõõmsameelsed, väga rõõmsameelsed, aga see on kuidagi mitte ülepaisutatud rõõmsameelsusega rahulikus hoopistükkis nagu elu ei kõiguta meid, aga meie kõigutama elu. Mehhiko aladel elasid vanasti asteegid, inkad, maiad. Ma saan aru, et tänapäeval siis elavad seal nende järglased, indiaanlased. Jah, maiad on siiamaani maiad, see on üks väga huvitav. Väga huvitav rahvas siiamaani, et enam nad ei ela oma tohututes, tempel linnakutes, mida käivad valged turistid vaatamas raha eest. Nad elavad oma külades ja kui kohalike Mehhiklastega seal rääkisin, siis teada on sellised asjad, et need indiaanlased oma küladest siiamaani neil on oma külanõukogud, on, neil on oma küla pealikud oma šamaanid, aga millest nagu keegi väline ei tea, nad võtavad ikka oma otsuseid vastu ise. Ja nende jaoks on samad eurooplased kunagi sinna sisse tunginud. Nad ei lase ennast sellel heidutada, nad näevad, et nad ei ole kuidagi võimuga sellest üle, aga nad on sellesama võimu sees elavad täiesti oma elu, et on isegi jutud, et kui indiaanlane tuleb indiaanikülast linna siis ta paneb selga, endal nagu viletsama Üürbi, et mitte näidata, kui rikast on, mis muidugi ei tähenda, et tema, teine ürpen, jube kallis, aga tema naine näiteks tegi väga uhke verbi, mida ta linna tulekuks selga ei pane, et nendele Topudele nende üle võimu omavatele inimestele mitte näidata, kui hästi nad ennast tunnevad. See on küll päris vodkat, äkki veel midagi indiaanlaste olukorras seal praegu rääkida. Nende olukord nüüd on natukene kergem, aga üheksakümnendatel läks vahepeal täiesti jamaks mööda kogu Mehhikot tulid USA ja muud mõnusat organisatsiooni, IMF-i veetavad hakkasid võtma igasugustelt kohalikelt rahvastelt maid ära, ükskõik kuidas seda siis poliitiliselt aeti, aga lihtsalt kästi kasvatada lihakarja ja kästi oma põllud kinni panna ja selle eest lubati maksta või ükskõik, missugune see business oli. Niimoodi tuldi lõuna poole, lõunapoolne kuni lõunas lõpp. Maiad need, kes hakkasid vastu, et ei ole nõus kogu oma toidupeenart kinni panema, selle jaoks, et Ameerika hamburgeritööstusele Neid sunniti päris võimsalt, et 94. aastal jõustus Ameerikates noort American Friideid kremend ehk siis Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkulepe siis enam-vähem kõik muud peale Ameerika võimude teadsid, et natukene jabura kreemjat, sellepärast et selle järgi kohustatakse ikkagi ükskõik keda täitma kõik, milliseid käske, aga keegi pole suutnud vastu varem hakata, kui need Maia indiaanlased seal Chapase mägedes, nii et 94. aastal aastal, kui nafta jõustus, siis tulid vaia indiaanlased tänavatele, vallutasid paar linna ja ütlesid, et nad ei ole nõus sellega ja kui sinna juurde mõelda see, et kuidas nad elavad nagu iga päev ühes päevas ja nad tahavad elada nii, nagu väärtuslikke elu on, siis nad lihtsalt ütlesid, et me hakkame vastu, neil olid algul mõned puupüssid ja mõned päris püssid ka. Tulid tänavatele, ütles, et me ei ole nõus sellega, neil oli täitsa ükskõik. Tapetakse ära, sest et nagunii nad ei ole nõus elama nii nagu orjastatakse, põhimõtteliselt. Kes siis need etnilised grupid on, kes tänapäeval Mehhikos elavad? Kuigi eurooplaste järeltulijad, mehhiklased seal lõunas ja tegelikult üle kogu maa on ikkagi väga palju inimesi, kes tundsid suurt sümpaatiat nende maiade kohta, sest see on väga loogiline soov, et elada oma elu nii nagu me ise tahame, et üks võim ei pea käskima meil teha midagi, mida just sellel võimul vaja on. Ehk siis teatud Ameerika suurkorporatsioonide ta koti täitmine. Ja needsamad mehhiklased, kes on suures osas jah, kunagisest ajast ikkagi hispaanlaste järeltulijad, tunnevad sümpaatiat nende Satatistade kohta, Zapatistad olidki need indiaanlased, nad päid enda nimeks õppetistad. Kui need indiaanlased vastupanu hakkasid, oli küll mingis mõttes natukene vägivaldne, aga tegelikult nad ei teinud kellelegi liiga seda prooviti näidata teatud Lääne meedias vägivald, sõna. Tegelikult nad nõudsid oma õigusi omades linnades ja sellele vastusena saatsid Mehhiko võimud sinna väiksesse kõige vaesemasse, kõige lõunapoolsemat osariiki, 50 protsenti Mehhiko sõjaväest, et kui meil on suur maa, 110 miljonit inimest väga palju osariike, siis sinna väiksesse osariike, kus on viis miljonit inimest, saadeti 50 protsenti Mehhiko sõjaväe, aga neid ohjeldama neid metslasi indiaanlasi. Ja kui mingil hetkel läks asi isegi nii kaugele, et tead Šveitsi pommitajad käinud džunglis indiaanlaste onnikesi pommitama. Seal tekkis mingis mõttes niisugune võitlus mille peale siiamaani praegustes reisiraamatutes nagu hoiatatakse lääne turiste, kui te lähete sinna osariik, et siis võtke arvesse seadmes Atatista olukord, et seal väheke ohtlik Zapatestad on siis maiades nii-öelda vabadusvõitlejad ehk siis põlisrahvad ja kõlav jah, nagu terroristid. Aga noh, kellele ei meeldiks sildistada? Ja nad näevad välja nagu terroristid, see oli väga huvitav kogemus. Oligi esimesel päeval sealsamas San Kristo paldelas kassas, mis oli nende peakorterikoht niisugune mägilinn kahe kilomeetri kõrgusel seal pargipingil istudes tuleb vana hästi armas indiaani naine, pakub müüa pastakaid, aga pastaka taha otsa on ehitatud plastiliinist niisugune automaadiga mustamastiga mees vaatama, mis seal toredat on, et ma peaksin selle nüüd ostma, mis tähendab midagi algul ei teadnud. Villem teadma saanuna, seal ongi isegi paljudel lastel on kõige armsam kaisunukku on, on musta terroristi maskiga mehhiko automaadiga, sest et see nende vabadus võitlejate nagu sümbol siiamaani on neil Zapatistade üks liidritest, ehk siis siukest põukslas on supp, komandant Marcos, kes on mees, kes liitus nende Zapatistadega kohe alguses teda ei teata, isegi kestvad sealt on, aga jutud käivad, et tema, võib-olla isegi ise ei ole indiaanlane, metaan, lihtsalt mehhiklane. Ülikooliharidusega mees arvatavasti, aga need on kõik, ainult siuksed, arvamused, oletused ja. Aga tema on nüüd 94.