Tervist olen Haints ansamblist kosmikud ja te kuulate uunikumi. Meelis Ainso ehk Hains nägi ilmavalgust aastal 1972 ja taan ansambli Kosnikud laulja alates aastatuhande vahetusest. Samuti laulab Hains rammi koosseisus mängib viiulit kollektiivis eriti kurva muusika ansambel ja on mänginud kitarri bändis jahimehed. Nüüd räägite oma vanast heast lemmiklaulust. Miki merehädas on üks selline laul, mis, mis mul praegu meelde tuleb, kuna ma olen seda nüüd viimasel ajal ise laulnud ühe kvintetti koosseisus ja, ja lihtsalt selle tausta mulle meenus, et ma olen seda kuulanud nii ramm ühe esituses kui ka vanasti vist Artur Rinne laulis seda. Nii lihtsalt on selline lõbus. Paul eestiaegne, see on vist rootsi keegi rootsi helilooja on selle teinud küll, aga, aga omal ajal Eesti ajal oli populaarne. Ja siis pärast garam ühe esituses omal ajal ilmselt oli edetabelites või kui neid asju seal oli ja väga meeldis kõigile. Miks veel tuli sellepärast et et nüüd jah, künteetiga. Me laulame seda laulu küll natuke teises seades. Aga see emotsioon on seal säilinud ja siis ta alati, kui ma seda laulan, siis meenub mulle see vana esitus ka ja, ja alati on hääl seda uuesti kuulata, kui kuskilt harva seda kuuleb. Toonikumi juured viivad meid Soome laulu Miki hiiri meri hädas viisi autoriks on legendaarne Soome kergemuusika artiste Georg Malmsten ja sõnade autoriks roina Richard rüünenen. Malmsten salvestas 1935. aastal hulgaliselt lastelaule ja muuhulgas laule Miki hiirest. Kuna laul merehädas Mikist osutus populaarseks nii Soomes kui ka rootsikeelsena Rootsis, siis jõudis info laulustatisni kompanii kõrvu. Viimane soovis Malmsteniga kohtusse kaevata, ent loobus pärast selgitusi, et nende joonisfilmikangelasega on sellel seosta vaid nime sarnasus. Pealegi oli rootsikeelse laulu kangelaseks müssebiig. Eestlaste jaoks on selle Miki hiire mereseikluse laulnud kuulsaks eelkõige Artur Rinne ja laps lauljaste lahelder. Artur Rinne sündis 25. novembril 1910. aastal Narva linnas. Suure laulumehe esimeseks muusikaõpetajaks oli Tapa kooli juhataja, kelle viiulimäng tõi tollal üheksa kaaslase Arturi muusika juurde. 1927. aastal alustas ta õpinguid Tallinna konservatooriumi laulukateedris. Paar aastat hiljem võeti rinne juba Estonia teatri koori ning 1934.-st aastast alates oli ta samas teatris ooperi ja operetisolist, kes tegi kaasa ka sõnalavastustes. 1950. aastal küüditati nagu kümned tuhanded teisedki eestlased Venemaale naasnud kuus aastat hiljem taas kodumaale, töötas kuni aastani 1970, homme on Eesti televisioonis, režissöörina, jätkates samal ajal ka esinemisi Tallinna filharmoonias. Kontserttegevusega jäi Artur Rinne seotuks peaaegu oma elu lõpuni. Tema viimased salvestised on pärit aastast 1983. Kolleeg Artur Rinnet meenutab nüüd tema pikaaegne klaverisaatja ja helilooja Hans Hindpere. Artur Rinne oli väga hea diktsioon, tema oli koha pealt ära, ta laulis Eesti üht kui teist väga huvitavalt. Mina olen seadnud tema pulkade popuri meesansambel, vanad sõbrad laulsid ja, ja mul on, tähendab, Artur Rinne pärandas mulle tähendab need noodid, mis mul on siin, kui Artur suri, sest tema vend andis need ülesanne, aga suure osa käse käsikirju mulle popuriisid, mul on küll. Olen mina seadnud ja mis on mõned teised seadud, tal olid tehtud pulkadest ja sellest. Ja siin olid seal. Teavad ja kui vaja oli, käituti väga halvasti, siis ta ütles välja kohe, mis mõtles, ta oli väga huvitav mees, et saaks siis, kui ta oli sõja ajal sõjakirjasaatja, siis kui ühesõnaga punavägi tuli, siis ta varjas meie kandis. Ja siis meenutavad siin need vanemad mehed, keda enam ei ole hommikul vara välja ja laulis, mets mühiseb nii, et kõik metsad kasvasid. Nad oli siis noor ka muidugi, et ta oli väga hea suhtleja. Tal oli väga hea laulja ja muidugi Tartu linna kohta, mis öelda pääl oli absoluutne kuulmine.