Tere, mina olen Asko Künnap ja teie kuulata Asko Künnap on luuletaja, kujundaja, illustreerija ja reklaamiärimees, kes sündinud 1971. aastal ning kelle nimega seostatakse hüüdlauset, et võidab see, kel surres kõige rohkem asju. Möödunud aastalt reklaamiäris töötanud Künnap disainib oma luuleraamatut mõistagi ise. Võimatu on leida teist nii toredat ja paindlikku koostööpartnereid, kes sinu mõtteid loeb ja alati kõigega nõus on. Hando ühes intervjuus rääkinud. Mina tahaksin sellist vana ilusat lõbu nagu Rotary, tule tagasi, helmemänd Pantokraator üldse tekitab nostalgiat. Viib tagasi kuhugi ilusasse, olematusse, Tartusse ei ole kunagi tegelikkuses eksisteerinud, tegemismälestustel on kuldne ja papagoid puude otsas, palmid õitsevad. Aga see lugu on neil eriti või osa töötajad ära muidugi Jaan Kaplinski luuletus, millele baseerub sõnadel Jaan Kaplinski ja piison Jaan söödilt, keda võib-olla praegu seostatakse rohkem Rääga, aga temagi oli pantograatoris tollal ja hääl on muidugi Lauri Saatpalult, keda ka praegu rohkem öeldakse kui taaga lauljat. Et siis vana lugu Tartus oli õhk pantograatorist paks omal ajal, et seda oli raske mitte leida. Teisipidi mu sõbra ja klassivennad Sven Sakkovi vanem vend Erik Sakkov mängisclaskaside kirjutas enamuse lugusid vist seal bändis, mitte küll seda konkreed. Selles mõttes hea iseloomustada, et mulle meeldib muusika, millel on mõte sees, et olenemata kas kodumaine või välismaine, uus või vana. Nagu tahaks kuulda, et niisiis kui sõnades oleks mingi tegelik sõnum mitte maada imid, nagu uuemal ajal kombeks Eestis. Pantokraator panto alustas 80.-te alguses Tartu seitsmenda keskkoolibändina ja tegutses kümmekond aastat. Nad esinesid festivalidel, andsid soolokontserte, lavastasid kaks omaloodud rokkooperit ja osalesite teatrietendustes ja performance ites ning muidugi mõista, salvestasid laule kogunes kokku 70. Mida arvab laulus tule tagasi helmemänd Pantokraator, laulja Lauri Saatpalu. See on Kaplinski luuletus, mida sööd, lõikas poole väiksemaks, sest ta ei saanud sõnadest aru. Miks Kaplinski pikem põhjene tegelikult üldse panda. Üks kihtimaid lõbusid võib-olla arendatud nagu lõpuni välja ja et jäi poolel teel pidama. Aga ta on üks kihtimaid lugusid ja söödi üldiseks, ilusamaid lugusid, et see on nagu söödi lõugu. Ja nüüd laseme rääkida loo autoril Jaan söödil. Mind kutsuti pantograatorisse, kunagi, kui ma veel muusikakoolis Tartus Elleri koolis õppisin, kutsuti flööti mängima. Flööti ma seal küll kahjuks eriti ei mänginud, sattusin rohkem kitarri teiega paberi peale või klahvpillide peale ja tegutsesin nendega õige mitu aastat. Ei mäleta, kas neli, neli või koguni viis ja nüüd ma tean, et varsti tuleb Pantokraator L välja ka sellest nii-öelda üsna suur kogumik, uusi lugusid. Üks plaat, natukene vanemaid ja lugusid, mida me too aeg siis koos lindistasin. No see lugu sai tehtud tol ajal, kui Ma üsna kõvasti huvitasin rahvamuusikast eesti rahvamuusikast ja soome-ugri rahvamuusikast. Ma mäletan, et töötas too aeg Eesti Rahva Muuseumis ja tegutsesin seal pillifondis ja ühtlasi sinna aega jäigad klaverivabrikuga koostöös siis Eesti selle vana kuuekeelse kandletootmise käivitamine, et ma mäletan, kirjutasin sinna isegi vist väikse juhendi juurde, kuidas seda pilli mängida. Ja vot selles loos on kasutatud ka sellist kitarrimängu, kus netti nagu kanneldamist. Täitsa kanneldist mängisime sinna sinna peale ka dubleerisime niiviisi kitarriga ja luuletus sobiskavad sedasorti muusika. Ta rääkis ka natukene igavikuliste asjadest ja lintide sai siis tehtud minu mäletamist mööda Eesti raadios. Fantograatori jaoks oli see vist esimene lugu, millega me hakkasime siis natukene proovima sellist nii-öelda ugri roki teha või millega pandud mootori hiljem nagu nagu eriti tuntuks sai, et töödeldi rahvamuusikat ja, või, või loodi kuskile sinna kanti ise lugusid. Et võib-olla selles mõttes on tõesti oluline lugu. Aga noh, ennekõike mulle see luuletus endale ka senimaani väga meeldib. Vot mõni laul on, mis on väga pikka aega endal ka meeles, et see laul on küll olnud, kuigi ma seda pole ammu esitanud, aga aga meelest on