-st alates 2814 aastat, et inimeste eest ta kirjutab raamatuid, annab kõnesid, ta käib ja räägib, et ta võitleb lihtsalt inimlikkuse eest ja ta siiamaani kõik avalikud esinemised on selle musta sama terroristi maskiga seal olles just naersin, et kui Euroopa riigid ükshaaval tahavad keelustada igast pearätikuid ja maski, siis tema on seal justkui aukultusest. Selline võimas mees, põhimõtteliselt kohalik ana härra seletas mulle, et vot, et kas sa tead, et meil on niisugune mees, et siin kõik austavad teda ta käib alati maskiga ja ta võitleb alati heade asjade eest, et just nagu pätt. Andisin muinasjutus, et tore on seda kogeda. Jah, et igas riigis on oma Bäckman, kes kaitseb rahvast kurjade eest ja hoolitseda, et hea Nendelt pingelisematel teemadelt mehhiklaste tavaelu juurde tulles, siis millised on näiteks mehhiklaste kodud? Ikkagi suured perekonnad kuidagi toimivad koos. Mulle tundub, et mitte seda üleliia rõhutades nagu Itaalias, võib-olla kus pereema käsib kõigil poegadel kuidagi elada, nii nagu peab elama, et seal on kuidagi poolev, vaba aga ikkagi pered toimivad koos. Ühised õhtusöögid, ühised koosolemised muude perede ja sõpradega koos. Drastiline, vaba tundemaailm. Millega tegelevad tänased Mehhiko noored? Linnades olevat keskpargid, mida kutsutakse seal Sakkolotex, seal on sageli sihuke katusealune ilus, mõni ehitatud koht, silk võib õhtuti näha, noored tantsivad lihtsalt omavahel või kuidagi, õpivad ulme tantsides poisid viskavad tüdrukuid õhku ja tunnevad ennast hästi. Reeglivabadus. Et kindlasti on Mehhiko riigil palju tavalisi seaduse, nagu meilgi on või USA-s igal pool. Aga need inimesed seal paistavad, et neid väga ei huvita see, et nad ei ei täida kõiki reegleid ja see on kuidagi okeiga. Politsei poolt, et minu arust Mehhikos oli ka seadused, näiteks tänaval ei tohi õlu pudeliga käia, aga kes tahtis, tegi keegi teda ei seganud ja samal ajal pole näha nagu siukest augutavat kurja õlu pudeliga inimest, kes oleks lihtsalt niisugune pahatahtlik joodik. Tänu sellele mulle tundub, et mida vähem nad reegleid täidavad, seda südamlikumad nad suudavad ise inimlikult üksteise vastu olla, nagu reeglid ei ole see, mis teevad inimesest korraliku, vaid nende enda inimlik. Valgusfoori taga, et kui öösel on punane tuli valgusfooris, siis ikkagi autojuht ei peatul kedagi ei tule, et punane tuli ei tähenda, et see ei tohi sõita ikkagi seda otsustatakse inimlikult ise, mida ma teen kuidagi mõistlikult, mis tundus väga tore variant, jällegi. Keegi ei kuritarvitanud keegi kuritarvita, mina juhuslikult ei näinud poole aasta jooksul mitte ühtegi autoavarii. Tegid mis tahtsid, aga nad nagu mõistsid selle juures 11 k. Kogu selle reeglite peale oli hea ühe indiaani päritolu mehe jutt, kes oli endale võtnud saksa naise Euroopast või nad olid leidnud 11. Ta oli ühe korra käinud Euroopas Saksamaal tema lause selle kohta, nii et kuidas seal euroopas elate, et kuidas te mäletate kõiki neid asju, mida te teha ei tohi, et kas teil on, kas teil on mingi eraldi kool, selle oskustele õpetatakse, et kõik reeglid ära, mida te teha ei tohi. Tõesti, tema ei suutnud meisterdada. Minu jaoks veel üks veidramaid kokkupuuteid läänemaailmaga põliselanikel oli Coca-Coola, et kui Mehhikos 10 miljoni inimesega maal oli kõige suurem Coca-Cola tehas, asus just seal kõige lõunapoolsemas, kõige vaesemas osariigis, kus asub kõige rohkem indiaanlasi. Sellepärast, et maia indiaanlaste jaoks on Coca-Cola muutunud kuidagi pühaks joogiks, et nad kasutavad seda isegi oma tseremooniatel oma riiklikel tseremooniatel vahel laste ristimisel seal Coca-Colat peetakse jumalate joogiks. Seda algul ma ei tajunud, nagu, et miks see nii on, aga hiljem inimestega rääkides tuli välja erinevaid selgitusi, et üks on see, et kunagi on seal käinud mõni mõnus Coca-Cola esindaja, kes neile selle õigel ajal pähe määrinud. Seal on veel teisi huvitavaid põhjuseid, et üks on selline Coca-Cola ongi nii, nii nagu noh, mürgine või kuidas öelda, et kui sa seal lõunamaal sööd ükskõik mida ja vahepeal tuleb ükskõik milline kõhuhaigused siis kui coca-colat juua, et see tapvat igasugu baktereid kõhus ja siis on ise külade vanemad ja ravijad näinud selle head toimet, kui tuleb mõni kõhuhaigus ja kuidagi on see viimase aasta jooksul muutunud meil pühajoogiks. Kõige suurem Coca-Cola tehas asub otsas, kõige vaesemas piirkonnas ja tarbijaid on. Imestama pani küll see, et need mehhiklased ise või need, kes, kes elavad seda rahulikku elu, sedasama reeglitevaba elu, sedasama siin ühes päevas olevat elu, sedasama Zapatistatest mõjutatud elu, kus nad ei taha taluda seda lääne korporatsioonide maailma, sest needsamad inimesed näitasid ka uhkusega, et näete, et meil on siin Mehhiko suurim Coca-Cola tehas. Millised on Mehhiko sellised? Sinu jaoks võib-olla kõige rohkem eristunud kombed, võid avad. Pidutsemine põhimõtteliselt see on imeilus, kuidas nad suudavad pidutseda, võib-olla mitte meie mõttes. Läbustades pidutsemine, aga, aga linn San Kristo põlgas, ma elasin seal oli peaaegu kogu aeg, olid tänaval mõned pidustused minu alguse esmamulje oli kõige võimsam, et kui ma olin sinna linna jäänud, siis esimesel nädalal mõtlesin, et võtan siit ka hispaania keele tunde, läksin hispaania keele kooli. Ja olin ise mõelnud, et miks nagu iga päev hommikust õhtuni lastakse saluuti, et et huvitav, et kas on midagi nüüd erilist käimas ja, ja siis, kui sinna kooli läksin, küsisin neilt inimestelt, et kuna vähe oli veel kokkupuudet kohalike inimestega, siis öeldi, et jah, et meil algasid siin pidustused, festival hakkas, et praegu on jah, saluuti siis küsimuse peale, kui kaua see festival kestab? See oli detsembri esimene nädal, kui ma seda küsisin seal, et jah, et see kestab kuuenda jaanuarini ja tõepoolest iga päev hommikust õhtuni plasti saluuti põhimõtteliselt mõnetlasid ikka öösel ka. Ja oligi huvitav juhtum veel. Keeltekoolis sattus seal ühte tundi üks naisterahvas, kes oli ise Iisraelist pärit, päriselt ja siis sama päeva ajal, kui me seal tunnis olime, siis ka paugutati need saluut kogu aeg ja siis, kui kooli vähemalt keegi hakkas kõvasti saluute laskma, siis Iisraeli naine ikkagi tõmbas pea õlgade vahele korra, nagu ehmatas Berg laua alla ennast, mis võib-olla ei olegi väga hea nali, aga ikkagi tegin nalja. Tema jaoks olid need on nagu paugud. Hirmuäratav sündmusega, sealmaal olid paugud NAGU legi seatähist. Saadet Foorumis R2 poee kommenteerinud foorumis R kaks. Raadio kaks. Raadiokuulajad olen kinni püüdnud meie lennunõuniku Krister Kivi, kes õigustab oma nime täielikult sest ta on järjekordselt lennus ja tabasin ta telefoni teel parasjagu Bogota lähistelt Kolumbias. Krister, tere. Tänase saate teema on meil Mehhiko. Ma käisin just umbes kuu aja eest Mehhikos ja olen korra käinud ka varem, viimati nagu sa võib-olla mäletad Mexico Citys ja siis ka Rida lähistel vaatamast tša dünamiidi. Ja ma mäletan, sest sa rääkisid sellest ka mu ümber maailma reisi audiopäevikutes, reisipalaviku kuulajatele. Milline on sinu jaoks tüüpiline mehhiklane? Tüüpiline meheks on, on väike ja sõbralik, ma ei tea, minu meelest mehhiklast tuleb pidevalt uudiseid, kuidas seal on jälle leid, et 20 laipa ja 10 laipa ja 30 laita. Aga minu kogemused on küll väga positiivsed mehikestega, keegi ei ole püüdnud petta, keegi ei ole püüdnud tappa ja kõik muu on ka sujunud väga hästi. Aga asume asja kallale ja ole hea, anna reisipalaviku kuulajale nõu, kuidas kõige paremini Eestist mehikuste sõita võiks. Ma arvan, et kõige parem on minna lennukiga, sest. Ei noh, muidugi võib võtta laeva näiteks New Yorki ja siis sealt sõita rongiga kuidagi alla läbi Ameerika-Mehhiko piiri äärde. Ma arvan, see oleks äärmiselt huvitav, samuti, aga lennuhinnad tegelikult Tallinnast Mexico Citysse näiteks ma just vaatasin, on päris odavad, kõige odavamad 671 dollarit pluss lennujaamamaksud edasi-tagasi sõidu puhul. Ja need kompaniid, kellelt siis selliseid odavaid pakkumisi tasuks uurida. Ma vaatasin näiteid, ellips, sealt kallim, paarkümmend dollarit, kallim hind lubaks mehikesi juba kohal olla kuni 12 kuud ja soovi korral teha ka kaks vahepeatust Ameerikas 1200 krooni eest peatuse kohta aga palju odavamad hinnad olid Helsingist ja tekišervisel näiteks praegu on selline ka kuni aastane lennukipiletid Helsingist Mexico Citysse mis maksab 374 dollarit edasi-tagasi lennu kohta, loomulikult metsikus lennud ja kütuse lisamaks sinna joota, aga hinnakategooria siiski on paarsada dollarit juba odavam ja samuti ka selsamal Lufthansal, Jonatidel ja KLM-il olid samuti 416 dollarit ost maksnud hinnad Helsingist. Nii et kes viitsib võtta laevapileti Helsingisse, saab kindlasti juba umbes 3000 kroonise kokkuhoiu, alustatakse reisi sealt. Mis puutub Mehhikos koha peal ringi lõikamisse, siis nagu teada aastatuhandevahetuse paiku. Mehhiko valitsus lõpetas enam-vähem täielikult härra seal rongiliikluse. Et sisuliselt mingi saamiseks on kaks varianti, kas sõita bussiga neil, kel puudub autojuhtimisoskus või siis sõita lennukiga me ikka sees. Ja ma olen ise proovinud ainult ühte Mehhiko lennuliini nimega Aero Mexico ja see oli küll keskmisest Euroopa kompaniist tunduvalt parem. Teeninduspoolest on väga meeldiv, väga professionaalne kogemus. Mehhiklased on ka hulk odavlennuliine, milliseid tuleb juurde, iga päev. Kaob iga päev. Vaatasin näiteks on selline kompanii nagu Avi jaksa, mida üldiselt kiidetakse, havi jaksab hom, nende lehekülg või siis Diva punkt kam. Aga mõlema hädaks, minu arvates on see, et nende lennukeid kohutavalt vanad iva ära bussil 22,3 aastat keskmiselt ja püüaks seal ligi 25 aastat keskmiselt. Noh, kui mõelda, et need lennukitest ajalgi veel viimased hingetõmbed tegi, siis mina nii vanade lennukitega sõita ei tahaks. Uuemad lennukid on näiteks sellisel kompaniil nagu Polaris punkt compunkt x millel keskmine vanus on ainult bussidele kolm aastat ja Ghana nimelisel lennukompaniid on samuti odavlennufirmad, klik, klikum kompunkt, eks, ja ma arvan, et kuna metsik annan ka siiski väga reflekteeritud kompanii, siis see, nende odavlennufirma Click peaks olema üsna selline turvaline valik. Aitäh Krister ja lõpetuseks küsiksin veel, et kuidas seal Bogota lähistel kuule, umbes praegu Ilmon. Bogota lähistel on üllatavalt külm, ehkki siin peaks olema ekvaator kiviga visata on siin sooja umbes 18 kraadi ja taevas on väga pilvine. Ma ei teadnudki, et Bogotas nii kõrgel, aga ta on enam kui kaks ja pool kilomeetrit merepinnast. Et ma arvan, et süüdlast tuleb otsida sellest asjast. Kuulsa peale kolumbiate lendad. Mõtlesin Jablansist New York'i, New Yorgist, Londonisse ja Londonist Eestisse. Päris nime keegi peab toetama lennukompaniisid, sest sa mõtled sellele, kui vähe inimesed hetkel lendavad. Ja kui palju on stjuardess, eks, kellel on ka kõigil on kodus lapsed ja kes tahavad palka saada, siis lihtsalt tuleb osta pileteid. Jah, ma loodan, et iga kord, kui sa lennukisse astud, siis need stjuardessid, tänavad sind isiklikult selle panuse eest, mis sa nende töö ja elu hüvanguks annad, aga ma tahtsin oma küsimusega jõudnud sinna, et kas järgmisel nädalal on meil lootust sind siin Eestis kohapeal kuulda? Muidugi kohtumine y. Fantastiline, aga siis Krister, head lendamist ja kohtume sinuga juba. Reisipalavik maailmarännakust raadioeetris. Reisipalavik rändab Mehhikos ja uurime Karl Käsna poolt millised on sealsed põnevaimad paigad, lahedamad, linnad, võimsamad vaatamisväärsused ja muud huvitavad kohad. Alustame pealinnast Mexicos, mis loodi 1524. aastal IC asteekide pealinna Mexico Tennotš titlanik kohale. Tänaseks on Mexico City koos oma mõõtmatute äärelinnadega jõudnud ligi 20 miljoni elaniku, nii, mis on siis rahvas, arvult maailmas suuruselt kolmas selline hiidasula. Karl, milline on Mexico City? Eks ikka sildid on täpselt selline, nagu keegi teda tahad näha, väga palju oleneb, kuhu kanti sa satud, on, on linnaosasid, kus on armsad värvilised, et majad ja on loomulikult osasid, kust ei julge autoga läbi sõita. Väikseke Sidi on ulme, aga nagu kõik muud maailma metropolis midgi, seal näeb väga erinevates värvides väga erinevaid inimesi, sinna on ikkagi kogunenud inimesi ainult kogu Mehhikos, aga ka mujalt lõuna poolt, Kesk-Ameerikast Lõuna-Ameerikas. Mul pole ka sellest rääkinud, kuidas san, Kristo Palvad on tegelikult niisugune Linnet vaesem, osariike niisugune variant, aga vaata Aasias, inimesed vaesemates linnades teevad oma majades seinad ja katused ükskõik millest plekist, mis nad saavad siis seal. Žanristobeli võlu oligi see, et ükskõik kui vaesed need inimesed on, siis kui sa vaatad kõrgemalt üle linna, et kõigil on kivikatused majadele punased, kõik värvivad oma maju kuidagi värvilisteks. Et kogu selles vaesuses paistab nagu tohutu elu ja armsas midagi sellist, nagu mina lugesin vanades rootsi muinasjuttudest Krista Palazukus kohas säppas osariigis, lõunapoolsemas osariigis, nimi on San Kristo polnud, elas kaasas väga huvitav linn, puutudes kokku teatud kohalikega, hakati rääkima, et kuidas selles linnas on teatud, mis tiik nagu kohalikud ütlesid, et et nii mõnigi inimene, Ta oli noorena sealt välja kolinud, et minna kuhugi huvitavasse metropoli kaugemale ja kõik, kellega ma kokku puutusin, ütlesid, et ei suutnud olla eemal, tulid tagasi sinna linna elama, sest seal on mingisugune Bauer. Asub mägedes selline atmosfäär, kus põhimõtteliselt toimubki see inimesi tuleb tasapisi juurde juurde. Praegu on umbes 125000 inimese linn. Aga üle kolmekorruselisi maju sa ei näe, ikka siuke hubane muinasjutuline keskkond. San Christian Bale oli see sinu koduni? See jäi minu kodulinnaks ja ei suutnud sealt ära minna. Põhimõtteliselt arvasin, et jäängi sinna elama, selline armastustunne ja selline imeline olek ei oleks elu sees tahtnud kuhugi mujale tulla. Mõeldes Eesti peale ja Eesti kaubanduskeskuste peale, siis ainult naersin ja mõtlesin, et ei tule kunagi tagasi. Aga. Aga elul olid sinu jaoks omad plaanid. Cancuni kõrval teine superkuurort Mehhikos on, hakkab Pulko, seal käivad Mehhiko Sydneyst pärit rikkamad inimesed rohkem puhkamas, seal käivad ka Mehhiko hallide rikat inimesed puhkamas ja seal on selline glamuurikoht olnud ajalooliselt juba, et konkun hiljem rajatud. Kvaliteet tuumorina tuleb meelde see, kuidas elanud seal päris mehhiklaste hulgas võib olla indiaani külade keskel sõites sealt mäe otsast alla 20 tunnise bussisõidu kaugusel olevasse Cancuni, mis on üks Mehhiko kuulsaimatest kuurortides, kus on ikkagi kõrged hotellid, sadu hotelle, kus käivad ameeriklased, kus käivad eurooplased käivad MTV kevadpeod olles sest elanud viis kuud juba Mehhikos sattusin esimest korda Cancuni täiesti teistmoodi Mehhiko ka mehhiklased seda ise ka ei peagi Mehhikaks, ta ongi loodud kunstmaailm väljastpoolt tulevatele rohkemate tärnidega hotellidega, aga üks hotell on teise kõrval. Kariibi mere värv on muidugi fantastiline vee soojusaastaringselt, fantastiline. Aga ise, olles elanud mägirahvaga mägedes Nendes, avastades ennast ükspäev mets luksusliku mast hotellist ja süües nende õhtusööki, siis nägin, et helesinise värviga imeilusa basseini kõrval oli toodud eesel. Eestil oli ette pandud poolemeetrised vuntsid pähe meetrise diameetriga sumbreero, mille peale oli kirjutatud suurelt mehhiko. Ja hakati laudadest inimesi kutsuma. Tulge tehke foto fotod. Sina istud eesli selga, kätte antakse veel sulle püssi, sulle pannakse ka Sambreeru pähe, vuntsid ette ja siis tehakse pilti ja siis tulevad tagasi eurooplase nägin ma olen käinud Mehhikos ja samal ajal oled sa tehislikus Ameerikas. Lisaks kõigele muule on Mehhikos palju neid maiade iidseid tempel, linnakuid, mis on tavaturistile väga huvitavad. Vaatamisväärsused. Igaühele, keda vähegi iidsem kultuur meeldib, võib olla üks või kaks Mehhiko piirides olevat kuulsamat sellist kohta. Seitse Nizza ja palenke. Just see palee, see on üks väga mõnus ulmelise keskkonnaga iidne linn asub keset vihmametsi, kus ongi täis troopika atmosfäär. Sa käid keset vihmametsa, aga tegelikult saad jalutada kindlal pinnasel. Võib-olla niisugune lihtsam, lihtsaim võimalus kogeda toda vihmametsa atmosfääri ja palenke, need vanad ehitised ja, ja kogu see atmosfäär seal on aga ulmeline elamus seal. Seal filmiti ka viimase Indiana Jonesi pärismaalastega võtted. Kas põleng, kes on ka igasugused võimsad maiade aegsed templid? Ja seal on tegelikult võimsamad Emmdeedi suurimad. Natuke on veel suuremaid mujal, aga ta on üks selliseid kuulsaimad kohti aga ka koht, kuhu sa ei saa otse lennukiga lennata, sinna ta bussiga sõitma ja võib-olla igaüks ei viitsigi minna, aga tegelikult on väga väärt koht. Palenke ikkagi asub nii palju metsa sees, et sinna on ehitatud tänapäeval suur asfalttee, mis on võib-olla Mehhiko tolle kandi kohta väga korralik sille ja asfalttee viib otsejoones suurde metsa, lõpeb täpselt talente juures, kuigi seal kõrval asuvadki need indiaani külad ja on palju sellist pärismaalasest, siis natukese koht ikkagi mõjus turistiatraktsioonid rohkem kui millegi müstilise teadma saamispaigana. Põhimõtteliselt seal Chapasem mägedes olid minu jaoks kõige huvitavamad indiaani külad ja võib-olla üks minu jaoks müstilisi kogemusi oligi see, kui kuuvarjutus märtsikuus, siis ise läksin oma inimestega maal kohta Mehhikos, kus just neist väga lähedal asuseks indiaani küla. Ja tahtsime minna maale pimedamasse vaatama kuuvarjutust, aga taevas oli pilves ja ootasime seda kellaaega. Kuuvarjutus hakkab, et ei näe taevast midagi ja siis hakkas see kellaaeg kätte jõudma, siis hakkas kõrval indiaani küljest kostma trummipõrinat ja just selleks ajaks, kui kuuvarjutus hakkas, läksid justkui iseenesest pilved täpselt kuu ümbert ära, et täpselt oli see kuune Haaglasse kuu, võrdles hakas. Ja trummipõrin läks võimsamaks selleks edasi, need taevas läks täiesti selgeks, kogu see kuuvarjutuse protsess, mitu tunnelit väga selgelt näha ja nii kui see läbi sai, läks taevas tagasi pilve hakkas paduvihma sadama ja seal tundus küll, et kuidagi on seal kõrvalkülas sellega seotud. Arvad, et kõrvalgi šamaanid nõidusid kuu välja? Millised Mehhiko mäed? See on üks uskumatult tore ja ilus looduskeskkond, et seal mäed, mis ulatuvad üle kahe kilomeetri kõrgusele on rohelised, et kui sageli nii kõrged mäed maailmas kipuvad minema valgekski lumiseksis troopikapiirkonnas olevat säärased mäed on kaetud puudega ja ilusat mägijõgede ja taimestikuga. Uskumatult võimsad, ilusad aga täis sihukest looduslikku värskust. Millised on Mehhiko rannad? Suur vahe on Mehhikos kas randadel Kariibi mere poolel ja Vaikse ookeani poolelt. Kariibi meresinised rannad on oma iluga toonudki sinna neid tohutuid turistid, keskused, kus mingil hetkel on tore käia, aga aga tegelikult minu arust suurim võlu Mehhikos on seal Vaikse ookeani poolne külge just seal lõuna pool, kus on suhteliselt asustamata alad, kuhu ei ole tekkinud hotellimajandust, turismimajandust lõunast, Guatemala piiri poole jõudes on mehhiklased koht, kus on 30 kilomeetrine liivarand, mis on suures osas asustamata, et kui seal käia, siis näeb, seal võib olla üksikut karjameest oma kaheksa lehmaga jalutamas ja ja seal me käisime samuti, nii et ööbitud sai võrkkiiges. Kliima On nii sobiv selleks, et öö ja päev läbi võid lühikestes pükstes käia meres ujumas, magad jälle võrkkiiges. Ja uskumatu mugavus oli, tuli veel selle läbi oma õue, et kui sa oled seal sihuke haruldane külaline magada oma võrkkiiges, siis mõned kümned kohalikud pered, kes seal elavad, leiavad kohe võimaluse sulle midagi müüa. Teevad oma köögis mõnda kohalikku toitu, Tamaalesid tulevat kuvatise lebad võrkkiiges. Ja nemad tulevad, kõnnivad kolm korda päevas sust mööda ja pakuvad sulle osta viie krooni eest omale ülija, kohalik toit. Ja seda saad sa põhimõtteliselt metsiku mere ääres põrki magades. Kas sul Mehhikos olles õnnestus ka vihmametsades ehk džunglis käia? Jah, et Põhja-Ameerika ainukesed vihmametsad ehk trumbid asuvad täiesti Lõuna-Mehhikost ja õnnestus seal käia mitmetelgi kordadel ja õnnestus seal reisida autoga nendel maanteedel, mis läbi vihmametsade džunglit lähvad, siis kõige parem väljend, mis selle kohta kuulsin, oligi kohalik mees, kellega ringi sõitsime mitmesaja kilomeetristel maanteedel läbi džunglit ja ütles, et siin kehtivadki džungliseadused, et juhul, kui läheb näiteks auto katki teedel, siis sa ei tea miskit edasi saada, nägime tee ääres ühte uut autot, mis oli katki läinud, inimesed olid ära läinud, aga paari päevaga olid autolt kõik jupid küljest ära võetud, et seal kuidagi on veel reeglivabam, et seal isegi ei eksisteeri erilist politsei korravalvurite valvet läbi nende džunglit mööda maanteed sõites nurga tagant on järsku teeb, tee ääres on kolm indiaani naist, üks vanem nagu vanaema, ema ja tütar. Ja kui nad näevad, et me tuleme oma autoga sealt aeglaselt, nad tõmbavad nööri ette, kuhu külge riputatud lippude me ka ei taha läbi sõita mitte sellepärast, et kõige väiksem tüdruk hoiab seda nöörijupi käes, et juhtub tal ka midagi jääma seisma. Väga armsad indiaaninaised. Siis tulevad akna juurde ja hakkavad karm kamandama, et ostke meilt nüüd need mingisugused mandariinid ära, et viis peesot, ehk siis umbes viis krooni. Ostke ostke kohe praegu muidugi ei tohi edasi minna. Naerame, esialgu võimelisid nöörist iga kell läbi sõita, et mida te ajate. Aga eelnevad karjuvad on kuidagi pahased, et ostke. Ja eks me siis mingi hetk andsime alla ja Astsimegi viie krooni eest need Mandariinid ära. Siis nad lasid nööri alla, lubasid läbi ja avastasin päris toreda äritegemisvõimaluse, just et seda tegid naised, et et võib-olla ka mingid pahased mehed oleks olnud, poleks seisma jäänudki, võid sellest nöörist läbisõit, aga, aga lõpuks, kui me edasi sõitnud sõitsime, siis mina ikkagi tänasin neid, et aitäh, et meile need mandariinid müüsite, kuigi nende isu polnud. Jah, see on nagu omamoodi väike tollivõtmine. Milline mehhiko floora ja fauna. Uskumatult mitmekesine. Ilusaid huvitavaid loomi on näha endale kõige rohkem meeldivad igasugused sisaliku ise. Lugesin Mehhiko rahvusloom on jaaguar. Jaaguar on tõepoolest nendel üks suurim ülistatud loom metsas rahulikumatele inimestele väikelinnades elavatele täielik jumaluse roll, et paljud kunstnikke, kes ainult Jaagureid maalisid või voolisid puust ükskõik millest ja neile meeldis rääkida, Nad austasid jaaguari rohkem kui midagi muud. Jaaguar on tõeline ikoon. Nelja kaks lindu, kes kõige rohkem endale muljet avaldasid, olid kindlasti koolibri. Näed neid igal pool ja siin Eestis koolis õppinud, ainuke lind, kes oskab koha peal lennata tõeliselt ilusad värvid, siis seal ma hakkasin neid oma koduaknast iga päev nägema, nad avaldasid tõepoolest mulje, et nad on väga ilusad, erinevad värvid ja teiseks muidugi kotkad, vahel on maanteedel liikudes tee ääres mõne suurema looma laip, siis sa võid näha seal 40, viitekümmend musta kotkast, seda söömas ja uhkelt vaatamas ja nad ei tule alati ka autotee pealt eest ära, et oli päris võimas vaade Eestis piiriks näha kahte kotkast taevas ringlemas, siis seal nendes neljakümnene kotkakamp olid väga muljetavaldav. Taimedest on muljetavaldav orhidee, orhideed oma tohutus sordirikkuses, nüüd ilmatuma palju sealkandis tuhandeid ja tuhandeid erinevaid sorte, väidetavalt. Aga kui ise liikuda metsas ringi, siis on neid orhideed kasvavad puude otsas massiliselt imeilusa kompositsiooniga puudega, et ükskõik mis puu otsas kivi peal nad suudavad kasvada tuult. Mangod on Mehhikos üks liik, millega ma enim tutvusin, võib-olla üllatusin kõige rohkem, sest mina tean ka, et eestist poest saab osta ühte mangot ja tegelikult isegi kahte sorti mangot, aga seal teatud aja peale sain teada, et meil on kaheksat-üheksatkümmet sorti mangot müüa, millest kõige väiksemad on sellised mangod, mille seemned on justkui ka pähklid ja mõru-magusad ja võib-olla ongi üks mu lemmik vilju peale Mehhikos elamist. 1940. 80. aasta vahel oli Mehhikos suur majanduskasv ja 94. aastal kukkus majandustäiega kokku. Kuidas on lood tänase Mehhiko, kas riik areneb tõusvas joones, millised üldse riigi sissetuleku allikad on? Mehhiko rikkas nafta poolest selles mõttes on neil asjad nagu võib-olla paremini kui mõnel muul maal. Aga tohutu USA mõjuvõim, et, et kui tegelikult vaadata paljusid iseseisvaid majandusteadlasi ja dokfilme, siis ikkagi Öeldaksegi seda, et Mehhiko on USA Talle kullaauk, et kasutatakse teda Mehhiko odavat tööjõudu ära ja Ameerika võidab sellest tohutult endast samal ajal ta nagu toobki võib-olla leiva lauale paljudele ameeriklastele või mingis mõttes rahalise õnne, kui palju seda õnneks saab öelda, kuidas neikas lood korruptsiooniga on? Muud ei olegi nagu kohalikud targad, vanad inimesed rääkisid, muud ei olegi kui korruptsioon. Aga huvitav on näha seda, et teatud luksautot kõik luks või isegi võib-olla rahulikumad autod sõidavad ilma numbrimärkideta ja kui ma siis küsisin, et kuidas nii, et näed, et sellel sellel autol pole numbrimärki, et miks neil ei pea olema, siis need on mingi valitsuse liikmete lähedased. Ja peale selle teine fakt oli see, et aga kõik, kes seal kaverbändis on, et enamus on kõik advokaadi haridusega, nii natukene nagu on ikkagi eristatud seisus inimestest. Et kõik on võrdsed ja Mõtlesime, et see, kus mina elasin, ma ei üldpildis, ei näinud mitte midagi kriminaalset taga. Kui uudiseid lugeda, siis on see narkosõdade teema. On küll põhiline, et kuulsin linnadest, kus politseinikud lõpuks põgenesid linnast ära, sest nad ei julgenud seal enam olla, sest narkojõukudega läks sääraseks sõjaks. Et kui esimene PÄEV mindi narkokauplejaid kinni võtma, siis tuli sellest niisugune tänavalahing, et sai seitse politseinikku surma. Siis järgmine päev tulid narkojõugu, mehed tapsid Elmar politseiniku ära, siis kolmas päev lassid pooled politseinikud jalga. Neljas päev, ütles politseipealiku särge on seitsme mehega, et me lähme käsite Äravia linn jäigi ilma politseid. Mingis mõttes toimub ka selliseid asju. Nii et põhimõtteliselt linna jäidki siis lihtsalt valitsema narkojõugud. Jah, aga see on nii kahepoolne info, sest et väidetavalt on teised narkokaubitsejad valitsuse mehed ise, nii et põhimõtteliselt on see grupeeringute vaheline võitlusega, ühtedel on ka nagu riigijõud kasutada, aga seda räägivad kohalikud targad, nii et ei tea, kuidas see täpselt Nii et narkokaubandus on Mehhiko üks suur majandusharu. Jah, viimane riik peale Kesk Ameerikat ennem USA, et tahes-tahtmata tuleb see suur osa kokaiinist läbi Mehhiko ja on tulnud juba pikka aega. Et jutud ongi, et, et mingil hetkel tulevad politsei esindajad, televisioon ja paluvad meedia kaudu riigilt abi, et me ei suuda narkokaubitsejate vastu võidelda, et kui meie lähme oma püstolit automaatidega neid kinni võtma, siis nemad tulistavad meid raketiheitjate ja kuulipildujatest, et et teatud piirilinnades pidid asjad niimoodi käima. Jah. Kuidas riik sellele reageerib? Riigivõimud uus president tegigi suure kampaania, võtab narkovastasesse võitlusesse mitukümmend 1000 uut meest tööle ja nüüd hakkame võitlema, mis on paljudes linnades jälle täielikku jama korraldanud. Keegi inimene sellega nõus ei ole, sest nad on omamoodi võimu kuritarvitajad ka. Aga tavainimesed lõpuks ikkagi vaatavad seda asja nii, kui see on kahe erinev Vabaärivõitlus. Et ei ole nii, et ühed on head ja teised pahad, et kuigi tavameedias ja välismaailma kosutuvatest uudistest paistab nii, et on politsei ja maasse võitlus, siis tegelikult pidavat mõlemad olevat justkui maffiat. Eesmärk on ikkagi, on äri. Eesmärk on äri ja, ja siis siin aegade jooksul tuleb aina rohkem välja, et tegelikult seal politseis juhtivtöötajate ees on olnud sadu ja sadu koputajaid, kes samatele nende vastastele annavad informatsiooni ja nii see võitlus käib, on pikka aega käinud, ega ta nüüd niipea järgi käia. Kas narkootikumid on probleem ka tavaliste kohalike elanike seas või on see probleem just nimelt kaubanduses? Suurem osa ikka kaubanduses mina kohalike inimeste seas ei näinud. Ei näinud isegi Mehhikos, Sidis võib näha väga segi narkomaani, aga üldpildis igal pool ikkagi sellist pilti pole. Ainuke asi, millest mehhiklased ise räägivad, et tegelikult nad on üks rahvas, kes võib-olla maailmas on kõige kauem kanepit suitsetanud, et seda on tehtud juba aastasadu. Keelati neil otse loomulikult USA nõudmisel, aga nad nagu ei jäta, et need, kes on vanad inimesed, ükskõik kui palju generatsioone seda teinud, siis nad selle pärast väga ei muretse, ka. Suitsetavad edasi ja ei tee teist nägu, ei, ei ole ühtegi vahet, mis seadus ütleb. Ja ja enda jaoks huvitav vaade oli kord, kui sõitsime bussiga, siis nägin bussiaknast täpselt kõrval, kuidas üks politseiauto taga karmi välimusega ja väga karmi välimusega politseinik istub sees ja jäi punase tule taha seisma ja tagant tuli tavaline mehhiklane poeg kõrval tuli täie hooga ja unustas pidurdamata, pani täie pasaga sellele politseiautole otsa, et ilge müts käis, autod läksid katki ja ma mõtlesin, et mis nüüd saab politseinike autost välja, hästi kurjalt läheb sinna tagumise auto juurde, neil on see kuidagi ka politseinik reeglit ehk vabamad, et tal ei ole sellist protseduurireeglite järgi, mis tunne läks hooga tagumise auto juurde, tõmbas kurjalt ukse lahti, et mida kuradit, et loll oled või kuidas sa nii otsa sõidad ja vaatan, teine meest hüppab autost välja ka politseinikule seletamata, mida, kurat, mis seal seisma jäädud, kollane vilkus alles. Vaidlesid veits aega, siis vaidlesid kuidagi kokkuleppeni, ma lähen lihtsalt autodesse ja sõitsid minema oma töid, ei mingit jama, kui ma esialgu ootasin, tai, et nüüd on vat see karm politseinik teeb sellel mehel kuidagi maatasa ja ükskõik, mis ta teeb, ei teinud midagi, ta ei arul jõudsid oma karjumisega kokkuleppele ja täpselt selline olukord, millega siin Eestis mitte kuidagi. Mehhiko köök on ju kuulus üle kogu maailma vürtsikad, natsiodi, Dakood ning ohtralt tekiilat peale. Ma oletan, et see pole aga kaugeltki mitte kõik, mis Mehhiko rahvusköök. Mustab kindlasti mitte et see Nende köök nende kuulsate tako tead, tortjade nimedega kuulus on, pole nagu ainuke, mis ta kuuseks sa pead kõik toidu maitsestuse kuidagi toidu headus on seal nii võrratut, iga inimene, keda ma olen kuulnud, kes Mehhikos on kant kiidab seda ütelda, aga kuidagi ei saa mööda panna nende kohalike vanaemalt toiduköögid, kus sa võid saada 26 krooni eest kolmekäigulise lõuna või siis indiaanlaste tuttamaaled, mis on üks Mehhiko eripära toitmis. Ehk näib välja nagu maisitaigna sisse tehtud midagi piruka moodi, ükskõik mis seal sees siis on, kas ploomid ja kanaliha või, või mis iganes, mis on ülija. Räägi lähemalt asteekide ja maiade köögipärandist, mis kombineeritud hispaania kolonistide söögitrennidega, ehk siis mis on need asjad, mis kõige rohkem mehhiko kööki iseloomustavad, eriti just igapäevaselt, et ma olen aru saanud, et hästi tähtsal kohal nende köögis May. Just seda tahtsingi öelda, sa ütlesid väga hästi, kombineeritud tänapäeva mehhiklaste, vanade indiaanlastega on mais, keda mõlemad austavad, eks austus hakkab pihta vanadest indiaanlastest, kelle tahaks mais oli põhimõtteliselt jumal vanas nii-öelda majja piiblis on sellest juttu seal, tai, kogu see maailma ja inimkonna loomine kuskilt nurga alt alguse maisist just. Ja mais on neile nagu jumal ja seda nad oskavad kasutada iga nurga alt nii, nii oivaliselt, et seal lausa uskumatu, et kui vaadata veel, kuidas seal mägedes need, kus nüüd Zapatistad on vabaduse eest võidelnud ja kust need indiaanlased tohivad oma elukombeid jätkata, siis nad kasvatavad maisi siiamaani käsitsi. Maisitaimed on päris suured põllud, et sellega tegeleda, on päris palju tööd, aga, aga ei, ei ole nõus mitte kuidagi aktsepteerima läänest tulevat geneetiliselt muundatud suuremat maisitõlviku sorti või midagi sellist, et nad kasvatavad seda ise ja ma nägin, mis tööd põllumehed teevad, siis seal on tore isegi kutsuda tööks, sest nad vaatasin, nad istuvad põllu peal kui mais, kassa pean valmimisjärgus, eks nad teevad muul ajal ka kolm meest põllumeest, nad lähvad hommikupoole maisipõllule, istuvad vao vahel ja põhimõtteliselt pool päeva räägivad põlluveetaimedega juttu. Et kasvaks hästi ja hea mais ja toimib kuidagi ülihea Maison lihtsalt keedetud maisitõlvik või grillitud maisi tõlvikele, mille müüjaid võib näha igal tänavanurgal mõnda vana indiaani mammitad. Kui algul ei osanud seda toitu päris nagu ise omaks võtta, siis paar korda seda maitstes muutus lõpuks selliseks delikatessiks, millest ma siin väga puudust tundnud. Tako business otse loomulikult, täitsa müstiline. Ma usun ise, et paljud Lääne turistid võib-olla isegi julge tänavalt osta, neil on need taco kärud, kus mõni pere Peab, taco äri on lihtsalt toovad päevaks mingiks ajaks käru tee äärde ja müüvad sealt tacosid. Mina sõin ühe sellise perekonnaga sõbraks ja niimoodi, et üks tako mingi väga mõnusa isekasvatatud loomal lihaga salatiga. Tšillipipar tega, üks taco maksab umbes kaks krooni, et sa oled seal neli tükki, kaheksa krooni eest mõnusat kõhu täis ja maitsed jällegi oivalised, täitsa uskumatu. Tõeline rahvustoit, tako, taco tändaminit, aku kohtasitlike leiab igalt poolt. Samuti nagu vähe haruldasem, aga ka huvitav toiduvariant on harraskondletšer riis piimaga, mis meile võib-olla vahel lastele pakutavat riigi piimasuppi meenutab suhkruga. Aga seda müüakse ka vahel sihukestest tänava stampidest ja uskumatult hea sihuke vahetoit aga vajab harjumist. Asjaga osata algust teha, aga minu, mis põhiline on see, et seal, kus need indiaanlased said hästi, jalutasid, et need kõik, need toidud on naturaalsed, ise kasvatatud, ise töödeldud, et ise toiduks valmis tehtud, et enamasti puudub igasugune säilitusainete ja muude asjade lisand, mis nagu maailm vahelt ära, et sa saad värske toidu iga päev. Kas nad armastavad väga telliste vürtsikat, kuuma toitu? Pipar ja tüli pipar toidu sees on igal juhul väga loomulik käik, et ilma selleta, nagu toit ei saagi. Oad on mõnus toit, mis sealkandis levib, mida võib-olla siin on raske leida, kõik need mustad, kollased, värvilised oranzid, punased, ükskõik mis värvi oad. On tegelikult lõpuks üks ümarsaiake, mis maisijahus tehakse ümar, sihuke saialeheke. Ja, ja see on, no seal võib-olla isegi olulisem osa toidulauast kui meile leib, see on lihtsalt nii loogiline osad toidust, et selle jaoks on tehtud riiklik kord üle kogu Mehhiko on riiklikult torti ja punktid ja seal maksab see riiklikult sätestatud maksed, sellest ei saa rohkem ta küsida ega vähem. Ja see on vahel suur poliitiline arutelu, et kui keegi ütleb, et ühe sendi võrra tekstuur Tiia hinda tõstma, siis on pool riiki paanikas või põhimõtteliselt viie krooni eest niukse kuhjanekdortiiasid, et sa ise ei suuda ära süüa neid. Aga torkijad on need, mille sisse tehakse ükskõik mis toitu ja ükskõik mille kõrvale neid süüakse, et see on nagu isegi mingisugune nagu indikaator, et kui hästi riigil läheb, et kui palju need tootjad maksavad, sest see on riiklikult sätestatud, ostetakse maisijahu ja suur süsteem ja tähtis tähtis tähtis osa Mehhiko söögilauast. Mida seal juuakse? Hästi tuntud on ju tekiila, mehhiko üks joogisümboleid. Ta kiila kindlasti muud algkanget alkoholi suhkruroost ja maisist. Et päris vabalt levib ka selline, meil võiks kutsuda puskariks, seal kutsutakse bossiks säärane maisist tehtud kange puskar, mis ka hinnaliselt lõpuks turule jõudes on selline vahel ikkagi poest ostes liitrine pudel võib maksta üheksa krooni ja alkoholi ise pole midagi viga, pigem huvitava maitsega. Ja siis on teine kanja, mis on, mis on suhkruroost tehtud, säärane kange alkohol enam nagu naturaalsed vana ajalooga alkoholi mis on seal minu arust isegi rahva seal enam kasutatud. Kiila. Mehhiko aladel elanud asteegid avastasid ju kakao oad, ehk siis meile tänapäeval tuntud šokolaadi mis on üle maailmakuulus tuntud ka armujoogina. Muide, asteegid maksid oma lõbunaistele kakaoubades lihtsalt selline väike fakt minevikust, et kas tänapäeva Mehhikos on kakao šokolaadil endiselt sama tähtis koht? Ja väga levinud on jah, ja see on tõepoolest on hea, et see samas naturaalne šokolaad on seal ka väga au sees ja põhimõtteliselt, eks nad kiidavad seda ka välismaalt tulnutele, just sellesama fakti pärast, et nad teavad, et sealtkandist on pärit ja ja eks ta ole hea küll, aga ikkagi üks suurimaid asju, mis nende päeva sisustama kohvi joomine. Ja et kui meil on kuulsat Costa Rica kohvid ja võib-olla mõned maad veel, siis tegelikult seal Chapase mägedes kasvatatud kohvi on teatud kohvigurmaanidele vähemalt nii olen kuulnud, räägivad, et maailma parimaks. Kas Mehhiko köögist meenub sulle veel mingeid põnevaid roogi? Seda küll ei tea, kas seda saab kutsuda Mehhiko köögiks, aga paljudes indiaanikülades on ikkagi siiamaani turul müügil ka surnud rotid, et see on täitsa normaalne, et lihtsalt loogiline on süüa rotiliha neil. Et võib-olla võib-olla nüüd enam uue maja mehhiklased nüüd väga. Reisipalavik tutvub Mehhiko rikkaliku kultuuripildiga. Rõõmsameelsed mehhiklased armastavad pidutseda, muusikat ja tantsida. Kas selline igapäevane laulmine ja musitseerimine on neil tavaline? Jah, just nii paistavadki elavad, mis mulle väga nende peres meeldis, et, et pall tulevad ukse taha, inimesed, külalised, perekonnale tuttavad tulevad, istuvad laua taha, võib-olla isegi pakutakse, et kas soovite näiteks mitu õlut, ütlevad, ei, nad tulevad, istuvad ja samas nad ei tulnud ka mingi jutuga, et neil poleks midagi rääkida, aga lihtsalt viie minuti pärast võetakse trumme, keegi hakkab mängima ilma kokku leppimata, hakkab mõni teine laua tagant kaasa laulma ja nii võib tulla väga mõnus muusikal, muusikat, nad armastavad. Huvitav pill, millega ma ütlesin, oli surnud hobuse lõualuu, et see oli päris hea löök. Siis ta ütles, et need hambad seal lõualuu sees kuidagi virisevad. Kuidas seda siis kasutati? Ükskõik millise koha vastas oma oma keha peal, oskad seda õieti karistada või põrutada või siis mõned sõrmega üle hammaste tõmmata, üle hobuse lõualuu hammaste tõmmata ja siis seda tõristada. Piiramatud võimalused ja mõni, kes sellega harjutanud oli, tegi väga palju erinevaid ulme erilist. Mehhiko filmid? Fantastika, võib-olla see kunstiline pool on täitsa ulmeline ja siis teine võib-olla rohkem. Kommertspool on see Mehhiko filmimaailm, mis proovib jäljendada 80.-te USA actionfilmi, see on päris ulme ja seda võib ka vaadata, siis saab palju naerda. Ja legendaarsed on ju Mehhiko seebiseriaalid, kas nad ise vaatavad neid ka sama andunult kui, kui Kalmaal vaadatakse? Arvatavasti mööda minnes vaatad, et kena käia ringi nende ärides ja poodides siis televiisor ikkagi mängib ja tundub, et vahepeal jälgivad lõppematut seebivõimaluste maailma. Ja ühe uskumatu kino leidsin sealtsamast mägi linnast San Kristo pallist, kus juba see kinosaal ise oli väga-väga kihvt, et kuidagi kohe algul paistis saalised taga taga diivanid mugavates sa võid pidi istuda siis ees on niisugune ise ringi liigutatavad ka joogitopsihoidjaga ja mingid seljatoega mugavad toolid. Ja siis kõige kihvtim oli see tahe, sein oli ehitatud veel mõnus lavad ülesse, kus olid ainult madratsid ja padjad, et ronisid sealt redelist üles, sa võisid seal kõik, kuidas lamades magades või kellega koos vedeledes filmi vaadanud, et päris mugav variant filmielamuse jaoks. Ja kino ise oli kuidagi väga. Pärast sain tuttavaks kino omanikuga väga sihukeste, kultuuriliselt mõnusalt mõtlevate inimeste oma. Pakuti seal sadu erinevaid teesorte kogu maailmast ja mõned head road ja neil oli veel selline süsteem, et oli kaks saali, mida sa võisid ise endale üürida ja valida filmi ise oma mingist tuhandesest, filmi kataloogist. Filmisaali üürimine maksis ainult, kas üks oli 50 krooni, teine 100 krooni, et päris nagu mõnusa hinnaklassiga ja filmikataloog koosnes nagu ainuüksi kultuuridokumentaali hea mõttega ei oskagi täpselt kirjeldada väärtfilmidest, mille nad olid ise valinud, aga mingit reeglit ei olnud, aga noh, põhimõtteliselt siukest kassahittide jada ei aetud, kuigi sealhulgas oli ka väärt. Kas aita, aga, aga võib-olla see filmide valiku maitset, kus oligi see, mis kogu selle ülekinole selles Tretsialismi andis, et täiesti fantastiline kinokontsert ja see toimis, seal oli alati inimesi, seal oli alati suhtlemist, seal oli alati midagi huvitavat käimas. Ja seal oli väga huvitav oli see, et siseruumides oli kaev meil. Et kui vahel seal midagi töödanud, siis nad ise elasid selle nööriga, pange sinna kaevu, võtsid sealt vett, see oli ka kuidagi elemente. Kogu see eesruum koosnes, oli nagu kohvik, söögikoht koos ja kõik see värviline ja erinevad värvid, diivanid ja toolid, sihuke reeglistiku puudumine ja aeg-ajalt toimuvad luuleõhtud ja muusikaõhtul sihuke malbe, kerge emotsiooni, kino. Imekaunis värviline suurepäraste mustritega on ju ka Mehhiko käsitöö. Käsitööd palju tänapäevalgi, teatud pered panevad oma lapsed ka tööle ja, ja siis lapsed oma veriste sõrmedega teevad hästi palju asju maha, turistidele müüa. Aga noh, see naljaga öeldud variant tegelikult täiesti uskumatut käsitööd tuleb. Minule üheks vaimustavaks asjas kujunesid vaibad, mida, mida ohakas tehakse, et seal kohalikud indiaanlased teevad värvilised vaibad, ulmelist mustritega, ulmelist värvidega, kõik need värvid on kuidagi mingisugusest looduslikust asjast tehtud. Tapeedis kutsutakse kohalikus keeles, nüüd vaipasid. Päris kuulsad üle maailma võiksid rohkem ehk seal Ameerika mandril ja niisugune käsitööliik, mis on tõesti muljetavaldav. Head raadiokuulajad Meie tänane audiorännak Mehhikosse on lõppemas. Selle suurepärase seikluse juhiks oli Karl Käsnapuu Karl, mis sa nüüd kogu selle jutu peale Mehhikos sõitjatele soovitada? Mina soovitaks südamest kõigile minna sinna jõudsime samasse, kõige väiksemasse, kõige vaesemasse osariiki, Chapasesse sinna mägilinna sang Kristlevalt elas kaasa siis täielik muinasjutumaailm, mida ei leia kuskilt mujalt. Jah, et ära mine ja ole ainult seal Kariibi mererannas, et Mehhikos on fantastilist maailma nii palju, et tasub minna käia ringe mägedes ja sõita seal, kus on autentseid, külasid, et võib-olla indiaanlasi, võib-olla reisiraamatute järgi ohtlikumaid kohti. Kui ta jääb sinna, sõidate siis ärge vaadake Ki, kuhu edasi minna, kui tagasi minna vaid Olgegi selles samas päevas ja hetkes, nagu seal paljudel kombeks on. Ja seda isegi siis, kui ta sinna ei sõida. Kas Mehhikosse minnes oleks vajalik ikkagi selgeks teha endale mingid elementaarsed hispaaniakeelsed väljendid, et seal paremini hakkama saada? Mina arvan, et kui sinna kohale jõuda, siis selle saab selgeks kohe. Kolla ja kaamestas. Suur tänu Karl Käsna puule tänase rännaku eest Mehhikosse ja suur tänu teile, kallid raadio, kahe kuulajad meiega koos seiklemas. Käige ikka reisipalaviku foorumis. Raadio kahe kodukal aadressil www R2. Ee kaldkriips reisipalavik ja avaldage oma mõtteid, ideid, arvamusi ning pühapäevaseks reisipalaviku saate end üles kütta juba reedese Postimehe abil. Reisikülgedel esimesena värsket infot jagame, mida selle nädala reisipalavik tuua tõotab? Mina olen Ingrid Peek ja te kuulasite saadet Reisipalavik, püsige edasi raadio kahelainel kaifi alanud kaamast ja kohtume taas nädala pärast Padios. Olge.